Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 27396 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < Jaan Sikka (1896). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Haldjas nuatupes Korra tulnud mees mõisast teult. Olnud aga taevas kõik ümberringi paksus pilves ja piksevihm olnud oodata. Hakandki piksevihma sadama ja välko lööma. Mees rühkinud rutuste kodu poole. Äkki aga näinud ta, et üks puutõrdu moodi kogu tulnud vastu, see jäänud aga ikka vähemaks ja vähemaks, kunni mehe juure saades olnud ta õige veike ja palunud, et mees teda kurja vaenlase käest ära pästaks. Mees küsinud ka: "Kes sul siis see vaenlane on?" "Kes muu kui pikker kostnud teine. See olnud haldjas. Mees tõmmand nua tupest välja ja käskind sel sinna nuatuppe minna. See läinudki. Mees pannud aga tupe kõige haldjaga tasku ja läinud kodu poole jälle. Kui ta kodu saanud, siis olli ka vihm üle läinud. Mees aga unustanud selle veikese mehe nuatupega tasku ja pole teisel enne meeles olnud kui teisel päival. Siis lasknud välja. Kui haldjas välja saanud ütelnud haldjas: "Mis sa kodu tulles minu oma taskusse jätsid, selle eest ei saa sa midagi." Kadunud isegi teine ära. J. Sikka suust.

E 27400 (32) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Libahundiks käijad Korra olnud ühel peremehel kaks sulast. Peremees andnud sulasile iga päev värsked liha süia. Sulasil saanud siis liha viljand. Arvanud teised, et see õige pole, et iga päev neil värske liha süia. Korra õhtuselajal vahtind teine sulane salajalt järgi, kust peremees selle päiva jau liha toob, kas aidast või muialt. Näinud, et peremees paneb hundinaha enese ümber ja kohe olli ta valmis hunt. Kargand uksest välja ja kadunud ära. Varsti aga tulnud ta verise lambaga tagasi. Võtnud siis hundinaha seljast ära ja pandnud selle leivaküna ala nurka varjule. Nüüd olli sulastel teada, kust peremees selle liha sai, mis ta sulastele süia andis. Sulased pole sest päivast enam liha süia tahtnud, vaid neil olnud ka himu proovida seda imelist hundinahka oma ümber. Korra saanud ka teine sulane söögi ajal hundinaha leivaküna alt välja tuua. Kui sulased pääle söögi härgadega kündma läksid, katsus teine kohe seda imenahka selga ajada. Vaevalt olli ta aga naha selga saanud, kui ta valmis hunt olli ja kohe küüni härjale külge kargab ja selle ära murdis. Peremees, kes aga kodust asjalugu olli näinud, jooksis kohe sinna ja saanud siis veel teisegi härja ära pästa, teise aga söönud hunt ära. Selle pahanduse pääle teinud peremees sulased lahti. Kirjutatud Koristal 15. septembril 96.

E 27401 (33) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näkk Korra jäänud heinalised ööseks ühe jõe ääre. Olnud ju kõigi kõhud täis söönud ja ütelnud: "Kurat võtku kõhtu, et ta täis ei saa." Kohe hakanud ka üks libe tükk poisil põues ennast liigutama. Olnud see liigutaja niisugune nagu toores elaja maks või kops. Kui sulane seda tundnud, ütelnud teine veel: "Ei tea, mis kuradi pulst mul põues on?" Kohe vajunud ka see libe tükk põues ikka allapoole ja allapoole kuni püksisäärtest välja. Kasvanud teine siis ruttu heinasaadu suuruseks ja vajunud jõkke. Sellega ühes kadunud ka see vanduja sulane nagu tina tuhka.

E 27401 (34) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra püüdnud kalamehed jõest jälle kalu. Jõe kaldal kasvanud tihedad põõsad. Äkki kõlanud nende põõsaste taga imelik lauluhääl. Kohe läinud kalamehed kõik vahtima, et kes laulab. Näinud teised, et üks valgis riietes neiu sääl juuksid sugenud. Üks kalamees tahtnud seda kinni minna võtta, aga nagu linnu kiirusega põgenenud see neiu ära ja kadunud jõkke. Sest saadik aga kutsutakse seda niitu Näkiniiduks. J. Rootslase suust.

E 27404 (38) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003
Muiste kuultud selle mäe all tasast oigamist. Rahvas räägib, et see on sõaaegne varandus, kes raske vande all ägab. Ühekorra kästud ühel mehel ööse unes seda varandust ära päästma minna, aga selle tõutusega, et taha ei vaata. Mees läinud ka, näinud lõpmata kulda ja hõbed sääl augusuu pääl hiilgamas. Mees kuulnud aga äkist sammusi enese taga, vaadanud üle õla natuke tagasi. Korraga kadunud aga kõik kuld ära ja üks löönud mehele sääreluude pääle. Sestsaadik jäänud see mees ka ilma jaluta.

E 27405 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui perenaisel vasikas lauta sündis, siis läks perenaine ja toppis selle/le/ heinu ja jooki suhu, ise aga sõnus: "Suure lõõriga sööma ja laia lõõriga jooma." Selle pääle pidi hästi hea sööja ja jooja see vasikas olema.

E 27406/7 (39) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane < J. Kõrvel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Tondid Ühekorra läinud üks talusulane mõisalt töölt kodu, olnud teine kahe hobusega. Tee käinud läbi ühe suure metsa. Kui poiss sinna metsa olli jõudnud, nägi ta kahte musta meest oma ees tee pääl seisvat. Kui ta nende kohta sai, käsksid need tal hobusid kinni pidada ja neid Lori kõrtsi juure viia. Sulane ei teadnud aga sinna õiget teed ja tee olnud ka väga porine. Nüüd käsknud teine neist mehel läbi sõrmede vahtida. Sulnae vaadanud ka läbi tondi sõrmede, näinud - ilus suur kruusaga tasutud maantee käinud sinna Lori kõrtsi juure. Lubanud ka teised sulasele sinna viimise eest head maksu. Sulane see siis käskind neil vankrisse istu ja ta hakand sinnapoole minema. Aga küll tulnud neile läbi metsa minnes palju hunta igalt poolt ümber. Aga siiski pääsnud nad huntide käest. Kui nad nüüd Lori kõrtsi juure said, andsid sulasele käpuga puulehtesi ja käsksid tultud teed mööda tagasi sõita ja ka seda maksu mitte enne vaadata kui kodus. Sulane lubas nii teha ja sõitis tagasi. Teel tulli aga teisel kange himu antud maksu vaadata. Vaadanudki, olnud need paljad puulehed ja muud midagi. Sulane visanud need maha. Teisel hommikul teule minnes saanud ta sinna kohta, kus ta need lehed maha olli visand. Ollid need nüüd selgeks kuldrahaks saanud. Poiss sai viimaks rikkaks meheks. J. Kõrveli suust.

E 27412 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Rudolf Põldmäe, Eesti naljandid I, Mehed kurdavad oma eluraskusi. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Näguli päevad "Oi, neid nägulipäevi, mis mina omas elus olen mööda saatnud: olen sõrme mitu korda ära leigand ja mõnda muud valu tundnud!" Nõnda räägib üks külamats teisele. "See ei ole veel midagi," kostnud teine. "Vaat mina olen sääse käest sada korda hammustada saanud ja olen siiski elus veel!"

E 27413 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe, eesti naljandid I, Kunas õige peremees vankril istub. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
isa õpetus Üks isa kinkinud omale pojale ühe hobuse, ütelnud ise veel nõnda: "Kui paha ilm on, siis ära sa jalutama mingu; kui hea ilm, siis mine jala; ja kui sa hobusega sõidad, ära sa vasta mäge mineku pääl istu, sest siis on hobusel raske. Kui sa jälle peri mäge alla tuled, siis on isegi kerge kõndida, võid jälle maas jooksta, hobune lõhub ka sinu siis tükkis vankriga ära!" - "No kuna siis ma võin vankri pääl istu?" küsis poeg. "No ikka siis, kui hobust söödad," oli isa vastus.

E 27426/7 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Korra sõitnud laevamehed merd mööda, ilm olnud vagane ja laev tulnud väga tasakeisi. Korraga hüitud: "Hoidke laev paremat kätt!" Laevamehed vaadanuvad, aga ei ole kedagi näinuvad, läinuvad jälle edasi. Siis hüütud teist korda, et hoidke laev paremat kätt, kaupmees Koek Jaan tuleb. Ja jälle vaadanuvad laevamehed, aga ei ole midagi näinuvad. Siis hüütud kolmat korda nõnda kõvaste, et laevamehed ära ehmatanuvad. Siis käänuvad nemad paremale poole ja nendest sõitnud suur tõld mööda, hobused ees, kutsar pukis ja saks peal. Kui laevamehed linna saanuvad, olnud tõeste seal kaupmees Koek Jaan ära surnud just tol samal ajal.

E 27428/30 (2) < Nõo khk. - August Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Otepää kiriku kõrtsi vastu olnud üks pajupõõsas ja selle põesa all olnud vanapoisi rahakatel. Seda katelt näidatud unel kõrtsimehele ja kästud välja kaevata. Mees läinud öösi rahakatelt välja kaevama vennaga. Tunnud küll, et olnud rahakatal sääl, aga kätte ei saa. Viimaks juhatatud temale seda pühapäeval jutluse ajal ära tuua. Mees läinud pühapäeval ja kaevanud katla välja ja toonud kodu. Aga öösi ei ole vanapoiss meest rahule jätnud, et anna aga katel tagasi, sest see on tema. Mees ei ole annud ja vanapoiss lubanud meest peksa. Mees läinud targa juurde ja palunud nõu. Tark õpetanud, et tema peab panema peeru/le/ kooleriided selga ja kübar päha, ja selle keset tuba panema. Mees teinud nõnda ja vanapoiss tulnud ja löönud peerukoonla kolm tugevat hoopi raudkepiga. Aga pääle selle jäänud ka mees haigeks ja surnud ära, selle et tema oli tõise raha võtnud, mis teisele juhatatud oli. Kui noid hoopa oli löönud, isis ütelnud: "Vai varastama, vai varastama, vai varastama!" Ja tema ei ole ka seda raha pruuki saanud.

E 27450 (3) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise kaua lehtis seisavad, siis seisab kevadel lumi kaua maas.

E 27450 (4) < Risti khk. - Johannes Niinas (1896) Sisestas USN kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui puud sügise varatselt lehed maha lasevad, siis läheb lumi kevadel varemalt maast ära.

E 27459 (2) < Hanila khk., Virtsu k. - Aadu Reimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Rahakatel Soigu järves Illusti valdas Soigu järve alla muiste sõja ajal suur hulk raha katlaga põhja lastud selle mõttega, et kui elusse jääb, siis ise välja võtta ehk kui keegi peitjatest enam elusse ei jää, siis ei pea ka keegi võeras ega vaenlane seda raha pärima. Tõutuse sõnad ööldud rahakatelt põhja lastes, et kui meid enam ei ole, siis selle võera loomad saavad kõik huntidele sel korral roaks, kes seda raha välja võtmas on. Eks Illuste mehed pidanud seltsis nõu rahakatelt välja võtta. Nõu saanud teuks. Selleks piiranud tüki maad ajaga ümber, ajanud kõik elajad sisse ja pannud hulga karjatseid aja ümber valvama, et hundid kallale ei saa tulla. Olnud sellega valmis, siis hakanud mehed rahakatelt välja võtma. Katel olnud veest välja saamas, kui korraga arutu palju hunta olla murdus tulnud ja karjatsete keelust hoolimata üle aja loomade sekka läinud. Ei tea, kust neid nii palju kokku tulnud. Mehed ehmatanud sellest ära ja rahakatel läinud käest põhja, kus ta veel praegu seista. Olnud rahakatel põhjas, olnud ka hundid kadunud.

E 27468 (2) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui tuapõrandal puuraasukesed, peerupilpad, vitsaraad ehk n.e. nõndamoodi ristastikku on läinud, et selge rist nendest välja paistab, siis tuleb ses majas varsti surma oodata. See märk on seda kindlam, kui niisugune rist juhtub veel lapsekätki all olema, see laps sureb ilma tingimata.

E 27473 (4) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sinu lapsel mõni liige põrutud ehk nikastud on, siis loe haige koha peale järgmisi sõnu: "Harakale haigus, varesele valu, musta linnule muud tõved ja meie Manni käsi terveks!"

E 27474 (8) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Kristel Leisalu 1998, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sulle puutundhaigus ehk maa-alused ajavad, siis võta maast üks kott kartuhvlid ülesse, keeda neid paja sees ilma pesemata kõige mullaga, vala vesi pealt ära ja pese siis selle veega haiget kohta ja see paraneb kohe.

E 27479 (76) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Taevas ümberringi pilves, keskelt selge. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Ühes peres olid laisad naesterahvad, kes millalgi tuba ei viitsinud koristada. Korra tuli senna peresse köstriisand sisse. Köstert nähes tõmmasid tütred kärmeste luuaga kesktua puhtaks, ümber ääre jätsid aga prügiseks. Köster astus sisse, teretas ja istus maha. Perenaene küsima: "Noh, mis uudist kuulda, isand?" Köster ümber vaadates vastu: "Ei tea ühtigi. Taevas on ümberringi nõnda pilves, aga keskelt on selge!"

E 27480 (3a) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sind ehk sinu last imestab, siis lausu talle: "Imesta itse ja musta kassi prussi!"

E 27480/27481 (3b) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui keegi sinu priskust, suurust ehk n.e. imestab, siis ütle nõnda umbes: "Siis olin veel priskem, kui sa ei näinud." Kui keegi sind üleüldse imestab, siis anna talle niisugust kohta lakkuda, mida keegi ei laku.

E 27481 (6) < Narva l. - Johannes Sirdnak (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kui sa rahapada nääd sinise tulukesega põlemas, siis mine ligi, viska üks asi senna sisse, kõige parem taskunuga, ja tule kärmest ära, ilma et kordagi tagasi vaataks. Teine pääv mine aga korja kulla ära.

E 27525/6 (9) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane < E. Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vandumise karistus Kord olnud üks karjapoiss, kes hirmsasti vandunud, iga päev mitu tuhat kuratid ütelnud. Ühel päeval vandund poiss jälle koletal kombel. Korraga aga tulnud metsast suur sarviline mees välja. Poiss pistnud kodu poole jooksma, aga mõne sammuga olnud sarvik tema kannul, võtnud poisil karvust kinni, viinud poisi metsa ühte kohta, kus pole pimedus valitsenud. Siin põlenud sinine tuli. Kiskunud poisil riided seljast maha, kõrvetanud ihu tulega üle, ütelnud siis ise: "Sinu, padakonna, perast pidin ma Hiiumaalt mõisaherra pulmast ära tulema." Riputanud veel pääle selle poisi jalgupidi puu otsa, kus ta kolm päeva olnud, kuni kodust otsima tuldud ja leitud. Sestsaadik pole poiss ei iialgi kurja sõna mäletanud. Pidanud ka seda mehepõlves meeles. Võnnust E. Rootslane.

E 27530/1 (12) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootlane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja regieeris Mare Kõiva 2004
Murueide tütred Kord läinud üks noor kütt maikuu esimasel õhtal metsa. Juhtunud ühe ilusa lagendiku pääle, aga omaks imestuseks näinud ta lagendikul hulga neiusid tantsivat. Aga kui imelikult. Pole jalgadega maa külge puutunud, vaid lausa õhus heljunud nad. Üks olnud suurem kui tõised. See olnud nagu valitsejanna nende seas. Viimaks võtnud kütt julgust ja ütelnud: "Võtke ka mind eneste sekka." "See on võimata," ütelnud suurem piiga, "sina oled surelik, patune inimene, aga meie oleme pühad suremata murueide tütred." Aga rääginud piiga edasi: "Et sina oled meid juhtunud nägema, tahan selle mälestuseks sinule ühe sõrmuse anda. Nii kaua, kui sa seda kannad, ei saa ilmamured sinu elurõõmu mitte rikkuma." Tõmbanud sõrmukse, andnud nooremehele kätte, selle pääle aga hakanud nad ise ikka kõrgemale tõusma ja silmist ära kaduma, viimaks kadund tõised ära, aga sõrmuse kinkija paistnud veel. Noormees vaatanud hommikuni, siis olnud neiu asemel ainult Ehatäht näha. Ots. J. Rootslane Võnnust.

E 27532/27540 (22) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar < Minna Kivisaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Muinasjutud Korjanud A. Kuldsaar Sörve säerel Vana Jaak ja tema ristipoeg Ühes talus elanud üks nöid nimega Jaak. See olnud rahval maa päältseks jumalaks. Keik kartnud teda. Ükski ei tohtinud kudagimoodi temasse puutuda, ei sönaga, ega teuga. Nönda elanud vana nöid öige önneliku elu. Et aga ta'al üksainuke ristipoeg olnud, seepärast olnud see vanakesele väga armas, nönda, et ta kõik uma vara ristipojaga ära jäganud. Vanake jäenud haigeks, suikunud juba mitu nädalid raskes töbevoodis, kus ristipoeg teda raavitsenud. Jaagul olnud aastaid ka juba heaste seljas, nönda et haigus teda ikka rohkem surma kui elu poole vädanud. Ühel päeval, kui poiss jälle vanakese juure tulnud, ütelnud haige: "Noh, armas ristipoeg, mina pean nüüd küll varsi surema ja nõnda sind ilma abita seia ilma maha jätma. Aga mis teha. Enesega ühes ei vöi ma sind viia. Aga nii palju vöin ma küll, kui sul iial hädaaeg on, palu mind, ma olen ikka valmis sind aitama." Säel öpetanud ta veel poisile oma möned nöiakuntsidest ja surnud siis ära. Poiss matnud vanakese ausaste maha ja jäend vanast järele jäenud koha umanikuks, kus ta hulga aega häästi elanud. Kord antud möisahärra poolt käsk välja, et igaüks taluperemees peab oma hobusega tulema ja möisa vilja linna viima minema, kus ka meiest tuntud noormees olnud. Igaühel olnud suur koorm ja tee olnud ka väga vaevaline. Noore mehe hobune väsinud teel ära ja pole enam jäksanud edasi minna. Teised sõitnud kõik temast mööda ja jätnud teda üksinda taha tulema. Poiss ennast üksi, ilma kõige abita nähes, öhkanud suures ahastuses: "Oh, peaks nüüd ristipapa teadma, kui suures ahastuses mina olen!" Vaevalt saanud poiss need öhked löpule, kui korraga puud kahisema hakanud ja poiss omaks suureks röömuks näeb ristiisa uma poole tulevat. Ta oli suure röömuga tahtnud vanakese ümber kaela hakata, aga saanud veel öigel ajal peatama, seda meelde tuletades, et vanake juba möned hääd aastad hauas oli hinganud. Vana tulnud poisi juure ja küsiud kohe: "Noh, poeg, mis sul viga on, et nii mureliku näuga oled?" Poiss seletanud oma önnetuse vanakesele köik ära. Vana-Jaak kuulnud poisi halisemist ja kui see oli oma juttu löpetanud, ütelnud ta: "Pole häda ühtid. Küla'p ma juba sind teele aitan." Ning läinud poisi juurest ära. Vähe aja pärast tuleb ta tagasi, suur tubli vankriratas ölal, paneb see poisi katkise ratta asemele, istub vankrile, käsib poisi sedasama teha, vötab ohjad kätte ja paneb minema nönda, mis suits taga. Poiss imetlenud köige rohkem selle üle, et tema vana hobune korraga nii tuliseks oli läinud. Nönda kihutand vanamees tuule kiirusega edasi, ilma et poisiga sönakest oleks räekinud. Teed, kus nad söitnud, näitnud poisile ka tundmata olevat. Metsadest ja rabadest läbi tormates jõudnud nad viimaks suure aitade ja keldri moodi majakogude ette. Siin alles pidanud Vana-Jaak hobuse kinni, astunud ilma katmata vankrist maha, sidunud hobuse kinni, käskinud poisi tasa olla ning läinud ise körvale vaatama, kas raha on. Tagasi tulles ütlenud ta poisile: "Noh, nüüd lähme vaatma, kui palju kunningal seda va rahapuru on." Need sönad ajanud poisi vähe kohmetama. Vana oli seda märganud, käskinud poissi julge olla ja ei midagi karta, sest kartus ei aidata säärastes kohtades midagi. Jaak hakanud ees minema ja käskinud poissi oma järele tulla. Nad jöudnud suure raudvärava ette. Vana pomisenud arusaatmata sönu omale habemese. Kövaste lukustatud raudvärav läind iseenesest lahti. Önneks maganud ka vahid. Nönda tulnud nad ilma tülita rahaaida ukse ette, mis jälle iseenesest lahti läinud. Veel mitmest uksest läbi minnes, mis köik iseenesest lahti olid läinud, jöudnud nad viimaks rahakambri. Siin olnud arvamata suured rahakujad ja kastid kulda ja höbedat täis, nõnda et poisil üsna jälestud peale tulnud. Vana-Jaak ajanud köik kotid raha täis ning päele kotide veel köik kurruvahed. Poisi vestitaskud olnud veel tühjad. Et aga küinal, mis nad kaasa olid vötnud, ära löppes, puhunud Vana-Jaak oma suust tuld välja. Nüüd näinud poiss läbi tule, et vanal hirmus pitkad raudhambad suus olnud. Ta karjunud hirmuga: "Oh jumal, mis näuliseks nüid mu ristiisa on jäend!" Neid sõnu öeldes kuulnud poiss paukumist ja korraga leidnud ennast aina üksi pimedas kambris. Vähe aja pärast, kui ehmatusest oli vähe toibunud, hakanud ta kätega ust otsima. Viimaks suure krabmimisega leidnud ta ometi ukse, aga omaks suureks ehmatuseks olnud see lukkus. Poiss mötlenus: "Mis nüüd teha! Karjuda ja abi hüida ei aita, peab ete rahulikult homikut ootma, ju siis näeb, mis saab." Hirmuga oodatud homik jöudnud kätte. Keldriuks keeratud lahti ning vaht astunud sisse ja leidnud omaks ehmatuseks varga eest. Tarinud sealt poisi kraedpidi kinni ning viinud hoovi pääle, kus teda vastutamise alla oli vöetud. Poiss seletanud ja räekinud köik, kudas ta keldri oli saanud, aga tema vabandust pole keegi tähele pannud. Ei jäenud muud otsuseks, kui poiss pidi saama völla tömmetud. Nimetud aeg jöudnud kätte. Viimases hädas öhkanud pois veel: "Oh, ristiisa, kus on nüid köik sinu lubamine, et mind nönda häda sisse saatsid!?" Sääl kuuldud korraga kanget tuulekohinat ja mürinat. Rahvas hakanud köik kohkudes ümber vaatma, mis kange torm see peaks olema. Sel vaheajal ilmunud Vana-Jaak jälle ristipoja juure, hakanud poisist kinni ning viinud ta teiste seast ära, ilma et ükski seda oleks näinud. Tee peal hakanud vana poissi noomima, üteldes: "Sina, va lollpää, oled ikka veel nii kartlik ja mötled niisuguseid tühja möteid, mis mina mitte sallida ei vöi. Vaata, ole edespidi targem, siis vöin ma sind ikka aidata." Poiss oli seda ka lubanud ning pidanud ka söna. Ja Vana-Jaak käinud veel mitu korda ristipojale häda ajal abiks. Minna Kivisaare suust Sörves.

E 27596/7 (104) < Jämaja khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Rudolf Põldmäe "Eesti naljandid" I Mees pole seda enne teinud, et enda üles pooks. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Kaarma mehe önnis surm Kord läinud Kaarma mees oma naesega tülise. Mees läinud metsa ja poonud seal ennast ära. Naesele tuuakse seda aru. Ta nutab ja sönub: "Ta, va önnis, pole seda enne teinud, et ta ennast üles poob!"

[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]