Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 10150 (5) < Tarvastu khk., Kuressaare k. - Meos (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanakuu sees lõigutud vihalehessa. Kui nendega vihutud, siis ei ole sügelisi vihtujal külgi ajanud.
E 10151 (2) < Tarvastu khk. ja v., Kuressaare k. - A. Meos (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Naine, kes oma meest homiku üles äratab
"Toomas, õe, Toomas, tõusu ülesse, päev on juba kõrges!" Toomas pöörab tõise külje ja ütleb: "No kes teda käskis enne valget üles tõusta," - ja norskab edasi.
E 10151 (6) < Tarvastu khk., Kuressaare k. - Meos (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui lõngu hakatud kollaseks keetma, lõigutud ikka need lehesad noorel kuul.
E 10154/10155 (1) < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vana jutt
Ennemuiste matnud üks mees oma raha maa sisse ja ütelnud: "Enne ei saa keegi seda raha siit maa seest, kui ta ühe looma, kes iialgi kuud ega valged päeva kätte ei ole näinud, ära tapab ja vere sinna kohta maha valab, kus raha maa sees on, siis saab ta raha kätte."
Üks külamees kuulnud seda juttu ja mõtelnud: "Mina tahan seda raha omale saada" ja läinud koju, toonud omale ühe kitse, kellel varsti poeg sündinud ja pannud kitse ühe pimeda lauta ja kui kitsel poeg olnud, siis ei laskunud ta seda kitsepoega laudast välja ja hoidnud teda nõnda kaua laudas kinni, kuni ta täiealiseks sai. Siis pani ta kitsepoea koti sisse ja viis ta sinna kohta, kus raha maa sees oli ja tapnud kitse läbi koti ära ja valanud vere sinna kohta maha ja raha tulnud maa pääle, ainult auk jäänud järele. Sinna auku tõmmatud kott keige kitsega ja maa saanud tasaseks jällegi. Mees võtnud raha ja läinud koju ja elanud õnelikult. Kui ta mette ära ei ole surnud, siis elab ta praegugi (tänapäevani).
E 10155 (2) < Saarde khk., Jäärja, Keremetsa t. - August Kangur (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Millest Ambla kirik nime saanud
Kui Ambla kirikut muiste ehitama hakatud, siis ei ole esmalt töö edasi minna tahtnud, vaid kõik, mis päeva ajal on tehtud, on ööse iseenesest ära lagunud. Mitmed rahamehed lasknud kirikud oma nime järele nimetata ja pannud selleaegse moodi järele raha müüri alla, aga asjata.
Viimaks on kiriku kõrvast allikust ühe päeval punane härg ülesse tõusnud ja ammunud: ambullaa, mis pääle ta jälle allikase vajunud. Seda peetud jumalikuks juhatuseks ja pandud kirikulle Anbula nimeks ja ehitus saanud valmis. Pärastpoole on kiriku nimi aga esmalt Maarjaks ja pärast Ampeliks ümber solgitud, mikspärast ta mitu korda ära on põlenud ja ilma parandamata üleväl ei seista. Rahva suust.
E 10165/10166 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) < A. Sirkel Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Rahakatal
Vanal orjuse ajal oli üks mees oma kahe härjaga mõisas orjamas. Ühel öösel, kui mees maganud, öeldud talle unes: "Kui jaanipäeva laupäeva õhtu kätte jõuab, siis võta kätte, pane härjad vankri ette ja kõik oma tööriistad vankri peale. Iseäranis kanna hoolt, et sinul labidas ligi oleks. Siis mine siit verst maad eemale, sinna, kus kahe mõisa piirid vastastiku käivad. Seal on üks koht, kus 5 aiapead kokku käivad; seda kohta nimetakse 5-e aia peaks.
Kui öösel kella 12-ne aeg kätte jõuab, siis võta ennast ihualasti ja hakka sinna viie aia pea alla labidaga kaevama. Küll tulevad sulle palju hirmutajaid, aga tee kui ei paneks sa neid tähelegi. Ka kartust ei tohi sul kõige vähematki olla. Mõni tahab sind heaga ära ajada, mõni kurjaga; küll kuuled ja näed sa kõik, aga ära karda. Piad seal nii kaua kaevama kuni hommiku päikesetõusu ajal üks sangaga vaskne rahakatel vastu tuleb. Kisu see maa seest välja ja võta kõigega, mis seal sees on omale."
Nüüd ärganud mees unest ülesse ja ei teadnud, mis see pidi kõik tähendama. Ometi ei rääkinud ta sellest kellegile. Jõudis jaanipäeva laupäeva õhtu kätte, tegi mees nagu heal õpetanud. Läks eelnimetud kohta ja ootas kuni kella 12-ne aeg kätte jõudis, võttis ennast siis ihualasti ja hakkas seal kaevama.
Nüüd hakkasivad mehel hirmutajad käima. Esiti tulivad mööda aida palju inimesi valgis riides, kõik nagu kirikulised. Tulivad mehe juurest läbi ja hakkasivad meest ära ajama. Mees ei parmud tähelegi, vaid kaevas edasi. Kirikulised läksivad ära ja siis tuli palju veriseid huntisid, koeri ja huntisid. Need kõik tikkusid mehele kallale, aga mees ometi ei pannud tähelegi, vaid teinud oma tööd rahuga edasi.
Siis läksivad hundid härgade juurde. Härjad möirgasivad koledasti. Jäivad viimaks vaikseks. Mees mõtles, et nüüd ära murtud on.
Hirmutused käisivad ikka edasi kuni kõige viimati ilma peadeta, verised ihualasti inimesed teda hirmutama tulivad. Kadusivad needki ära.
Nüüd kaevas mees kuni hommikuni edasi, siis tuli nimetud rahakatel vastu. Mees tõmmas sanga pidi maa seest välja, leidis siis palju kuld-ja hõberaha. Härjad olnud veel ikka seal, kuhu ta nad pani ja söönud rahuliste rohtu. Pannud rahakatla vankri ja viinud koju. Selle rahaga ostis ta ennast mõisaherra alt priiks ja elas õnnelikult.
Jutustaja sõnade järele.
Jutustanud A. Sirkel Valjala kihelkonnast.
E 10167/10168 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Tuulesõlmed
Korra olnud hiidlane Harrilaidus tuult ootamas. Kaks nädalat olnud juba tuul vägevaste möllanud, ikka silma sisse vastu. Ei saanud ega saanud mees Hiiumaale minna. Viimaks olnud häda suur. Toiduvara ammu otsa lõppenud. Harri rahva käest juba paljugi laenuks võetud.
Ühel hommikul kui hiidlane jälle mere äeres kõndinud ja murelikult Hiiumaa poole vaadanud, tulnud Harri vana ta juurde, koputanud mehele õla peale ja ütelnud: "Kas siis so lugu tõeste nii kibe on, et nõnda kurblikult kodupoole vahid?"
"Oi jah!" õhanud mees, "küll on kirju lugu. Kodu on palju hädalisi töösid toimetada, aga ma pian siin vahtima." - "Pole viga, küll ikka peased ära," ütlenud vanamees jälle. "Aga kuidas ma siis peasen, kui tuul sugugi abiks ei pööra."
Vana: "Noh eks võid siis ise oma tuulega minna?"
Mees küsima: "Oma tuulega? Mis see tähendab?"
Vana: "No, kui ei tea, saad pea näha."
Harri vana võtnud taskust rätiku, sidunud kolm sõlme sisse ja ütlenud: "Nüüd pane paat valmis ja hakka merele minema. Esimene sõlm päästa ääres lahti, siis pöörab tuul kohe ja ilma vaevata pääsed edasi. On tuult vähe, siis päästa teine sõlm lahti ning tuult on küllalt, et rohkem soovida ei või. Kolmat sõlme ära päästa enne lahti, kui juba ääres oled või nenda vaevalt paar sammu kodu äärest eemal.
Mees hakanud minema. Päästnud esimese sõlme lahti. Näe imet, tuul pöörnud kohe! Lahedasti lennanud paat paraja tuule käes. Saanud juba mees poole vahe peale, arvanud, et tuult veel küllalt ei ole; päästnud teise sõlme lahti.
Oh sa poiss, kuidas nüüd paat lennanud, pole muud kui vilista. Juba olnud mees koduranna äärde saamas. Mõtlenud: "Tarvis näha, mis imet see kolmas sõlm ometi teeb?"
Käskis mees küll mitte enne lahti teha, kui paar sammu äärest eemal, on küll paarkümmend sülda veel, aga mis ta siis ometi teeb, päästan lahti.
Teinudki mees nõnda. Oh tuhat! Nagu tuulispask, läks korraga möll lahti. Paari silmapilgu pärast mees paadiga tükkis 20 sülda maad rannast eemal, maal. Seda tegi kolmas sõlm.
Jutustus Hiiumaalt.
E 10169/10170 < Käina khk., Kassare - Friedrich Wilhelm Vahe (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Jutustus Hiiu Kassare keelemurdes
Ühe korra eland üks vanamoor, kis hermus ihne olnd. Kus ta aga iganes midagi käde saand, säält ta tõnmmanud. Oma poegadelle ei annud ta õiges viisi süüagi. Aga nenda, kui keikidelle inimestelle, nenda tulnd ka sene vanamoorile see tund kätte (käde), kus ta hermuga surmatundi tundis joudvat.
Nüüd tulnd keik pere ta ümber ja jäänud suremist vaatama. Aga vanamoor ei soa iga soa surra. Vahib aga kartlikult ümber, tõuseb aga sängis istukille ja langeb jälle tagasi. Viimaks lähevad keik tuast välja, kuid mini läheb salakohta varitsema, mis vanamoor tegema hakkab.
Vana touseb sängist ülesse, võtab sängi pääaluse alt ühe kaunis raske koti välja ja läheb kolde juure. Kaabib tuha sisse käega augu, puistab kotist hulga hõbe- ja kuldraha välja tuha sisse. Läinud siis sängi ja heitnud hinge.
Mini tulnud tuba, läind kolde, vaatnud ja kaapinud, aga ei leia midagi. Räägib oma mihele seda lugu.
Mees kohe ema juure, võtab teda sängist süle, kannab kolde juure, võtab vanamoori käe peusse ja kaabib sellega tuhka. Kohe keik raha tuha pääl.
E 10171/10172 (1) < Suure-Jaani khk. - Ernst Saabas-Galigula (1894). Sisestanud Janne Juuse Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Seitsmest Moosesest
"Seitsmest Moosesest" olen mina väga väha rääkima kuulnud ja nimelt: "Seitsmes Mooses" olla üks väga vana raamat. Vanast katoliku aeg seisnud ta Piiblis tõiste hulgas, aga pärast kui viimast rahva sekka laiali oli laotama hakatud, võetud ta tõiste hulgast välja, et inimesi hulga kahjude eest hoida, mis tema läbi sündinud.
Tema trükk olnud suur ja punast karva, nii et teda kerge tõiste seest ära olnud tunda. Niisugusi raamatusi olla veel mõne vana inimese juurest leida, iseäranis nõidade "kabinettidest". Sarnane nõid olla ka üks Jüri Roosenberg Sürgavere vallas, Jaanuse talus, kellel niisugune punase trükiga "Seitsmes Mooses" olla, millepärast siis tema juurde ka hulk ebausklikkusi abitarvitajaid minna.
Ka Tartus Tähetornis olema üks, kahe raudahelatega, seina külge needitud, nii et teda keegi ära varastada ei võivat.
Tema mõju läbi võida mitmesugusi imetükka teha, näit. tulekahju aegadel tuult tõise külga pöörda, nii et tuli mitte tõiste hoonete peal ei käi, mitmesugusi haigusi parandada, põua aegadel vihma sadada lasta j.n.e.
Ka õnnetusi võida teda lugedes sünda, nagu veeuputusi, põuda, surnuid ülestõusta lasta, haigusi j.n.e.
Kord olnud ühe niisugusel isandal säärane "Seitsmes Moosus", mida ta aga tõiste majaliste eest kangeste varjul hoidnud. Ühel päeval pidanud ta kodust külasse minema ja unustanud raamatu laua pääle.
Tema poiss läinud selle vahe sees tuppa, leidnud raamatu laua päält ja hakanud lugema. Esite olnud ilm õues päevapaisteline, aga kui ta ühest peatükist sellest raamatust lugenud, läinud päike pilve alla. Lugenud ta tõist tükki, hakanud väljas hirmsat vihma taevast maha voolama, mis kõik viljapõllud ümberkaudu ära hävitada ähvardanud.
Poisil tikkunud hirm pääle. Ta silmanud varemalt ukseprao vahelt salaja, kui tema peremees sellest raamatust lugedes tarvilikkudel aegadel vihma sadada oli lasknud ja kudas ta jälle sellest raamatust tõisest kohast lugedes sadu ära oli keelanud. Et ta aga õiget kohta märjukese ära keelamiseks pole täädnud, siis löönud ta umbes paar lehte edasi ja hakanud lugema. Aga, mis imet! Õues hakkanud koledat rahet sadama, veel paar lehti edasi lüies, tõusnud jälle mässoline torm, mis kõik hooned ja puud maa pealt maha on ähvardanud murda. Kahju olnud ränk ja oleks veel suuremaks minna võinud, kui mitte va' nõiaisand ise parajal ajal appi ei oleks tõtanud, kes ähkides ja puhkides, jooksust väsinud, külast tagasi tulles raamatust lugema oli hakanud ja niiviisi hirmsa tormi asemele vagusa päikesepaistele maad oli annud, pääle seda, kui ta oma poissi paari mõruda kõrvakiiluga tuast välja oli saatnud.
Niipalju kõigest "Seitsmest Moosusest."
E 10179 (4) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui päikesel vikerkaar ümber, tuleb lund ehk sadu.
E 10179 (5) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lapseristimise vesi valatagu puu ehk lille peale, siis hakkab puu ehk lill hästi kasvama.
E 10179 (9) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kes kolm kord tagaspidi issameied lueb, saab kõigest kiusatusest (kurjast vaimust) lahti.
E 10180 (14) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui jõulus palju õlgi parte külge kinni hakkab, kasvavad head linad.
E 10180 (17) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui ämblikud puude otsa võrku kujuvad, tuleb ilus ilm.
E 10180 (23) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kui täht taevast langeb, sureb keegi.
E 10180 (24) < Vigala khk. - M. J. Eisen (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Lihavõtte homikul kiigub päike taevas.
E 10228/10231 (3) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Soa- ja katkuaegadest ja Karksi kiriku ehitustest.
Kord oli pääle sõdade ja katku Karksi ja see ümberkaudne maa inimestest nii tühjas laastatud, et kõigest kaks inimesehinge järele olivad jäänud. Tõine meeste- ja tõine naisterahva inimene. Need ei olnud mitte ka ühes kohas olnud, vaid otsimise teel tõinetõisega kokku saanud.
Asjalugu on järgmine. Meesterahvas kui ka naesterahvas nii kui joba nimetatud, et nad teineteisest lahus elasivad, mõtlesivad, kui nad veel tõinetõise jälgile saanud ega tõinetõist näinud ei olnud, mõtlesivad nad end kumbagi aina üksi ilmas elanud olevad.
Meesterahvas leidnud otsimise teel liiva päält inimese värskeid jalajälgesid. Oh kui rõõmus ta siis olnud, ta annud jalajälgedele suud! Ta läinud siis jalajälgi mööda edasi ja leidnud piagi omal seltsilase ühe naesterahva inimese üles ja silmitsenud seda, mis temast kaunis lähedal on olnud. Siis läinud ta rõõmust jookstes selle poole, naesterahvas näinud, et üks tema poole jookstes tuleb, mõtles mõne vaenlase tulevad ja pannud eest jooksma. Aga vali jooksja meesterahvas jooksnud tal ometi järele ja saanud ta kinni tabada. Meesterahvas olnud rõõmust ja näesterahvas olnud hirmust nii ärä minestanud, et esiti kumbagi sõna enam suust ei saanud, kuni tüki aja järele nad ennast tutvustasivad ja rääkima hakkasivad. Küll olivad nad siis rõõmsad tõinetõise üle.
Nad heitnud siis kahekeisi paari ja hakanud sugenema ja saanud neil palju lapsi, mis keik terved ja prisked olnud, sest Jumala õnnistus oli nende pääl olnud. Neil olnud ka pühakoja ehk õigem ütelda kiriku järele igatsus olnud, muidugi on neil ka aeg igav olnud. Hakkanud nad Karksi vana lõhutud mullavalli juurde väljaspoole vallikraavi äärde põhjapoole külge kirikut tegema, sest valli pääl ja valli kõrvas kraavis, ehk õigem ütelda - orus, olnud palkisi ja puid saada neid, mis valli päält vaenlastel maha oli lõhutud. Et kahel inimesel seilläge õlal kanda, äkilise sügava orust pailke raske välja tuua oli, siis teinud nad pärna (lõhmuse) kooreniidsest kaks pikka nööri ja pannud ülestõmmatava palgil palgid risti alla ja tõmmanud niidsest nööriga nad üles orukaldale kirikuehituse platsile ja hakanud järjest kiriku seinadeks üles panema.
Seda ehitust olivad ka tõised inimesed näinud kaugelt, kes omale muid seltsilasi otsisivad, need tulivad ka sinna ja aitasivad tööd edasi teha kuni kirik valmis sai, sest et Karksi lossi ümberkaudu üks ütlemada hea viljamaa on, siis sugenenud sääl kaunis jõudsast rahvas, nii et see kirik joba kitsaks jäänud. Niiviisi asunud siis Karksis rahvast.
Kui puukirik joba kitsaks jäänud ja mädanema hakanud, siis on nad võtnud uut kirikut, võlvitud kivist kirikut sissepoole valli ehitama hakate. Mõte ei ole neil siis ka mitte mõtteks jäänu, vaid ka teoks saanud.
Naad hakanud siis lõunepoole lossi sisse oru kalda ääre pääle vundamendikraavi kaevama. Kaevates tulnud õnnistus neile abiks. Nad leidnud maa seest lossist suure kuld härjaikke üles ja muid kuldasju, mis ülem oma kätte nõuden. See annud siis parematele töölistele muist palgaks ja muist, kui kirik valmis saanud, siis kirikuriistadeks ja iluasjadeks (kujudeks). Kui see kirik mõni aeg sõdade rahu ajal on seisnud, olla ta jälle vaenlastest ärä lõhutud ja kullast kirikuriistad ärä võetud, kas vaenlastest ehk oma rahvast, on mul täädmata.
Nagu juba nimetatud, et kivist võlvitud kirik vaenlastest ärä lõhutud oli saanud, siis hakatud jälle endise puukiriku kohal uueste puukirikut ehitema, mida Peetri kirikus nimetatud. See on ka rohkem kui sada aastad olnud, kui see jälle ärä mädanenud, siis on jälle lossi sisse endise võlvitud kirikut uuesti üles säetud ja uuendud. See on nüüd see praegune kirik, mis praegu Karksis alles on, kelle 100. aasta jubileumi 1877. aastal peeti.
Tähendus: Nimi Karksi tähendavad seda, et keige esite olevad üks ülem nimega Karkus ehk Karksi olevad Karksi lossi või kindlust keige esiti olevad asutanud.
E 10232/10233 (5) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894). Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Vanapagan tahab Virtsjärvest kivist silda läbi teha, jäeb aga pooleli
Vanapagan tahtnud kord Virtsjärvest kivist silda läbi teha. Nad kannud siis kiva kokku siit ja säält ja viinud Virtsjärve.
Kord korjanud nad Polli vallast Kivikülast kiva põlle pääle. Kui põlled täis saanud, läinud nad Virtsjärve poole minema, see olnud ka kesköö aeg. Kukk laulnud ja siis katkenud neil põlle kanmed katki ja kivid kukkunud neil maha, kus kohas nad siis keegi olnud. Üks on Polli vallas Rempsi talu nurme pääl, tõine Karksi karjamõisa Tauga nurme pääl, kus praegu mõned ilmatu suured põlised pärnapuud juures kasvavad. Kolmas Karksi Riidame talumaa pääl Mõhesoo otsa juures. Neljas Karksi Mäekülas Küti talu nurme ääres mõisametsa sees, kus praegu põline männimets ümber kasvavad, ja viies üks suur kivimürakas, mis oma suuruse poolest kuulus on, keda Iivakiviks kutsutakse. See on Karksi Pilgo talu maa sees. Kuues - Karksi Mäekülas Kitsi talu maa sees, mis joba ligi paarikümne aasta eest ära lõhutud on, sest et ta põllu sees olnud. Seitsmes Kärsna vallas Varebu talu maa sees. Kui kukk laulnud, olnud päävanapagan Karksi Mäekülas Pähnamäel ja ütelnud nende sõnadega:
Tauga Salu seisa paigal,
Iivakivi istu maha.
Pähnariba pääse valla.
Siis jäänu Tauga Salu seisma oma kohal ja nindasama ka Iivakivi istun maha ja Pähnariba ka, kus ta praegu on, ja sestsaandik jäänu sild Virtsjärve pooleli ja need kivilademed omal kohal seisma, kus nad praegu on.
Tähendus: need kivilademed, millest ma siin eespool rääkisin, võivad ehk vahest vana gootlaste hauad olnud olla, sest neist kohtadest on vanaaegseid asju leitud: Kauksi Tauga kivivaremide seest olli 1879. aastal üks Soome provessor meie tuttava ajaloouurijaga, J. Jungiga, läbi kaevanud ja säält mitmed kullast vanaaja asju leidnud. Karksi Mäekülas Kitsi talu põllu seest olevad ligi paarikümne aasta eest tagasi lõhkunud peremees suure kivilademe ärä ja vedanud põllu seest välja. Lõhkudes leidnud peremees viis vaskristi ja ahelaid. Ja säält lähedalt lõitud ka veel maa seest vana hobedast paavang. Teised kivilademed, mis ma eespool nimetanud olen, on minu tääda alles läbi katsumata. Pähnariba (vaarikuriba)Karksi Mäekülas Pähnamäe pääl, kus ka vanad põlidsed puud ribaviisil enne olnud, kus nüüd üks ümmargune metsatolk (tukk) põliseid kase- ja männapuid kasvavad, kus ka kivilade olla.
E 10233/10234 (6) < Karksi khk - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Oigaja sääreluu
Karksi Mäekülas Kukese talu maa sees tee ääres on üks mägi, mida Kalmemäeks kutsutakse, sest et sinna olevad katkude ja sõdade ajal inimesi maetud. Kui endisel ajal säält keegi õhtuti mööda käinud, kuulnud ta tee ääres Kalmemäel kuusikus haledat oigamist. Õhtu ei julgenud naljalt keegi nõrgavereline inimene mööda minna. Kui mõni mees päeva sinna vaatama läinud, kust tal õhtu oigamise hääled kõrvu kostsivad, ei ole sääl kedagi näha olnud. Üks julge mees Naps Hans oli ammu rahvasuust oigamise lugu kuulda saanud. Kui ta ühel õhtul mõisateolt tuli, kostnud oigamise heli temal kõrvu. Naps Hans võttis südame rindu ja läinud tee päält kõrva Kalmemäele kuusikusse vaatama, kes sääl oigab. Küll vahtinud ta sääl, kus hääled tulivad, igale poole, ei näinud midagi. Viimaks ütelnu üks hääl: "Otsi mu üles ja kaeva mulle haud, kui sa selle haua valmis kaevad ninda kui hauasäädus ja -kohus on, siis võta kurakäe poolt haua jalutsist nukast kolm korda liiva, sääl tuleb sul püti täüs kulda vastu. Kui sa labidaga selle kulla kätte saad ja mo ilusaste maha matad, siis võta pool osa kulda omale ja teine pool jaga kirikuvaestele.
Naps Hans oli siis viimaks oigaje häält terasemalt tähele pannud ja üles otsinud. See oigaje hääl ei ole muud olnud, kui üks oigaje inimese sääreluu. Naps Hans oli teinudki nii kuidas talle enne ülesleidmist see oigaje hääl oli ütelnud. Teinudki oigamise hääle õpetuse järele ja saanudki püti täie kulda ja annud pool osa kirikuvaestele ja poole osa perantel omale.
E 10235/10236 (8) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Kaprali talu kalme
Kolm vesrta Karksi mõisast maantee ääres Kaprali talu põllu sees on üks mäeküngasm, mida Kaprali kalmeks kutsutakse. Muiste olnud see koht matsaga kaetud. Praegu on see koht põllu all, kus ainult üks veike neiljakandiline ruutukene umbes neli ehk viis ruutsülla suurune ruutukene põllus ei pruukide. Et kui peremees selle ruutukeise üles künnab, siis jääda ta ise haiges ehk sureda ta ise ehk jälle ta lapsed ära.
Korra olla peremees selle maalapikeise üles kündnud, siis olla ta lapsed keik ära surnud, nii surnud tal mitu last järgimööda ära ja viimaks ka ta naene ära. Kuid pääle selle jätnud peremees selle lapikeise jälle maha söödiks. Sest ajast saani ei ole säält talust enam selle peremehel ühtegi last ärä surnud. Kui katku ajal sinna inimesi oli maetud, mis ränka sel ajal oli surnud, oli öösi üles võetud ja ära söödud.
Sel ajal oli Jõksi talus, mis sääl lähedal on, üks julge mees olnud. Temal oli ka oma armas naene ärä surnud ja ka sinn kalmes maha matnud ja ise õhtu kalme pääle kuuse otsa vahiks läinud. Ja ise ütlenu: "Kes sööb mo armsa naese keha ärä?" Siis oli tal üks hääl nagu maa alt vasta ütelnu: "Mees, põgene, see ei ole mitte karu, kes siit neid inimesi sööb, vaid Jumala viha, kes neid surnusid sööb."
Mees roninu siis kuuse otsast maha ja läinud rahuta kodu ja hommiku läinud vaatama ja näinud, et tema naene oli ära söödud ja paljad luud veel järele jäetud, ja ninda ka viimse inimeseni, kes sinna maetud olivad.
E 10236/10237 (9) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Iivakivi juurest nähtused ja leidused
Mees oli kord Iivakivi lähedal künnud. Õhtu, kui ta kündmise järele jätnud, võtnud härja adra eest ikkest lahti, pannud ikked adra pääle ja härja lasknud ta lahti Iivakivi lähedale karjamaale rohtu sööma, mõteldes ega väsinud härg kohegile ei läha, ja isi läinud kodu õhtukosti sööma.
Kodust tulnud ta jälle pia tagasi, võtnud adra päält härjaikke ja ja läinud karjamaale härga otsima. Otsinud küll, aga ei leidnud kuskilt. Viimaks näinud ta Iivakivi juures tuld põlevad, mõtelnud, et see on vast õitsiliste tuli, sääl on vast ka õitsilised õitsil oma härgadega, ma lähan vaatama, vahest ehk on minu härjad ka sääl ühes olnud, ka ikka härjaikkes ligi.
Kui ta tule ligi saanud, näinud, et sääl tule juures kedagi inimest ei ole olnud ja tuli ilma puieta põlenu, siis läinud ta tule juurde, visanu härjaikke tulesse.
Nii suur kui see härjaikkes olnud, nii laialt jäänud siis kulda ja hõbedad selle härjaikke alla ja mees pärinu siis selle kulla ja hõbeda keik omal.
E 10237/10238 < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Ühel mehel oli kord naene ära kadunu ja kaks last, mis tal oli olnud, mehe juurde jätnud ja ise Iivakivi juurde soendis läinud. Perast näinud mees oma naist Iivakivi otsas soendi näul last imetavad. Alati, kui ta lähemas läinud, siis kadunu naine kui vilpsti! kivi alla ära ja pannud imetava lapse sinna paika.
Mees läinud siis targa juurde nõu küsima, et kuidas naist kätte saada. Tark ütelnu: "Küta kolm neiljapäeva õhtud Iivakivi pihlakpuiega kivi palavas, siis viska üks elajanahk sinna palava kivi pääle, siis tuleb naene kivi alt välja, istub kivi otsa naha pääle ja hakkab sääl last imetama. Kui naene old palava kivi pääl, nahk kokku kõrveb ja muidugi ei või siis naene enam sääl kivi pääl olla ja siis saad sa naese kätte."
Mees teinudki nii targa õpetuse järele ja saanudki naese kätte ja viinud ta kodu ja elanu kodus kuni surmani ausat elu.
E 10239 (10) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Sinejärve näkist
Kolme talu karjatse, kahe Jõksi ja Riidame olivad oma karjadega Sinejärve ääres olnud ja tubliste vandunud kuni näkk (pagan) järvest valge hobuse näul välja tulnud ja kivi kõrva läinud, mis Jõksi ja Riidame talu piiripääl on. Kui hobune kivi kõrvan seisen, läinud karjatse kivi otsa ja säält hobuse selga ja üks karjane jäänud üle. Selle nimi olnud Peeter Näkk. "Kus mina istun? Pian vist näki näbritse pääle istme."
Siis kadunud hobune kivikõrva maa alla ära ja karjatse jäänud veel kivikõrva seisme.
Säält Sinejärvest on mõndagi ilmutust nähtud. Kord katsutud järve sügavust mõõta ja pantud 27 süllalise nööri otsa kivi ja lastud järve sisse, et katsuda kui kaugel järve põhi on? Ei leitud põhja kuskilt. Nööri välja tõmmates leitud nööri otsas üks verine elajapää olevat kivi asemel.
Kui keegi öösi säält mööda läinud, ikka näinud ta ilmutusi.
Kord näinud keegi ühel ilusal sügisel päeval üht ilusat naesterahvast järvekaldal patseerivat. Kui ta selle patseerijal lähemas läinud, siis karanud ta Sinejärve vete alla ja kadunu ära.
Tähendus. Sinejärv on Karksis üks veike järvekene mägede vahel, kelle keskpaigas üks veike saarekene on, kus mõned puud pääl kasvavad.
E 10240 (11) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) = H II 48, 4834 (2) < Karksi khk. - J. Kivisäk. Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Karksi Karu Matsi pärnaraagudest
Karksi Mäekülas Karu Matsi talu maa sees Pähnamäe kaldal külatee ääres olnud kaks suurt põlist pärnapuud, mida pärnaraagudeks kutsutud, sest et nad igavesed vanad raagud olnud, mida vanapagan sinna olla toonud ja seisma pannud.
Intsaare soo, mis ka sääl lähedal on ja ennevanast paganate päralt olnud. Kui sääl Intsaaren midagi paganatel mõni pidu tulnud pidademõni pulma (saaja), varro (rsistse), siis tulnud üks pagan, võtnud õlle poolvaati käe pääle, läinud pärnaraagude otsa ja ise hõikanud:
"Karu Mats, Karu Mats, tule nüüd Intsaare saaja, punapüksi pulma!"
Kui Karu Mats pagana käest ande vastu oll võtnud, siis läinud ta naine nurikut (õlle) viima. Ja pääle selle läinud Karu Mats ja ta perekond Intsaare paganatele ristses. Kes ristsen risti ette ei ole heitnud, sellele antud kõiksugust head rooga küll ja küll süüa, kes risti ette oli heitnud, sellele ei ole siis muud süüa antud kui elajasitta ja joogi asemel elajakust ja korbide asemel kuivand elajasitakoorikaid.
Kui sääl Intsaare soo ääres põllu pääl pääle pääva veel künda tahnud, ei ole paganad enam kudagi lasknud, siis ikka kiusanud juures ja hääl ütelnu nagu maa alt: "Jäta rähu, mis veel pääle päeva teed tööd!"
Tähentus. Karu Matsi on praegused Mõku ja Tinu talud, Pähnamägi, kus need nimetatud kogud olid, seesamas ligistikus, kus eespool nimetatud ribagi on.
E 10241/10242 (12) < Karksi khk. - Jaak Kivisäk (1894) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva
Kitsi talu tondist ja ta väljaajamisest
Kui Karksi Kitsi talus tont oli olnud, siis ollid nad sääl kuusikus varjus olnud, mis kahe Kitsi tee hargude vahel paksus sel ajal on olnud. Sääl on nad mitmesugusel näol möödaminejatel inimestel imelikuid nähtusi ilmutanud, iseäranis ööse, kui mõni üksik jalginimene säält mööda käinud, kutsunud tont endale võeraks, et ta küll vahest inimese näol end ilmutas, ei julgunud siiski üksinda sel korral sinna vaatama minna.
Iga laupäeva öösi siis olnud sääl kuusikus tontitel kange vihtlemine. Sääl vihelnud siis keik paganad endid. Kui sinna kaks ehk rohkem inimesi vaatama läinud, siis kadunud tondid kui maa alla ja kuulnud ainuld vihtlemise häält ja vee kaldamist.
Sääl Kitsi talul olnud ka ohvriaed. ÜKS kord korjanud veikesed poisijõmpsikad ohvriaiast vaarakamarju ja annud oma emal. Siis pigistanud pagan poisijõmpsikat kaelast nii, et ta mitu aega haige olnud ja ütelnud poisijõmpsikatel: "Kas mina teid neid vaarakumarju tõistel käsksin süüa anda?" See poisijõmpsikul olnud kuni surmani (vanapäevadeni) airm kaela pääl.
Tähendus. Eepool nimetatud kuusiku kOhas on ka suur kivilade ära lõhutud, mis põlluks tehtud ja säält olla mitmed vanaaja asjad leitud. See koht on praeguse Kitsi taluperemehe Hans Kangru põllu sees ligi Rängli talu koopamäge vakamaad 3-4 õhtu pool küljes Kitsi talu tee ääres.
Kui vene usk siiamaale tuli, siis oli Kitsi talurahvas veneusku salvinud ja vene preester oli siis tondi Kitsi talust välja ajanud. See olnud 43. aasta eest tagasi, üks nädal enne jüripäeva. Siis lasknud preester ohvriaia ärä lõhkuda ja lasknud ohvriaeda augu maa sisse kaevata. Sinna lasknud ta ohvrilaua ja aiapuud sinna auku sisse aada ja mulda pääle ajada ja siis õnnistanud preester seda kohta.
Siis pidi tont säält ära minema ja ilma kohate olema. Kolm ööd järgmimööda käinud tont Kitsi taluperemeest Lauri kiusamas, üteldes: "Miks sa mind kiusasid? Ma ole siin kaua aega elanud, siin aseme pääl! Anna mulle aset." Peremees juhatanud siis teda Virtsjärve saare pääle. Tont ütelnu: "Sinna ei mahu mitte üks nööpnõelgi, kus mina sinna veel mahu." Kui peremees talle aset ei lubanud, siis läinud ta mööda Viira talu Virtsjärve poole musta ratsahobuse seljas, tondil isi must laiakiilajelaega muits pääs. Sest ajast saandik kadunu tont Kitsi talust ära.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]