[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 2878 (4) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Täiu nägema, siis saada kuskilt raha.

E 2877 (5) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (?) Sisestas Pille Parder 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäud ja seletused/ Raha nägema - haigust

E 21692/8 < Kõpu khk., Kihu v. - Jaak Laarmann < Tõnis Pihlak (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Jutt näkist Ühes peres olnud teenijatüdruk, Liisu nimi. Seda käskinud perenaine kaevu juurde vett otsma (tooma) minna. Olnud kuuvalge õhtu. Kui ta juba kaevu lähedale saanud, näinud üks valges riietes naisterahvas istub kaevurakke (salve) pääl. Ta ehmatanud nii ära, et pidanud juba tagasi pöörama, aga mõtelnud jälle: "Ilma veeta ei tohi tagasi minna ka," muudkui astunud siis südisti edasi. See tüdruk olnud raskejalgne. Valges riietes naisterahvas ütelnud: "Ära karda midagi, mina olen näki. Kui sul see aeg kätte jõuab, et ristsid (varrusid) pead, siis kutsu mind vaderiks." Tüdruk ehmatanud õige ära, et see kõik teab, aga ei ole vastu julgenud midagi lausta, muudkui lubanud kutsu. Selle pääle ütelnud näkk: "Et sa minu nime temale nimeks paned. Minu nimi on Mikk Muur. Kui mind sul tarvis on, siis koputa kaevukonksiga salverakkide vastu, siis olen ma sulle kohe saadaval." Tüdrukul ei ole enne ka näkki meele tulnud, kui just enne lapse ristimist. Mõtelnud: "Kutsun pääle, ära kaugel ei ole." Koputanud ja näkk olnud parajal ajal sääl noore ilusa neitsi näul. Kui ristimine mööda olnud, annud näkk kaks karpi tüdruku kätte ja ütelnud: "Seda teist karpi võid sa pruukida, aga teist ei tohi sa enne lahti teha, kui tütar mehele saab, pulma ajal üksines. Ja kui sinu tütrel jälle esimine tütar on, siis peab temale jälle minu nimi pandama. Kui ta seitseteistkümmend aastad vanaks on saanud, peab ta mind siia kaevule teretama tulema." See pääle kadunud näkk ära. Liisu tütar kasvanud priskeks ja suureks. Söögimuret ei ole olnud neil, säält karbist võidud süia nii palju kui tahetud, aga otsa ei ole lõpnud iialgi. Liisu tütar saanud ka noorelt mehele, siis tehtud ka teine karp lahti. Oh seda rõõmu ja lusti siis, kõiksugu pillimehed mänginud imeilusaid lugusid ja pikad lauad olnud paremate söökidega katetud. Paar aastat pääle pulmade saanud ka noorpaar jälle tütre ning pandud seesama nimi, mis emal näki soovimist mööda. Laps kasvanud ka üsna jõudsasti, hea tervisega üles. Kui ta juba 17-aastane ära saanud olnud, võtnud ka ema teda käe kõrvale ja viinud teda kaevu juure näkki teretama ja vaatama. Niipea kui tüdruk käe näki kätte teretuseks annud, olnud näkk ühes tüdrukuga kaevu kadunud. Küll nutnud ja leinanud ema, et peris nõdrameelseks tahtnud jääda, aga mis ära see ära. Sellest ajast, kui näkk tütre ära viinud, olnud 8 päeva mööda. Kui isa ja ema õhtul enne magama minemist palavaid pisaraid ollivad valanud ning selle pääle magama jäänud, näinud, tütar tulnud uksest sisse, olnud valges riietes ja hakanud lahkesti kõnelema, et miks ilmaaegu nõnda kurvastate, minul on näkkide seltsis üsna hea elada. Rääkinud veel mõned sõnad, aga istunud ei ole ta mitte ja kadunud ära siis nende silmist. Pääle selle pole nad teda enam näinud.

E 21703/4 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Koerakoonlased Koerakoonlased elasid vanal ajal maa peal seal, kus taevas ja maa ühte läksid. Vana eestlaste arvamise järele oli maa kui tasane laud ja taevas kui kumm üle tõmmatud ja nõnda pidi siis taevas nagu ta meie silma paistab, ümberringi maaga kokku käima kui müits, mis tooli peal seisab. Koerakoonlased elasid maa ääre peal suure klaasmäe taga, kelle ette kahele poole külge niisugune rohi oli loodud, mis kõik loomad kui ka inimesed läbi lõikas, siis ei saand neid ilmas muul ajal näha kui palavaga jaanipäeva aeg, sest siis oli klaasmägi tihke üles minekule ja siis koerakoonud magasid sel ajal pikka und. Nende nägu õli pool inimese nägu ja pool koera nägu ja kui nad pikka und magasid, siis kasvas neile siidivõrk ümber, siis käisid inimesed neid üle klaasmäe siidist puhtaks koorimas ja nõnda said vanal ajal siidi. Seda lugu on minu vanaemale minu vanaema ema rääkinud.

E 21704/21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugu ümber ussid Ja hilja teoorjuse aigi läksid kaks teomeest teole. Ühest metsast, kus nende tee alati läbi käis, läksid nad seekord õige varakult hommiku pimedas, kusjuures latter neil tumedat valgust andis. Kui nad ühe kõrgema koha peale said, oli seal ussa väga palju ja hakkasid neid tapma, aga august voolas neid ühtelugu hulgana juure nõnda, et kõvasti kõige pääva tööd oli. Lõune aeg oli vähe vahet, selleks tarvitas teine oma aega lähedale targa juure minemiseks nõu küsima. Tark ütles, et tapke aga edasi, kuni otsas, siis tuleb üks õige suur uss, tal on hari peas, punane hari peas ja on nende kuningas. "Säh, võta minu käest puss, sel on hõbekuul sees ja lase sellega pealuust läbi ja siis kaevake auku suuremaks kuni nende augu alt raha kätte saate, sest iialgi pole muidu nii palju ussa üheskoos, kui seal raha hoida põle." Mees läks rutusti teise juurde, kuna teisele hädasti abi vaja oli, sest kahele oli järjest tublisti tööd kuni õhta eel otsa lõpsid ja siis ussikuningas välja tuli. Mehed panid esiti jooksu ja joosid suure kivi taha, ussikuningas järel. Ussikuningas jooksis kivi otsa ja ajas pea püsti. Mees laskis püssiga alt kohe peast läbi. Et pime ju oli, ei näinud nad enam kaevata, läksid mõisa, seal taheti neile nahapeale anda, aga mehed rääkisid oma lugu ära, kuida eespool kuulsime, siis läks kubjas meestega ühes metsa. Seepeale, et kui mehed peaks valetama, pidi kohe jälle meeste nahka pargitama. Kubjas näitas tuld, kuna mehed tööd tegid ja ennäe, kolm suurt potitäit tuli raha välja: ühe sees selge kuld, teise sees selge hõbe, kolmanda sees selge vask. Kubjas sai raha toomise eest herra kääst: "Ole terve, mehed, aga ilma nahatäieta jäädes kõige õnnelikumad." Tegid rõõmsasti tööd.

E 21706 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanataadi pastlategemise sõnad Kivi kõvadus, pae paksus, ära karda kassisitta, ära kohku koerasitta, ära hirmu inimesesitta. Ühed kingad, üheksad paelad, kivi kõvadus ja pae paksus!

E 21715 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkineitsi Ühel vanematel kadus nende ainuke poeg ära, otsiti taga, ei leitud kuskilt, kuna naabripoiss vanematele kõneles, et näkineiu ära on viinud. Poiss käind alati näkineiu laulu kuulmas järve ääres videviku ajal. Laul olnud ilus ja südant sulatav, nõnda käind poiss mõnda aega järve ääres, kuni ilus lauluneiu ka poissi armastama hakkand ja välja tulnud ja teineteist suudellenud ja vette ära kadunud ja naabripoiss veel vaatama jäänd ja peale selle ei laula neiu enam järve peal, sest kui armastus abieluks muudab, on tema parem maitse - luule - kadunud.

E 21721/2 < Pilistvere khk., Kõo m. - Hans Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Muistne jumal halli mehena Kord magas mees metsas sooja pääva paistel. Hall mees tuleb juure, üteldes: "Mis sa muidu laiskled ja magad, tee ometi ka, et sa toidust saad." Mees vastu: "Mis ma teen, mul pole teha kedagi." Hall mees kostab: "Tee ometi pael ja püia loomi." Mees teeb paelad, kuida õpetud ja näe imet, põdra on paela läind. Mees tapab ära ja hakkab siis nülgima. Kui ju kõhu alt naha nurk lahti on nülitud, tuleb vana hall mees juure: "Noh, kas Jumal ei and sulle suure põdra!" Mees vastu: "Kus Jumal seda andis, ma isi püidsin. Põdra kargas maast üles ja metsa. Ja põdral on praegu see koht, kus vanasti ära nüliti valge lapp kõhu all. Seega kadus hall mees ja ei tule meest enam õpetama.

E 21735/40 < Vaivara khk., Samokrassi k. - F. Feldbach < Juhan Välja (1895) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kütt ja püha Jüri Ei tea kui palju aega sest tagasi on, kui üks südi kütt elas, kes päävad ja ööd alati jahi peal käis. Ka oli tal üks hea jahikoer, kes jo versta maa pealt linnujäljed ära tundis, mispärast ükski lind ega metsloom tema eest ära ei peasenud. Ühekorra läks kütt ööse metsa jahi peale, kus temal ta hea koer kaasas oli. Metsas rändades nääb ta korraga üht tuld. Ligemale minnes nääb ta, et üks vana mees istub tule ääres, tule ümber ringis istuvad aga valged veiksed kutsikad. Tule juures istuv vanamees, kel pikk valge habe oli, kui ta kütti nägi, kutsus teda lahkeste enese juure, mis kütt ka tegi. Kaks kutsikad läksid kohe eest ära ja andsid kütile teed tule juure. Tule juure jõudes hakkas hall vanamees kütiga sõbralikult rääkima, näitas oma valge kutsikate peale ja ütles: "Ära karda, need on minu kutsikad, need ei tee kellegile kurja ilma minu lubata. Minu nimi on Püha Jüri." Peale selle rääkisivad nemad veel üht ja teist ja jutt pööras viimaks koera ja kutsikate peale. Kütt kiitles oma koera rammu üle, et paar kutsikat tema koerale midagi ei tee. Vanamees ei uskunud seda ja panid taplema, koer kahe kutsika vastu. Koer võitis. Peale selle panid koera nelja kutsika vastu võitlema. Jällegi võitis koer. Siis panid kuue kutsika vastu võitlema ja kutsikad võitsid koera ära ja sõid teda ära. Kütil oli väga kahju oma head jahikoera, aga vanamees ütles: "Pole viga, säh võta, siin on sulle kümme rubla, võta see raha ja mine kolmest kihelkonnast läbi lõuna poole, neljandama kihelkonna raja peal on üks mõis, sinna mine sisse. Esimene koer, mis sulle seal vasta tuleb, seda küsi herra käest osta ja kui ta seda müia ei taha, siis silita teda selle rublatükiga, ei ta sinust siis maha ei jää. See koer seal #on 31757/8# tema kätte tuua. Oli mees oma hobuse hea raha eest ära müünud, tuli ta valjaste ja koeraga jälle ühel öösel püha Jüri juure metsa. Püha Jüri võttis küti käest valjad ära ja pani koerale pähä, kohe oli ilus hobone küti juures. Vanamees võttis valjad koera peast äa, koe oli ta jälle koer. Peale selle pani pulgad koerale pähe, siis sai lehmaks, võttis ära - jälle koer. Oli vanamees kütile keik ära õpetanud, saatis teda kodu ja käskis neid õpetusi tarvitada ja mõnikord ka teda vaatama tulla. Kütt läks nüüd kodu ja oli ülirõõmus kalli kingituse eest. Kord tuli kütil meele järel katsuda, kas koerast ka raha saab. Ta võttis paar rublatükki, pani koera selga ja kohe oli koera asemel rahahunnik maas. Võttis omad rublatükid ära, kohe oli jälle koer. Kohe selle peale läks ta linna, pani rublatükid koera peale, kohe oli rahahunnik maas. Kone tulid linnasaksad sealt mööda, nägid rahahunnikut küti juures ja hakkasid omale ostma. Kütt küsis Puudub 51739/40 algus kutsikale. Kohe olid kaks ilusat hobust seal, millede selga kütt ja vanamees istusivad ja minema sõitsivad, vanamehe kodu poole. Peale selle ei olnud kütist enam midagi kuulda, vist jäi ta jäädavalt püha Jüri majasse elama. Kirik ja kool on aga praegu alles ja tunnistavad küti ehitust ka veel tulevale põlvelegi.

E 21763/4 (2) < Halliste khk - K. Sinka Sisestas Pille Parder 2003 (1895), kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees tuleb templist (kõrtsist) ise ka kaunis trihvis. Kõrtsi lähedal metsa sees olnud üks sild. Kui silla juurde oli jõudnud, kuuleb müdinat. Äkitselt seisab mehe ees üks kogu, ta ei olevat isegi tunnud, mis elukas ta õige olnud, tõmbab mehe kinni ja tahab meest silla alla sisse visata. Aga mehel olnud omajalgu elutarkust nupus, teadnud üsna selgeste, et siis võit tema on, kui selja kuu poole saab pöörda. Küll annud aga ka puskleda, ennegu tondi kuud vasta jõudnud tirida. Kohe tunnud mees, et tal kahekordne jõud on, viskanud tondi vasta maad ja ise plagama, nii et nahk aurab. Nii pääsenud mees oma tarkusega ähvardavast hädaohust. Nii palju pidanud aga mees ikka meeles, et ööse kunagi enam mõtsa ligi ei läinud.

E 21765/6 (3) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks mees täädnud ühe rahalaeka, mis tema isaisast olnud ära peidetud, aga rahale olnud vandesõnad pääle loetud, sellepärast siis poeg ega pojapoeg teda ei liigutanud, ehk küll mõnikord üsna nappus olnud. Poegade poeg täädnud raha, ühes sellega ka isa vannet, aga mis uus ilm sellest hoolib, mida isaisad kartsivad. Toonud ühe karnitsatäie kulda rahalaekast ära. Järgmisel ööl tulnud mehe sängi juurde üks hall mees ja käskinud võetud kulda jalamaid tagasi viia oma koha pääle, kui ta mitte õnnetuks ei tahta saada. Kullavõtja ei pannud ka sedagi hädaohtu tähele, vaid lubanud veelgi rahakastist mõne tenga tuua. Enne kui ta oma karnitsa ära pruukis, kasvanud mehe suu kinni, niisiis ei julgenud ka enam otsima minna, suuremat hädaohtu kartes.

E 21773/4 (10) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Naene sõitnud linnast kodu. Õhtuks jõudnud ta ühte metsa. Hobune tahnud vägisi teelt kõrvale metsa pöörda. Viimaks näinud naene läbi udu, et üks mees hobuse ees olnud ja hobust ikka metsa püüdnud vedada. Naene täädnud juba ennem, et sääl metsas tondid elanud ja täädnud ka seda, kuidas teda eemale peletada. Läinud hobuse suu juurde, tõmbanud kolm risti piitsavarrega hobuse otsaette. Aga nüüd läinud naene ilusasti kodu, ei olnud tohtnud enam hobune kordagi teelt kõrvale kõmpida.

E 21778 (31) < Halliste khk - K. Sinka (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Käsnu peab värava tilkedega pesema, mõned kivipäälse veega, siis kaovad nad ära.

E 21785 (3) < Halliste khk. - K. Sinka (1895) Mt. 204 A 2, P. Kippar, Eesti lommamuinasjutud, 181. Kukk ja vasikas sõidavad jõel. Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord juhtunud ühele saunikule niisugune veeuputus, et saun ühes kuke ja vasikaga jõge mööda alla ujunud. Kukk rõõmus selle kena sõidu üle, hakanud sauna pennil laulma: "Stokholmi tahame minna! Kõõõ!" Aga vasik karjunud jälle kõigest hingest: "Mööda! Mööda!" Viimaks kukel hing täis. Hüpanud vette ja nagu eht poolakas: "Jopp või matt! Jopp või matt!"

E 21797/801 (1) < Võnnu khk., Kiidjärve k. - Jaan Rootslane < Voldemar Goldberg (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Surmaingel Kord sündinud ühel läsjalnaesel, kelle mees paari päeva eest ära olli surnud, kaksikud lapsed. Sääl andnud jumal surmainglile käsu lapse ema ära kutsuda. Ingel läinud ema juure ja ütelnud: "Mina pean sind siit ilmast ära viima." Sääl aga hakanud laste ema surmainglid haledaste paluma, et see teda elama jätaks. Ingli meel läinud haledaks ja jätnud naese elama. Läinud jumala juurde, ütelnud: "Selle naesel olli kaks veiked lapsukest ja ta palus teda elama jäta ning nende lapsukeste perast tegin ma ka seda." Selle pääle ütelnud jumal: "Kas sina tahad targem olla kui mina. Mina ise tean kõik, mis taeva all elab ja maa sees on. Arvad sina, et ma seda ei teadnud. Tule minu järele, ma näitan sulle veel varjul olevaid asju, mis sina veel ei tea, ehk sa küll ise saladuseriigis elad." Siis viinud Jumal teda ühte suurde orgu, kellel suured kaljuseinad olid. Ühe kalju pääle koputanud jumal sõrmega ja kaljusein avanud ennast. Nad saanud ühte kaljukoopasse. Keset koopa olnud suur kivi, selle pääle koputanud jumal sõrmega ja kivi lõhkenud lõhki ning selle sees olnud kaks veiked ussi. "Vaata," ütelnud jumal, "kas need ussikesed on minul teeda, siis ei peaks mina neid lapsukesi teedma. Selleperast, et sina minu käsku ei täitnud, pead sina selle trahviks kolmeks aastaks ametist lahti olema, pead kusakile rahva sekka minema, seni kui sinule andeks saab antud, siis võid jälle oma ametisse astuda." Surmaingel elanud (läinud) nüüd ühe mõisherra juure ja aidanud selle teendrid töö juures. Mõisnik pidanud teda aga väga halvaste üleval, süia antud väga sandiste. Kord sõitnud ta kutsariga ühes linna. Tee ääres ühe kõrtsi juures kakelnud kaks joodikut. Neid nähes hakanud ingel haledasti nutma, kuna tõised kõik päältvaatajad, keda suur hulk olnud, naersid. Sõitnud nad tükk maad edasi, sääl näinud nad sandi tee ääres kivi pääl istuvat ja andeid paluvat. Seda nähes hakanud ingel naerma, kuna tõised inimesed haledusega päält vaadanud. Linna jõudes tulnud neile surnuvanker vastu. Seda nähes õhkanud ingel, ütelnud: "Tõine on ametis ja mina olen lahti." Kui nad linnas asjad ära olid õiendanud ja kodu sõitnud, jäänud kutsar mõtesse, mis tõine naernud. Küsinud ingli käest: "Mis sina nutsid, kui joodikud kaklesid, kuna tõised naersid?" - "Rumalad inimesed naervad, minu meel läks selle haledaks, sest jumala ingel seisis mõõgaga nende selja taga, oleks kumbki neist taplejist jumala nime mäletanud, oleks selle võit olnud ja taplus oleks otsas olnud, et nad aga vandusivad edasi ja kurat irvitades naeris, hakkas ingel nutma ja seda nutsin mina ka. Kui naersin sandi, see sündis selleperast, et selle kivi all hulka raha oli, kus sant istus, aga ta ei teadnud seda. Kui mina ohkasin, kui surnu vastu tuli, et tõine minu asemel tööd tegi, kuna mina sellepärast, et ma jumala vastu eksisin, ametist lahti sain lastud." - "Aga kes sina siis õieti oled?" küsind kutsar, kes tänani veel ei teadnud, kes võeras oli. "Mina olen surmaingel," vastanud ingel. Kutsar läinud herrale ka asjalugu kuulutama. See käskinud inglid enese ette kutsuda, aga see olnud kui tinatuhka kadunud. Kolm aastat olnud täis ja ingel oli ära vana ametisse läinud. Kutsar läinud ja kaevanud kivi alt raha välja, olnud põhjatu hulk, saanud rikkamaks kui herra. Herra kahjatsenud nüüd ka, et ingli vastu pole hea olnud, aga see olnud hilja. See tulnud nüüd pea ja viinud herra ära.

E 21804/9 (3) < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Herra hobuseks Ühes mõisas olnud väga kuri herra, iga päev lasknud ta talupoegi peksa. Kord mõtelnud ta terved vallarahvast laske läbi peksa ja kutsunud selle toore mängu päältvaatajateks hulga tõisi tooreid mõisnikusid. Lasknud suure peksmise tulbakesed mõisaõue üles sääda ja kõigile vallarahvale kõva käsu anda mõisa tulla. Hirmuga mõtelnud rahvas eentuleva päeva pääle ja nimetatud päeva hommikul kubisenud mõisaõue pääline inimestest. Imestuse ja hirmuga oodanud rahvas, miksperast peksmine kohe pääle ei hakka. Aga korraga tulnud sõnum rahva, et kes tahab, võib kodu, et kes ka tahab, võib mõisapoistele abiks surnu matuse valmistamise abiks jääda, sest herra öösel oli ära surnud. Nüüd tõmbanud rahvas kergemalt hinge. Herra olnud surnud ja jäänudki surnuks nagu viimaks kuulda olnud, istunud herra surnukeha juures suur must kass, kes urisedes tuapoisile vastu vahtinud, kui see herrad üles ajama läinud. Herra maetud maha ja rahvas lootnud noore herra poolt parembad põlve. Olnud esiotsa ka, aga mõne aja perast läinud niisama tigedaks kui vana herragi. Kui ta ühel päeval jälle ühte meest koledaste peksa oli lasknud, ütelnud see kodu minnes: "Ennem teenin ma vanasarvikud kui herrad!" Sääl tulnud tema juure üks halli habemega vanamees ja ütelnud: "Külamees, tule minule paariks päevaks tööle." Mees küsinud, millal tarvis oleks minna. Kui vanamees kohe ütelnud tarvis olevad, läinud ta kohe ühes. Vanamees läinud ühe suure kivi juure ja löönud selle jalaga külge, kohe tulnud üks uks nähtavale, kust nad sisse läinud. Jõud peagi ühte suurde ruumi, sääl antud mehele toredaste süia ja kästud siis puhkama heita, mida mees ka teinud ja maganud õige mehise peatäie. Kui ta üles tulnud, antud temale jälle ilusaste korraperast süia ja kästud siis tööle minna. Kui mees küsinud: "Kus ma õieti olen?" vastanud eilane vanamees: "Sa oled põrgus ja tööks tuleb sul põrgu parandamise tarvis tammepakkusid vedada." Ja kohe toodud mehele üks hall hobune pakkude vedamise tarvis. Nüüd ütelnud vanamees: "Kui sa hobusega tööd teed, võid mujale kõiki paika lüia, kuid aga mitte pähe. Kas jäie meelde?" küsinud vanamees. - "Jäi küll." Mees läinud metsa ja pandnud koorma pääle ja tulnud kodu poole tulema, aga tee pääl väsinud hobune ära, mees kompsinud hobusel kõik kohad läbi, aga see pole sellegiperast edasi läinud. Kui mehe süda õieti täis läinud, ärgitanud ta viimaks ka hobusele pähe, aga oh imetust ja ehmatust, mis nüüd mehel olnud, sest hobusest saanud korraga nende vana surnud mõisaherra. "Kulla mees," hakanud herra kõnelema, "nagu sa nüüd isegi näed, olen mina oma ülekohtuse elu perast, mis mina maa pääl tegin, põrgus vaevata ning pean veuloomaks olema. Seeperast ütlen ma sulle, anna minule andeks, mis ma sinule maa pääl tegin. Ja kui sina siit ära lähed, maksetakse sinule rohkeste. Sind viiakse varakambrisse, kus raha ja lehepragi ja -purukastid seisavad, aga ära sina raha võtku, sest see muutub maa pääl prügiks, vaid võta puru, see saab maa pääl rahaks." Selle pääle andnud herra tema kätte ühe tammekoore tüki ja ütelnud: "Seda vii minu poja kätte, et tema oma elu parandaks. Pane minule ka vähem koorma pääle. Ärgita nüüd minule jälle päha, siis saan mina hobuseks tagasi." Mees teinud nii nagu herra õpetanud, vedanud pareja jau pakkusid ära ning võtnud teenistusest lahti. Kui palka hakatud maksma, lastudki oma käega palk võtta. Mees võtnud mõlemaid: lehepuru kui ka raha, et olgu petja siis kumb on. Vanamees ütelnud küll: "Mis sina tast purust võtad?" ja saatnud mehe maa pääle, aga kohe maa pääle jõudes muutnud lehed ennast kullaks, aga raha ennast jälle lehepuruks. Läinud mõisaherra ette tammekoort viima, see aga olnud ennast kirjaks muutnud. Herra kärgatanud kohe: "Kus, koer, ennast kaks nädalid peitsid?" Nüüd alles saanud ta teeda, et ta kaks nädalad ära oli olnud, kuna mehe oma teeda kõigest kaks päeva oli läinud. Herra tahtnud meest kohe vemmeldama hakata, aga kui mees kirja kätte andnud ja herra seda läbi lugenud, olnud see ehmatanud nagu surnud ja ütelnud: "Ära räägi kellegile sest, mis oled näinud. Teed sina seda, siis kingin mina sinule talukoha." Mees lubanud ning saanud talukoha ja päälegi olnud tal põrgust saani raha suur hulk. Aga küllap mees seda juhtumist ikka kellegile om kõnelenud, sest ega muidu seda meie kõrvu ei oleks kostnud. Aga herra saanud sest saadik nii hääst, et ta tervel maal kõige parem oli olnud. Ots.

E 21824/6 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Saanike k. - Mart Aija < Jakob Raab < Vatla mees (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks Vatla mees oli ühe laeva peale madruseks läinud, mis ühe Riia kapteni omadus olnud. Nad sõitnud maailma mered läbi ja hakanud viimaks kodu poole tulema. Koju poole tulles sõitnud nemad laevaga Riia meresse (Läänemeresse). Seal kadunud neil laevatee käest ära, nad sõitnud edasi-tagasi, aga kusagil ei olnud maad nähtavale tulnud. Viimati ühe õhtu näinud nemad ühte maa äärt metsaga paistvat. Nad sõitnud sinna poole. Edasi minnes jooksnud laev liivapõhja peale kinni. Nad katsunud igatpidi laeva lahti teha, aga see olluaküll neil koguni võimata olnud. Viimati läinud kapten ja üks madrus paadiga maale, maad vaatama, seal kasvanud väga suured puud ja sealt saare pealt tõusnud kange veevlisuitsuhais ülesse. Edasi minnes jõudnud nemad ühe lagunud ahervareme juure, kus kõige rohkem suitsu olnud. Seal seisnud kaks musta meest, kes teineteisega rääkinud: "Täna toodakse kaks Riia kaupmeest siia teine on ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, pärast seda, kui nemad hulga raha teistel ära on petnud." Kapten kirjutanud need kaupmeeste nimed oma taskuraamatusse ülesse ja jäenud veel sinna kuulatama. Üks nendest kõnelejatest juhtunud neid nägema ja ütelnud teisele: "Ennäe, kutsumata võerad, vist tahavad vaadata, kuida siit elu passib, eks näitame neile." Teine tulnud ka kapteni juure ja kutsunud teda omaga ühes tulema. Kapten läinud ka edasi ja läinud ühte madalasse sumbunud majasse sisse. Võeras mees käinud ees ja jäenud viimaks seisma ning käskinud mehi edasi vaadata, mis eespool näha on. Kapten ja madrus vaadanud ümberringi ja näinud palju inimesi, kes rindadest saadik palava tuha sees seisnud. Kapten ei ole muud tunnud kui neid kahte Riga kaupmeest, kelle nimesid ta kuulnud nimetavad ja madrus, kes Vatla mees olnud, tunnud Vatla vana herra ära. Nad pööranud ümber, et laeva peale tagasi minna. Kui nad laeva juure saanud, olnud laeval teine ots ette pööratud. Nad läinud laeva peale, kapten lasknud purjud üles tõmmata, laev peasenud liiva pealt lahti ja kapten lasknud sinna poole purjetada, kus laevanina olnud. Kui ta tagasi vaadanud, ei ole seda saart ega maad kusagil näha olnud, muud kui lagedat vett. Kolmepäevase sõitmise järele jõudnud Riia linna. Riia linnas kuulanud ta nende kaupmeeste järele ja kuulnud, et need kaupmehed kolme päeva eest ära olivad surnud. Üks oli ennast ära poonud ja teine ennast püssiga maha lasknud, peale seda, kui nad ennast olivad pankrotiks teinud.

E 21828/32 (9) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v., Porisme k. - Mart Aija < I. Laur (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuiste, kui soldatid taludes kortles olnud, siis hakanud nende päelik või ülem asjatoimetuse pärast Pernu linna minema. Tee peal juhtunud tal suur õnnetus, et ta suure hulga raha ära kaotanud, mis alles üsna uued paberirahad olnud ja koguni alles kangast lahti leikamata olnud. Küll lasknud ülem kirikutest kuulutada ja igal pool teada anda, et kui keegi seda raha ülesse leiab, siis seda hea maksu eest tema kätte tagasi toob, aga ei ole keegi, ei ole seda raha tagasi toonud. Viimati leidnud seda raha üks N. valla mees ülesse. Ta ei ole sellest kellegile midagi teadustanud, vaid hoidnud seda raha omale. Kui ta selle rahaga koju tulnud, pannud ta seda raha aita, aga aidast varastatud see raha temal ära. Küll kuulanud tema ka ääriveeri, kas keegi ehk oleks sest teadnud, kes varas olla. Kui kõik teadmatuks jäenud, pidanud ta nõu targa juure minna, et see temale varga üle teatust annaks, nii et ta oma raha kätte saada võiks. Seekord elanud Tartumaal suur nõid või tark, kes kõik tulevased ja minevased asjad ette kuulutanud, selle juure tahtnud mees minna. Ta läinud heinamaadest otse, et Pernu linna välja saada. Ta ei olegi veel oma valla maa seest välja saanud, kui üks võeras mees temale vastu tulnud. see teretanud teda ja hakanud temaga juttu ajama. Jutu sees küsinud võeras mees tema käest, kus kohta tema minna ja mis asjatallituse pärast ta teel olla. Mees salanud ja ei ole tahtnud ütelda. Viimati ütelnud võeras mees: "Miks sa ilmaasjata salgad, ma tean jo küll, mikspärast sa teel oled ja tahad selle varastatud raha pärast targa juure minna." Mees vastanud, et see tõsi olla ja imestlenud, kuida üks võeras mees seda võib teada, mis kõigil saladuseks olla. Võerad vastanud, et temal midagi teadmata ei ole, kuidas ta selle raha saanud ja kus see raha praegu olla ning ütelnud ka: "Sellepärast ei maksa sinul nii kaugele minna, kui sa mulle seda lubad, mis mina sinu käest küsin, küll siis raha kätte saad." Võeras põrutanud kepiga kolm korda vastu maad, siis tõstnud kepiotsa üles ja näidanud mehele keppi, kepi otsas olnud hulk paberiraha, mis mees joonelt ära tundnud, et see tema raha on. Võeras ütelnud: "Sa näed seda raha küll, aga see on sul väga raske kätte saada, ma arvan kindlaste, et sa seda raha kätte ei saa. Olgu siis, kui sa seda lubad, mis mina küsin. See küll suur asi ei ole, kui sa mulle ühe veikese lambatalle annad." Mees jäenud mõtlema, et kui sa seda tead, mikspärast ma kottu välja minna tahan, siis peaks sa seda ka teadma, et mul sugugi lambaid ei olegi ja et mul muud midagi ei ole kui mina üksi (ta oli alles poissmees olnud). Aga äkiste tulnud tal meelde, et tal kolme-aastane ristitütar olnud. Mees ehmatanud selle mõtte juures ja ei ole midagi lubanud. Küll meelitanud teda võeras ja ähvardanud vahel. Viimati ütelnud mehele: "Noh, mõtle natukene aega, ehk saad targemaks, nii kauaks lähme võtame lõunat." Võeras mees kutsunud teda natukene maad enesega ligi ühe paksu põesa taha. Seal põesa taga seisnud leivalaud, mille peal heeringast ja rukkileiba olnud. Ta ei ole küll midagi tahtnud sealt midagi süia, aga kui võeras mees teda sundinud, võtnud ta viimaks tüki leiva. See leiv olnud nii halva maiguga, et ta seda sugugi süia ei ole tahtnud, vaid pistnud selle tüki, mis tema käes olnud, taskusse. Võeras mees saanud ka söönud ja küsinud tema käest: "Noh, kui oled järele mõtelnud, kas annad selle küsitud lambatalle minule või mitte?" Ei, mees ei ole lubanud midagi anda. Võeras saanud vihaseks ja ütelnud: "Sa oleksid selle raha kätte saanud, aga nüid ei pea sina aga keegi sellest rahast midagi saama. Kes seda raha pruugib, sellel õnnetus tuleb. See raha saab veel ühe teise käest varastadud." Võeras kadunud ära ja mees pööranud ka kodu tagasi. Tagasi tulles vaadanud ta seda leivatükki, mis tal taskus olnud. See ei ole leiv olnud, vaid üks rabamätta tükk. Tüki aja pärast kodu saanud ta viimaks ka oma rahavargast nii palju teadust, et ka tema käest see raha ära varastadud saanud. Ta ei ole tohtnud teda kohtu kätte anda, sest et ta ise seda raha pool varguse viisi oli omandanud, et ta leitud asju oli salganud. Viimati kadunud see raha nii ära, et keegi ei ole teadnud, kuhu ta jäenud. Need mehed aga, kes seda raha üksteise käest varastanud, surnud kõik teiste inimeste nägemata ära.

E 21836/218 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Jaan Keller (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennevanajutt Ükskord läinud perest perese üks täkuungur ja igal pool küsinud, kas on täkkusid lõigata, kas on härgi lõigata. Kui pole olnud, siis käinud edasi jälle. Nüid tulnud ühte metsaperesse sisse ja küsinud: "Kas on lõigata?" Peremees põle tahtnud jälle, ja mõtelnud, et ma seda ei lase, aga pererahvas hakanud peale käima, ja mees kutsunud siis ka ungurt, et tuleb lõikama ja nüid tuleb lõikab ära 2-aastase täku. Aga peremees ei taha enne raha anda, kui täkk terve on, ja täkuungur sellega ka rahul. Ja nüid hakkab ta ära minema ja ütleb siis: "Tulen tagasi sellel päeval," ja nüid tuleb ka siis tagasi. Peremees maksab raha kõik ilusaste välja, aga ungur tahab veel saaja, aga peremees ei anna. Ungru süda täis ja ütelnud: "Hea küll, küll sa kahetsed seda." Läinud ja lugenud ahjusuu ette mõned sõnad ja läinud välja. Nüid saanud mees ju paarkümend sammu ära läinud, ju üks möaka olnud toas. Muidugi põle pererahvas sest midagi arvanud ja nüid jäi kõik vagusi. Ja jälle hakanud sääl kambris. Ungur läinud, ja sest ajast olnud ju paar päeva vahet, kui üks suur mörakas olnud ja siis ei ole kedagi kuulda olnud. Nüid hakanud iga päev üks kolistama ja ühest kohast teise käima, nii et ime olnud näha, üks mürin ja kärin. Vahel olnud musta kassi, vahel jälle öökulli moodi, nii et hirmus ta olnud ja nüid, mis ta muud tahtnud, kui tatraputru sellepärast, et sel ungrul põle antud seda. Nüid olnud rehi üleval, ja oh sa ime, kõik näevad, kui jälle suured plaksud käivad nii mis hirmus. Nüid ruttu abi otsma. Tulevad ka abiks sinna, ei midagi muud ei näe, kui üks must kass istub kolde nurga peal, üks ilge mees olnud ja viskanud kassi ahju. Eh! Kui siis löönud kõik tule ja tukid vastu rindu ja must too raudork käinud seina sisse, just selle vasta, kus see viskaja seisnud. Nüid jooksnud kõik välja kaevule ja et vett tuua ja tuppa visata, sest tuba põleb ju, aga kui kõik sinna läinud, siis ei ole ennam olnud midagi. Toas ei ole olnud tuld maas, ei midagi muud, kui kolm raudorgiharu auku olnud seina sees. Ei ole härgi kuskil olnud ega suitsu olnud nii kui enne, aga vili olnu ära põlenud, mis parte äärel üle olnud, niisiis olnud vaik kõik. Nüid tulnud õhtu, veel suurem kärin. Tuli lööb välgu rehe alla, ei ole saanud magada ja üks jahvatanud ikka käsikividega koeas. Nüid võtnud peremees käsikivid ära koost, aga siis hakanud nad jälle viskama. Nendega nii kimpus, läheb räägib õpetajale. Õpetaja tellib kaks teist õpetajat ka ja nüid lähevad kolme mehega. Saavad sinna, peremees paneb pika laua välja ja ise läheb siis sinna juure. Kolm õpetajad laulavad ja siis võtavad päratumad suured piibliraamatud lahti. Siit seest ta ometi kardab, ja ka põrandale tehakse ristisid palju. Nüid hakkavad, kõige ülem, vanemõpetaja, lugema. Oi, kui loeb ilusti ja kõik asja, et ta nii ja nõnda võib kuradi vastu abi saada. Aga siis hakkab teine, ja loeb teine, ja siis kolmas. Kolmas seletab, et olete nõdra usuga ja kõiki kardate ja veel ütleb: "Miks teie olete nõdra usuga?" Kui suur müra hakkas, oli jo suur käsikivi. Tuli inimeste vahelt läbi ja jooksnud kui ratas üle piiblite, nii et lauad ragisenud. Nüid nii ütelnud peremees õpetajatele: "Teie olete nõdra usuga, ei usu, et siin siisugune kurivaim on nüid, aga nüid olete teie näinud, nüid usute väha." Aga mis nüid lugenud veel üks kõige vägevamid tükka. Ei midagi, ka on puulagi raksunud ja ajanud liiva maha, kaela õpetajatele. Vahel visanud ka tuhka kambri ka nii nii, et inimeste silmad pimestanud. Siis õnnistanud õpetajad peremeest. Siis visatud käsikiviga vööruksest läbi ja vastu kambri seina, ja nüüd visatud tuhka, nii et midagi ei ole näinud. Oh sa ime! Õpetajad tõmmanud piibled ja pistnud jooksma. Kutsarid ootnud ju väljas ammugi neid ja oh sa kena nali, mis siin on olnud, rääkinud kutsarid. Vaata ei ole veskeke moodi, aga vaata, kui tolmused õpetajad on. Õpetajad tulnud oma tõldadesse ja ütelnud: "Laske sõita! Kui käinud mörin toas, nii kui keris oleks maha kukkunud ja uks ragisend ja põrisenud. Niisiis olnud pererahval hirm ja läinud teese peresse. Aga kõik olnud kaugel. Siis pidanud mõni ikka kodu olema. Nüid, hea küll, peremees läinud targa juure ja palunud tarka ja kui mees kõik seda oli rääkinud, kuida ta teinud seda, siis targa ütelnud, et ta kolm tükki teab niisuguseid, kui see on, sest tema ei või sellele vastumeelt teha. "Aga õpetada võin ma küll. Kui ta seda on, vastu võtab, siis on hea." Ja nüid, kui sa kodu lähed, siis mine ja võta iga jagu tangu, pane seitse täid iga katla sisse ja keeda siis seitsmekesti ja pane siis selle pika laua peale ja kutsu siis: "Noh, aus võlgnik, tulge sööma!" Siis tulla ta ja ise minge ära!" Ja nüüd teind ka nii, siis tulnud ja pöörnud kõik tühjaks ja kadunud sest ajast.

E 21852 (4) < Põltsamaa khk., Lustivere k. - Martin Luu < Hans Pachla (1895) < Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuanjärv Laiusi kihelkonnas, Vaimastvere vallas, Oornorme küla all on üks veikene veerand versta pikkune ja piaaegu niisama laiune järvekene. Järvekest kutsutakse Kuanjärveks. Selles järvekeses on väga palju kalu ja vähka. Aga et järvekeses palju rampeid ja puurisu sees on, siis on ka sealt sellepärast väga halb kalu, ja vähka püüda. Vanarahva jutu järgi olla see järvekene ilma põhjata ja keegi ei teada kui sügav see järvekene on. Küll olema mitu korda katsutud selle järvekese sügavust mõeta, aga ilmaski pole kuskilt nii pikka nööri saadud kelle ots oleks põhja ulatanud. Ja igakord, kui mõedunöör veest välja tõmmatud, siis olnud nööri otsast kivi ära võetud ja selle asemele olnud verine lammapea pandud.

E 21853 (5) < Põltsamaa khk., Kaavere v., Sulustvere k. - Martin Luu < Mari Pachla (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Mis on puuk? Puuk ei olla mitte loojast loodud loom, vaid kurjad inimesed ja nõiad, kes teistele tahta nägemata kombel kahju teha ja enestele seeläbi kasu saada. Need käia puugiks mitmesugusel näol ja moel nõiduse väe läbi. Kord olla puugiks käija konn, teinekord hall kass. Vahest ka veel koguni hiir ja mõnikord päris inimene, aga ikka muudetud näol. Niisugusel puugil olla vaimu väledus ja sellepärast olla teda väga raske kinni püüda. Kui vahest niisugune puugiks käija kätte saadama, siis ei saadama teda muidu oma süidi ülesse tunnistama sundida, kui üksnes kange suitsetamise läbi kadakadega. Seda rääkis mulle Mari Paahla Lustivere vallast. Ülesse kirjutatud XI. 16. 95.

E 21873/4 (5) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Mari Leivelt, 64 a. (1895). Mt. 112 A, ainuke teisend. P. Kippar, Eesti loomamuinasjutud, 87. Rotipoja kosjad Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Rotiema rääkinud oma pojale: "Poeg, kas sina ka tead, et sina nüid naist pead võtma. Mina olen sinule juba naise välja valitsenud. On ilus naine," kiitnud rotiema, "sile karv, pikk saba, kikkis kõrvad. Paremat ei või enam tahtagi." Poeg hüpanud rõõmu pärast ja hüidnud: "Ema, kas me teeme nüid pulmad?" "Ei tee," kostnud ema. "Ennem pead kosja minema, siis saad pulmad tehtud." Rotipoeg läinud kosja. Leidnud ema poolt väljavalitud naise tee peal sitikaga mängimas. Olnud küll ema ütluse järele ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga olnud liiga laisk, et teel sitikaga mänginud. Rotipoeg läinud temast mööda ega ole kosjajutust midagi rääkinud. Jõudnud viimaks ühe suure kivi juure, näinud: üks vile hiiretütar tulnud, suur odrapea olnud suus. Rotipoeg märganud kohe, et see üks usin töötegija on. Hakanud sõbralikku juttu ajama. Hiiretütar kutsunud rotipoega ka oma juure kivi alla võeraks. Seal näidanud ta, kui suur hulk odra- ja nisupäid tal tagavaraks olnud. Rotipoeg kiitnud hiiretütre usinust ja virkust ja hakanud ka varssi kosjajuttu ajama. Kaup saanud kindlaks. Kui rotipoeg koju tagasi läinud, kiitnud ta emale: "Nüid olen mina omale virga ja usina naise kosinud. Sinu kiidetud ja välja valitud oli küll ilus sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad, aga tema oli päris laisk, mängis tee peal sitikaga ega viitsinud päid korjata. Aga see, keda mina ise välja valisin, oli usin tööle. Küll oli temal suur hulk odra- ja nisupäid tagavaraks pandud ja pealegi olivad temal niisamuti sile karv, pikk saba ja kikkis kõrvad!" Varssi sellepeale peetud pulmad, mis väga toredad olnud. Pulma ajal aga laulnud rotiema: "Uijut-ruijut roti pulmad, hiire tütar sai mehele roti noorema pojale!"

E 21875 (6) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Riina Leivelt, 28 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tont Üks mees tulnud öö ajal välja poolt kodu poole. Teel tulnud temale üks punane kits vasta, jäänud mehe ette seisma, mökitanud korra ja läinud jälle vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Mees ei ole esiotsa sellest midagi teadnud karta ega tähele panna. Kui tema natukene maad edasi tulnud, tõusnud üsna mehe ligidalt tee pealt maa seest üks väga väikene mees üles. Mees seda nähes kohkunud ja jäänud seisma. Väikene mees aga tõusnud ikka suuremaks. Mees saanud nüid selgeste aru, et temal tontidega tegemist on, sellepärast hüidnud mees kolm korda: "Hundale, hundale, hundale!" Mees olnud ennem kuulnud, et tondid kangeste hunta kardavad. Kui mees need sõnad ütelnud, pöörnud tont vasakut kätt kõrva ja kadunud ära. Kui mees jälle edasi tulnud, hakanud üks tuline kera mehe kõrval käima. Mees olnud hirmu täis, pannud jooksma, tuline kera nendasamuti. Mees jõudnud üsna kodu ligidale, siis alles jäänud tuline kera mehest maha. Mees olnud selle nähtuse peale kaks nädalad haige ja surnud siis ära.

E 21875/7 (7) < Pärnu-Jaagupi khk., Vee v. - J. Reitvelt < Hendrik Reitvelt, 32 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Tuule- ehk õhuvooluste keere, keda rahvad tuulispasaks nimetab ja teda kui mõnest nõiast ehk sõnatargast läkitud varanduse viijad kardab, rahva usu ja kartuse järele pidada tuulispasal seesamasugune võim olema nagu seda tulihänna juures välja näitavad, muudkui tulihänd käia öö ajal, kuna tuulispask aga igal ajal nägemata varandust vedada. Kord külvanud mees põllu peal, seal tulnud aga tuulispask tolmu keerutades mehe poole. Mehel olnud hirm, et tuulispask nüid tema viljaseemne, mida tema külvab, põllu pealt ära viib ehk kui mitte seemet, siis ometegi külvatud viljaseemne tulu. Mees võtnud püssi ja lasknud tuulispaska püssiga ja tuulispask kadunud ära. Varssi selle peale tulnud üks mees külvaja juure ja ütelnud: "Miks sa mind püssiga lasid?" Veel räägib rahvas, et kui tuulispask tuleb ja siis kirves, nuga ehk vikat ehk mistahtesuguse terava rauast riistaga just otse kesk tuulispaska saab löödud, siis surra see ära, kes tuulispaska on saatnud ja see varandus, mida tuulispask viia, kukkuda sinna maha, aga ta jääda nägemataks ja muidu ei võida seda kätte saada, kui peab neljapäeva öösel just kella 12 aegas tagaspidi selle koha peale mindama, kus tuulispask lüia saanud, siis tulla see varandus nähtavale ja võida kätte saada. Kord raiunud üks mees metsas. Tuulispask tulnud. Mees võtnud kirve ja löönud otse kesk tuulispaska ja tuulispask kadunud selle peale ära. Mees võtnud nõuks neljapäeva öösel tuulispasa varandust minna ära tooma. Läinud tagaspidi metsa, juhtunud ka õnneks sinna koha peale, leidnud terve vaka puhtaid odre. Mees võtnud odrad, viinud kodu, kodu aga leidnud mees, et odrad kuuseokastega segatud olnud.

E 21877/9 (10) < Pärnu-Jaagupi khk., Parasma v. - J. Reitvelt < Mihkel Miilet, 26 a. (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord kuulnud rahvas metsas õhtuti tasast huikamist, mis pärast, kui hale soigumine välja kostnud. Juba olnud mitu ööd järgimööda kuulda. Ühel öösel võtnud mõningad mehed nõuks seda asja järele vaadata, läinud metsa, jõudnud heale peale ikka ligemale. Mehed näinud, et üks sääreluu maas olnud, mis oigades vahtu otsast välja ajanud. Mehed läinud selle peale kodu ja jätnud sääreluu metsa soiguma. Üks tahtnud küll ja ütelnud, matame selle luu mulla alla, siis jääb see heal vait. Teised aga naernud ja ütelnud: "Palju on konta metsas, mis meil nendega tegemist on!" Öösel aga tulnud üks mees unes selle mehe juure, kes sääreluud maha tahtnud matta ja ütelnud: "Miks sa mind maha ei matnud? Sa oleksid hulga raha saanud, sest seal kohtas maa sees, kus sääreluu oli, on hulk raha ühe raudkastiga. Mata mind maha, sest mina olen see sääreluu, mis seal soigus ja seda raha olen mina ise sinna maha matnud, selle tõutusega, et ükski muud seda raha sealt kätte ei saa, kui see, kes mind õigel viisil maha matab. Ma olen mõnda aega oodanud, aga keski ei ole seda teinud. Minu vaev on väga suureks läinud, mis mind soiguma ajab." Kui mees hommikul ülesse ärganud, läinud tema metsa, kus sääreluu oli soigunud ja matnud selle sinna kohta maha. Auku kaevates leidnud mees suure kastitäie raha. Mees võtnud rahakasti välja, pannud sääreluu sinna kohta asemele, lugenud palvet ja ajanud mulla peale. Mees saanud rikkaks meheks ja sääreluu ei ole enam ühte kordagi soigunud.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101  102  103  104  105  106  107  108  109  110  111  112  113  114  115  116  117  118  119  120  121  122  123  124  125  126  127  128  129  130  131  132  133  134  135  136  137  138  139  140  141  142  143  144  145  146  147  148  149  150  151  152  153  154  155  156  157  158  159  160  161  162  163  164  165  166  167  168  169  170  171  172  173  174  175  176  177  178  179  180  181  182  183  184  185  186  187  188  189  190  191  192  193  194  195  196  197  198  199  200  201  202  203  204  205  206  207  208  209  210  211  212  213  214  215  216  217  218  219  220  221  222  223  224  225  226  227  228  229  230  231  232  233  234  235  236  237  238  239  240  241  242  243  244  245  246  247  248  249  250  251  252  253  254  255  256  257  258  259  260  261  262  263  264  265  266  267  268  269  270  271  272  273  274  275  276  277  278  279  280  281  282  283  284  285  286  287  288  289  290  291  292  293  294  295  296  297  298  299  300  301  302  303  304  305  306  307  308  309  310  311  312  313  314  315  316  317  318  319  320  321  322  323  324  325  326  327  328  329  330  331  332  333  334  335  336  337  338  339  340  341  342  343  344  345  346  347  348  349  350  351  352  353  354  355  356  357  358  359  360  361  362  363  364  365  366  367  368  369  370  371  372  373  374  375  376  377  378  379  380  381  382  383  384  385  386  387  388  389  390  391  392  393  394  395  396  397  398  399  400  401  402  403  404  405  406  407 Järgmine lehekülg ]