Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 16559 (27) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ämbriga kaevule minnes ehk tulles noortkuud nääd, siis saab sel kuul nutta.
E 16569 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Liignimesid on siin pandud umbes seitsmesaja keskkohal aastal, enne hüitud neid kas kohtade järel ehk ka sõimunimedega nagu neid ennevanast enamast igal inimesel olnud nagu neid veel mõndagi mälestakse, näituseks Leililaps, Tõmmulauk, Ruskejaan, Vilding, Tuura, Manta, Eiku, Kuri, Ruskemadal, Lussa, Puta, Põristes, Müristes jne.
Need olnud siis muidugi nagu nüid liignimed ja neid nimesid nimetates tulnud ikka tüli ja riid. Siis arvatud kohase olema nõnda, kuidas keski tahtnud omale nime valida, juurde lisada. Igamees läinud mõisa ja nimetanud selle nime, kuidas tahtnud ja nii saanudki liignimed paljud. Ka pannud vanad sõimunimed, et hüütagu siis, kui tahavad.
Teise Kuusalu kirikukella peal on nimed Kalgaste Pärent ja Kosu Jaan, Kuusalu kirikule aastal 1751 kinginud. Sellest nääb, et sel ajal veel liignimesid põle olnud, et need alles pärast on pandud.
Teise kella on jälle pärastpoole Kolga krahvid Stubock kinkinud aastal 1759, seal on ju liignimed peal, aga võibolla, et sakstel olid ennemalt ju liignimed.
Ka on peresid mööda ümber käitud ja küsitud, mis nime tahad, see on siis üles kirjutatud. Nõnda on siis arvata, et see liignimede panemine arvata 1775 aasta ümber on olnud.
E 16570/73 (6) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abredal (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teie küsite, kas on teie pool hiisi
Siin, Kahala järve kaldal on veike kuusik, mida hiiekuusikuks hüitakse. Kuusiku sees on veel kivivaremed näha, kus ennevanast altarid on olnud.
Siis on Koitjärve kaldal hiiemets ja altari aseme jäteisi näha. Sigula külas kannab üks veike koht hiie nime. Rahvajuttude järel on neis kohtades ennevanast pööripäävadel ja -öösetel suured ohverdamised olnud. Kõige suuremad ohverdamised olnud sügise pööripääva ajal, siis on toodud kõigist uudseviljadest, mis sel aastal oli kasvanud ja ohverdatud Taaral kui kõige asja sigitajale tänuks.
Ennemalt põle tohitud midagi uudseviljadest süia, siis on kohe hakanud inimesed surema ja veel tänapäävani käib inimeste suus ikka see sõna. Kui uudseleiba saab, siis hakkavad inimesed surema, mis sest vanast kombest tunnistab.
Nõnda viidud, kui midagi elajat tapetud tükk liha hiiesse, ehk kui loomadel vasikad ehk lammastel talled olnud, viidud esimesed ikka ohvrikohtadesse loomade sigimise õnneks. Nõnda olnud need siis ikka lootused õnneliku elamise tarbeks.
Ka on siin Kuusalu ligidal üks suur tammepuu, mis küll aastasadasid võib vana olla ja mis pühaks on peetud. Seal puu sees on ennevanast pühad ussid eland.
Kaladele ka on ohvriks viidud kõiki uudseviljasid ehk mis midagi looma tapetud. Kõige esiteks ikka neile teiste loomade siginemise õnneks ka paar vana pedakast mändi, mis vanad pühad puud on olnud ja nüid kui mälestuseks seisavad.
Arvata umbes 1250 aasta ümber kui Kuusalu hiie ohverdamise paik nüidsest Kuusalu kirikust umbes pool versta põhjatumas lepalaanes või soos on seisnud, kellest veel praegust nagu rõngatauline vare järel on, aga ajahammas ja õelad inimesed on selle püha metsa ära hävitanud, kust sügaval turba sees kannud veel järel on. Vana Kuusalu kiriku kohtki on vanast üks püha pesemise koht olnud, sest siin Kuusalu ümber on umbes 70 allikat, mis vanast kõik ümberkaudusest rahvast pühaks ja imetegevaks kohaks on peetud. Kui rooma kaduliku usu mungad 1200 ja 1300 keskkohal seie maale ristima tulnud, siis kes saanud ristitud, need jälle käinud Kuusalu pühas allikates ennast pesemas ristitähest puhtaks. Viimaks saanud mungad sest asjast aru ja ehitanud Kuusalu allikate keskele kloostri, kus nad elama hakanud, et siis pesemist keelata ja seda kohta nagu halvemaks teha rahva meelest. (Pärast poole on koorijagu juurde tehtud ja torn, aga keskkoht on ikka praegu veel sest ajast järel).
Siis on ka haiguste vastu neist neist allikatest abi saadud. Tänapäävani tassitakse ühest allikast vett ehk käitakse pesemas, kel silmad haiged on.
Ka on siin värviallikad olnud (nüid küll teadmata, kust ümberkaudune rahvas püha värvi on viinud, siis pole piksekahju karta olnud, kus seda värvi kuued seljas on olnud.
Nõnda sest kloostri asutusest saadik on see Kuusalu pühaks pidamise olek rikutud saanud ja on siis veel aastasadasid kui tuluke tuha all edasi õhkunud. Kõige rohkem on seda vana ebapühaks pidamist viimsel ajal tublid kirikuõpetajad Irssonsen? Ahrenti kõige rohkem ja Kentman kõige viimaks ära pühkinud, nõnda et nagu mõned jutud, kus unenägemised veel alles on, eespool ööldud.
Kuusalu hiie ohvripaigast räägib rahvasuu veel üht juttu, et sinna on tahetud linna ehitada. Mis pääval ehitatud, see öösel maa sisse langenud (Aga see on küll võetud jutt ehk vana mälestuse segaduseks tehtud). Igal õhtal on üks heal üheksa korda hüidnud, et sest tööst tänaseks küll, ja kui mehed ära läinud, vajunud öösel müür maa sisse. Ühel õhtal põle aga üks mees siis ära läinud kui teised, vaid teinud tööd edasi, see vajunud müüriga seltsis maa alla ja homikul kuulnud teised töömehed, kuidas ta seal kiva raiunud ja müüri teinud. Sest saadik on jäätud töö seisma. Igal aastal pärast seda on kuuldud sel öösel teda seal raiuma ja taguma. Ja see ase on tänapäevani ümberkauduse rahval Lõunamüüri nime all tuntud).
Ka on Kuusalus kivisid, kus peale on ohvrid viidud. Üks kivi on tuntud nelja kuninga nime al, kus peal neli kuningad on söönud ja igaüks on mälestuseks risti raiunud (vist rahvajutt).
Teine jutt käib, et seal peal Uku pühadel kevade pööriaegadel suured ohverdamised ja pidud on peetud, see koht kannab tänini Salu tammiku mägi nime ja see suur kivi, pealt latsikune, on mitme vähema kivide peale kui vundamendi peale pandud. Kui nüid Kuusalu mungaklooster ehitatud ja munkad sest kivist teadust saanud, läinud ja raiunud suured ristid peale, mida paganarahvas põle sallinud ja jäänud sest saadik sest kivist eemale. Õelad mungad raiunud veel nelja risti umbes viiskümmend ja sada sammu ristid, et rahvas pole enam sinna kivi ligi läinud.
Ja veel vähemaid kivisid on leida, kus ümmargused augu peal on, kus lindudele talvistel aegadel on toitu viidud ja ohvrid.
Üks kivi kannab tänini nime Müristes kivi. Seal on piksele ohverdatud, et ei teeks kahju ega kärgataks inimeste peale valjust ja nõnda veel palju muidagi nagu Hallikivi, Suurekivi, Punasekivi, Kolme kivi ohvrikoht.
Ka on ennemalt Kuusalu alikatest rahasid ja muid kallimaid asju leitud, mis rahvas tänutäheks allikatele on ohverdanud, kes on terveks saanud. Küll neist saaks vist paksud raamatud täis kirjutada, neist Kuusalu mälestustest, aga kes jõuab enam tagasi vana halli aegadesse vaadata, kus kõik muistsed mälestused on maetud.
E 16573 (7) < Kuusalu khk, Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord näinud lapsed Kehra jõe tamme peal hobuseraua. Üks tahtnud ära võtta, teine öölnud: "Ehk on näkk." Mispeale raud suure müraga jõepõhja vajunud.
Teine kord näinud veskipoisid suure kala veskitammi peal vees seljali olema, üks tahtnud ära võtta, teine keelanud: "Ehk on näkk." Mispeale kala jõe põhja läinud. Rahva jutu järele võib näkk ennast kõik muuks kalaks muuta, aga hauiks ei pea saama.
Haug olla vanal ajal sõjas käinud ja tubli võitlema olnud. Saanud selle eest risti, mis tänini tema peakontide hulgas on. Rist, kerves, labidas - vanad sõja mälestused. Sest siis tuleb, et näkk hauiks ei saa muuta.
E 16574 (1) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Surujões on näkkisi nähtud mitmel näul ja Kahala järves ja Hara juures meres, neist olen teile ju ennemalt kirjutanud. Ka Lohja järves on päävatõusu ja keskhommikute vahel näkki ilusa tüdruku näul istumas nähtud puunoti peal, kus ta vaikse aga imeilusa healega laulnud.
Kolga külast käinud üks noor mees järvekaldal tema laulu kuulamas, viimaks sügisel, kui järv jäässe läinud, kõndinud ta nagu vari inimeste hulgas ja ühel pääval nähtud teda järve jäe peal ulgumas, kus ta kadunud. Kevadel leitud tema surnukeha kalda ligidalt veest.
Teisel suvel olla karjalapsed näinud jälle teda kesk järve laulma, mehe pea ja pool keha veest väljas tüdruku süles. Kellele ta siis vahel rõemsaid ja vahel nagu hällilaulusid laulnud. Kui lapsed hõiganud, et vaadake näkki, olnud kohe kadunud.
E 16574/5 (2) < Kuusalu khk, Kiiu - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka on nähtud Andineeme ligidal meres üht naisterahvast päävatõusu järel laene peal kaugel meres läikiva kammiga pead sugema.
Üks vana jutt räägib. Kord kõndinud üks veike poiss mööda merekallast ja nutnud, sest isa olnud hiljuti meresse ära uppunud ja võerasema olnud tige võera poisi vastu kodu.
Seal tulnud üks ilus naisterahvas merest ja annud vaesele poisile kaks käevarre jämedust heledat puutükki ja käskinud neid niikaua varjul hoida kui suureks saab. Poiss matnud teised mere kaldale kivi ligidale ära ja kui suuremaks saanud, tulnud taale see lugu meelde. Läinud vaatama ja leidnud kaks suurt panka kallist merevaiku, kellest ta palju rikkust saanud.
E 16575 (3) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Kurbluse saare ligidal Käu ojas on näkki nähtud ja ikka mõnede aastate pärast on ta sinna kedagi sisse tõmmand ja ära uputanud.
Ihasalu neeme ligidal on sügise tormistel öödel kuuldud meres kui veikest last nutmas.
Nõnda on neid vanu lugusid veel mõndagi, mis kohe meelde ei tule, aga neist ikka näha, mis jutud rahvasuus liiguvad, et naked ikka on headele inimestele ja nagu vaestelastele head teinud, aga kurje ja õelaid on nad vette tõmmanud ja ära uputanud. Ka niisugusid vanu lugusid on palju rahvasuus liikvel, kus näkid endid ilusa naesterahva näul mehi vette ahvatelevad ja mehe näul jälle naesterahvast, aga seda ei tule nii palju ette kui ikka naesterahva näul.
E 16575/6 (4) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Aberldal (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka Tõlgjõe jões on näkkisid sõrmukse ja ka konnakarpide näul nähtud.
Korra vanal ajal otsinud tüdrukud öösel tulega vähkisid. Korra näinud üks tüdruk üht suurt musta konnakarpi, kus ikka teatavalt pärlid sees on. Tüdrukul tulnud kade meel ja tahtnud pärli omale saada, jooksnud vette, sääl tõmmanud näkk, kes konnakarbi näul ennast näidanud, tüdruku vee alla ja kui teised ta viimaks välja tõmmanud, olnud näkk teise elu välja piigistanud.
E 16579 (12) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanal ajal olnud Pronka kaevus näkk. Tüdruk läinud vett tooma. Nähnud sõrmukse vee peal, kakand teist ära võtma, sõrmus kadunud vette ja üks vägi tõmmand tüdruku ka. Trehvanud üks mees nägema tüdruku kukkumist ja tõmmand tüdruku kaevust välja ja peastnud teise surmast.
E 16579 (13) < Kuusalu khk., Kiiu k. - J. Abredal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Korra võtnud kaks naesterahvast Kahala järve kaldal loogu, korra näevad, et üks hall vanamees kõnnib järvekalda ligidal vee peal. Naesed ehmatanud ära seda nähtust nähes, trehvanud mõlemad korraga Uuriküla poole vaatama. Järvele vaadates olnud selle ajaga hall vanamees kadunud.
E 16580 (14) < Kuusalu khk., Kiiu k. - Johan Abreldal (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Veel Kuusalu allikatest.
Vanarahva jutu järele on kaugelt rahvas Kuusalu allikatele käinud pühelikusi pesemisi tegema, et kui keski midagi paha on teinud, siis on see vesi teda pidand puhastama. Ka põle Uku pühatele kõlvand muidu minna, kui pole enne pühas allikates käidud. Ehk kui mingisuguseid haigust olnud, siis on haigeid kaugelt ja ligidalt seie toodud ja on tervit saanud.
Ka surnuid on selle veega pestud, siis on vaim puhtalt võinud Toonelasse minna. Kes ligemalt on surnud, neid on selleks määratud allikasse toodud pesta, aga ka kaugeltki on surnuid seie toodud selleks tarbeks. Ehk kui pole olnud võimalik, siis viidud vett kodu. Ka on ehk vist palju surnuid kohe seie samasse saanud maetud, sest et siit mitmes vanas kalmudes inimeste luid välja tuleb.
Ka on neile allikatele palju ohvriks toodud, kes tervit ehk mingid abi saanud, nõnda olnud vanaste palju hõbe- ja kuldasju neis allikates leida, aga keski põle neisse puutunud, et haigus tema külge hakkaks, kellest teine lahti saanud. Ka mõne põlve eest on veel seal kuld-ja hõbeehteid leitud, aga nüüd on aegamööda see tähtsus kadunud ja ahned käed seda röövinud, mis vanemate vanematel püha on olnud.
Ka ohvrikohtasi on siin palju olnud. Ühe vana jutu järel ohverdanud üks rahvavanem Raamatiku mäel ohvripaigas 300 härga püha allikate auks, et ta on siin terveks saanud. See vanem on pärast paljudes sõdades käinud, aga ükski nool ega nui põle temale paha teinud, sest vetevaimud on teda hoidnud.
Rahvajutt.
Teine kord veel sest pitkemalt. Abreldal Kuusalus.
Järgneb.
E 16581/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakatal
Rahva seas liikus jutt, et nõiaallikas suur rahakatal raha täis olla, mida ainult päevapaiste ilmaga allika põhjast näha võivat. Küll käinud rikkad ja vaesed seda seal vaatamas ja abinõusid arvamas, kuidaviisi läikivat kullakatalt nõiaallika põhjast kätte saada, aga kõik katsed olnud asjata, kõik kullaotsijad pidanud tühjalt tagasi minema. Kullakatal olnud allika põhjas ja jäänud ka sinna.
Nõiaallika lähedal elanud üks kehv saunamees, kes vaevalt eluteenistuse läbi oma perekonnale elu sees jõudis hoida. Kui kord jälle suured puudused teda vaevasivad, siis mõtlenud ta ühel neljapäeva õhtul nõiaallika kullakatla peale, sest sellega oleks võinud ta oma perekonda põliseks rikkaks teha. Viimaks ei läinud enam kullakatal ööl ega päeval meelest ära.
Ühel õhtul kui saunik enda jälle kullakatla pärast liiga palju vaevanud, viskanud ta murest väsinud enda koiku sisse pikali ja uinunud ka raske unesse magama. Unes astunud üks vana hall mees tema juurte ja ütlenud: "Vaene saunik, kui sa rikkaks tahad saada, siis võta üks valge hobune ja pane selle selga nii rumal laps istuma, kes veel midagi kõnelda ei mõista, kes veel mitte kurjast ega heast midagi mõtelda ei tea. Siis mine neljapäeva õhtul, vii see hobune ja laps sellest allikast üle, selle järel tuleb siis rahakatal peale ja sa võid raha sealt seest ära võtta. Aga ära sa karda ega midagi head sealjuures mõtle."
Kui saunik hommiku unest ülesse ärganud, mõtlenud unenäo ilusaste järele, et sellest midagi meelest ära ei lähaks. Oodanud neljapäeva, siis läinud külasse, palunud ühe tuttava käest, kellel ta teadnud valge hobuse olevat, omale hobust, sest ta ütlenud enesel tarvis puurontisid metsast vedada olevat. Lahke mees ei keelanud ka sugugi, vaid lubanud sulasel hobust paariks päevaks, et küll sulane üheks päevaks palunud.
Sulane saanud hobuse ja läinud. Kodu pannud ta oma pooleaastase lapse hobuse selga ja nüüd muud midagi kui allikale. Kõik juhtunud ka nii kuida mehel unes juhatadud. Ta ajanud ligi, võetud kotid kulda täis, tõstnud hobuse selga ja käristanud kodu. Nüüd olnud saunik rikas mees, kulda mis kuhjaga.
Tõisel päeval viinud ta valge hobuse külasse tagasi ja viinud ka hobuse andjal taskutäie kulda. See pannud imeks, kust sulanemees nii palju kulda saanud, et veel tõisele saanud tuua. Ta ei tahtnud seda sugugi vastu võtta. Kui sulane asjalugu ära jutustanud, siis võtnud hobuseandja kulla vastu ja tänanud südamest saunameest selle eest.
Muud midagi, sulasest saanud nüüd rikas mees muidugi.
E 16583/5 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kullakünd
Üks mees olnud kuldraha peale õige himulik, ta ei mõtlenud muud ega kõnelenud muud kui ainult kuldrahast ja selle saamisest.
Ühel õhtul juhatadud temale unes: "Kui sa kulda tahad saada, siis pead oma tänava aia pahemalt poolt küljest päeva ajal kukega kündma ja kanaga äestama. Adral peavad aga kuldäered otsas olema."
Kui mees hommikul üles tõusnud, mõtlenud ta unenäo uuesti ja ilusasti järele. Mehel hea nõu kallis, kuida kulda kätte saada.
Ta võtnud oma ja naese laulatuse kuldsõrmuksed, läinud sepa juurte ja lasknud neist adraäerdele jakud otsa panna. Läinud siis kodu ja kohe kukega kündma. Ta künnud tänava aiapikkuselt, kümme sammu laiuti ja äestanud siis kanaga selle maa jälle ilusaste üle - nii ikka nagu juhatadud oli.
Aga ennäh, kuldraha olnud vaod täis, mis lume. Arutu palju. Mees korjanud nüüd seda nii palju oma naesega kui arvanud omale tarvis minevat. Pärast saanud oma poisid ja tüdrukud ning kõik külarahvas oma jao. Nüüd olnud kulda tervel kihelkonnale. Paljud lootnud kuldraha poolest arutu rikkaks saada.
Tõisel ööl öeldud kullakündjale jälle unes: "Et sa sellest kullast tõistele oled annud ja mitte ise üksinda ei tarvitanud, pead sa ning need, kes sellest osa saivad, kõik sellest kullast ilma jääma."
Kui mees hommikul üles tõusnud, ei uskunud ta unenägu. Läinud vaatama. Ait olnudki kullast tühi. Kuldrahade asemel olnud ainult kuivanud haavalehed. Ka need tõised, kes sellest kuldkünnust osa saanud, saanud kuldrahade asemel ainult haavalehti.
Pärast künnud küll seesama mees veel tihti kukega ja äestanud kanaga oma jaoks, aga võta näpust, ei kulda kusagilt enam saada. Ilma mees kullast kui enne.
E 16585/6 (3) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan metsas
Muiste olnud kuusk koguni tõistmoodi kui nüüd, tema olnud siis ilusate rohiliste siidikarva kübemetega kaetud, üleni tüvest kuni ladvani. Ka muud puud olnud ilusamad, siledad ja õiged, kellegil ei olnud kuivi oksi küljes, ei ühtegi muhku ega käsna, niisama ei olnud ka kõveraid puid.
Kord läinud vanapagan metsast läbi, tema pannud metsapuude ilu tähele, pahantanud aga selle üle, et nad nii ütlemata siledad ja sirged kasvanud. Ja kohe hakanud nad tööle metsapuid ära rikkuma. Kuuse tapnud ta tüvest kuni ladvani oksi täis, pihlaka käänanud keeruks, siledad ja sirged puud murdnud kõverateks ja keikidele tapnud ladva alla tüve järgule kuivi oksi sisse. Neise puudele, mis magusat lõhna annud, lasknud ta suust oma hingeõhku peale ja nad hakanud koledaste haisema. Puud, mis väga ilusaks olnud kasvanud, sorganud neile kepiga augu juure peale ja sülganud sinna sisse, et nad mädanema hakkaksivad ja puud, mis väga suureks kasvanud, neile murdnud ladva pealt maha, sellepärast et nad kängu jääksivad.
Metsajumal näinud viimaks, kuida vanapagan metsas puid rikkunud, ta saanud kurjaks selle üle ja saatnud kohe kõu ja pikri, kes teda sedamaid metsast minema kupatanud.
Sest ajast kartvat vanapagan kõu ja pikkert kui tuld ja põgenevat tema eest kus seda ja tõist.
E 16586/7 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Must surm
Must surm möllanud suurel maal koledaste, keda ta leidnd sellesse puutunud kord käega ja kohe olnud see surnud. Mitte ühte ainumat küla ei olnud enam olemas, kus must surm käimata oli. Ainult mõned üksikud inimesed, kes kusagile paksu metsa peitu oli pugenud, jäänud mustast surmast puutumata.
Muhu saarel ei olnud veel musta surma käinud. Saarerahvas olnud kartuses ja oodanud hirmuga iga tund musta surma sinna ilmumist.
See olnud ühel pühapäeva õhtupoolel, kui saarerahvas vaikselt mererannas ja metsateedel jalutamas olnud, sõudnud üle väina üks suur must mees paadiga Muhu saare poole. Rahvas kartnud musta surma tulekut ja tõeste tulnud täna must surm Muhusse. Randa jõudes sidunud ta paadi pajupõesa külge kinni ja siis läinud maale. Kohe aga alganud ta seal oma surmamise tööd. Ta otsinud kõik kuivad paigad läbi ja keda ta leidnud, see olnud tema laps. Kaks inimest aga peitnud endid ühte maa-alusesse koopasse ära, et seal endid musta surnma eest varjul hoida ja must surm ei leidnud ka neid ülesse. Kui must surm kolm nädalat Muhus oli olnud, läinud siis paati ja sõudnud ära Rootsimaale, selle lootusega, et nüüd Muhu saar inimestest tühi on.
Need kaks aga, kes koopas peidus olnud, jäänud mustast surmast puutumata, nemad hakanud Muhus elama ja neist olla siis Muhu rahvas sündinud.
Pärast ei nähtud musta surma Muhumaal enam.
E 16587/8 (5) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast pähkel tupes on
Vanal ajal olnud pähklid ilma tuppedeta sahrapuude otsas kasvamas, ka nende sisu olnud nooreltpäralt magus. Lapsed aga ei lasknud pähklit sugugi valmis saada, vait rookinud kõik nooreltpäralt sahrapuude otsast maha.
Metsajumal arvanud seda paremaks, siis pähklid süüa, kui nad täiskasvanud on ja loonud sellepärast pähkli sisu nooreltpäralt hapuks ning pannud pähklil isi karedalehelise tupe ümber, kelle sees pähkel nooreltpäralt kinni pidi olema, nii et hammastega katki teha ei saanud. Ainult siis kui pähklid valmis, kukkuda nad kareda koore seest välja.
Sellest ajast saadik ei himusta lapsed pähklid enam noorestpärast süüa, lasevad neid valmis saada ja korjavad siis.
E 16590/2 (7) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1895). Vt. H II 24, 164/7 (28) < Halliste (1894). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Miks haavalehed libisevad
Kord elanud ema ühe ainuma tütrega üksikus saunahurtsikus ilusat elu. Ema armastanud tütart ja niisama armastanud ka ema palavaste. See ema ainus tütar olnud ka ütlemata ilus. Tema silmad olnud nagu kevade, juuksed mustad ja palge valge nagu lumi. Tütrel olnud see moodiks päeva ajal tööd teha ja õhtul sauna kõrval puude vilus istuda ning laulda. Esiotsa olnud ta sellega küll rahul, aga viimaks hakanud õhtutelt kaugemale metsadesse ära kõndima, ilmunud selle järel poole öö ajal ja sagedaste ka hommikuks kodu. Nüüd jäänud päeva töö seda rohkem tagasi, sest tütar tahtnud hommikutelt rohkem magada.
Kõik see pahandanud vaese ema südant nii valusaste, et ta mitu peatäit ainuma silmatera pärast nutnud. Ta manitsenud mitu korda tütart õhtult kodus olla, aga see kõik olnud asjata - tütart tõmbanud nagu salavägi õhtult kodust välja.
Olnud aeg, kui ema ainus tütar üle käte ära läinud, siis nutnud vaene ema valusaste, ta ei lubanud enam iialgi seda tütrele andeks anda, et nii suure koorma emale südame peale oli veeretanud. Ema vandunud tütre igaveste ära ja soovinud, kui tütar veel metsa lähab, et karu teda ära kisuks ja hunt murrustikus murraks.
Aasta läinud vaevalt mööda ja tütar hakanud jälle vanaviisi kodust ära käima, ei aidanud ema palve ega rahva naer; see olnud tüdrele ükskõik. Ta lasknud seda ühest körvast sisse ja tõisest välja jooksta.
Kui ta ühel õhtul jälle metsas kõndimas olnud, tulnud karu temale vastu, vaene tüdruk kartnud teda ja katsunud ühe lähedal oleva peenikese haava otsa ronida. See läinud talle ka korda. Karu näinud, et tüdruk haava otsas olnud, ta katsunud temale järele ronida, et niiviisi teda kätte saada. Peenikene puu aga ei kannatanud karu ronimist, murdnud katki ja nii kukkunud vaene tüdruk ühes puuga õnnetumalt maha. Karu kiskunud teda seal samas lõhki ja pannud nahka, mis üle jäänud, seda matnud kannude alla kinni.
Haavad näinud seda haledat lugu pealt, mis ema äraneedmine teinud, nende süda saanud kurvaks ja silmad niiskeks. Nad varisenud väga selle koleda surma üle.
Ka nüüdki alles libisevad haavalehed ühtelugu, olgu tuulega ehk vaikse ilmaga. See olla sellest saanud.
Mari Sõggeli suust.
E 16596/8 (12) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kärnakonn
Muiste leinud karjatsed karjamaa pealt kärnkonna, et nemad niisugust looma enne ei olnud näinud, siis tahtnud nad teda kohe surnuks lüüa, arvanud seda mõne paha vaimu olevat või mõnda muud sellesarnast. Üks poisikene aga keelanud kangeste kärnakonna surnuks lüüa. Kui viimaks tõised oma jonni nii kaugele ajanud, et ikka surnuks lüüa, siis tõmbanud see karjapoiss, kes seda kangeste oli keelanud ja viskanud kärnkonna jõkke. Nenda pääsenud ta ära.
Kui nüüd karjapoisid kodu minemas olnud, eksinud nad ühes karjaga suurde laande ära. Keegi neist ei mõistnud enam kodu minna. Küll nad mässinud edasi ja tagasi, aga ikka ei ole kodu kusagilt lähemale tulnud. Õhtu jõudnud kätte ja selle järel öö. Ikka olnud karjatsed alles eksituses.
Viimaks jõudnud nad ühe maja juurde, kus hele tulukene paistnud. Esite arvanud nad seda oma koduks, aga kui lähemale läinud, näinud küll, et see üks võeras maja oli. Karjatsed olnud juba väsinud ja arvanud nad parem siit öömaja paluda, kui et metsas öö ära olla.
Nad läinud kõik kolm majasse. See olnud päris tühi, mitte kõppu ega kõbinat ei olnud kusagilt kuulda, viimaks suure otsimise varal leidnud nad ühe vana naese ühest isiäralikust kambrist. Kui nad sellele oma häda jutustanud ja öömaja palunud, vastanud see: "Lapsed, siin on teil kuri olla, sest siin on päris maapäälsete põrgu. Aga kui nad kodu tulevad ja teid ei leiaks, siis viin ma teid sinna oma kambrisse ja nii võite varjul olla ja homme juhatan siis õigele teele." Kuida vana naene kõnelenud ja nenda ta ka teinud.
Öösel tulnud põrgusellid kodu. Tuppa jõudes hakanud peamees haisu tõmbama ja ütlenud: "Võerast haisu! Võerast haisu!" Ise tõmbanud ikka haisu edasi kuni viimaks sinna kambri ukse ette jõudnud, kus poisid sees olnud. Nad teinud ukse lahti ja leidnud poisid kätte.
"Hää õhtukost," ütlenud peamees ja jooksnud tõiste sellidega poiste kallale. Keige esimese juurde jäänud peamees peatama, viimaks ütlenud: "Et sina minule elu kinkisid, siis jätan ka mina sind elama."
Siis jooksnud hulgani tõiste kallale ja pannud neid nahka.
Hommikul juhatanud vana naene selle poisi ilusaste kodu. Nenda pääsenud see karjapoiss, kes kärnkonna elama oli jätnud, eluga põrgust välja.
E 16598/600 (13) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vihmavanamees
Ühes külas elanud vana hall mehikene ja see mõistnud vihmasõnu. Tema lasknud siis vihma sadada kui tema tahtnud ja keelanud ka niisama. Alati, kui ta poolemaa meestega pahaseks saanud, siis lasknud ta neile mitu päeva vihma sadada ja keelanud ainult siis ära, kui vihmatuju üle läinud. Oma põldude peale lasknud ta ikka paraja osa vihma sadada, misläbi temal ilusad viljad kasvanud ja poolemaa meestel koguni kehvad. Külarahvas nimetanud teda vihmasõnade pärast vihmavanameheks.
Kui vihmavanamehel juba lõõg täis saanud ja Liiva-Hannus lepise kelguga järele sõitnud, siis olnud alles tegemist. Vanamees olnud haige maas, aga hing ei läinud välja. Nenda põdenud ta mitu nädalat. Külarahvas hakanud juba juttu järele ajama, et vihmavanamees sellepärast ära ei surevat, et ta elu sees rahvale palju halba olevat teinud. Kui vanamees nenda ikka vaeval maas vähklenud ja viimaks ka isi juba aru hakanud saama, et selle süü pärast hing välja ei lähe, siis kutsunud ta ühel päeval oma sugulased oma juurde ja tunnistanud neile kõik patud üles. Nüüd surnud ka mõne tunni järel alles vihmavanamees ära.
Sel päeval, kui vihmavanamees hinge heitnud, olnud niisugune torm, et maad ega taevast ei nähtud, lume ajanud maha, mis mahtunud ja tuul olnud ütlemata suur. Tema tuttavad olnud mures, kuida vanameest niisuguse tormise ilmaga maha viia, matussepäeval jäänud aga torm üle.
Rahvas kõnelenud pärast pikka lou, et sellepärast vihmavanamehe hingeheitmise päeval tormine olnud, et vanamees kõik oma päevad kurjalt ära elanud.
E 16601/2 (15) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mees õnnetuses
Kord tulnud ühel mehel tee peal hobuse heinadest suur puudus, teed olnud küll veel käia, aga hobusele ei olnud enam iva maikugi anda. Mees mõtlenud asja kige külle järel, aga ei leidnud kusagilt nõu, kust peale hakata. Veel hulga maad ära käies, näinud mees õhtuhämariku ajal tee ääres heinamaad ja seal üht suurt kuhja heinu. Mees peatanud ka hobuse seisma ja läinud kuhjast sületäit ära tooma.
Kuhi ei olnud ka just kaugel ja mõnekümne sammuga olnud mees seal, ratsinud paraja jao kuhjast maha, ahminud sülesse, et sellega koorma juurde tagasi minna, Kui ta heinad sülesse võtnud, näinud suurt järve enese ees. Tahtnud tõiselt poolt küljest minna, aga ikka seesama palk. Nõnda katsunud ta ühest kui tõisest küljest ja ei saanud kuhja juurest enam ära - jõgi voolanud ees, tee mis sa tahad. Sisse hüpata ja läbi ujuda, seda arvanud mees kardetavaks. Ta olnud nüüd kimbus nagu hunt aia nurgas. Kui ta nenda enda küllalt juba vaevanud, siis viskanud heinad külje alla ja heitnud peale, et hommikut ära oodata.
Pea uinunud ta magama ja ärganud alles siis üles, kui juba suur valge väljas olnud, jõgi olnud ikka alles ees, nii et üle- ja läbiminek võimata olnud. Hulga aja tagant näinud ta ühte halli vana mehikest oma juurde tulevat. See jäänud aga tõinepoole jõge seisma ja ütlenud: "Kuule, külamees, oleks sa minu juurde tulnud ja heinu palunud, ma oleks sulle mitme päeva jaoks annud, aga et sa isi võtma läksid, sellepärast pidid nüüd selle öö vaeva kannatama. Sinu hobune on alles tee peal ja sa võid jälle oma teed minna." Selle järel kadunud jõgi eest ära ja mees läinud hobuse juurde, leidnud aga selle omal kohal niisama terve ja tugeva olevat. Hobusel olnud veel suur virnam heinu ette viitud.
Pärast saanud see teemees teada, et selles talus üks niisugune vana peremees olevat, kes sel moodil oma varandust kaitsta mõistvat.
E 16602/3 (16) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Halliste tark
Vanal ajal elanud Halliste kihelkonnas mõtsaurkas ühes üksikus onnikeses vana mees, kes kõiksugu haigusi parandanud, vargusi ülesse juhatanud ja muid niisuguseid asju korrale ajanud. Tema juures käinud rahvast ligidalt ja kaugelt ja kellegi käest ta rohkem ei võtnud, kui elu ülespidamiseks ja rohtude muretsemiseks tarvis läinud. Tema pannud sõnadega vere kinni, arstinud nikastust, pannud luu oma koha peale jälle tagasi, aidanud maalist ja tuulest rabatud.
Sel ajal olnud Halliste kihelkond terve ja tubli, haigused, mis vahest kellegile juhtunud, parandanud vanamees kohe ära. Niisama ei olnud ka Halliste kihelkonnas sel ajal vargahaigusi näha ja ka tõistest kihelkondadest käidud varguse pärast tema juures.
Kui vanamees ära surenud, õpetanud ta tarkuse ja sõnade võimu oma pojale, kes ka pärast isa surma niisama usinusega ümberkaudse rahvale head teinud. Aga kui see jälle ükskord ära surenud, ei õpetanud tema enam kellegile seda ammetid ja nii hakanud aega mööda Hallistes jälle haigused liikuma.
E 16603/6 (17) < Halliste khk., Kaarli k. k. - Jaak Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan puid raidumas
Kord läinud vanal ajal mees metsa puid raiduma, raidunud nii, et pea otsas valutanud, viimaks viskanud kirve käest maha, et väha hinge tagasi tõmmata. Ümber vaadates näinud ta enesest mõni samm kaugel üht mehikest kannu otsas istuvat. Mees, kes enne alati vanapaganast palju kuulnud oli, mõtlenud: "See vistist vanapagan ongi seal kannu otsas. Oot ma kutsun ta kelminäo enesele appi puid raiduma, võin talle selle eest ka kõhutäie süüa anda."
Mees läinud Vanapaganale ligemale ja ütlenud: "Kuule, kannupapa, mis sa palgaks tahad, kui sa mulle tänase päeva puid raidud aitad?"
"Ei taha rohkem, kui kõhutäis süüa," ütlenud kannu otsas istuja.
"Noh, sellega saame valmis, tule aga raiduma." Kõheldanud mees ja kohe olnud vanapagan platsis puid raidumas. Ta võtnud mehe kirve ja kupatanud sellega, et nina otsast tilkunud vett maha. Varsi olnud ka päratu hulk puid valmis raiutud ja mees olnud nüüd üsna rõemus, sest homme ei olnud enam tarvis puid raiduma tulla.
Jõudnud õhtu kätte ja mees käskinud vanapaganat järele jätta. See viskanud ka kirve maha ja kõnelenud: "On õhtu, siis olgu õhtu."
Mees läinud nüüd Vanapaganale kõhutäit süüa andma. Tehtud tuli maha ja mees küpsetanud kolm vardatäit silkusid ära, lõiganud kuus kikku leiba lahti ja nüüd hakatud sööma. Vanapagan pistnud kiku leiba ja silku nagu pala pala järel alla, viimaks saanud leib otsa ja silgud kah. Vanapagan aga tahtnud veel süüa, tema kõht ei olnud sellest natukesest täis saanud. Mees palunud küll, et temal enam rohkem juures ei olevat, lubanud homme jälle järele tuua, aga vanapagan ei olla seda sugugi kuuldagi võtnud, ta käskinud meest üht teibajämedat kuuske maha raiduda, ütlenud seda omale tarvis olevat, sest temal olevat üks silk, mida ta ära lubanud küpsetada. Mees, kes asjast aru saanud, olnud nüüd nii kimbus nagu havi õnge otsas, läinud aga siiski raiduma. Natukese raidumise järel jäänud mees väha kuulatama.
"Raiu, raiu, mis sa kuulatad," ütlenud vanapagan.
"Ma kuulen, Püha Jüri kutsikad tulevad," ütlenud mees.
"Kas nad kaugel on?" pärinud Vanapagan.
"Arvata paar vakamaad," seletanud mees.
"Ära raiu enam," hakanud vanapagan paluma. "Kui Püha Jüri kutsikad tulevad, söövad nad mind ära. Päästa mind, kui sa võid, ma maksan sulle vaka kulda."
"Hea küll, ma päästan sind," ütlenud mees.
Võtnud nahkreisikoti suu lahti ja käskinud vanapaganat sinna sisse tükkida, lubanud siis koti kuuse otsa rippuma panna.
Natukese aja järel hakanud mees niuksuma nagu otsiks Püha Jüri kutsikad vanapaganat. Ees hommikut aga jätnud mees niuksumise järele ja võtnud vanapagana kuuse otsast maha. Nüüd tänanud vanapagan meest ja maksnud ka vaka kulda temale ilma sõna lausumata kätte.
E 16607/9 (19) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Mari Sõggel (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kolm luika
Ilusal lillerikkal järvekaldal istunud poisikene ja hoidnud õiekimbukest. Tihti vahetevahel vaadanud ta järvepeegli pinda ja soovinud omale üht lootsikut, kellega järvel sõuda oleks võinud, aga paadikest ei olnud ja ujuda ei mõistnud poisikene ka.
Ta löönud silmad üles, vaadanud järve poole ja näinud imet. Korraga ujunud järvel kolm lumivalget luika. Luiged ujunud ja ujunud ikka poisikesele lähemale. Poiss tunnud ütlemata suurt rõemu neist ilusatest lindudest. Ja nad olnud ka vagad, lasknud poissi leivapalukestega sööta ja ujunud nii üsna tema lähedal, aga kui poisikene neid kinni võtta tahtnud, siis ujunud nad väha maad temast kaugemale. Et järve äärest vesi õhukene olnud, siis kõndinud poisikene neile järele ja püüdnud ikka. Viimaks läinud luiged nii kaugele, et poisikesele jalad enam põhja ei ulatanud. Nüüd olnud kõik tema lootused korraga kadunud.
Et luiged õige vagad loomad näidanud, siis ei tahtnud küll veel poiss nende püüdmist järele jätta, ta vaadanud ümber ja näinud ühe põõsa küljes üht laudadest tehtud parvenäru kinni seotud olevat. Sinna kõndinud ta ja selle päästnud ta lahti. Sellega tahtnud nüüd poisikene luikedele ligidale jõuda. Pea olnud ta juba kesk järve, õige luikede lähedal, kui paadikene tema valjust sõudmisest katkenud ja poisikene vette kukkunud.
Poisikene langenud minestusesse ja ei teadnud enam maast ei ka ilmast midagi. Kui ta viimaks meelemärkusele tagasi tulnud, leidnud ta enda pehme aseme peal, ilusas kuninglikus lossis magavat ning tema lähedal seisnud kolm taevalikku ilusat neitsit. Nad olnud poisikese vastu ütlemata lahked ja kui poisikene terveks saanud, siis näidanud nad temale kõik seda kuninglikku varandust ja toredust.
Ühest kambrist viitud ta tõise ja igalpool leidnud ta ikka rohkem hiilgust ja iludust. Aedades kasvanud õunad kui kapsapead ja ka muu vili olnud niisama lopsakas. Poisikene olnud enne tihti paradisist kuulnud ja nüüd elanud ta isi seal sees.
Tunnid ja päevad kadunud ja nende järel viimaks nädalad, ikka leidnud poisikene iga päevaga uut ilu ja hiilgust, uut rõemu ja lusti. Kodu igatseda ei tulnud poisikesele enam meeldegi, sest siin ilusas hiilguses olnud talle muidugi ütlemata hea elada.
Viimaks kosinud ta kõige noorema kuningatütre omale abikaasaks, kuningas õnnistanud noortpaari ja kinkinud neile veel poole omast kuningriigist.
Mari Sõggeli suust.
E 16609 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Ann Kurvits (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas
Kui Jeesust Kolgatale oli viidud, et seal risti lüüa, siis võetud tema kinnilöömise jaoks kaks käte, üks jalgade ja üks rinna sisse löömise nael ligi. Maria Jeesuse ema ja Johannes, kes löömise ajal seal ligi olnud, püüdnud salamahti seda kõige suuremat, see on rinna sisse löömise naela kätte saada, sest neil olnud väga kahju, et tema rinnast läbi pidi löödud saama.
Nenda läinud aga Marial korda, seda naela ilma tigedate sõjameeste nägemata ära võtta. Ta ei julgenud seda oma ligidal hoida - mõtlenud, et vahest otsima hakatakse ja seda siis tema käest kätte saadakse, sellepärast pistnud ta siis naela Kolgatale maa sisse. Kui aga tigedad sõjamehed naela otsinud ja mitte kätte ei leidnud, siis jätnud nad temal nagu tõistelgi kurjategijatel naela rinna sisse löömata.
Pärast kasvanud sellest naelast sinna kohta karuohakas ja siginenud sealt üle ilma laiali.
Ann Kurvitse suust.
E 16610 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel < Märt Viidik (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karuohakas (Tõisend)
Kui Jeesust Kolgatale risti lüüa oli viitud, võtnud soldatid tema risti peale löömise jaoks ka ühe suurema naela ligi, mida nad rinnast läbi tahtnud lüüa.
Aga mõned tema jüngrid, kes ristilöömise ajal seal ligidal olid olnud, katsunud seda naela ära võtta. Ja see läinud ka neile korda. Nad peitnud naela ära maa sisse, kartnud järele otsimist, mis läbi neid niisamasuguse surma sisse oleks saadetud.
Kui Jeesus kätest ja jalgadest risti peale oli naelutadud, otsinud nad rinnanaela taga, et ka sealt läbi lüüa, ei leidnud aga seda naela kusagilt. Viimaks lendanud üks suur kärbs Jeesuse rinna peale ja katnud seda kohta. Soldatid aga näinud kärbsed seal ja mõtlenud juba naela sisse löödud olevat, jätnud otsimise järele ja ajanud risti püsti.
Naela asemal, mida jüngrid maa sisse pistnud, kasvanud karuohakas asemale, millel nii kibedad ja valusad okkad küljes olla, et seda palja käega keegi katsuda ei võivat.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 102 103 104 105 106 107 108 109 110 111 112 113 114 115 116 117 118 119 120 121 122 123 124 125 126 127 128 129 130 131 132 133 134 135 136 137 138 139 140 141 142 143 144 145 146 147 148 149 150 151 152 153 154 155 156 157 158 159 160 161 162 163 164 165 166 167 168 169 170 171 172 173 174 175 176 177 178 179 180 181 182 183 184 185 186 187 188 189 190 191 192 193 194 195 196 197 198 199 200 201 202 203 204 205 206 207 208 209 210 211 212 213 214 215 216 217 218 219 220 221 222 223 224 225 226 227 228 229 230 231 232 233 234 235 236 237 238 239 240 241 242 243 244 245 246 247 248 249 250 251 252 253 254 255 256 257 258 259 260 261 262 263 264 265 266 267 268 269 270 271 272 273 274 275 276 277 278 279 280 281 282 283 284 285 286 287 288 289 290 291 292 293 294 295 296 297 298 299 300 301 302 303 304 305 306 307 308 309 310 311 312 313 314 315 316 317 318 319 320 321 322 323 324 325 326 327 328 329 330 331 332 333 334 335 336 337 338 339 340 341 342 343 344 345 346 347 348 349 350 351 352 353 354 355 356 357 358 359 360 361 362 363 364 365 366 367 368 369 370 371 372 373 374 375 376 377 378 379 380 381 382 383 384 385 386 387 388 389 390 391 392 393 394 395 396 397 398 399 400 401 402 403 404 405 406 407 Järgmine lehekülg ]