Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 5123 (23) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui paljo pihlakamarju on, siis hea odrakasu.
E 5123 (24) < Haljala khk., Metsiku v. - A. Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui toomikas õitseb, külva linu, kui pihlakas, külva odre.
E 5124 (37) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Mare Kõiva 2005, Rerdigeeris Mare Kõiva 2005
Kui sügisel vanal kuul lumi maha tuleb, siis põllud mädanevad heaste tümaks, kui noorel kuul - ei mädane.
E 5124 (38) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kevade müristab, siis pajokoor läheb lehti.
E 5125 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui suvel hunt karja hulka tuleb, siis peab karjane hüüdma: "Püha Jüri! Püha Jüri! Kannusta! Kannusta hunti valjastega!" Siis hunt teeb suu lahti, ei saa looma hammustada.
E 5125 (9) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lepavitsaga ei tohi karjane loomi lüia, siis loomad jäävad punase tõbese.
E 5127 (22) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui künnimees metskitse esimist korda kuuleb laulma, kui tikutab, siis rikub paljo rauapuid, kui näkkitab, siis ei riku.
E 5131 (73) < Haljala khk, Metsiku v - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui loom äkiste haigeks jääb, puhu loomale ninasse, lase püssi looma kõhu all ehk pane looma nina all püssirohtu põlema. Võta pihutäis soola, piira kolm kord ümber looma pea, anna loomale sisse, küll ta terveks saab.
E 5132 (74) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad hakkavad lehma taga ajama ja rahu ei jäta, siis võta vana kulunud luud. Pühi sellega lehma seljast ja viska senna poole, kust arvad viga tulnud olema, ütle ise: "Mine mo lehma seljast oma kodu tagasi," küll siis härjad lähevad senna, kelle süü see oli.
E 5132 (75) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui härjad lehma rahu ei jäta, võta kapaga vett, piira ümber lehma pea, viska õueväravast välja ja ütle: "Oma koer kodo tagasi!" Siis härjad lähevad senna, kelle süü läbi nad lehma järel käivad, lähevad selle inimese looma selga.
E 5132 (76) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui lehmad härja moodi mõuravad ja ammuvad ja teise selga hüppab, aga pulli ei salli, siis võta risti iga rattarummu seest natuke rasva (nii moodi: esiteks tagumise parema, siis esimese pahema, siis tagumise pahema, viimaks esimese parema rattarummu seest). Siis pane kolm tilka võipiima, võta kolm lepalehte, iga leht ise puust, pane need risti rasva ümber, anna lehmale sisse.
E 5132 (77) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise kohta elama lähed, siis pane üks sulg elavadhõbedat laudaukse künnis(läve)paku sisse. Siis kuri silm ei hakka, ja loomad sigivad.
E 5133 (79) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel paised, siis võta kolme ukse alt prügi, vajuta kolm korda paiseid, viska senna samasse maha tagasi ja ütle: "Kui tulnud, nõnda mingu!"
E 5133 (81) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimesel veikseröögatus külles on, siis haugu kolm kord koera moodi: auh, auh, auh röögatuse peale, sülita kolm korda nõnda, et paljo sülget ei tule röögatuse peale ja pahema käe nimetissõrmega torka kolm korda röögatuse külge, siis tee veel veise moodi: mõõh! Küll ta kaub.
Veikseröögatus hakkab sellest, kui loom inimese peale möögis.
E 5134 (84) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Leivaahjo ei tohi tühjaks jätta. Kui leivad ahjust välja võtad, viska üks puu ahjo, muido ahi nutab, tuleb leiva puudo.
E 5134 (88) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Noorel kuul ei tohi riideid pesta, nahk hakkab sügelema.
E 5135 (104) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kärnkonn õue ja hoonete ligi tuleb, võta lepased pulgad ja vii nendega konn võera maa, kõige parem, võera saksa maa peale. Kui ei vii, tuleb pahandust ja õnnetust.
E 5136 (109) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ajavitsa tüvikud ei tohi pikaks jätta. Kui pikk on, siis kurat sügab sääl oma perset.
E 5136 (113) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Paha silm ehk imestus tuleb teise inimese sõnast, mõttest ja ka silma vaatusest. Kui üks inimene on pahal tunnil sündinud, siis selle inimese mõte, sõna ja vaatus teevad alati paha. Iga pääv peab oma pahad tunnid olema, kell 12 ja 2 öösel ja pääval.
(Näituseks: Teise pere kari tuleb metsast kodo ja üks ütleb: "Näe mis ilus sõnn läheb selle lehma järel." Ja enam see sõnn sest lehmast maha ei jää, kas tee mis tahad, pane lehm lauta, sõnn käib ümber lauda ja ammub.)
Kurje sõna vastu aitab ka see, kui teine liiga looi kiidab jne, siis sülita ja mõtle: "Sitta sinu sõna peale, oma koer kodu tagasi."
E 5138 (20) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kolme tööd on vanapaganal olnud, mis tehtud ei ole saanud, nimelt: sea niitmine, habemekarva sirgeks tegemine ja liivatuusti keeramine.
E 5141 (1) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmapoisi kimbatus
Mees läks talvel hobusega metsa. Külmapoiss nääb, et mees küleli reel, tahab meest kiusata, poeb mehe saabaste sisse, hakkab varbaid näpistama. Mees tunneb, kargab ree pealt maha, hakkab jalgu kõva tee peal vastu maad taguma, ajab hobuse jooksu, jookseb ise ree järele, külmapoiss katsus, et aga terve kontidega saabaste seest jooksu sai.
Mees läks metsa, viskab kasuka reele ja hakkab puid rajuma, natukese aja pärast võtab ka kindad kääst, paneb kannu otsa, ise raiub puid. Külmapoiss nääb ja mõtleb: "Lähan kinnaste sisse. Kui mees kindad kätte paneb, olen kohe sõrmede kallal."
Mees paneb puukoorma peale, kasuka selga, võtab kindad kannu otsast, tahab kätte panna - kindad on kanged ja kõvad kui kondid. Mees läks, tõi kerve koorma pealt, paneb kindad kannu otsa, hakkab kervepõhjaga kindaid pehmeks tegema. Külmapoiss oli rõõmus, et eluga peasis, aga küllekondid ja seljarood valutasid, mis hirmus.
E 5149 (4) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Veenäkk
Kohalik jutt
Haljala kirikust postimaanteed mööda Tallinna poole tulles arvata viis versta Tõikvere kõrts on. (Rahvas räägib, et enne on Tõikvere küla ka sääl olnud. Praegu on sääl Aaspere mõisa karjalaudad.) Sääl kõrtsi juures, maantee ääres on üks veike tiik. Kui see tiik on kaevatud, ei ole vett sisse tulnud. Siis on näkile kolm hinge lubatud. Esimene, kes selle näkile on hinge annud, olnud üks mees, kes ujuma lähend. Mees läinud ujuma, tiigist tulnud üks valge hobusevarss ja trampinud nii kaua mehe peal, kui mees ära uppunud. Nüüd on ammugi jo need kolm hinge täis, aga tiik peab praegogi ujujatele väga kardetav olema.
E 5150 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üks Pahleni päästmine
Kohaline rahvajutt
Ükskord olnud ühed vaenlased meie maal (mina ei tea, kes need olid, kas poolakad või venelased või mõni muu - D.P.). Paalen olnud oma krundi pääl käimas, veike koer seltsis. Äkiste tulnud vaenlaste salk, Paalen pole enam kuskile majale varjule põgeneda saanud, kui sääl olnud üks veike oja, sel olnud pissike trumm (sild) peal. Põgenenud selle trummi alla oma koeraga. Vaenlased läinud säält trummist üle, koer on vait olnud, ei ole haukuma hakanud, Paalen olnud päästetud. See oja on teed mööda ligi kaks versta Palmsi mõisast Sagadi rajal ja hüütakse praegu Reuoja ja Reuoja sild. Seal ääres on ka üks pere, nimega Reuoja.
(Palmsi mõisas on üks pilt, kus mees koeraga peal on. Ööldakse, et see peab seesama mees ja koer olema, kes sääl nimetud trummi all peidus olid. D.P.)
Rahva jutt
E 5156/8 (6) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jõulupruugid
Jõululaupääva homiku tõusti esimisest kukelaulust ülese. Siis pesti kõik majariistad ära, ka need, mis mitte pruugiski ei olnud, vootid kanti toast välja, vootikotid tehti tühjaks, parsilt viidi need puud, mis sääl kuivamas olid, õue, pühiti toa seinad ja laed nõest puhtaks. Enne valget pidi kõigi nende töödega valmis olema. Kui valgeks läks, siis hakati kõiki kraami paigale seadma, vootid toodi sisse, kottitesse pandi uued põhud, padjapüürid ja palakad pandi uued ja valged jne. Saunaahi pandi küdema, et enne pimetad viheldud sai. Loomadele anti õhtusöögiks heinad, muul päävadel anti õhtusöögiks loomadele õled, needki pidid varem söödetud saama, kui muul päävadel. Kui jo pimedaks läks, siis pandi kodo tehtud rasvaküünal lauale põlema. Kõik raamatud, mis aga majas olid, toodi aidast tuppa, siis toodi kubu õlgi tuppa põrandale maha, pereisa esimeseks võttis pihutäia õlgi, viskas vasta lage, kui paljo kõrsi lakke rippuma jäi, kasvasivad eestuleval suvel head rukid, kui vähe, siis vaesed. Teised viskasi ka, aga sel ei olnud enam suurt tähendust. Siis tehti õlgedest passid ja hakati õlgede peal passi lööma.
Söögiks oli jõululaupääva õhtu pikakapsa leem, sea- ja ka teist liha oli kaunis heaste sees, jõululaupäva õhtu lubati ilma jägamata nii paljo liha süia kui keegi tahtis. Vorstid ei puudunud ka mitte. Jõululaupääva õhtu heitsid kõik pahna peale põrandale magama. (Siis oli ka soe tuba, sest jõululaupäeval sai kaks korda ahjo köötud.) Kõik ei tohtinud mitte korraga magama heita, kui mitte enam, siis üks pidi ikka üleval olema. Tuld sel ööl ära ei kustutatud, üks luges ikka tule juures, kui teised magasid. Söömapalveid luges jõulu kõikse noorem laps ehk kui niisugusid lapsi ei olnud, siis kõikse noorem maja inimestest. Kui söömine laualt ära korjatud sai, siis leib jäi ikka lauale. Jõuluööse võis nii mitu korda süia kui aga tahtis. Esimese püha homiku tõusti enne koitu üles, peremees võttis selle õhtu lauale jäätud leiva, leikas ühe poole vaka sisse veike tükkideks katki ja siis mindi loomi vaatama. Kui laudauks lahti tehti, siis hüüdis perenaine: "Tere hommikust, jõulud, jõulud." Nõnda tehti iga laudaukse peal. Siis anti sest katki leigatud leivast iga loomale üks pala, sigagi ei jäätud ilma, lambalaudas oli kõikse suurem tüli, iga lammas tahtis esimine olla, pidi aga tähele panema, et mõni ilma ei jäänud. Siis söödeti loomad enne valget ära, aga eintega. Mindi tuppa, pesti silmad ja hakati sööma. Sooja toitu ei tehtud. Söömaks oli heringid, õhtune keetetud liha, rukkisepik ja või. Siis läks nii paljo inimesi hoostega kiriku, kui kodunt sai. Pääval kööti ahjo ja pandi liha ja vorsti ahjo, nii et seks ajaks valmis sai, kui kirikulised tulid, et süia said, sooja õlut meega magusaks tehti juure. Õlut ja viin ei tohtinud jõulu puududa.
Esimesel pühal külase ei tohtinud minna. Kes esimesel pühal külase läks, sellele seuti külast paar vanu pastlaid ehk rangipaled kaela, see oli, kui ilmaasjata külase läks.
Teisest jõulupühadest ei pantud enam suuremat tähele, käidi külas ja mängiti mitmeid ring- ja muid mängisid jne.
Nii olid jõulud minu lapsepõlves ja isakodus. Niimoodi püüdis ka iga vabadik ja saunik jõuluid pidada, kel omal ei olnud, sellele andsid teised jõukamad.
E 5158 (2) < Haljala khk., Metsiku v. - D.Pruhl (1894) Sisestanud Aire Kuusk 2001
Nääri pruukidest ei ole mul suuremat kirjodata, need said niisamuti peetud kui jõuludki, pesu ja puhastamine oli natuke kergem, sest et jõulu jo kõik sai puhastatud. Aga kõik pidi varane olema, siis saab tuleva aasta kõik tööd vara valmis. See oli jõulust teist moodi, et heinad pahnaks tuppa toodi, jõulu olid õled.
Näärilaupäeva õhtu valati õnne. Õnnevalamise vesi viidi õue, kuulati kuspool kolinat, sääl see aasta surma.
E 5159 (114) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1893) Sisestanud USN , kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Roosi arstimine.
Roosi peale saab pantud: muste villu, kanebid, kriiti kaabitud, tinapaberit, jänesenahka, musta lamba nahka, siidirätikuga kinni siduda, sinist sukrupaberit, pliiatsiga üle viiruda, ja ka paberiraha, kullatud hõberaha pannakse ka peale. Rukkijahudega saab ka hautud: võetakse kahed jahud, pannakse ühed panni peale, tehakse soojaks, pannakse selle tarvis tehtud linase koti sisse ja nii tuliselt peale kui kannatab. See aeg on teised peal kui teised soenevad. Nii kaua saab seda moodi tehtud, kui valu kaub.
Määritud saab ka, poomõli ja terbentiiniõli segamine, sellega saab määritud. Searasva saab ka peale pantud. Üheksat seltsi siidi, ja mutinahka pannakse peale. Märjaks ei tohi roosi teha. Kui märjaks saab, teeb augud sisse, hakkab mädanema. Lausujate juures käiakse ka, nii palju kui tean, lausuvad need searasva peale. Roosi peab üheksat seltsi olema, nimelt must roos, luuroos, punane ja valge roos jne. Roosi peale kirjotatakse ka, kirjotajaid otsitakse ka nii kui lausujaidki, need kirjotavad pliiatsiga sinise sukrupaberi peale. Roos on kõik, mis ühte kohta valu tuleb ja ka paisetama hakkab. (Need peale pandavad kraamid ei saa kõik korraga peale pantud.)
E 5161 (123) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestanud Eve Ehastu 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/
Pisikene tütarlaps peab saama risti püksireiest läbi poetatud, siis mehed hakkavad teda armastama, saab noorelt mehele.
E 5161 (129) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raie(raiumise)paku otsa ei tohi istuda. Kui istud, siis lapsed raiuvad sõrmed ära.
E 5163 (132) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui teise pead otsid, siis pead ümber pea otsima. Kui teise poole otsimata jätab, eksib metsa ära.
E 5163 (136) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui metsas ära eksid ja jälle sellesama koha peale tagasi tuled ning metsast välja ei oska, võid julge olla, et vanapagana jälgede peal oled.
E 5162 (138) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Vana usku ja arstimisi/.
Kui miski asjast ehmatad, tuleb roos. Selle vastu aitab, kui ehmatad, siis mõtle ruttu oma nime ja mõtle: "Ega roos tule!", siis ei tule.
(Näituseks: "Ega Madli ehmata, ega roos tule!" See aitab.
E 5136 (140) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui uut ahjo teed ehk vana parantad, sau too vanal kuul. Kui noorel kuul tood, sigib paljo kilki. Kui kilki paljo on, too kolm vanakuu reedet saue. Iga kord kolm labidatäit, määri sellega ahjo, küll nad kauvad.
E 5164 (148) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui kuskilt veeaugust ehk kraavist jood, siis sülita kolm korda vette ja puhu kolm korda. Kui joonud saad, siis sülite jälle kolm korda vette, siis ei hakka midagi veest.
E 5164 (149) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õues ehk metsas ei tohi muido külleli ega magama heita, kui sülita kolm korda alla, siis ei hakka kärna ega paised ja miski muu maahakatust.
E 5165 (15) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õuest puu raiumine tähendab surma, lehtpuu naiste- ja okaspuu meesterahvast.
E 5166 (12) < Haljala khk., Metsiku v. - Danel Pruhl (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Palmsis on üks kaunis suur soo, nimega Laukasoo, sääl on palju aukusid, kus alati vesi sees seisab. Kord viitud senna kõikse suurema augu juure küna, sellega mintud kesk auku, et augu sügavust mõeta. Pantud raudkang ühe pika köie otsa ja lastud sisse. Kui köie pikkus ära on lõpnud, siis tõmmatud jälle välja, aga raudkangi ei ole enam otsas olnud, selle asemel olnud verine lambapea köie otsas. Sest saatik ei ole enam keegi seda auku mõetma läinud ja praegu ei tea keegi, kui sügavad need augud on. See köie otsas vahetus olnud näkkide töö. Nii rääkis mino isa mino lapsepõlves.
(Sellepärast tean mina Palmsist kohaliku juttusid kõigse enam, et mina Kadrina kehelkonnas Palmsi vallas olen sündinud ja kasvanud. Lapsepõlve jutud jäävad kõikse parem meele. D. P.)
E 5169 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kord üteldud ühele mehele unes öösel, et tema maja ligidal välja peal on üks rahakatel maa sees ja kes teda kätte tahab saada, see peab kõik selle küla loomad sinna ligidale kokku ajama. See mees, kellele unes nii juhatud, kõnelenud seda ka teistele. Ka teised mehed olnud nõus kõik loomad sinna kokku ajada, kui sel viisil aga raha sealt kätte saab. Nad ajanud loomad sinna kokku ja hakanud tähendatud kohalt kaevama ning leidnud ka viimaks rahakatla sügavalt maa seest. Katel olnud suur, nii et mehed pole muidu välja saanud, kui ajanud suure puu sangast läbi, et sel viisil üles tõsta. Äkiste tulnud aga hundid metsast välja ja hakanud neid kokku aetud kariloomi maha murdma.
Murdmine läinud juba nii suureks, et mehed kartnud, kas rahakatel jõuab meile ka seda kahju ära tasuda. Mehed hakanud see peale hunta taga ajama, jätnud rahakatla hoopis rahule, kuni hundid viimaks ära kadunud, läinud siis ka veel rahaauku vaatama. Pole aga muud leidnud, kui eneste katki murtud kangi maast, raha olnud maa põhja vajunud, meestel pole enam julgust olnud uueste poolele jäenud tööd algada, vaid läinud kodu, kus ka palju elajaid puudunud, mis hundid maha murdnud.
E 5170 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sõnajalaõis
Mees läinud metsast läbi. Sõnajalgade seast kukkunud aga üks õis tema enese teadmata saapa sisse. See peale tulnud võerad mehed tema juure ja nõudnud, et mees selle asja kätte annaks, mis temal saapa sees olla. Mees kostnud, tal pole midagi saapa sees, ja läinud kodu. Kodu jõudes võtnud mees saapad jalast ära ja sõnajalaõis kukkunud välja ja muutunud varsti rahaks.
Mees pole ka raha ära võtnud, vaid lükanud jalaga sängi alla ja ütlen ise: "Hoome homiku võtan sind ära" ning heitnud see peale magama.
Homiku üles tõustes vaatanud mees koha raha järele, kas ta alles on, aga raha olnud kadunud.
Mees kahjatsen, et ta mitte pole raha kordagi katsunud, sest siis oleks ta alles olnud, aga nüüd olid vaimod ta ära viinud.
E 5171 (4) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaunis jõukatel pererahval sündinud poeg. Sündimise ajal ütelnud aga ämmamoor, et see laps ära upub (või ülepea veesurma sureb). Laps kasvanud suuremaks, olnud tark ja mõistlik iga pidi, teinud oma vanematele palju rõemu ja headmeelt. Vanematel seisnud aga vanamoori sõnad meeles, et laps ära upub. Nad hoidnud igapidi last vee eest, teinud kaevule kaane peale ja hoidnud selle veel lukkus.
Aga ometi ühel päeval olnud laps kadunud. Hakatud taga otsima ja leitud viimaks kaevukaane peal surnud olevat, seega oli ettekuulutus täide läinud ehk küll mitte just täielikult. Oleks kaev lahti olnud, oleks lapsukene midugi sisse läinud ja ära uppunud, et aga see võimata oli, seepärast surnud kaevukaase peale ära.
E 5173 (1) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui noorik majasse tuuakse, siis peab peigmehe ema ühe vana kasuka võtma ja ukse alla ette panema, et noorik sisse astudes selle peale astuks.
Sealjuures peab ta ise ütlema: "Ikka härikuid, mitte lehmikuid!" (Et lehmad ikka härgvasikaid sünnitaks.)
E 5173 (2) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Viljakoti külge ei või käsi pühkida, et küünte juurest mitte nahk üles kiskuma ei hakkaks.
E 5173 (3) < Tõstamaa khk. - J. Öövel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui võera inimesele teises majas leiba antakse, siis vaadatakse selle peale, kas ta varsti teda sööma hakkab. (Kui ta varsti ära sööb, saavad sealt majast tütred pea mehele.)
E 5198 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Toodamäe kuusik
Järvamaal Koeru kihelkonnas Piibe ja Preedi mõisa vahel, Piibe maa peal on üks veike metsatukk ühe mäekingu peal. Seda metsatukka hüitakse Toodamäe kuusik. See on vanast üks hiiekoht olnud. Sealt ei raiuta mitte ühte puud, vaid mis maha kukub, see võetakse ära. Kes sealt metsatukast peab puid raiuma, sellel piavad kõiksugu õnnetused tulema.
Üks mees on sealt ühe korra ühe puu raiunud, sellel surnud lehm ja hobune ühe korraga ära. Ja teiseks, kes raiub, see raiub kas kätt ehk jalga.
E 5198/9 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalmumännid
Järvamaal Koeru kihelkonnas Preedi vallas Lahuküla karjamaa (nõmme)peal on üks pere nimega Kalmu. Selle pere ligidal on kaks suurt laia mändi, neid hüitakse Kalmu männid. Senna mändide alla on vana rootsi sõja ajal kaks ülemat maha maetud. Neid mändisid ei pia keegi tohtima maha raiuda ega üht oksa neist mändidest omale võtma.
Üks mees olla sealt korra ühe oksa ära toonud, aga seda meest pole lastud ööse magada, enne kui ta oksa ära viinud senna, kust ta tema võtnud.
E 5199/200 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kurema järvest
Palamuse kihelkonnas Kaarepere vallas Patjala küla all on üks tüma soo, nii et ei kanna inimestki peal. Seal on vanaste üks järv olnud, just soo kohal, aga et üks naine on lapse nartsusi pesnud, sellest vihastanud järv ja läinud sellepärast sealt küla alt ära Kuremaa mõisa alla, kus ta tänapäevani on.
Esite tulnud must härg järvest välja, läinud järve ees ja ise hüidnud: "Alt ära! Kuremaa tuleb. Alt ära! Kuremaa tuleb."
Üks saba on jäend Patjala alla mälestuseks. Seegi piab nüid kinni kasvama.
Rahvasuust M. Leppik, Koeru-Ramma.
E 5200/2 (4) < Koeru khk, Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Väinjärvest
Järvamaal Koeru kihelkonnas Aavere vallas Äiavere küla vahel on üks tiik. Seal tiigis tõuseb mõni kevade vesi nii suureks, et ta veerest versta lai ja peale kahe versta pitk on, Mängu pealt kunni Uuetuani. Uuetua ehk Raja pere on vasta Kuie Raja. Mängupealne koht on üks lage nõgu, Võhmuta valla raja ligidal. Sealt tõuseb kevade ajal vesi ruttu ja alaneb ka ruttu. Mängu pere on ka seal juures. Vist on see koht selle nime sest saanud, et sealne koht ennemuiste eestlaste mängimise kohaks väga ilus oli. Pealegi on mets ümberringi.
Äiavere tiigist kuulsin lapsepõlves järgmist juttu. Enne olnud Järva-Jaani kihelkonnas Einmanni mõisa metsas üks järv nimega Einjärv. Aga et naine lapse nartsusi pesnud Einjärves, siis vihastanud järv ja läinud kisaga Kuie mõisa ja Kuie küla vahelt läbi: "Alt ära! Einjärv tuleb. Alt ära! Einjärv tuleb!" Äiavere pere juurde, nüidse Äiavere külla keskelle.
Aga seal pole ka järvel kauaks õnne olnud seista. Jällegi läinud Äiapere perenaine omi lapsenartsusid pesema. Sellest vihastanud jälle järv uueste ja läinud sealt küla alt ära. Esite tulnud üks suur must härg järvest välja ja hakanud suure häälega karjuma: "Alt ära! Läind järv tuleb! Alt ära! Läind järv tuleb!"
Härg läinud järve ees Mängupealt läbi kuni Järsi küla alla (Võhmuta valda, Järva Jaani kihelk.). Järsi küla all on ta kaunis kaua puhanud kuni sealtki kisaga ära läinud Karinu mõisa kadu kunni Tudre küla alla. Tudre külast peletanud naised oma lastenartsu pesemisega jällegi minema. Must härg läinud sealt küla alt Aruküla mõisa juurest läbi: "Alt ära, Väinjärv tuleb! Väinjärv tuleb!" senni ku nüid see Väinjärve (Veinjerwen saksakeeli) mõisani.
Seal tulnud Seljamägi vastu, senna jäenud Väinjärv kuni tänapäevani seisma. Seljamägi piab praegu kesk järve olema. Rajaks Ärvita (Ervita saksak.) ja Väinjärve mõisamaa vahel. Selle mäe kohas olla vesi nii madal, et üle inimese pea ei tulla. Kahel pool mäge on vesi nii sügav, et põhja ei näe.
Rahva suust M. Leppik, endine raamatukaupleja, nüidne kaupmees Ramm Koeru kihelkonnas.
Tähendus. Igast külast, kus järv läbi läinud on järvemoodu tiigid järel. M. L.
Tähendus. Selle järve kirjeldus läheb kadunud dr. Veske arvamise järele, et enne olla vist maavärisemise läbi see järv teisest kohast teisi läinud. Ülevalnimetud järve teekoht on nõgus. Nii et Einmanni Einjärvest tuleb nõgu Kuiele, Kuielt Äijaveresse, Äiaverest Mängu pere kaudu Võh? ta Järsi külasse kuni ringi Väinjärve järveni nagu ülevalseisev jutt näitab. Järve tee pikkus on umbes 35 versta. Võib olla, et enne oli see veekogu kõik üks järv ringi.
M. Leppik
* Võib olla, et vanast Järsi küla võis Värsi nime kanda. Ehk on rahvas "V" "J"ks muutnud. M. Leppik.
E 5203/4 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui inimene kuskille kohta, kas metsa ehk põllu peale magama heidab, siis sülitagu maa peale kolm korda, siis ei hakka miskit haigust külge. Sellega tahetakse inimest õpetada, et piab ette vaatama, kus kohta ta magama heidab, sest seda on tihti juhtunud, et maast mitu haigust on tulnud. Iseäranis märja ja soomaa peale heites.
E 5205 (1) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse.
Vanal kuul tehakse kartuleid maha ehk õigem ütelda - pannakse maha -, siis piavad kartuled suureks kasvama. Kuna noorel kuul maha tehtud (pandud) pidada putke, narmasse minema. Sibulad piavad noorel kuul isutates ehk maha pannes putke minema. Vanas kuus pannes kasvavad suureks.
E 5205 (2) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lambaid niidetakse noorel kuul teisipäev ehk reede, siis kasvab hea vill.
E 5205 (3) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Viheldakse vanal kuul, siis ihu ei pia sügelema, kuna noorel kuul vihtlemisest abi ei pia olema.
E 5205 (4) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Tangu, jahu ja püili jahvatakse vanal kuul, siis ei pia koid kallale minema, kui neid suveks seisma jäetakse.
E 5205/5206 (5) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kuusepuud, niisamuti ka männid ja kadakad tarvispuuks raiutakse noorel kuul, siis kuivavad kergeks ja ei pia koitama minema; kuna vanas kuus raiutud puud rasked, sinised, ruttu mädaneda ja koitama minna.
E 5206 (6) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lehtpuud raiutakse vanal kuul, siis pidada puu kergeks, kõvaks ja kollaseks minema; kuna noorel kuul raiutud rängaks, siniseks ja ruttu mädanema minna. Ainult puutelgedega vankre telled raiutakse noorel kuul, siis pidada määret ja rasva heaste all, kuna vanal kuul raiutud väga vali pidada olema.
E 5206 (7) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Särka ja aluspüksa õmmeldakse vanal kuul, siis ei pidada täisi sigima.
E 5206 (8) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Lastele antakse ussirohtu, vana ja noore kuu vahel, kui kuud taevas ei pidada olema, siis kauvad lastel ussid või kudas neid mõnes kohas hüitakse "solkmed" suutumaks ära. Muul ajal andes ei pidada mõeduma. Meie kuulus dr. Kreutswald omas "Kodutohtris" õpetas nõnda rohtu vanas kuus tarvitama. Jäeb meil teadmata, mis põhjusel ta seda tegi.
E 5207 (9) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Vana kuu reede veetakse saue, siis ei pidada kilgid, prussakad ega lutikad siginema.
E 5207 (10) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Kes tahab kilkisid ära kautada, see võtku vanakuu neljapäeva õhtul kolm kilki kinni, sidugu nartsu sisse ja visaku selg tua poole pöördud üle tuakatuse kilgid, siis pidada kohe kaduma.
E 5207 (11) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Vanal kuul tehakse vihtasid, siis ei sügele ihu vihtlemise järel mitte ruttu. Kuna noorel kuul tehtud vihtadega ihu sügeleb ja lehed küllest ära lähevad. Vihad piavad enne jaanipäeva tehtud olema, kuna pärast jaani vihalehed kõvad pidada olema. Vihalehed ei tohi mitte sipelgapesade ligidalt võetud olla. Pealegi ei tohi vihalehed plekilised olla, siis läheb ihu katki ja kärna.
E 5207 (12) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Kui laps paastu ajal ja noore kuu sees sünnib, siis kasvab neist ilusad ja targad lapsed, aga paastu ajal pidada väga vähe lapsi sündima.
E 5207 (13) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Noore kuu reede minnakse kosja, siis pidada noorpaar kaua ilus olema. Kuna vanal kuul ümberpöördud lugu on.
E 5207 (14) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Noorel kuul rautakse hobusid, siis kasvavad hobusekabjad ja -rauad seisavad kaua all.
E 5208 (15) < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
/Kuu-usk, mis praegu (1893) eesti rahva seas peetakse./
Mis ilm kuu loomise ajal on, see pidada kõik esimese veerandi aja olema. Mis teise veerendi ajal ilm on, see pidada kõik teise veerendi aja olema jne.
Rahvasuust M. Leppik.
E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Neitsikivid ehk pruutkivid
Koeru kihelkonnas Metsla külas Mäe pere põllu peal on üks paekivi, arvata viis jalga pitk ja poolteist jalga lai. Nüidsest teest ligi sada sammu eemal sellest kivist räägib rahvasuu niiviisi.
Enne vanal ajal olla seal kohal, kus nüid see kivi seisab kaks pulmarongi teineteise vastu juhtunud, aga et see mood olnud vanaste, siis löödud teise pulma seast peigmees ja teise pulma seast pruut maha. Järeljäenud lesed ühendatud kokku. Nii saadud kahest paarist üks paar rahvast ja kahest pulmalistest ühed pulmalised. Kui nüid ülemal nimetud Metsla küla juures pulmalised mõekadega teineteise kallale läinud, ütelnud teine pruut: "Eks Jumal võinud mind kiviks ehk kännuks luua, ennemini kui et omast mehest lahkuma pian." Niipea kui see sõna alles pruudi suust tulnud, nõnda kohe olnud pruut kiviks muudetud. Nii seisnud see kivi kaua aega ilma, et teda keegi oleks puutunud. Ühe korra olla Tõnise peremees omale uue tua ehitanud, siis viinud selle kivi omale leepaeks. Aga ei olla peremeest magada lastud, vaid iga ööse üeldud: "Miks sa sulatad mu rahasid ja sõlga, vii mind tagasi senna paika, kust sa mind ära tõid." Ei olla mees parata saanud, muud kui vii kivi tagasi. Kohe jäetud rahule. Umbes neljakümne aasta pärast ehitatud Mäe peretuba mõise poolt. Karinu kubjas olla lasknud selle kivi Mäe pere seina alla panna vundamendikiviks, aga mehikene põle ööse magada saanud. Iga ööse üelnud pruutkivi pruudikane kubjale: "Miks sa rõhud mu rinde peal? Vii mind tagasi senna, kust sa mu lasid ära tuua." Enne pole meest rahule jäetud, kui lasknud kivi oma koha piale tagasi viia. Nüid on jällegi uus tuba vana koha peal ja kivi seisab ka vana koha peal põllu sees pitkali. Seda kohta, kus kivi on, hüitakse tänapäevani Tammiku. Seal olla enne tammemets olnud. Kivi on veikese künkakese otsas. Vist on seal vanaste eestlaste Jumala palumise koht olnud. Hiljuti olla sealt vanu vaskrahasid leitud, mis ohverdajad kivi juurde pannud.
Rahvasuust M. Leppik.
E 5208/10 < Koeru khk., Ramma v. - M. Leppik (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Teine kivi ehk täieste kivirist on Aavere vallas Äiavere küla ja Mängu pere vahel metsa sees tee ääres. Rahvas räägib, et seal kohas ka see lugu juhtunud, mille mälestuseks hiljemine kivirist pandud.
Aga see põle tõsi, vaid see on vist sõjaaegne rist mõne ülema haua peal.
/Viidatakse eelmisele loole, kus pruut kiviks muudetud./
E 5211/5213 (I) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Õpetaja hobuseks
Kord läinud pühade laupäeva õhtul üks vaene mees metsast tulepuid korjama. Mehel olnud varsi tarviline jagu puid käes ja ta köitnud nad kimpu. Tõstnud siis puukimbu selga ja hakanud kodu minema. Tee peal tuleb mehele üks härra vastu ja ütleb mehele: "Miks sa seljaga puid kannad, kas sul hobust ei ole?"
"Ei ole, kulla härra, kust ma kehva mees see hobuse võtan," kostnud mees härrale.
Selle peale ütelnud härra popsile: "Noh, kui sul hobust ei ole, siis tahan ma sulle ühe ilusa hobuse kinkida, aga üksnes selle tingimisega, et sa ilmaski talle süüa ega juu ei anna."
Pops ütles härrale: "Ärge naljatage minuga ühtigi, härra. Kus teil see hobune siin on ja mis hobune see siis on, mis süia ega juua ei taha."
"Noh ma tahan sulle näidata, et ma mitte mõni naljahammas ei ole, kes sinuga tahab nalja teha." Härra vilistas nüüd kolm korda, nii et mets rõkkas. Selle peale tuli metsast üks must täkk jookstes metsast välja. "Siin on nüüd so hobune! Tõsta talle puupundar selga ja istu ise ka, aga pea seda meeles, et sa talle ilmaski süia ega juua anna, muud kui seo aia külge kinni ja lase seisab!"
Mees pani hobuselle puupuntra selga ja istus isi ka ja nüüd hakkas ratsasõit kodu poole peale, kuna hobuse kinkija härra vilistades metsa poole läks. Kodus sidus mees hobuse aiateiba külge kinni ja ei annud ka talle midagi süia, nõnda kuidas härra teda oli õpetanud. Kui mees hobusega kodu jõudis ja hobuse aia külge kinni sidus, siis tulivad külainimesed popsi hobust vaatama. Nad panivad seda imeks küll, kust vaene pops korraga niisuguse ilusa hobuse võtnud ja et mõnigi külamees ka säärast hobust endale oleks himustanud. Et popsil niisugune ilus imelik hobune oli, siis hakkasivad külarahva seas popsi üle kõiksugused laimujuttud liikuma, et saunamees olla nõid, varas, pisuhänna taltsutaja ja teab veel, mis kõik. Aga et saunamees täitsa süita oli, siis ei mõjunud need jutud tema pihta sugugi ja hobune jäi ikka temale.
Jälle oli pühade laupäev käes. Täna, kolme aasta eest, oli pops tundmata härra käest hobuse kingituseks saanud. Sest saadik oli popsimehe elus mõndagi juhtunud. Temast oli kingitud hobuse abil rikas taluperemees saanud, aga hobune seisis ikka väljas tuisu, saju ja külma käes aia külles kinni, ilma söömata ja joomata, niisama prisk ja ilus, kui kolme aasta eestki.
Et pühteks karaskit ja pirakid tehakse, siis oli neid popsi naine ka küpsetanud ja viis neid õue peal olevasse aita. Seda nägi hobune ja vaadas haleda pilkudega leivade ja naise peale. Naine pani ka seda tähele ja ütles: "Oh, loomakene, kuidas sa ilma söömata ja joomata pead olema, ma tahan sulle õige ühe suutäiegi leiba anda, ega see suutäis ometi kedagi tee." Nende sõnadega pistis popsi naine hobuselle leivatüki suhu. Hobune sõi leivatüki ära ja hakkas naisega rääkima: "Ole hea inimene ja tõmba mul sabast kinni." Naine ei teadnud, midagi paha aimata ja tõmbas hobusel sabast kinni. Selle peale tuli hobusel nahk seljast ära ja naise ees seisis korraga kerikuõpetaja kirikukuues ja lehvidega. See ütles naisele: "Oleks te mulle ennemalt süia annud, siis oleks ma ennemalt kuradi käest lahti pääsenud. See mees, kes mind teie kätte hobuse näul kinkis, oli vanakurat isi." Nende sõnadega läks õpetaja oma teed ja naine jäi ammuli suuga järele vahtima.
24. september
E 5215/5216 (3) < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavahi vaim
Mees sõitnud metsat läbi õige õhtu hilja. Korraga näeb ta, et teine poolt metsast tuleb üks mees välja, otsekohe tema poole. Et mees midagi pole kartnud, siis pidanud ta hobuse kinni ja küsinud: "Kes seal on?" Tundmata mees pole midagi vastanud. Et hele kuuvalge öö olnud, siis tunnud mees viimaks ära, et see oli jo hilja ära surnud metsavaht, tema kõige parem joomasõber. Teda ära tundes ütelnud ta metsavahi vaimule: "Tule, lähme kõrtsi, ma ostan sulle viina!"
"Ei taha," kostnud metsavahi vaim mehele. Selle peale tahtnud metsavahi vaim mehe juurde vankre peale karata, aga mees saanud sest aru ja aimanud paha. Muud kui annud hobuselle piitsaga pihta. Hobune jooksnud, mis ta võinud, metsavahi vaim taga järel. Viimaks saanud metsavahi vaim mehe kätte ja napsanud vankre rattast kinni. Karakäuh, olnud vankreratas otsast ära kõige telje otsaga ja vanker kolme rattaga. Mees annud nüüd hobuselle pihta, mis ta võinud ja jõudnud viimaks kolme rattaga hädasurmaga kõrtsi juurde. Kõrtsis rääkinud ta seda lugu teistele meestele. Mehed läinuvad viimaks lugu metsa vaatama. Metsast leidnuvad nad ratta kõige teljega. Ratta pöia küljes olnud sõrmeasemed näha, aga teise otsa külles olnud pöidlaase, metsavahi vaimu pole enam kuskil olnud.
E 5218b/5218c < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kaks kukke
Mees läinud kord kotikoormaga linna turule. Läinud ja läinud ning viimaks jõudnud sinna kohta, kus kaks kirju kukke tee peal kiskunuvad. Teine olnud suurem aga teine veiksem. Mees pidanud tee peal hobuse kinni ja vaadanud kukkede taplust pealt. Kord kaalunud võit suurema, kord jälle veiksema poole. Kukkedel olnud jo pead verised otsas ja silmad lõhki kistud, aga sellegi pärast pole kumbki võitu tahtnud teisele jätta. Viimaks hakanud ometi väsimus veiksemale peale kippuma ja võit tükkinud jo suuremalle jääma, seda pannud mees koorma otsas tähele ja karanud veiksemalle kukele appi. Mehe abiga saanud veiksem kukk suurema üle võidu ja kuked lõpetanuvad tüli ära. Pärast tüli läinuvad kuked longates metsa, teine teisi harusse.
Aga enne, kui veiksem kukk ära hakanud minema, ütelnud ta mehele: "Õhtul, kui sa tagasi tuled, siis ootan ma sind siin." Mees müünud linnas viljakoorma ära ja hakanud jälle selle peale kodu tagasi tulema. Õhtul, kui mees sealt kohast läbi läinud, kus hommiku kuked taplenuvad, seisnud nüüd üks tore härra. Mees tahtnud herrast mööda sõita, aga härra öölnud mehele: "Pea kinni, mees, kas sa siis seda ära oled unustanud, et ma sind jo siin lubasin oodata!"
"Mis sa siis must tahad? Mind pole siin keegi lubanud oodata," ütles mees härrale.
"Noh, kas sa siis veikest kirju kukke enam ei tunne, kellel sa täna hommiku võidu aitasid saada?" ütles härra mehele. Nüüd alles tuli mehele hommikune kukkede lugu meelde.
"Säh, siin on su palk selle eest, mis sa mulle head tegid. Poleks sa mind aidanud, siis oleks ma omast riigist pidanud ilma jääma, keda isa mulle pärandada jättis, aga sinu abiga sain ma teisest kukest üle ja ma sain oma riigi jälle kätte. See teine kukk on minu vend. Meie isa oli maa-alune vürst ja meie oleme tema pojad. Tema isi suri ära ja tema riigid jäivad meile päranduseks."
Nõnda rääkis härra mehele ja andis talle suure koti kuldrahadega täis täidetud kätte, aga härrast enesest sai sinine suits, mis õhku laiali läks ja ära kadus.
9/X/93.
E 5218d/5218e < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Katk
Katk käinud muiste mööda maad ümber inimesi maha tapmas. Käinud perest peresse ja talust talusse ja tapnud maha kõik, mis iial ette puutunud, harva, kes tema käest eluga pääsenud.
Kord läinud katk ühte peresse sisse, kus parajasti söödud. Temal tulnud ka söögi järele isu ja ta palunud endale pererahva käest süia. Pererahvas olnuvad lahked inimesed ja annuvad katkule süia. Katk söönud kõhu täis ja öölnud siis pererahvale: "Et teie mind ei tunne, siis tahan ma teiele ütelda, kes ma olen. Ma olen must katk, kes praegu siin ümberkaudu inimeisi, looma maha tapab. Kui ma teile sisse tulin, siis moondasin ma ennast sandiks, kes armuandi palub. Poleks teie minu peale halastanud ega mulle süia annud, siis oleks teie käsi niisama käinud, kui neil teistel siin ümberkaudu. Aga et teil minu vastu lahked olite, siis kingin ma teile kõigile elu."
Nõnda ütles katk ja sammus tuast välja. Väljas tua ukse ees oli perepiiga ja naeris, seda pani ka katk tähele. Ta läks piiga juurde, pistis talle ilusad haljad hõbehelmed pihku, ööldes: "Kui sa kord mehele saad ja teile siis esimene tütar sünnib, siis pane need helmed talle kaela, aga ära sa neid enne omale kaela pane ega teistele näita."
Piigakene peitis kingitud helmed kirstu ära ja jäi peigmeest ootama. Talv tuli ja piigast sai noorik. Talv tuli ja teine läks ja noorikust sai lapse ema. Noorikul juhtus ka esimene laps tüdruk olema, ta pidas katku kingitust meeles ja tõi helmed kirstust välja, kus nad seni ajani peidus olivad seisnud. Ta sidus helmed lapsele kaela, kuidas katk oli käskinud, aga mis sündis siis. Laps läks näust kohe siniseks, siputas veel paar korda jalgu ja heitis siis hinge, vahupullid suu pääl. Katk oli lapse ära kägistanud. Kus helmerida oli enne olnud, seal oli nüüd paljas sinine jutt, helmi endid polnud enam kuskilgi. See oli perepiiga naeru palk, kes katku oli naernud.
13/X/93
E 5218e/5218g < Põltsamaa khk. - Martin Luu (1893) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Nõiahallika sündimine ja leskenaiste kivi
Sissejuhatus. Kaavere mõisa välja peal kasvab üks vanaaegne saarepuu metsasalk, mida rahvas Salualuseks nimetab. Selles metsasalgas või saluaaluses on üks allikas, mida rahvas Nõiaallikaks kutsub. Nõiaallikast natukene õhtu poole on üks suures õõnes jalakas kasvanud, mida veel mõned vanemad inimesed on näinud. Selle jalaka all on üks kuue jala pikkune, nelja jala laiune ja kolme jala paksune kivi seisnud, mida Lesknaiste kiviks kutsutud. Seda kivi ei ole mitte enam seal, vaid paljas ase on veel tunda, see kivi on Lustivere mõisa viidud. Kus kohal see kivi praegu Lustiveres on, ei ole mitte teada, aga ennemalt on ta Lustivere mõisa rohuaias seisnud.
Selle kivi ja allika ja kivi kohta teab veel rahvas järgmist rääkida.
Jutt. Kord piinanud põud rahvast. Rahvast surnud joogijänusse ja nälja kätte nii kui loogu, aga veel pole põud oma piinamist maha jätnud. Küll ohverdanuvad rahvas Taarale, aga kõik see pole siiski aidanud. Noh viimaks võtnud Jumal ometi rahva härdat palumist kuulda ja saatnud neile imelikul viisil karastavat vett. Ühel pääval nutnuvad kolm ühenimelist leskenaist ohvrikivi ligidal (Leskenaiste kivi). Need pisarad, mis nende silmist maha langenuvad, kogunuvad kokku ja neist sündinud allikas, mis karastavat vett välja hakanud ajama, kust kõik jänunenud juua saanuvad. Et inimestel jälle vett olnud juua, siis unustanuvad nad jälle Jumala ära ja läinuvad kurja teede peale tagasi. Rahva parandamata meele pärast jäänud allikas jälle kuivaks ja joogijänu tulnud jälle maale. Kui joogijänu ikka suuremaks läks ja rahvast jälle jänusse hakkas surema, siis läksid rahvas nende kolme naise palvele, kelle silmapisaratest see allikas oli sündinud, et nad rahvale jälle vett muretseksivad ega rahvast ei laseks joogijänusse ära surra.
Kui rahvas kangesti naistele peale käis, siis ei teadnud nad muud teha, kui läksivad ühel pühapääval jutluse aeg allikat rookima ja kivile ohverdama. Tööriistadeks oli igal naisel lauluraamat, leivaviilakas, kabli, sõnnikuhark, ahjuluud, roop ja leivalabidas. Enne kui nad allikas hakanuvad rookima, ohverdanuvad nad ohvrikivil. Olnuvad nad ohverdanuvad, siis alles hakanuvad nad allikat rookima. Olnud allikas roogitud, siis läinuvad lesednaised jälle ohvrikivi juurde, tõstnuvad ohvrikivi ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargiga ülesse. Siis hakanud allikas kohe vett välja ajama. Võtnuvad nad ohvrikivi alt ahjuluua, leivalabida ja sõnnikuhargi ära, siis jäi allika väljaajamine seisma. Tõstnuvad nad kivi ülesse, siis hakanud allikas jälle välja ajama. Muude inimeste rookimine pole aidanud, vaid teinud veel enam allika mudaseks. Rahvas hakkas aga allikat nõiaallikaks ja ohvrikivi Lesknaiste kiviks, mille nimede all nad praeguseni rahval tuttavad on.
19/X/93
E 5219/21 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Sanajalaõis
See oli jaanilaupäeva õhtu, kui üks veike poisikene, kes oma sugulaste juurest külast kodu pidi minema, hundilaande ära eksis. Kava massis ta edasi ja tagasi, aga ei juhtunud kusagile lagendikule, kusalt "tuld ehk tuhka" oleks leidnud. Õhtune eha oli juba kustumas ja tuul tõusis suuremaks, põhja poolt kiskusivad mustad pilvepangad ülesse, õhk lei raskemaks ja arvata võis, et varsi vihma saab tulema. Vaiki jäivad juba ööbiku hüüdmised, lauluräästa laksutused ja künnilinnu kõlinad, ainult veel öösoru tume joru kumas põesastikust selle ruumika öö vaikusesse, selle õndsa õitseva paradisi. Ligi kesköö aeg jõudis kätte, poisikene tundis suurt hirmu omas südames, ta mässis raugemata edasi, et ometigi kord eesmärgile saada.
Väsimuses võideldes astus ta läbi paksu sanajala põesaste, läbi paksu heinarähma, puuvõsude ja oksarägastiku. Ta elurammu oli juba nõrkemas, jõud kadumas ja kõik liikmed sundisivad väsinud keha rohuvoodisse puhkama jääda. Sellest kõigest hoolimata astus ta edasi, sest veel üks lootus oli, kellest ta kinni pidas, veel üks lootus oli, kellest ta abi arvas tulevat, see oli kõrgem taevas, kes kõik maailma oma valitsuse all hoidis, selle peale lootis poisikene ja sellelt palus ta abi.
Vaevalt jõudis ta sanajalapõesastest läbi, siis leidis ta ühe ilusa lagentiku, kus mitmest küljest mets hommikuse koiduna ilusas kullavärvides hiilgas. Siit kostis veel mühav vetevulin tema kõrvu, see oli jõevee jooks. Ta tänas südamest rõemsa meelega peastjat, kes teda ometigi kord lagedale oli juhatanud. Siit edasi minnes leidis ta veel ühe teeraa, kus mitmed värsked jäljed näha olid. Ikka lei rõemsamaks poisikese süda, ikka tungis palavam tuksumine tema rinda.
Linnud laulsivad juba sirinal ja varsi võis arvata, et päikene tõusma saab. Ei saagi poisikene sammu sada selle tee peal ära astuda, kui ta ühed kõminad põesastikus kuuleb, ta jääb vaatama ja näeb vanapagana sealt välja tormavat ning irevil hammastega vahtides tee peale ette jäävat. "Õis kätte!" ümiseb ta. Poisikene käänas kohe ümber, et teispoole seda sama teerada mööda tagasi kõndida ja sealt poolt tuttavaid leida, aga kassa näe, juba vanapagan jälle ees ja hüiab: "Lurjus, õis kätte!"
Kõndis nüüd poiss kuhu tahte külge, ikka seesama paik. Viimaks, kui ta end sellest tampimisest küllalt vaevanud oli, langes ta põlvili maha, pani käed kokku ja hakkas lugema. Luges seni, kui päikene üles tõusnud oli, siis ajas ta silmad lahti ja vaatas enese ümber. Siin oli kõik ilus hommik. Puud rohilises lehtis ja ütlemata ilus linnulaul, mis seda pühapäeva hommikut teretasivad, vanahall oli kadunud ja seega lootis poisikene nüüd takistamata edasi astuda. Ta leidis oma viisukablade vahelt ühe musta tumeda õie, mis vist sanajalgadest läbi kõndides sinna vahele oli jäänud, mida ka vana hall isi kätte küskimas käis.
Nüüd tulli talle ka isa jutustamine meelte, et sanajalg ainult jaanilaupäeva öösel õitseda ja kes seda õit ära varastada saab, sellel tuleb vanapagan järele ning võtab õie tema käest ikka tagasi. Poisikene jõudis veikselt teeraalt viimaks suurele teele ja sai sedaviisi siis kodu.
E 5221/2 (2) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Üleanne
Kui vanal ajal kõik linnud ja lilled jõgede ning järvede kaevanduses töös olivad, et sealt aga omas elus korrastavat joogivett saada, jalutas "varesejalg" valge lumelill laanedes ega pannud sellest suuremat tähelegi, et kõik tõised peatoidusse eest palehigis töötasivad ja vaeva nägivad.
"Küll saab minu jaoks kah!" ütles ta. Kui kõik tõised hulgani selle kallal töös on, ega see siis suuremad tähentagi kui mina üks seal puudun. Viskan ma see paar labida täis mulda jõe põhjast välja, mis see natukene sügavust seal tähendab. Ma määrin veel oma ilusad riided seal sopase töö juures ära ja kuhu ma siis kõlban. Ei maksa minna! Parem luusin laanedes, tunnid mööda, kui tõised rängal tööl oma nahka higistavad.
Oli pealelõuna aeg, päike paistis palavaste, kõik linnud ja lilled närtsisivad selle leegi kätte ära ega suutnud väsimuses enam töötada. Keelekastet veel saada ei olnud, et seegi oleks karastanud ja vähagi elujõudu kosutanud. Siis tulli vanaisa isi töötegijaid vaatama, nende ränga toimetuses abi tooma ja jõudu jätkama. Vanaisa terav silm märkas kohe, et valge lumelill puudus. Siis küsis ta seda kubja kullerkupu käest järele. See ütles, et lumelill ainult metsas mängida ja laanedes pillerkaari pidada.
"Soo!" ütles vanaisa ja läks ära.
Nüüd otsis ja leidis ta valge lumelille laanest kätte. "Mis sa siin teed?" küsis vanaisa. "Kui kõik tõised jõe kaevanduses tööd teevad, raiskad sina aega siin metsas paljalt naljatades ära."
"Kallis taevataat," ütles lumelill, "et ma seal oma ilusad valged riided ära rööveldama saan, ei läinud ma sellepärast..."
"Sina riidealp," ütles vanaisa ilma et lillekene veel oma kõnet lõpetada oleks saanud. "Sinu nimi olgu "üleanne" sest, et sa üleannetuse pärast metsas luusid ega ühes tõistega end ausas töös toita ei taha. Ka siis kui kõik tõised lilled endid suve pikul ilusamas riietesse ehivad, peavad sinu riided tumedaks jääma ja viimaks koguni ära kaduma. Veel siis, kui kõik tõised lilled jõest juua saavad, pead sina "silmast suhu" laskma ja sellega rahul olema. See häbi olgu sulle palgaks so üleannetuse pärast!"
Sest ajast kaotab ka lumelill kevade järele kohe oma ilusa kuue.
E 5222/3 (3) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Riismed
Kord oli vanapagan taevalaotuses tähti riisumas, et seega ilusad ilma pimedaks teha, valgust ära kaotada ja selle asemel uut ööd luua. Ta riisus hoolega tähti koomale ja juba oligi üks külg taevast puhas.
Seda märgati. Vanaisa pani tähele, et ilm juba pimedaks hakkas minema. Kui ta järele vaatas, siis leidis, et vanapagan selle kallal riisumisega töös oli. Kohe saatis ta Kõu ja Pikre, kes vanapagana oma töö juurest pidivad ära ajama ja vangi võtma.
Kõu ja Pikker istusivad vankrisse ja kihutasivad ilmakaarest läbi nõnda, et kivid kisendasivad ja kaljud kõlasivad. Puutusivad vankrirattad kividesse, kohe kargas sealt tuli välja, puutusivad nad puusse, siis sündis sinna suur tule põlemine, mis ilmale valgust sünnitas.
Kui vanapagan seda nägi, et ajajad tulise vankriga pilvedest läbi sõites tema poole kihutasivad, siis sai ta asjast kohe aru. Nüüd ei aidanud vanapaganel muu nõu, kui plehku panna. Teelt leidis ta suure vankri ja aasalt hundi härga söömast, neid panni ta siis vankri ette vidama, isi istus sisse. Aga hundi ja härja vahel tulli võitlemine. Esimene kiskus vankri metsa poole ja tõine sikutas kodu poole. Nõnda kulus siis vanapaganal hulk aega ära nende vaielust pealt vaadates, kuna selle vahe sees Kõu ja Pikker juba õige lähedale jõudsivad.
Nüüd ei aidanud muu temp, vanapagan kargas vankrist maha ja andis jalgadele teada, et veel õnneliku aegades kodu jõuda. Et aga kergem jooksta, pillas ta seljast "koodid-rihad" maha, siis veel koti kaelast ja nüüd... hopp mõni samm... oligi koopas.
Kui Kõu ja Pikker nägivad, et vanapagan koopasse varjule jooksis, sõitsivad nad sinna ja kohe kärgatas kõu ning põrinal põrutas Pikker. Koobas see langes tuhandeks tükiks, pihuks ja puruks ning vanapagan seisis keset tuld, mille pihta nüüd nooled lendasivad. See oli talle trahviks.
Pärast, kui Kõu ja Pikker kodu tagasi jõudsivad, külvas vanaisa suurem jagu tähti jälle oma koha peale tagasi, ainult ühe koha jättis ta paksemaks ja seda kutsutakse praegust alles "riismed." Ka nüüd, kui vanapagan veel mõnda pahandust püüab teha, on kohe Kõu ja Pikker teda sealt juurest ära kihutamas. Neid on vanaisast selle jaoks säetud.
E 5225/6 (5) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kelle käsi pandis, selle käsi võtku
Hilja jäi üks rikas taluema haigeks ja oli surmaga juba voodis vaakumas, aga talu raha ei annud ega juhatanud ta kellegile sugulastele ega tuttavatele. Küll oli minija haigega mitu korda rahavaranduse üle juttu teinud, aga see salgas seda ära ja ei ütelnud väljagi, et temale kah raha on, et minija seda küll selgeste teadis. Mõned päevad läksivad veel mööda ja haige jäi ikka jõuetumaks. Kõik teadsivad, et tema surmatunnikene pea ligi saab jõudma.
Minija, kes siitsaadik haige juures oli olnud, pidi välja mõne asjatallituse toimetusele minema; taga ukse kuuleb ta aga, et haige voodis kihistama ja kahistama hakkas. Tasa võttis ta ukse praokile ja vahtis sala selle vahelt sisse. Seal näeb ta aga, kuidas haige peaaluse padja seest suure käisse täie raha välja võttis, sellega voodist maha ronis ja kolde juurde läks. Kohe kahmas ta raha koldesse tuha sisse, isi ütles veel järgmised sõnad: "Kelle käsi pandis, selle käsi võtku!" Läks siis voodisse tagasi ja kiskus hädaselt teki alla maha.
Kui minija väljast tagasi tulli, oli haige juba surnud, ei liigutanud enam käse ega jalgu, valmis mis valmis. Minijal oli nüüd esimene asi kolde juurde raha järele vaatama minna, aga mis ta leidis sealt? - Muud midagi, kui ainult tuhka. Küll ta segas seda saja võrra sõrmedega läbi, aga ei targemaks ühtegi - raha ei olnudki koldes. Ta mõtles, et silmad teda petnud olivad. Pärast jutustas ta kaasale seda lugu, ka see soris omakorra kolde läbi. Mis tühi, see tühi.
Pärast mõtles minija: "Ma katsun vanaeide sõnade peale tema oma käega, saab näha, kas siis ka mitte raha ei saa." Ta võttis surnu voodist kaenlasse, viis selle kolde juurde, võttis tema käe ja hakkas sellega koldes tuhka rehitsema. Aga kassa näe, - kui ta vanaeide käe koldesse pistis, tulli hõbedat ja kulda mis kole, andis päris tuha seest välja korjata. Seda sai suur mati täis.
Selle järel maeti vanakene ausaste ja mõistlikult maha, peeti veel suured matussed, mis muidugi ka muist vanakese rahaga toimetadi. Noorpaar, kes talu sellest päevast saadik oma kätte saivad, ei elanud peale vanakese surma enam sugugi heaste, rahaahnus tegi alati tüli mõlemate keskel. Viimaks müüsivad nad ka veel talu rahaahnuse pärast ära, lootsivad, et siis veel õnnelikumaks saada. Aga võta näpust! Kopikud veeresivad kopikute järel, rublad ronisivad rublade järel, kõik kadusivad kärmeste, rikkast abielupaarist ei saanud viimaks muud kui ainult õnnetu kerjajate paar.
Veel enne surma tuletasivad nad seda meelde:
Ihnus, ahnus mõlemad,
õelad õnne rikkujad!
E 5226/8 (6) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peninukid
Vanal ajal käinud sagedaste suured ühesilmaga mehed maasid mööda ja otsinud inimesi. Keda kätte saanud, neid sidunud nad kinni ja viinud omale maale, söötnud seal tubliks ja siis tarvitanud söögiks. Kui seda keegi ära oli näinud, et peninukid külasid mööda kõndimas olivad, siis jooksnud nad metsa, tükkinud toomingudepõesasse ehk nende juurte alla ja olnud niiviisi seal varjul, sest peninukid ei teadnud sinna otsima tulla.
Nii ühte külasse jõudes korjanud nad lapsed ära, jätnud vanad inimesed järele ja läinud siis saagiga kodu. Seal pandud lastekari ühte iseäralisse kambrisse kinni, kannetud neile paljalt pähkli tuime ja rõõska piima toiduks süüa. Kui tubliks olivad söönud, siis pantud raudvankri peale ja aetud palavasse ahju, küpsetadud ära. See olnud siis peninukkide toit.
Ühest kambrist peasenud kogemata viis last välja, sest et uks kuidagi lodevile oli jäänud, nad pannud pastlad tagurpidi jalga ja siis jooksnud kuni kodu. Kui suured ühe silmaga mehed aru olnud saanud, et vangid plehku pannud, siis tõmbanud nad haisu ja otsinud jälgi, et neile järele saada. Aga kahju asi, haisu ei olnud kusagil enam tunda ja niisama ei nähtud ka jälgi, mis nende kodust oleks välja läinud. Võerid jälgi olnud küll leida, aga need tulnud nende õueväravast sisse ja kadunud tualäve alla ära. Nii seganud nad endid ära ja ei saanudki kadunuid vangisid kätte.
Iga sügise olnud ümberkaudsel rahval, mis peninukkide maa piiri lähedal elanud suur hirm, sest need pika ninadega mehed käinud sel ajal alati jahti tegemas. Küll katsunud ka mitmed, kas neid mitte ära tappa ei saanud, nad pannud hõbekuulid püssidesse ja tahtnud siis nende peale lasta, aga asjata, püssid ei läinud lahtigi. Kui raudkuulidega oli lastud, siis läinud püssid küll lahti, aga tapnud laskjad endid. Kuna peninukid aina nende tembutuste üle irvitanud ja seda tigedamalt oma hävitust edasi teinud.
Niiviisi kestnud see kole rüüstamine ikka edasi, kuni viimaks keegi vana nõid ohule rohtu leidnud. Ta annud nõu: "Siis kui peninukid maale tulevad, majad heaste toominguoksadega seest ära ehitada ja kui nad sinna sisse tulevad, siis võtke see kinnas, mis ma teile ligi tõin, ajage see kätte ja niiviisi saab teil siis võimalik olema neid kinni siduda." Nii ka oli.
Kui mõne päeva järel tulli esimene hulk, neid võtnud nad kinni ja ajanud auku. Paar päeva hiljem tulnud jälle tõine hulk, ka neile tehtud niisama. Nüüd olnud mõni hea nädal vaheaega, siis tulnnud suur kari. Kohe, kui nad külasse jõudnud, võetud neid kohe kinni, aga enne, kui neid auku ajada saanud, ilmunud jälle päratu kari sala järeleluurajaid. Need ei tulnud kohe sisse, vaid kõndinud ümber küla ja tõmbanud haisu. Kui neid kusagile maja ligidale läinud, siis kõnelenud: "Siin on võerast haisu." Viimaks ometigi tulnud sisse ja siis ka langenud. Pärast ei nähtud neid enam, ju nad ikka kõik otsa saivad.
E 5229/30 (8) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Padamets
Igal sügisel, pikal pimedal õhtupoole öödel, kui eha juba ära kustunud, paistab Padametsa äärest kaugele suur tuleleek, mille valgus pilvedesse ülesse ulatab ja mida paljud tulekahjuks arvavad. Kui sinna lähedale minnakse, siis nähjakse mõne vakkama tagant üht ütlemata suurt kattalt tules ja selle lähedal maas määratumat rahalade, mida vanapagan suure kühvliga edasi-tagasi kühveldab. Alati käib ta katla juurde ja kihutab sellele tuld alla, nii et see ikka ühte lugu miilab. Kui veel ikka sinna lähemale saab mintud, nii et asjast selgemalt aru võiks saada, siis kaob nähtus udu varjusse ning viimaks aega mööda päris ära. Päeva ei ole sellel kohal muud midagi leida, kui ainult tuhka ja tukkati süse ja mõned vasetükid, mis sellest öö vänderdusest maha on jäänud. Rahvas kutsub seda kohta katla nägemise järel Padametsaks. Et vanapagan seal alati raha kuivatamas on käinud, on see nimi vanastrahvast nii järele jäänud.
Seal Padametsa ääres on suur kivi, mida vanal ajal Katlakiviks kutsuti, kuhu vanapagan iga ööse peale kukkelaulu olla olla pugenud. See nimi on nüüd küll aja jooksul juba ära kadunud. Ka nüüd veel, kui mõned teekäijad öösi Padametsast mööda olla läinud, kuuldakse seal nagu keeks mõni katal suure tule peal. Mõni kord olla ka veel mõnda musta meest Padametsa ääres kõndimas nähtud, kuhu ta ikka ja alati pimeduses ära kadunud.
E 5232/3 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kalevipoeg ja vanapagan
Ühel päeval läks Kalevipoeg põhja poole mereranda, et seal nagu enne märgitud oli vanapaganaga võidu peale välja. Ta võttis seitsesada saelauda kaasa, viinavaadi panni taskusse ja mehe veel vaadi otsa istuma, nõnda siis võeti reis ette. Kohale jõudes ootas vanapagan teda, et ammu juba võitu oleks alustama.
Esite veeti vägipulka, sellega tõmbas Kalevipoeg vanapagana kolm korda ülesse, nüüd katsuti jooksta, aga ikka jäi võit Kalevipoja poole. Katsuti ülesse hüppamisega proovi. Vanapagan hüppas vaevalt kolm sülda ülesse, kiitis seda suureks ja käskis siis Kalevipoega hüpata, aga Kalevipoeg hüppas kolmkümmend kuus sülda kõrgesse, nii et pea pilvedesse põmpsatas, vaevalt veel vanapaganale silma paistis. Ikka oli võit Kalevipoja pool.
Vanapagan ei tahtnud ka oma jonni jätta, ta kutsus veel maadlema. "Oot, oot!" mõtles Kalevipoeg, "ma panene ta kord paule!" Nenda kui nad süle kokku leivad, viskas Kalevipoeg vanapagana kus seitsekümmend kaheksa mere laentesse. Aga see tegi vanale südame täis, ta ujus äärde ja tikkus kurjaga Kalevipoja kallale. Ei aidanud enam "hea ega kuri nõu", vägisi ajas vanapagan oma jonni. Viimaks võttis Kalevipoeg oma kaasa toodud seitsesada saelauda ja katsus nendega vanapaganat äärest kaugele kaitseda. Aga kui ta sähvaku andis, libestasivad lauad serviti veelaenetest ja vägilane peasis ning tikkus võimukalt kallale.
Kui nii kaugele juba Vanapagan oma võimuga läks, kuulis Kalevipoeg põesast üht healt: "Lõhu lapiti laudu, lapiti laudu laenetesse!"
"Kes sa oled?" küsis Kalevipoeg. "Tule välja!"
"Ma ei tohi tulla," ütles heal põesast, "sest et ma alasti olen!" Kohe tõmbas Kalevipoeg oma kuuekäise otsast ära ja viskas põesasse. Pea peale selle ronis keegi veikene elukas põesast välja. Kalevipoeg küsis: "Mis so nimi on?"
"Minu nimi on siil," oli vastus põesaeluka poolt.
Nüüd ei olnud Kalevipojal enam aega kõneleda, ta hakkas lapiti laudu lõhkuma. Kui ta hoobi andis, see panni kohe vanapagana oigama. Andis veel kaks, ei siis köhatanudki vanapagan enam. Viimaks lei ta teda:
Raksatades Rootsimaale,
põmpsatades põrgu linna.
Isi jäi veerele ootamaie,
vihameesta vahtimaie,
kinsumeesta kuulamaie.
Kui Kalevipoeg viimaks nägi, et kedagi enam tagasi ei ole ilmunud, siis tänas ta siili juhatamise eest ja kinkis ka veel oma kuuekäisse jäädavalt temale. Ka praegust kannab siil okkalist riiet, mida ta Kalevipoja käest olla saanud ja mis tal seljas ei kulu ega katke.
E 5234 (11) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Suur viskamine
Ühel päeval oli Kalevipoja ja Vanapagana vahel Hiiu rannas suur viskamine. Esite võttis vanapagan kahekümne puudalise kivi ja viskas seda kolm versta kaugele. Ta oli uhke selle üle ja kiitis seda. Nüüd võttis Kalevipoeg mõõtmata suure kivi ja viskas seda nii kaugele, et nende mõlemate silmist kadus. Küll otsisivad mehikesed seda kivi taga, aga ei leidnud. Alles kolme nädali pärast juhtusivad nad otsides Ülemeste järve lähedale ja leidsivad kivi järvest üles. Vanapagan ei olnud selle viskamisega rahul, ta tahtis kord veel platsi astuda, aga seal võttis Kalevipoeg ja viskas teda üle mere Rootsi mägestikusse, kuhu ta ka seni kalju külge kinni jäänud, kui üks vana nõid teda hulga raha eest valla oli peastnud.
Sest ajast pelgavat vanapagan viskamist mis hirmus.
E 5234/5 (12) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Pühalepa kirik
Muiste tahtnud mõned mehed kirikut ehitada, kiratsenud aga selle kallal, sest et ta ühele lähedale ja tõistele kaugele pidi ehitadud saama. Igaüks ajas oma jonni, kõik tahtsivad kirikut kodu ehitada. Viimaks ütles üks mõistlik mees: "Teeme nii. Paneme härg metsas palgi ette vidama ja saadame teda metsast välja, nüpeldame talle seal nahkmalgaga kuumaks ja siis saadame minema, isi kõnnime silmnäolt järel. Kuhu kohta härg palgiga peatama jääb, sinna saagu kirik ehitadud, kas olgu ta siis kõigile kaugel ehk kõigile lähedal."
Kõik olivad selle poolt.
Nii kuida räägitud, pantud härjale palk järele, tapeltadud nahk ära ja siis saadetud minema. Küll see aga vedanud palki päevad ja ööd edasi, mehed, kes järel käinud, vasinud üsna ära ning hakkanud asja üle nurama. Viimaks kolmandamal päeval jäänud härg ühe karjamaa peale lepiku äärde seisma.
Sinna sai ka kirik ehitatud. Oli töö lõpetatud, siis pantud kirikule Pühalepa nimeks, sest et härg palgi lepiku äärde oli toonud. Nii kannab ta seda nime praegu alles.
E 5236/7 (14) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Mt 750 Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Külmmats külas
Ühel ilusal suveõhtul olnud kõik sooküla peremehed kõrtsis ja joonud tubliste. Tänavu olnud neil kõikidel viljad põldudel ütlemata tublid kasvanud ja sellepärast siis ka võtsivad peremehed õige mehiselt linaliiku. Kui nad nenda parajaste jommis olivad, astus väljast keegi närakades riietes kerjaja sisse ja palus öömaja.
"Siit ei ole öömaja saada!" kõneles kõrtsimees palujale vastu.
"Oh, kui vähagi võiks!" palus võeras edasi.
"Olen ütelnud, et siit öömaja saada ei ole, võite sedamaid oma teed minna," kõneles kõrtsimees uueste edasi.
"Välja, välja!" kisendasivad mitmed joodikud.
"Olgu mintud, vana nirukael või Räbala Aadu," mürasivad jälle tõised.
Võeras pööris kohe enda ümber, vaatas ukse pealt veel tagasi ja ütles: "Küll teie Külma Matsi paluma tulete!" Kadus siis.
Kõrtsi juurest kõndides läinud võeras sooküla põldudest läbi ja katsunud käega üht kui tõist vilja, nii kava edasi kuni mäeküla maadeni, siis läinud ühe saunamehe juurde öömaja paluma. See olnud õige lahke ja annud oma koiku kohe selle jaoks. Jsi aga läinud tarre parsile magama.
Hommiku päeva tõusu ajal tulnud sooküla peremehed kõrtsist kodu. Kõigil suur külmahäda. Kes aga kodu saanud, see läinud kohe tarre ahju peale ja maganud seal kuni tõise päevani. Kui üles tõusivad, aga mis nad leidsivad: viljad olivad kõik sooküla meestel ära külmenud, selle suve tööst ei olnud enam midagi loota. Mäeküla meestel olnud viljad ütlemata ilusad, nagu enne. See kihutas kohe sooküla mehed arupidamisele kokku. Kui nad tüki aega vaidlenud olivad, ütles viimaks üks: "Kas te' ei mäleta, et mõne päeva eest üks vana sandinäru Moluski kõrtsis ütles: "Küll te' Külma Matsi paluma tulete!"
Nüüd selgusivad kõikide silmad lahti, aga kus Külma Mats veel oli; see kadunud, et keegi ei tea kuhu.
Ka kõrtsimees, vaene, olnud kimbus, külarahval ei olnud võimalik kehvuse pärast kõrtsi minna ja nii jäänud ta, vaesekene, hädasse. Mis veel mõisast leitud, seda müünud mõisaherra ära ja kõrtsimees - mine nüüd, kuhu sa tahad.
E 5244/5 (22) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Näki
Kord kõndinud mitu last jõe ääres ja olnud ära väsinud. Nad leidnud sealt ühe väga ilusa hobuse aasal söömast, sellele arvanud nad selga istuda ja kodu sõita. Kui nägivad, et hobune ühe selga laskis istuda, siis liginesivad ka töised sinna lähedale ning ronisivad ükshaaval tema turjale.
Viimaks oli ruum otsas ja üks laps jäi järele. See arvas, et muidugi nii palju ruumi saab olema, kui temale tarvis läheb, ütles siis: "Kus mina istun, näki näsa peale võh?"
Niipea, kui ta seda ütelnud, jooksnud hobune ühes lastega jõkke ja see üks jäänud veel jõe ääre peale. Kodus jutustanud laps seda oma vanematele, need ütlenud: "Ega see hobune ei olnud, see oli näki. Kui sina ka sinna oleks istunud, kus tõised, siis oleks sa jões ka niisama haua leidnud."
E 5246 (24) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Jaaniussikene
Päikene lõpetas oma käiki ning ehavalgus ehtis veel üle puulatvade ja kadus siis ka pea. Puude all pühas vaikuses kõndis tasa-tasa pehmel rohusüles üks neiukene. Üks tundmata vägi vaevas tema südant, üks arusaamata mõte rõhus tema hinge ja nagu koormast vaevatud istus ta kivile ja kõneles õrnalt: "Oh! Ma pidin sinust lahkuma... ära... igaveste. Sina, kiusakas järvelaene riisusid kallima minult ära, varastasid mo paremad päevad ja õntsamad elutunnid. Sinu läbi olen ma maha jäetud - maha jäetud sellest, kes mind armastas. Ärgu iialgi sinu vesi õhtu eel laenetagu, see olgu sulle piinaks, igaveste."
Nende kõneledes kuivatas neiukene oma silmapisarad, mis enne rohusülle voolasivad, tõusis siis kivilt ülesse ja sammus järve poole. Üks kahvak ja öövaikus valitses kõik oma hõlma.
Nii uputas neiukene end sinna, kuhu järvelaene ta kallikese enne oli matnud, aga ta silmapisarad hiilgavad iga öösi jaanipäeva ümber alles kivi ümber ja neid kutsutakse jaaniussikesteks.
E 5251/2 (27) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude jutud
Vanal ajal jalutas keegi mees metsas puude all. Et päikene palavaste paistis ja mees väsinud, siis heitis ta sinna magama. Kui üles ärkas, siis leidis ta öö käes olevat. Mehel, vaesel, ei olnud õiget kohta ega kodu, ühe öö siin, tõise seal, nenda ei läinud ta siis ka täna siit, vaid tarvitas seda rohusängi oma puhkamiseks. Ta pikutas, aga ei tulnud und peale. Korraga kuuleb kaht metsapuud kõnelevat. Esimene ütles: "Meie kuningatütar on praegu haige, temal on roos rinna sees. Kuningas lubab küll suurt hinda, aga keegi ei tea teda terveks teha. Suuremat arstimist ei olegi seal tarvis, minu juure muld musta riide peale panna, haige kohale siduda ja nii on ta terve. Aga ega see ei aita, kui kuningatütar jälle metsa tuleb, minust mööda lähab, kahistan ma okse ja nii on roos jälle tagasi."
"Nii ta on," kõneles tõine. "Mina olen ka omast kohast mees inimestele haigusi andma. Kes minu juuri ehk tüve vaatab, see jääb kohe maalise haigusesse, kes minu latva vaatab, see tuulest rabatud, kes oksi, sel tekib tuline hambavalu. Rohud ei olegi omast kohast suuremad asjad, aga inimesed, rumalad, ei mõista nendega midagi teha. Vaata, maaliserohi kasvab minu juurte peal ja keerutab mööda tüve ülesse, seda tarvis keeta, haigele sisse anda, siis saab ta kohe terveks. Rabatsirohi kasvab allikate ääres ja hambavalu ajal tuleb kõrtsilinki närida, aga kes seda mõistab teha. Haigused kasvavad iga päev, terveks saamist ei ole lootagi."
Nenda lõpetasivad metsapuud oma jutud. Kui mees hommiku üles tõusis, oli tal kohe esimene asi kuningatütart terveks teha. Oli ta sellega joones, siis sai ta kuninga käest hulga kulda. Pärast tegi ta maal rahvast ühes kui tõises kohas terveks. Kes oma häda kaebas ja tema juurde läks, selle haigus nagu kadunud.
Kui kuningas kuulis, et seesama mees tema riigis hulga rahvast terveks oli teinud, siis andis ta talle nii palju kulda ja raha, kui mees iganes kanda jõudis. Pärast arstis see mees tihti inimesi ja sellest on ka esimene arst saanud.
E 5254 (29) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) vrd H III 21, 120/1 (2) < Viljandi - A. Tartoff (1894), Trükitud M. J. Eisen, Endised jõumehed, lk 11-12 (10) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Peipsi lained
Kui Kalevipoeg Peipsi järvel paadiga sõudnud, laenetanud see väga ja nii tahtnud ta ühtelugu sisse kalduda. See sünnitanud Kalevipojale pahameelt, ta võtnud vemla ja peksnud sellega Peipsi laineid valusaste. Kohe jätnud järv laenetamise järele.
Ka nüüd alles, kui vaikse ilmaga Peipsil sõuetakse, olla need vemla jäljed näha; nii olla ka talvel voldid seal kohal jää peal.
E 5254/5 (30) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hobune, jäär ja härg
Kui Jeesus maa peal käis, siis juhtunud ta ühe suure jõe juurde, kellel silda peal ei olnud. Hobune söönud jõe ääres ja seda kutsunud Jeesus enda jõest üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks."
Jeesus läinud jälle edasi. Söönud jäär jõe ääres, ka seda kutsunud Jeesus enda üle viima. See aga vastu: "Mul ei ole aega, pean hoolega sööma, muidu jääb mul kõht tühjaks."
Jälle läinud Jeesus edasi. Söönud härg jõe ääres. Jeesus seda kutsuma üle viima. "Viin küll, söön siis jälle." Ta võtnud Jeesuse turjale ja viinud selle jõest läbi.
Kui Jeesus jõest läbi olnud, ütlenud ta härjal: "Et sina mind jõest läbi tõid, siis sööd sina päeva ajal ja võid sellega öösil rahul olla, kuna aga hobune ja jäär ööd ja päevad võivad kokku süia, aga siiski ei saa nende kõhud iialgi täis."
Ka nüüdki söövad hobune ja jäär, kui nad heinte ligi saavad. Härg aga sööb päeva ja on sellega öösi ka rahul.
E 5255 (31) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui Looja lehma ilmale oli loonud, siis oli lehmal udar üle kõhu ulatanud, nii suur olnud see ja sellest saadud ka palju piima. Kui kass seda näinud, roninud ta sinna ligi ja hakanud sealt piima lakkuma, söönud aga udara ära. Küll koer oli vastu kaitsenud, aga see ei aidanud ühtegi. Viimaks jäänud veel neli nisa järele, mida koer suure vaevaga ära hoida oli jõudnud.
Nüüd, kui lehm iga aasta uut piima toob, saab koer esimese lüpsi, sest et ta seda kassi eest on jõudnud alal hoida. Sellest ajast saadik on ka koer kassi suurem vaenlane ega või teda silma otsas sallida.
E 5256/7 (33) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsapuude palve
Vanal ajal kui alles kõik metsapuud rääkisivad, läinud üks mees metsa toidu keeteks puid tooma. Kohe astunud ta vana kase kallale ja tahtnud seda maha raiduda. Kask vastu paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siis metsas küll!"
Mees jätnud kase järele, astunud kuuse juurde ja tahtnud seda maha raiduda. Kuusk paluma: "Armas mees, jäta mind, mul on õige valus, võta parem mõni tõine, neid on siin metsas küll!" Mees jätnud ka kuuse ja läinud lepa juurde seda maha raiduma. Lepp niisama paluma. Läinud toome kallale, aga ikka üks ja seesama palk.
Mehe süda saanud haledaks, et kõik härdaste vastu palusivad, ta jätnud nad kasvama ja läinud ilma puudeta kodu.
E 5260/2 (37) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Lendaja
Ühel talul koolis äkitselt üks lehm ära ja mõne nädala pärast koolis jälle tõine lehm. Perenaene sai aru, et see õige asi ei olnud, ta läks arsti juurde abi otsima. Võttis selle jaoks kortna viina ja kaku leiba kaasa. Arst kuulas loo põhjani ära, võttis siis viinapudeli, käänas seda kolm tiiru põlvekeeri otsas vastupäeva, vaatasi siis viinakirjast ja ütles: "Lehmad on lendaja läbi lasknud, see on üks teie vihaalune, kes mõne päeva pärast seda pahandust on valmistanud."
Naene ütles: "Muud ei tea ma omaga jonnis olevat, kui Mõisa Leenu, kes mineva kevade meilt ära läks ja Luha Jüri, kelle karja meie peremees viljast kinni võttis."
"No jah, seda ma aravn, et üks neist on," ütles arst. "Kui nüüd kodu lähate, siis minge ja võtke selle kasuka karvadest kolm korda lammasteraudadega, keda te suuremaks vihaaluseks arvate. Pange need villad siis kodus laudaukse sagarasse ja oodake, kas lendaja siis veel lehmi laskma tuleb. Tuleb mõne päeva eest keegi teilt midagi küsima, siis ärge andke, vaid saatke tühjalt tagasi."
Naene tänas arsti õpetuse eest ja läks. Kohe, kui kodu oli jõudnud, tõi to salamahti Luha Jüri kasuka karvadest kolm lambaraua täit ja panni neid kodus laudaukse sagarasse. Nii olligi. Tõisel päeval tuleb Luha Jüri poiss ja ütleb perenaesele, et Jüri laseb pada paluda.
Perenane vastu: "Annaks küll hea meelega, aga meil on isi seda häda pärast tarvis. Kuulake, ehk saate mujalt." Läkski.
Tõisel päeval tuleb tüdruk ja ütleb, et Jüri laseb pangi paluda. Ei naene anna pangi kah. Kolmandamal päeval tuleb vana Jüri isi ja palub pätsi leiba, lubab homme jälle suure kasuga kätte tuua.
Perenaene vastu vabandama: "Annaks hea meelega, aga meil isi seekord ka ei ole, pandsin täna juuretsi ja teen homme kah leiba. Kuulake, ehk saate mõne muu käest." Vana Jüri läks ära ega lausunud enam musta ega valged.
Tõisel päeval lähab perenaine lauda juurde ja näeb, laudauksel auk sees. Võtab ukse lahti, ennäh, veikene hall kivi keset lauta maas. Naene jättis selle sinna ja ruttas uuesti arsti juurde abi otsima.
Oli ta arstil asjaloost kõnelenud, ütles see: "Hea küll, et sa selles kivis ei puutunud, see oligi see lendaja, kes enne so lehmad ära laskis. Kui sa mitte Luha Jüri kasukakarvu ukse sagarasse ei oleks pannud, siis oleks ta sinu lehma jälle ära lasknud, isi aga ära kadunud, nenda et auku ega kivi kusagil ei oleks olnud näha jäänud. Nüüd võta see kasetoht ja see pihlakakepp, sellega aja kivi kasetohu peale ja vii vette. Küll siis lendaja sinu õuest kaob."
Naene tänas ja läks. Kodus ajas pihlakakepiga kivi kasetohu peale ja viis vette. Korraga läks kivi puruks nagu tuhk ja ainult valge kord jäi siis vee peale.
Ei tulnudki lendaja enam. Pärast mõne päeva järel oli kuulda - Luha Jüri olla sängis surma vaakumas, hing lõngaga kaelas, aga ei sure ära kah. Perenaene läks haiget vaatama. Kui Jüri oli kuulda saanud, et tõise talu perenaene sinna oli tulnud, siis käskinud ta ukse kinni panna ja mitte enda temal näidata. Pärast selle järel suri ta ka varsi ära.
E 5264/5 (39) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Abja valla rikkus
Ühel Abja valla vaesel saunamehel öeltud ühel ööl: "Kaeva neljapäeva öösel, enne kella 12-nt labidaga oma saunaukse lävepaku alla kolm jalga sügav auk, siis leiad sa sealt ühe suure katlatäie raha; sellest saab sul ja kehval Abja vallal küllalt nii palju, et rikkaks võite saada."
"Tühja kah," ütles mees, "unenäod on mitu petnud, nii võivad nad ka mind petta." Mees ei teinud nii, kuida juhatadud.
Paari nädala eest oli saunamehel uuesti unel niisamma viisi juhatadud. Nüüd hakas mees küll väha uskuma, aga jättis tegemata.
Jälle seesamma juhatus kolmandamat korda. Nüüd ütles mees: "Saagu mis saab, ma vaatan õige kord selle uksepaku aluse läbi." Ta võttis ühel neljapäeva öösel labida ja hakkas enne kukelaulu kajuma. Oli kolm jalga auk sisse võetud, leidiski suure katla, raha täis mis kõlas.
Nüüd oli mees õnnega koos, raha sai juba vakaga mõõta. Tema ei mõistnud selle hulgaga midagi teha, vaid andis ka igal Abja valla vaesemal nii palju, kui see aga soovis.
Vaesest saunamehest sai nüüd rikas taluperemees, ta haris põldu hoolega ja teenis veel selle suure rikkuse kõrval mõndagi. Ka mitmest vaesest inimesest, mida saunamees avitas, sai rikas, mõistlik ja hoolas kohapidaja. Nenda sai kehv Abja valla saunamehe läbi rikkaks vallaks.
E 5265/6 (40) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Metsavana
Igas metsas olla oma metsakuningas või metsavana, kes selle üle olla ja seda valitseda. Kõik puud, taimed, lilled ja õied olla tema, kõik linnud, loomad ja putukad seisavad tema voli all. Kes eksida, seda nuhtlevat metsavana õnnetumalt.
Ühel päeval jalutas keegi noormees suure laane ääres, püss seljas; ta näeb üht imeilusat kullasulgis lindu kuuse otsas lustlikult laulvat. "Maha, sa muidu kisendaja!" kõneles noormees, panni püssi palgele, pauk käis ja lind oligi maas. Ta võttis linnu ja panni sisse, astus siis jälle kuusemetsa alust mööda edasi.
Kui noormees metsas ühe lagendikule jõudis, nägi ta üht väga vanat mehikest enesele vastu tulevat. Temal oli kasetohust kübar peas, kuusekorba moodi kuued ja püksid, habe niisugune nagu hallid kuusesamlad. Et teda küll liigvanaks arvata võis, siiski paistis temast erkus, noorus ja elavus välja. Kui ta nooremehe ligidale oli jõudnud, panni vanakene käe sellele õla peale ja küsis: "Pojukene, mis asi ajas sind selle tuleriistaga siia metsa luusima!"
Hirm ja häbi võitlesivad mõlemad noore mehe südames, viimaks võttis ta nõu kokku ja vastas: "Tullin muidugi naljaks metsa luusima ja meelt lahutama, sest igavus alati kodus olles on tüliks."
"Valetad!" ütles vanamees. "Tullid minu kuningriiki seda trüüstama."
"Ei tulnud!" oli nooremehe poolt vastus.
"Näidake oma jahitasku, siis näete küll, et seda salgate." Kõneles vanakene ja võttis nooremehe kaelast jahitasku lahti, leidis aga sealt seest linnu. "Siin ta on, mida maha olete lasknud."
Noormees läks näost punaseks nagu keedetud vähk, ei tulnud tal enam sõna huuletele, ta lei silmad enese ette maha ja ootas, mis nüüd temast saab.
Pika vait olemise järel puudutas viimaks vanakene püssi ja ütles siis noorel mehel: "Et sina metsalauliku oled ära tapnud, siis olgu see sinule trahviks." Jsi kadus kui tuul.
Noormees oli rõemus, et ta ilma trahvita vanamehe käest oli ära pääsenud. Ta tegi otsuseks püssiga mitte üht ainumat looma enam maha lasta, läks oma koduväljale ja laskis selle tühjaks. Peale paugu oli paksu suitsu, nii et see kõik ümberkaudseid kohti täitis. Ka noormees ei näinud paksu suitsu seest kus kaugele. Pea vähenes suits ja noormes ei näinudki sugugi. Ta oli pime. Metsavana oli teda tema üleannetuse pärast trahvinud.
E 5266/7 (41) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Salle Kajak 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ussi sõnad
Kord oli poiss kuulnud, kui tema peremees ussisid soode seest välja oli kutsunud; ta oli varjult kuuldes ussisõnad täieste kätte õppinud ja nüüd tahtis ta ka katsuda, kas tõeste siis ussid välja tulevad.
Ühel päeval läinud poiss üksinda metsa äärde seda proovima. Ta lugenud ussisõnad ära.
Aga, oh seda õnnetust, usse tulli igalt poolt, mis hirmus. Neid tükkinud maa seest, kande alt ja igast kohast nii palju, et neid keegi lugedagi ei oleks suutnud. Poiss olnud kimbus, ussid ei läinud sugugi ära ja kodu ei saanud ta ka minna, sest kõik kohad, kuhu ta jalaga tahtis astuda, olivad ussisid täis. Viimaks tahtnud mõned poisile õige elu kallale kippuda. Ta olnud nii kimbatuses nagu hunt aianurgas.
Peremees oodanud poissi kodu, aga seda ei ole tulnud. Ta läinud otsima. Metsa jõudes näinud ta poissi usside kimbatuses. Kohe lugenud peremees usside sõnad ära ja need kadunud kui tina tuhka. Nüüd alles saanud poiss vähegi hingata.
Peremees viinud poisi kodu ja ähvardanud kangeste seda tegemast; ka poiss kahetsenud seda, et ta ussisõnad kätte oli õppinud. Ta unustas edespidi nad täieste ära.
Ühel päeval pannud poiss jälle tähele, kui peremees ussisid maa seest välja oli kutsunud. Ta olnud nii kaua peidus, kuni peremees ussid ära oli saatnud. Nüüd oli ta ka need sõnad kätte õppinud, kuidas ussisid ära võib saata.
Pärast kutsunud poiss mitu korda ussisid välja ja saatnud ära jälle, aga nõnda kimbus ei olnud ta enam, kui esimesel korral.
E 5268/9 (42) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, hunt sööb võsan võid-leiba
Kord oli keegi noormees kuulnud, et siis, kui päikene paistab ja vihm sadab, siis hunt võsan võid-leiba söövad. Ta tahtis näha saada, kas see tõsi on ja läks metsa vaatama. Nii pea, kui ta kopli lepikusse oli jõudnud, näeb noormees mätta kõrval suurt halli hunti võid-leiba söövat.
"Oot, oot, sa karjakrants," ütles poiss ja jooksis suure vemblaga hundi pead puruks peksma. Aga niipea, kui malk hundi kaela peale oli vajunud, tõusis see maast ülesse ja pügas metsa poole. Poiss jäi veel laia suuga järele vahtima.
Oli noormees väha aega üksisilmi sinnapoole vahtinud, kuhu hunt ära kadunud, siis näeb ta võsa oksi liikuvat ja selle järel sammus vanamees nagu metsakänd nooremehe poole. Poiss andis jalgadele teada, et niisugusest kohast ära saaks. Aga pea hoiti teda tagalt selja kinni, nõnda et ta niutsatagi ei saanud.
"Keda sa krantsiks hüüdsid ja keda sa ära purustada tahtsid?" ütles hall vanamees poissi pitsitades.
"Jumal isa pojukene!" hüüdnud poiss ja kohe lasknud hall vanamees teda lahti, vaadanud siis veel korra poisi otsa ning selle järel kadunud ära metsa.
Poiss läinud kohe kodu. Pärast seda hakanud tal küljeluu kangeste valutama, nenda et ta kuhugile enam ei saanud. Ta läinud arsti juurde abi otsima, see aga ütelnud: "Valu võin ma sult küll ära võtta, aga päris terveks teha ei ole võimalik."
"Tee aga nii, kuida võid!" palus noormees. Selle järel tegi arst pudeli sisse üht vedelikku, andis seda poisi kätte ja käskis kodus haige koha peale määrida.
Oli poiss kodus haige koha peale rohtu võidnud, siis kadus küll mõne pääva järel valu, aga tõbist puusa lonkas ta eluotsani.
E 5269/70 (43) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Päike paistab, vihm sadab, vanapagan vihub kaheharalise kase vahel lapsi
Ühel päeval jalutas üks noormees aina üksi laanes, et uni teda liiga vaevas, viskas ta end pikali ja uinus pea magama. Kui ta juba küllalt norskanud oli ja viimaks üles ärkas, nägi ta päikest paistvat ja vihma sadavat. Veel näeb ta edasi vaadates läbi vihma - keegi vihub kaseoksadest punnakuga suure kase kahe haru vahel hulka lapsi, keda kõik sinna sirakile oli säetud.
Ta tõusis üles ja astus ligemale. "Külaonu, mis sa teed siin?" küsis ta.
"Lapsi vihun,"oli vastus. "Kui soovid, vihun ka sinu ihu ilusaste üle." Noormees ei olnud ka mitu nädalat enam vihtuda saanud, himu järele heitis ta ka viimaks kase harude vahele ja laskis vanakest omale selga mõeta. Aga oh sa ime, kui ta kase harudele oli heitnud, tundis ta parajat lõunu ja iga hoop, mida vanakene temale selga lõi, oli palju parem ja kosutavam, kui kümme kord kodus vihtumine. Oli ta noorel mehel hulga aega selga utnud, ütles siis viimaks: "Nüüd on küll!" Vanamees jättis vihtumise järele, viskas vihad kõrvale. "Ära sa kellegile kodus ütle, et sa metsas vihtuda said," keelas vana noortmeest kõvaste, "muidu võib sul midagi õnnetust juhtuda."
Noormees ajas riided selga ja läks. Kodus mõtles ta: "Mis sellest siis viga võib olla, kui ma kõnelen, et ma metsas vihtuda sain." Ta kõneles seda lugu kõigile.
Kohe tõisel päeval tundis noormees oma ihu kangeste sügelevat ja vaatas ja leidis seda täiesid täis olevat. Küll katsus noormees kõik ohud ja rohud, aga see oli kõik asjata. Ajas küll päevas mitu korda uut särki selga, aga ka see ei aidanud kedagi. Viimaks, kui lugu ikka halvemaks läks, ruttas noormees arsti juurde abi paluma. Arst kohe õpetama: "Võta kodus üheksa täie oma ihu pealt, pane nad villase riide sisse, seo punase lõngaga ümbert kinni, pane püssi sisse ja lase nad taeva alla. Ütle isi: "Kust olete tulnud, sinna peate minema. Katsu siis, kas nad ei kao ära."
Kodus tegi noormees kohe õpetuse järel ja kolmandama päeva järel olivad täied ta ihu ja hilpude pealt kadunud.
E 5275/6 (47) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Liisavaarik
Ühel ööl juhatadud ühel kehval taluperemehel unel järgmiselt: "Mine neljapäeva öösi enne kella kahtteiskümment Kalmemäele, sealt leiad sa mäe põhjapoolse serva alt kajudes toobi kulda, aga ära sa kellegile midagi kõnele, kui et küll kedagi näed. Ja kui sinna ei suuda kõndida, siis mine Liisavaariku äärte, sealt leiad sa ühest küljest palju kiva, kõige suurema kivi all on pütt kulda. Kui keegi sind eksitab, ära sa karda, muidu jääd kullast ilma."
Mees mõtles: "Tühja! Kalmemäele ei maksa minna, see toop kulda ei maksa sugugi jalavaeva ära. Lähan parem Liisavaariku, sealt saan püti kulda, vaat see on asi, maksab ka midagi."
Neljapäeva õhtu jõudis kätte ja mees mõtles ühtelugu mineku peale, ta ei saanud sel ööl sugugi nahka silmade peale. Kella kümne ajal oli ta platsis. Leidis varsi Liisavaariku äärest hulga kivide hulgast kõige suurema kivi üles ja hakkas kohe sealt labidaga kajuma. Pea hakkasivad varesed tema pea kohal kisendama.
"See on halb," mõtles mees, "head see küll ei tähenda, varessed öösel kisendavad ja veel minu pea kohal. Vanaeit ütles küll, see asi on kurjastvaimust, ära mine, nad panevad so nahka."
Mees lei kartlikumas, ta hakkas värisema nagu haavaleht, süda peksis põues nagu tallekene külma pärast. Pea kadusivad varessed ära ja mees kajus edasi. Varsti nägi ta pütti, mis kullaga ääreni täidetud oli. Ta hakkas teda välja kajuma, aga see oli ainult silmapilk. Pütt ühes kullaga vajus kolinal maa alla.
Nüüd teadis mees, et see sellest tulli, et ta varesseid oli kartnud, ta jäi veel amuli suuga kaevatud mullahuniku kõrvale ootama, ehk tuleb pütt kullaga tagasi. Ta vahtis kuni päiksetõusuni, aga kedagi ei ilmunud.
Praegust alles on Liisavaariku ääres see kivikoht tunda, et neid küll pealmaa näha ei ole, takistavad nad ometi künnu ajal atra maa sees. Seda kohta kutsuvad mõned nüüdki veel Katla vundamendiks. Ilus lehtvaarik kosub aga kindlaste seal kohal.
E 5278/9 (50) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Ümiseja luu
Kui vanal ajal sõda ja verevalamine meie maalt läbi läks, haavas ka võera meeste püssikuul üht nõida, kes hingeheitmisele vaakuma maha jäi. Temal oli hulk raha, seda mattis ta veel suure vaevaga enese kohale mätta alla ära, nii et sellest keegi aru ei pidanud saama. Ütles veel sinna juurte: "Keegi muu ei või öelda, et siin raha on, kui ainult minu suu."
Aastad ja ajad kadusivad kiireste ajamerde ja sinna, kus enne suur tapelus oli olnud, kuhu nõid oma raha oli matnud, oli juba suur mets peale kasvanud, seda metsa kutsuti Ööslaka laaneks.
Ühel päeval oli karjapoiss Ööslaka laanes hulkumas, ta leidis sealt ühe sääreluu, mis vahtu otsast välja ajas ja metsikumalt ümises. Poiss jättis sääreluu puutumata paigale, läks kodu ja kõneles seda lugu oma vanematele. Need aga ütlesivad: "See on vana kurja kindrali sääreluu, keda sõja ajal sinna on ära tapetud, ära sa sellesse mitte puudu!"
Teisel päeval läks karjapoiss jälle seda luud vaatama, see aga ajas ikka vahtu otsast välja ja ümises vanat viisi edasi. Poiss võttis luu ja lei seda vastu puud puruks, siis võttis ühe kildu ja tegi sellest vile. Kui ta vile suu ette panni ja vilistada tahtis, tegi see aga ilmelikut healt ja hakkas kõnelema: "Oma külje alla olen ma matnud selle raha!"
Poiss puhus vile edasi ja jälle seesama heal. Poiss ei saanud sellest aru. Viimaks mõtles ta: "Ma vaatan õige, ehk on luu külje all see raha, mida ta kõneleb." Ta hakkas kaapima ja leidis ka sealt hulga raha.
Nüüd sai vaesest kehvast karjapoisist rikas mees.
Kodus jutustas ta seda vanematele, need ei tahtnud raha eesmalt vastu võtta, arvasivad seda midagi nõidust tähentavat, aga kui viimaks juba õige "kits kotis oli", siis võtsivad nad poja raha vastu ja tarvitasivad seda.
Pärast elasivad nad õnnelikult.
E 5281/2 (53) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Hundid ree peal
Vanal ajal, kui hundid teekäijaid taga olivad ajanud, sõitnud talvisel ajal üks peremees aina üksi paksust kuusemetsast läbi. Väha aja järel näeb ta mitu hunti enesele järele jooksvat. Ta kardab, et hundid teda ära sööma saavad ja võtnud sellepärast reel laudi alt ära.
Korraga jooksnud üks hunt tuhinal ree peale, aga vajunud vaesekene läbi ree maha tee peale. Hobune kartnud väga ja pistnud jooksma nii mis väha võinud, aga hundid olnud valimad. Nad jooksnud mitu tükki korraga ree peale, aga jälle vajunud reest läbi tee peale maha. Peremehe hobune väsinud õige ära ja hundid ei jäänud ka mitte maha. Viimaks võtnud mees taskust tuleraua ja kivi, hakkanud siis tuld raiduma, isi ütlenud: "Issa pojuke, püha vaimuke, peasta mind!" ja kohe jäänud hundid tagasi. Mees nüüd ree pealt maha ja vaatama, mis loomad need ometi on. Ta tõstnud hobuserangid ülesse ja näinud, et need muud ei olnud, kui ainult põrgusellid.
Mees annud hobusele piitsa ja jõudnud nii viimaks õnnelikult metsast läbi. Pärast ei ole ta kunagi enam üksinda sealt sõitnud.
E 5282/3 (54) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Mees hundi kimbus
Kord oli jahimees heinakuhja külje alla vahajalgu puhkama heitnud, kui näeb metsa poolt suurt hunti tulevat. Ta läinud tõinepoole kuhja, oodanud vagusi, mil hundile põrakut vastu saata võiks. Pea on hunt lähedal ja kütt panni püssi palge, pauk käis, aga hunt ei liigutanudki, vait sammunud takistamata kuhja poole. Veel lasknud mees tõise paugu, ka sellest ei teadnud hunt midagi. Nüüd ei olnud mehel muud nõu, kui roninud kuhja otsa. Hunt tulnud kuhja alla ja jäänud sinna otsa üksisilmi vahtima.
Mees nüüd päris kimbus. Ta laadinud nüüd püssi uuesti täis ja lasknud jälle hundile paar põrakut silmade vahele, aga see ajanud korra hambaid irevile, limpsanud keelt ja vahtinud jälle vanat viisi otsa.
Kui mees näinud, et püssiga laskmine kedagi ei aidanud, jätnud ta selle tembu päris järele ja oodanud, mis viimaks saab. Korra jäänud kurat vähaks ajaks metsa poole vahtima. Kohe tõmbanud mees sõrmest vana hõbe laulatusesõrmuse ja vaadanud selle läbi. Oh sa pala silk, mehe vari jäänud tarretama. Hunt olnud vanapagan isi. Kohe lõiganud mees kuhjavarda peale kolm risti ja teinud kuhjavarda küljest lõigatud laastudest ristikese ning viskanud seda hundile kaela. Kui hunt seda näinud, pistnud ta plagades kohe metsa poole, ei ole vaatanudki enam mehe poole tagasi.
Nüüd saanud mees väha rohkem hinge tõmmata. Ta tulnud kuhja otsast maha ja läinud kodu. Pärast ei ole ta iialgi enam jahile läinud.
E 5287/8 (59) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Soendid
Vanal ajal käinud Ereste külast üks vana mees soentis. Ta kannud küla lambaid kodu, tapnud, söönud ja olnud rõemus mees seal juures. Kui ta Pärnumaal käimas oli, siis kartis ta Sammaste külast läbi minna, sest et Kose talus kaks urmjat koera olivad, kes väga huntisi ja soentisi taga ajasivad ja ära murdsivad.
Ühel ööl läinud jälle vanamee Pärnumaale soentis, sest mujalt ei olnud enam lambaid saada. Ta võtnud ühe küla laudast lamba ja vedanud seda kodu poole. Oli ta parajaste Sammaste küla Kott nõmmest läbi minemas, siis tullivad Kose koerad, kes kaugelt seda nagu haisust ära tundsivad ja tõmbasivad soenti lõhki.
Kodus oodeti vanameest, aga teda ei tulnud enam. Tõisel ööl läks poeg soentis, et vanamehel jälgile saada. Leidis ta vanamehe lõhki tõmmatud kondid Kottnõmmest, siis pööris tagasi kodu poole ja ei ole enam ialgi soentis läinud.
E 5289 (1) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui müristamise ajal kuuse- ehk mõne muu puu alla minnes rist sellele peale tehakse, siis ei saa välk sinna sisse lööma.
E 5289 (9) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894). Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Raiuja otsa ei tohi vaadata.
Mis aga selle sõna tähendus on ei tea ma. Olen teda nii rahvasuust kuulnud ja kirjutan sellepärast nii.
E 5289 (10) < Halliste khk. - Jaak Sõggel (1894) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Kui hambad valutavad, siis tuleb neid pikse löödud puukildudega hõeruda, küll nad siis terveks saavad.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 Järgmine lehekülg ]