[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 28791/2 (7) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üksik oli ma emale, üksik oli viie vellele, üksik viie vellenaesel. Viidi ma kana kaugele, üle vee ütsind lätsi. Saie kuus kodu tulla, aastajas majja astu. Kuu ma küdsi kukkelida, päeva otsa pätsikesi. Naksi kodu käiemaje, veerma vellile omile. Pani ette esa hiiru, vehmerte velle vereva, külgi pani künnihobesa, pannelile peio paadi. Sõidi ma esa nurme veerde, velle põllupeenarile, hobu een mul hirnati, sõletelg mul tirati, helmekõrd mul kõrati. Karas mu ema välla kaema, armas ema akenile. Arvas kuu tulevat, arvas päeva tõusevat. "Ega joht kuu es tule, kuu es tule, agu alga. Tuu mo kulla kodutütar, tuu mo väike väimekene, jooske latse, laske värja, tooge tooli nüüd murule, lautage laia lina, kus see istub kodutütar, kodu väike väimekene." Ema nakkas ruttu rooga keetma, esa äkki härga tapma, veli virgast viina perra, sõsar lehmi sõõratama. "Es ma tule söögi tõttu, söögi tõttu, joogi tõttu. Tuli oma esa ilus, ema au armastuses. Esi mul kodun kolmi söögi, kolmi söögi, kolmi joogi. Ahjo jäi mul haniliha, laua pääle lambaliha, kappi jäi mul kanaliha, patta jäi mul partsi.liha Latse jäiva manu laulumaje, pere pilli puhkumaje.

E 28792 (8) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mo kurjale kositi, vihatsele viina joodi. Oles võtnud tarest tapitse, aia päälta ahjuluua, saatan kosja kodu poole, viinalise veerimaje. Muda sul mulknu püttikun, vesi lapnu klaasi seen. Mine kodu, nooremeesi, pane õlu pütikusse, pane viina klaasi sissi, siis tule näiot kossoelle.

E 28792 (9) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Viin ütles, viida siin, õlu ütles, ooda siin. Kaua küll viida, viinakene, kaua küll ooda, õllekene. Härg mul viias mõisale, kumersarve kohtu ette. Jääb mul äke ikkemaje, adrarauda aprastama.

E 28792 (10) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana kodun kositu, nirtsu-närtsu näidetu. Tantske, tare tapitse, Asutage, ahjuluua, Mukeltage, murikatse, Karake, kadajapuhma.

E 28792 (11) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meil om käkü käküssin, suvilind sulussin. Piira kokku oma pere, raiu kokku oma rahvas. Meil om välla minemine, edespidi ehtimine. Tee om tige teele minna, maa lige, maja sooja. Pitk tee, pime öö, laisk hobu, lauluratas.

E 28793 (12) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noormees, sigasilm, oma selg, külasärk. oma pää, külakübar. Mis sa, sant, saaja pead, nahalöustik naist võtad. Särk om säljan siiluta, kübar pähan kaldeta, pää om pääl mürsa-märsa, jala all kui ahjuluua.

E 28793 (13) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille siin herra ilusa, mille preili peenikese, noore saksa sammetise. Keik me vaiste vaiva läbi, tüdarlaste töö läbi, oles ollu meie luba, tõsõst meie tegemine. Me panes härra äkle ette, proua roomade vahele, preili lehmi lüpsemaje. Äesta, äesta, härrakene, künna maida, prouakene, lüpsa lehmi, preilikene, Küll sa tules sõs kaema, kuis so valda vaevatasse, teopoisse piinatessa.

E 28793 (14) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ehi, veli, õpi, veli, Ehi, veli, esandas, pääle sõa päälikus, riisu maha reherüüdi, aja selga auhame, leemi selga leedilina. Kui sa saad näio kodu, saad sa mõrsja mõisale, sääja hästi särgisiilu, kobista kasukanurga. Näid om kaval kaema, näid om vali vahtima, näid kaie kammerista, pilgut silmi jo pilusta, kas peenikas peio, kas kaarikas kaasa, kas peeni peiohobused, kas kaari kaasa ratsud. Tamm sääl värati tagan, kivi keseta muruda. Ära sa tamme toogu, ära sa kivi keeraku, aea saan tare lävele, keeruta keset muruda. Ära sa enne maha tulgu, saada saabas sa murule, kuuluta kauniste kullale, kui tuleb vastu näioema. Alla lauda aukõrika, alla viiet veeritse, siis sa sinna maha tule, saada saabas siis murule, kulda kaunis või kullale.

E 28793/4 (15) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tsihi, tsihi, ema hella, paras, paras, ema hella. Kea käsk kõrtsin kõnelda? Joogipaigan juttu aia. Mul om paljo tütterida, paljo põllepästijaida. Tuli üits, võttis ühe, tuli tõine, võttis tõise, tuli kolmas, kobist pera, jäi tühja tütterista, jäi lages omist latsist. Jõiva mulle vasika vallale, kitsi kinni köutamata, suure sikku sulgumata. Päev läits kui verreti, ema ikk kui noreti. Ema iks ikki tütterida, leinas lehmanüssijaida, kahets karjasaatejaida. "Ära iks ikke, ema hella, kahetsegu kasvataja. Küll sul lepa lehmi nüsva, kahar kask karja saatva." "Sa ei lepast lehmanüsjat kahar kasest karjasaatjat." "Emakene, hellakene, käsi esi ome käsi, kutsu esi ome kuntse." "Lää ei käe käskinenna, tule ei kuntsa kutsunenna."

E 28794 (16) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kulla meesi, kuri meesi, kui tuleb pääle kuri sõa, pääle paisus pahameel. Mine sa välja, pure puid, salva usse sagaraid. Siis so söa süttinessa, pahameel küll paranessa. Tee iks niidist roosakene, õlekõrrest varrekene, seega pessa peenikesta, löö liiga lühikesta, oppa sa oma hullukene, noomi sa oma noorekene oppa hull usse tagan, noomi noor nurga tagan.

E 28794/5 (17) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri poissi, mustakulmu, vihas poissi, verisilma, ei või nätta näiokesta, kuulda näio häälekesta. Sei ta näio, sei ta hääle, sei ta mõrsja mõlemba. Hüdse poissi, höudu poissi, Kuis tohid näidu irvitella, oma huuli urvitella. Sul om naene naitamata, ubasuu ostemata. Ega sul siita naista saa, mõrsjat selle poole päält, nende näidude seasta, kate kaabu keskeelta. Ära sa käid kümme küla, sandid sada tareläve, aead sa hiiru heele, varsakese vattule. Võta vöölt vöörätti, võta kaelast kaela rätti, pühi ise hiiru päälta, valget vahtu varsa päälta. Sulle saab Nursist nuhimadu, vanast Nursist vahimadu, neil omma nuja nukka all, ööri nuja ölsti all.

E 28795 (18) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saadi mehe ma merele, kaasakesi või kalale. Mees läits mõtsa magama, tuli kodu kaevatenna., Joba om meri jääne, tõinepooli puida täisi. Astu esi, Annekene, Marsi esi, Marikene. Kae kuis kala kudenesse, Have handa heitanesse, säre selga säädanessa. Võti ma nooda nurga päält, sadasilma saina päält. Lätsi ma merele minema, kalajärvele kaema. Mütti kui meri mürisi, kalajärve kui kahisi. Saie mulle paljo kalu, paljo kalu, paljo särgi, lätsi ma kodu keedemaje, esi ma seie selle särje, esi ma poodi pude pala. Mehele anni luupuru, mees läits nurka nuristen, pera poole poristen. Lei ma jalga vastu maad, kengakontsa kui kõrati. Mees tuli vastu pallelden, ole iks terve, naene noori, hää rooga keetamasta, parra soola pandamasta.

E 28795/6 (19) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mille poisi meida põlgi, noore mehe meida laidi? Et mee oli ilma helmita, kasvime kaalarahata. Ilus oli ilma helmita, sõõrik suureta sõleta. Kui me ela, osta helme, kui me kasva, kaelaraha. Mille iks poisi meida põlgi, nooremehe meida laidi? Et meil põlle pakilista, hame halvusta linusta. Ei me ole joht sõsara ega eide imelatse. Küll meil sõna sõsaritse, hääle eide imelatse. Ütte me heida juussile, ütte me paista palgile, ütte meil linniku liidetu, ütte meil kõriku kaetu, ütte meil veeritse veedu, ütte pantu pallapoole.

E 28796 (20) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ei meil, sõsar, sõnu puudu, emalatsel laulukesi. Velle me Riiga viruti, sõtse saada Saaremaale, poole velle Poolamaale. Säält tõi rinda sõnasõle, kaalatäis kõnede kõrra. Kodu mul jäi kuuda sõlge, lavva pääle laululehte, kirstukappi keelelõksi. Siis ma värsi välla võta, laulu löö lühikese: Vellekese, hellakese, Heitke ette oma hiiru, Vehmerde velle vereva. Tooge mul kodust kuuta sõlge, lavva päälta laululehte, kirstukapist keelelõksi. Siis ma värsi valla võtsa, laulu löö lühikese.

E 28796 (21) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui ma nakka laulamaje, peesusõnu piltumaje. ei meid jõua kea keelda, kea keelda, kinni pitta. Kui meid ohjan hoietasse, keerun köitsin keidetasse, valla me võtta ohjaotsa, katki kaku keeruköitse. Ohja hoitku hobesid, köitse köitku koormaid.

E 28796/7 (22) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõtsekene, sõõrekene, kuule sina, mis ma kuku, pane tähel, mis ma pajata. Ega ma kuku kurja pärast, ega ma haugu halva pärast. Tule sa üles hommukult, vara enne valget. Jäta sa küdu külle pääle, nadu armas ahju pääle. Vii sa esi tuli kotta, tee sa tee tiigi pääle, jälle aea järve pääle. Aia rada ranna poole, veere sa esi vesi patta. Veere vetta, veere tasa, vala vetta, vangu tasa. Seni loe lusikit, seni arva anumid, kuni vesi peesunesse, mõse lusik luikakene, anum mõse ansakene. Mine siis mäele memme manu, tasakeste taadi manu. Võtta sa linki hiljakeste, tare ust tasakeste, pajalavva paraste. Ära sa kõigu kärkinessa, pangu ussi paukunessa. Ema om kuri kullemaje, esa hella eranemaje. Tule jo üles, memmekene, Joba mul vesi peesunessa, luska mõstu luigakarva.

E 28797/8 (23) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laske jo vaese vallale, orjakese oma kodu, lääva latse õdangule. Õdangut me jo igatsi, hämarat me hääliskelli. Õdang tuli me õnnesse, hommung tuli me hoolesse. Õdang latsi kokku kutsja, hommung latsi laudaja. Emakene hellakene pandsu paja pandelele, usse uude rõngastelle. Pime tulu pettetes, hämar tulu (kasu) hälvätes. Pimedal om pitka jala, hämaral om hämme (like) jala. Näiokese, noorekese, hoitke ennast hommikuni, variku enne valget. Se om soe sõiduaiga, Püha Jüri joosuaiga. Soe sõitva sõgeussi, Püha Jüri pimeussi.

E 28798 (24) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust sa, siil, siia saied, kust sa, orav, tee otsed? Kust sa said suurde külla, Kõrgepallu katussilla, madalile majatella? Oodime orust ubinaid, oodi salust pähkelida. Tulid sa kui orik orust, mörikaru mäe tagast.

E 28798 (25) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Küll me kae kaieenna, küll me näe nätteenna. Kas väil värati värvitu, kas om lae langasetse? Küll me kae kaieenna, küll me näe nätteenna, kas om meida siia oodet, siia tallu meida tahet? Kas om siia õrsi ostet, õrsi ostet, parsi pantut? Kuhu kaasik kaabu heit, velle sõsar sõle paneks? Ole ei meida siia oodet, siia tallu meid tahetu. Ole ei siia õrsi ostet, õrsi ostet, parsi pantut. Siin omma hoone urtsa-artsa, sea paha silge-solge. Siin saina savila paigatu, siin nurga tukiga toetu. Ole siin tare sooja seista ega penki mõrsja istu. Nurme nurk om saaja seista, põllupeenar mõrsja istu. Tulge me kodu kaema. Meie kodu kullast tettu, maja marjust ehitetu. Usse eessa uibupuusta, sagara sikkasarvista, lagi liidet linnikist. Kuu om pääl korsnaenna, aotäht om aknaenna. Meil om tare saksa seista, meil om penki peio istu.

E 28799 (26) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Võtta es veli kaasikus. Üttel mo pallu pussuvatta, lakka aisu laskevatta. Pussu es ma paha pallu, pussu ütte punga tävve. Lasi latse hällu tävve. Vana kuus oli kosilane, vana pedai peiopoissi, vana rambe raudakäsi. Kaits oli kitsu kaasikun, sada sikku saajameest.

E 28799 (27) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pidage kinni peio hobese, saisku kinni saaja hobuse. Ma kae esi murule, kas tuleb muru mooga üten, veeruse voi villaaita? Tule ei muru mooga üten, veere ei esi villaaita. Muru jääs perra muheldama, heinakaari kahisema. Nimi jääs mul niidu pääle, au jääs hainakaari pääle. Ega nimi niitu niida, au ei aea hainakaari.

E 28799 (28) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saatke jo meid minema. Tee on tige teele minna, maa om lige maale minna. Mitu oja, setu ohtu, mitu kingu keernust, mitu mäe määrnust. Ema meile kodust õppes, taati laulis laua tagast: "Ära te tulgu tule aal, ära te püüdku pime aal. Tulele saab tuline kuri, pimele saab Püha Jüri."

E 28799/800 (29) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ketra ma ööd, ketra ma päiva, ketra ma keige seitse päiva. Esi ma pei peenikest, esi ma kanni kalevist. Veel taht peig peenemat, veel taht kaasa kallimat. Pani ma pää suitsu. Tuli susi karja. Võtt ära memme oisu, memme oisu, minija lamba. Memme oles tennu musta kuue, musta kuue, sinisärgi. Lännu ma merele müüma, väina veerde vahetama. Meremehe astemaje, Narva naese kaemaje.

E 28800 (30) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Emal oli ulga tütterid, kaksi hulka kanasid. Pani paari jahvatama, viisi villu vanutama, kuus kangast kudama, mea üle jäänunes, jäänunes, saanunes. Pand ta tee ääre tedres, soo ääre sokukeses, kolmas palu partsikeses. Ema tuli üles hommukul, vara enne valget. Läits vett vedamaje, läits kalla kandmahe. Tedre lauli tee veeren, sokku lauli soo veeren, partsi paion präägutiva. Emakene, hellakene, kKelles sa seda vett vead, vett vead, kalla kannad?" "Tütrekene, armokene, kanakene, kallikene, sulasele suu mõske, poegadel kirveste ihuda." "Emakene, hellakene, või me kallis kasvataja, paremba omma pajourva, ligidama lepaurva, kobedama kaseurva kui sõsarde suure sõira, minijate mesileiva."

E 28800 (31) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Uni tuli uikuenna, läbi laane lauldeenna, lepane regi tall peranna, kadajatse kauspuuda. Kes heit une rekku, lammi rammu rattile? See elas iku taren, laul iku laua pääl. Iku peekri tal peona, iku kandli kandalenna. Kea ei heida une rekke, lamme ei rammu rattile? See iks elas ilu taren, laul ilu laua pääl. Ilu peekri tal peona, ilu kanni kandalinna.

E 28801 (32) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri peio kuradi hoben, sõgelaste sõiduruuna, ära söö ta näio osa, ära kütsa näio külle. Suu and sarna (põsenukk) salv, käe and kämbla löö. Vere pand peekri pilguma, Liha liuda libesema. Liha söö leiva eest, vere joo viina eest. Oles ette täädnu, oles ma ette mõistnu. Kui tuli kurat kossule, viilas viina vedama, võtnud tapitse tare eest, ahjoluua aia päält, aeanu kurat kossult, viilas viina vedamast.

E 28801 (33) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joosi järgi, joosi järgi, joosi järgi, kargsi tõlda. Sõidi Narva, sõidi Narva, sõidi Narva teed mööda, pihu pandi, pihu pandi, pihu pandi ruunaga. Linalehe, linalehe, linalehe laugiga. Iste ma siidi-, iste ma siidi-, iste ma siiditooli pääl. Peenu lang oli, peenu lang oli, Peenu lang oli pooli pääl. Kuule, mo armas, kuule, mo armas, Kuule, mo armas armuke! Milles sa minu, milles sa minu, milles sa minu maha jätid? Ilma süüta, ilma süüta, ilma süüta ära põlgsid? Vana küla, vana küla, vana küla naeste läbi. Kehelkonna, kehelkonna, Kehelkonna keele läbi.

E 28801/3 (34) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ojast mõtli ubina tulevat mäe päält pääsukese. Nüüd tuli ojast unisiga, mäe alt määrikaru. Varast me virga veetooja, rutulitse roakeetja. Näio tuli üles hommikulla, vara enne valgeetta, tegi tee tiigi poole, aeas jälle järve poole. Tule, ema, saada sagu, Tule, esa, vääna vägi. Näio pani vett veerest saani, vattu pani vangust saani. Mõsk anumi aiale, pand' koa kaarte (rästa) ala. Näio läits mäele keldrile, võtt võidu veidikese, liha lõigas lipsukese. Ema iks ütel hiire pääle, esa kaevas kassi pääle. Esi ma ilus hiirekene, kattejalga kassikene. Oota, oota, sõsarakene, anna aega, armokene, kui saad sa peio peidehele vai kaasa koldele, siis tuled üles hommikulla, vara enne valget. Siis teed tee tiigi poole, aead jälle järve poole, paned vett veerest saani, paned vattu vangust saani. Paned anuma aiale, kannu koa kaartele. Siis mõsed suud-silmad veega, käe lakat lainetega. Aead karja kavvetele, kirja käänad muule maale. Lähad esi pallu pakku, liina ala lepikuse. Sai siis näio peio kodu, läitski pakku pajostikku, liina ala lepistikku. Säält siis leidis luutse lutu, luutse lutu, puutse pilli. Nakkas pilli puhkuma, luusta luttu ajama. Veli tuli üles hommukulla, vara enne valgeta. Kuule, kun mo sõsarane, Kuule, kun mo armsakene. "Tule kodu, sõsarene, kalla kodu, kanakene! Ema pand' piima peesimoje, liha leeme leigenema. Peese, peese, piimakene, Leigu, lihaleemekene! Mul tuli väike väsinuke, raasukene rammetuke." "Ei ma läha, vellekene. Minu toitva toomemarja, pidava pihlakamarja, kasvatava kadajanõgla. Paremb oma pajolehe, libedama lepalehe kui küll esa kurnat õlu või velle verev viin. Veli ai välla omast hoonist, välla omist väratist. Ma käisi murul nagu muna, taren kävve nagu käbi. Ma iks iste ilu taren, iste ilu laua pääla, ilu peekri oli peona, ilu kandli kaindlajenna. No sai ma peio perehele, kaldu kaasa kaldele. No iks istun iku taren, istu iku laua pääla, iku pekkeri peona, ikku kanni kandelenna. Ma iks ikke ima pääle, nuutsu noore velle pääle, ken ai välla omist hoonist, välja omist väraist." Ema käis kõrtsin kõnelema, kavakute kauplemaje. "Mul om pallu tütterida, ligi liiga kanasida." Ema pand' paljus paa man, liias liha liu man. Meid es ole paha paljo, paha pallu, leina liiga. Meid oli paari parajuse, kattekesi kanakese. Oota, oota, emakene, anna aega, armakene! Küll jääse vaska vallale, kitsi kinni keitmata, nimi jäi küll niidu pääle, au hainakaari pääle. Ega nimi niitu niida, au ei aja hainakaari. Küll hakkas muru muretama, kastehaina kahetsema. Peiol hakkas muru mühisema, karitsheina kahisema.

E 28803 (35) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tuli üles hommikulla, vara enne valgeta. Mõsi suu suje pää, kinni kängsi käpejala, alakänge aojala, pääle kenge päevajala. Lätsi metsa kõndimaje, nägi ma sao suitsevata, nägi ma palu palavad, soo iks tegi sulada, palu tegi palavat.

E 28803/4 (36) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Näio sai suisa sulasele, päise päeva pettijale. Suur olgu sulase naene, paks olgu palgapoisi naene, kes jõud sängi säljan kanda magause enne man. Aitan on säljan taba kaala, võtti aaret hambehe. Laits om üsjan, laiv sällan, keedupotti puusa pääl. Küll ma iks näie nättejenna, küll ma iks koje koieenna. Peio om tulitu tuim, kuri kui kuradi hobene, sõgelaste sõiduruun. Verest tegi viisukabla, Nirtsust-närtsust näiokinga. Ema tegi ilma täädamata, kura kõrva kuulemata. Saatnu kodust kuue kosja, viletsast ka viie viina. Näiol oli muudki võttijaida, päise pääle tükkijaida. Taat iks tahtse tallipoissi, kutse kosja kutsarida, lootis mõnda Männistesta, korge kooli õppetajat. Es ka hani harju näita, pääsukene pääd es kääna, selle iks om meil õde armas, õde armas, kabu kallis, kel om osa oman nurmen, kesvapõlde keskeenna. Mul om kivi kingu pääl, kand karjamaa pääl. Minka urtsaku uristi, harjanärtsaku karisti. Selle iks om meil sõsar armas, sõsar armas, kabu kallis. Ma iks ikke ema pääle, nuutsu noore velle pääle. Ema sund sulasele, pakk palgapoisile. Mõttel, külan poiste puudu, vallan väi vähanevad. Enne om mõtsan puid puudu, kui om vallan väi puudu. Enne lõppeva lõhmussa, kui külan poisi puuduva. (Mõnistest)

E 28804/5 (37) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jo, jo meie kannist, kaske! Maitse mamma pekkerista! Meil om kannun kallis viin, pekkerin peeni viin. Mis sa iks astsid au pääle, saisid saani veere pääle? Sa oled rikas rahale, sa iks eile Riiast tulid, toona pääsid Pärnust. Massa ära oma võlg. Meil om kannin kallis viin, pekkerin peeni viin. Mis sa meid, vaesid, vaevad, peenikesi piinad? Enemb om vaiva lauljal kui rehepessjal. Rehe pessad, too unetad laulu laulad, tõist muretad.

E 28805 (38) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pange kägu käkkisite, suvilindu sulussite. Mii tule oma otsimaje, kaonud iks kaemaje. Tõised vastu: "Seiske te, Saaremaa härja, kuulge te, Kuramaa pulli! Kui te annite aega kasvada, antke aega ka ehtida." Näio läits üles ehtimaje, pööningule säädamaje. Ei me anna enne agu ega pista enne päeva. Ei anna ao tullejenna, pästa päeva tullejenna. Kuule iks raske raudakäsi, pane iks õrs usse pääle, pane taadri tulba pääle. Massa ema imetamine, hüa häide hällimine. Ema pidi piima pudin, ema hällut häiermin. Ema pidi, maa pilluti, ema kasvat, maa kandi. Me pidi pilu ilul, katti kaali narmin. Kuus oli kurekarvalist, seitse säresilmilist. Meie tund sõtse toimutsid ja mõist lahku labatsit. Sõtse tegi teo man, kodi kolde veere man.

E 28805 (39) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Too tulgu mooga juttele, kõntku mooga kõnedele. Kea mõist tuhast tuuti tetta, linaluist leiba kütsa. Ei me anna sõsart te sõimata, emalast teie laita. Ennemb anna rinnast suure sõle, kaalast kaku kalli helme ku me anna latse te sõimata, emalatse teie laita. Sõsar meile üliarmas, Üliarmas, kabu kallis. Tõised vastu: "Uba om aian õige, veel me veli õigemb. Tapp om aian tasane, veel me veli tasasemb." Tõised vastu: "Võid sa, sõsar, sõna öölda, Aia ao viidakus." "Peio om laisk latsest saani, loid loomu polvest saani, vihta lätt vihane, tahu lätt türbastünü, päeva tege naese pälutslauda, kuu tege kolgitsat. Kui tuleb veidi vihmahoogu, kasinaste kallahoogu, siis ta astus ahju pääle, siis ta keeras keresselle." Tõised vastu: "Võid sa, sõsar, sõna öelda, Aia ao viidakus (viitmises)? Me veli noorekene, Noorekene, nõrgakene, nii ku uibu ossakene.

E 28806 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Poiss koera asemel Vanal aeal tapnud talupoiss peremehe koera ära ning selle koera tapmise pärast pannud peremees teda iga ööse välja haukuma. Kaua aega läinud mööda ja midagi äpardust pole juhtunud. Poiss haukunud tubliste iga öö ja saanud selle ameti eest peremehe käest leiba. Kaks aastat läinud mööda ja kolmas sügise tulnud kätte, öö olnud pilkane ja pime nago sügisesed ööd kunagi, poiss hakanud joba õhtu aegsaste haukuma: "Tuleva, tuleva, tuleva." Peremees kuulnud küll seda tõistmoodi haukumist, aga pole mitte vaatama läinud, arvates: tulevad vargad aita, eks siis poiss tule ütlema, ta on jo inimene. Vargad varastanud sel öösel aida tühjaks ja hakanud saagiga minema. Jälle haukunud poiss valjuste ja väga ruttu: "Lähave, lähave, lähave." Ka seda kuulnud peremees, aga pole siiski vaatma läinud. Hommiku näinud, et keik kraam varastud, võetud siis koer käsile, see vastanud: "Kas ma ei haukunud? miks sina ei tulnud vaatma?" Peremees kaebanud poisi kohtusse, miks ta laskis varastata. Aga kohus mõistnud poisi vabaks selle põhja pääle, et ta koer olnud ja koera asemel teeninud. Siis pole ka tema õigus peremehele rääkima tulla, vaid ainult haukuda, sest keegi ei või kellegi koera käest rohkemb nõuda kui seda, et ta kurjategijat nähes valjuste üriseb ja haugub.

E 28807/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmsad linnud See pole mitte sugugi ime, kui vanemad vanal aeal mõisa saksu, kubjasid, kiltrid ja aidamehi kartsid. Ka see pole immeks panna, kui meie vanemad tontisid ja kurje vaimusid uskusid ja neid kartsid. Aga see on imestamise väärt, kui alles aastad 40 tagasi kahtesugu linde - kiivitajaid ja koovitajaid - kardeti ning karjapoisile kevadel käsk kätte anti nende sõalindude pesad ja munad ära hukata. Hirmsab veel koovitajast oli kiivit, kes alati üle pea lendas inimest taga aeades: kiivit, kiivit, nõnda, et linnu tiivaotsad väga sagetaste karjase kübarakese külgi puudusid. Vanemad inimesed rääkisivad sel aeal neist lindudest niiviisi. Vanast sõdate aeal, kui inimesed kuskile veel saanud varjule pugeda tapjate ja mõrtsukate eest, olgu nüüd suurte soogude ehk maa alla aukude sissi, kust neid keige hirmsamb mõrtsukas oma kavalusega enamb poleks kätte saanud, sinna siis tulnud need hirmsad linnud kiivitajad ja koovitajad mõrtsukatele abiks ja aitnud oma kisendamisega põgenenuid inimesi välja otsida. Kas olgu küll inimene voi mitu sülda maa all, siis ikka kiivitajad sääl seni kisendanud, kuni röövlid seda märganud ja sinna kohta otsima läinud, kus inimene varjule oli põgenenud. Ka pole kiivitajad ega koovitajad enne järele jätnud kisendamast, kuni inimene oma peidupaigast välja otsitud ja ära tapetud, siis alles lennanud need pahad linnud nagu kurjad vaimud jälle tõisi kohta inimeste jälgi nuutsutama. Koerakoonlased pole nii suurt kahju meie inimestele jõudnud teha, sest nende pärast oleks mõni inimene veel võinud elusse jääda, aga jumal teab, kust maalt need linnud perit on, sest meie Eestimaal pole neid enne sõa aega nähtud. Vist on neid peninukimehed ühes endaga selle tarvis ligi toonud, et keik meie rahvast ära hukata. Kui ülemalnimetud lindusid mõni kevade rohkemb oli kui muidu harilikult, siis õhkasid vanemad inimesed südamepõhjast: "Oh, latsekese! Kes teab, kas meie ükski saame sügiset enamb näha, sõda om tulemas, sõalinnud kiivitajad ja koovitajad on hulgani väljas. Jumal pane minu silmad enne seda hirmust päeva kinni, et mo silmad seda silmavett ja verevalamist enamb ei nää." (nutt) Niisugused jutud eidekeste ja taatikeste suus panivad keik minu ihukarvad värisema ja kui ma karja läksin ja kiivit häält tegi ja üle minu pea lindis, siis oleks nago keegi külma vett mulle kaela kallanud, nii käis kohmetus pealaest jalatallani keigest ihust ja hingest läbi. Kas teie, nooremad, veel linde kartate?

E 28809/12 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kust Vooru mõisa nimi sündinud Vooru mõisa all selle jõe kaldal, mida hakatusel Oldre jõeks nimetakse ja Võrtsjärve jookseb, on madaliku sees kena ümmargune mägi. Sääl ei kasva praegu enamb ühtegi puud ega põõsast, kuna ta vanal aeal paksu tamme- ja vahtramõtsaga olnud kaetud ja keige ilusamaks kohaks sääl ümberkaudu peetud. (Lugejale olgu ette ära öeldud, et see lugu, kellest siin rahvasuu jutustab, sel aeal on sündinud, kui veel katuliku usk meie maal valitses ja preestrid kõik selle usu kombe järele poissmehed pidivad olema.) Selle mäe otsa ehitanud rüütlid sel aeal nonnade kloostri, aga niisuguse kloostri, mida mojal naljalt leida polnud. Sääl ei peetud naisterahvaid mitte taevasaamise, vaid ilmliku lusti ja himude ihaldamise pärast. Iga mõisnik ehk rüütel pidi omast vallast igaks nädalaks korra järele kuus keige kenamat talunäiot kloostrise saatma, et saksad, niihästi ilmlikud kui vaimulikud mehed, oma lihahimusid võiksivat täita, juua ja prassida. Vaimulikud isandad kuni Tallinna linnani andnud oma kogudustel tääda, et nad ametitalituste pärast kas Saksamaale ehk Rooma linna reisivad, oma karja lambaid diakonite hooleks uskudes, reisinud kõik Vooru mõisa hoorama ja prassima. Tääda muidugi, et siin neid keegi enamb ei täädnud ega tundnud. Mungakuued riputati varna, lühikesed aumõõgad pandud vööle nagu eht rüütlihärrad kunagi. Mis sellel perisorjuse pimedal aeal Vooru mõisas, niihästi kui keige üle Eesti- ja Liivimaa prassiti ja lakuti, on vist iga lugeja isigi aealugudest kuulnud ja lugenud. Et eesti taluvanemad oma tütrid kui perisorje ei voinud keelda Vooru mõisa minemast ehk sääl küll neid paljogi ära häbistud on, on tääda muidugi, sest mis õigus sellaeal ühel perisorjal oma lapse üle võis olla. Kõik oli tema härra omandus. Kui nüüd nii mitmed aastad sääl uues kloostris oli kõiksugusid karutükke tehtud, mitmed rüütlid ning vaimulikud peris pool naljapärast kaksikvõitluses surmatud ja paljud liias prassimises iseendit ülemal nimetud jõkke ära uputanud, ei olnud viimaks enamb prassijad alamast sugu eesti näidudega rahul, vaid igatsus kasvanud rüütlete eneste preilide järele, mida ka enamiste keik ilmlikud ja vaimulikud nooremad isandad väga õigeks ja sündsaks kiitnud. Küll olnud veel mõndki vanemad rüütlid selle asja vastu, et nende tütred neil armsamad olnud kui seltskonna soovid. Aga selleks säätud Talina linna suur kohus, kus siis sääduse rikkujad ja vastasid pidid karistud saama, kes kuidagiviisi tahtis keelda korra järele oma tütart Vooru mõisa tulemast. Noh nüüd hakkas meie prassijatel koguni uus elu pääle. Igast mõisast korra järele tulivad mõned preilid talunäiode ulka, mida saksad rohkemb armastasid kui neid ja nüüd läks prassimine ja joomine koguni hulluks. Aga pill tuleb pitka ilu pääle, nõnda ka viimaks siin. Selleaegne Tarvastu herra, kes vaga ja ausameeleline rüütel olnud, ei tahtnud mitte oma kahte tütart korra järele Voorusse saata. Selle vastu tõrkumise pääle antud asi Talina Hakkenrihti kohtu kätte otsustata, kuna see kohus Tarvastu herra poomise surmale mõistnud, mida ka varsi täite saadetud. Aga poomise surmaga pole vihastud rüütlikond veel leppinud. Nad lasknud surnul naha seljast ära nülgida ning seda nahka rüütlikogu saali varna riputada, märkiks vastu tõrkujatele, et keegi mõisnik oma tütart enamb ei saa keelma Voorusse tulemast. Kui nüüd rüütlid oma kogukonna saali kokku kogunud, seisnud üks kannupois iga kord surnud inimese naha juures ja kui keegi seltsi seast küsinud: "Kelle nahk see on?", siis pidanud teener küsijale vastama: "See on Tarvastu sea nahk." Sellest on see nimi Tarvastu meistele keige ümbrekaudse meiste poolt sõimunimeks tänapäevani jäänud, et kui kuskil võõras paigas Tarvastu meest taheti pilgata, hüüti: "Ah sina vana Tarvastu sea nahk." See rüütlite hooramise klooster, keda sel aeal hooramise kloostriks rahvasuus hüütud, on praegu jäljeta kadunud ning sinna nimetud kloostri lähedale praegune Vooru mõisa tekkinud, keda veel aastat 40 tagasi rahvasuus Ooru hooramõisaks ja praegu ikka kord-korralt peenemalt täht V ette koguni Vooruks hüütakse.

E 28812 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ülemalnimetud jõgi, mis Vooru ja Suistlepi mõisast mööda jookseb Võrtsjärve, selle allikas ehk hakatus veikene ojakene tuleb Veisjärvest, mis Tuhalaane ja Karksi mõisa piiriks on, mitte väga kaugel Karksi mõisast, kus ka tõine kena järv on, mida Samla järveks nimetakse. Selle järve kaldal juhtunud lugu tahan tõine kord kui elu ja tervit on, pikemalt jutustata. Nägu ülemal jutustud, pidanud iga mõisapidaja igaks nädalaks kuus tüdrukut hooramise mõisa või kloostrisse saatma korra järele, sellest on see nimi "korraline" sündinud. Mõisakorraline, karjakorraline jne. Oma madala ja ühe tasaste põldude ja kasemetsa salkadega, mis suuremad osa Vooru valda ehib, on ta läbirändajal praegugi veel iseäranes suisel aeal kena silmitseda, ehk küll seda ilu sääl vaataja silm asjata otsib, mis jutustatud kohal vanal hallil aeal võis olla. Ja kas asjalugu tõsine, millest rahvasuu teab jutustada, noh kes selle eest võib seista.

E 28813 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mida keik ära ei räägita 1893 tõusis jutt rahva seas, et Pärnumaal üks surnud peremees sellsamal päeval ellu tõusnud, kui teda just maha matta tahetud. Ja kes seda võis valeks aeada, mida iga päev suust suhu ja käest kätte kõneldi. Peremees karanud matmise päeval surnuaseme päält püsti, läinud sahvri ja söönud kolm leiba korraga nahka, tulnud siis sahvrist välja, rabanud kassi ahjootsa päält kinni ja söönud selle keige naha ja karvadega sakuskaks pääle. Vallavalitsuse poolt hoida teda praego kolm tugevat meest kinni, aga toitmine olla väga raske, kui lugu ikka niiviisi edasi kestab. Kolm leiba korraga, see on üheksa leiba, ja kolm kassi päevas. Kust need kassid ja leivad välja võetakse? Ja surnud peremees suuremb asi meest ei olevatki, vaevalt 5 jalga pitk. Ainult silmad olla võõrad pääs ja keerlevad ühteviisi. Õppetaja käinud ka kord vaatamas ja palvet pidamas, aga kasu mitte midagi. Saame kuulda, mis temaga edespidi sääl sünnib. Jah, niisugusid jookseb veel tuhinaga iga aasta rahva hulkatest läbi (niisugusid juttusid). Mis siis veel muistsetest juttutest rääkida.

E 28814 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe pea Kord sõitnud üks talumees linna poole ja näinud ühe ilma kihata pea maanteekraavis. Ta pidanud hobusa sääl juures kinni ja imeltenud väga politsei hooletuse üle, kes surnud kiha taga otsima ega uurima ei hakanud. Mis sääl kaua järele mõtelda, hüidnud talumees, tarvis kärmeste linna sõita ja sündinud asja politseile üles anda. Linna sissi jõudes toimetas mees ruttu omad tarvilised asjad ära ja läks siis politseile nähtud lugu rääkima. Varsi saatnud politseimeister kaks ametniku ühes talumehega sinna kohale, kus kuritöö tehtud, aga ametnikud pole sääl mitte midagi muud näinud kui heeringapea. "Kus see mehe pea on?" öelnud ametnikud talumehele kuritööpaika jõudes. "Eks näe, siin ta on," hüüdnud mees hirmuga heeringapea pääle näitates. "Siin on see kuritöö sündinud ja pea maha kaela otsast raiotud." Nüüd alles märkasid ametnikud, et talumees nõrga meelega oli, ning ütlesid: "Sina lontrus, see pole jo mehe, vaid heeringa pea." "Kas ma teile ütlesin, et ta mehe pea oli," öelnud talumees ja sõitnud minema.

E 28815/7 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nairipõllul Kord vanal aeal teinud keegi talumees nairid maha, oodanud nädalat kaks, oodanud kolm, aga ainudt nairilooma ei tulnud mullapõuest ülesse. Vist ära nõiotud või ära tehtud, mõtelnud mees, läinud veel nädala pärast vaatama, ikka seesama lugu, paljas must maa. Seda nähes läinud mehel kops üle maksa ja ta hakanud vanduma: "Kurat võtku kõik vaeva ja nairi tegemist, kõik on mokas." Selle meelepahaga läinud mees kojo ega pistnud oma jalga enne sügeset enamb nairipõllule. Talve tulekul juhtunud mees kord nairipõllult üle minema, ennäh, naaris kasvab lopsalt põllul, väga suured ja ilusad. Mees kakkab kohe ühe naari ülesse. Varsi on kurat sääl ja ütleb: "Mees, mis sa nüüd tegid? Anna naaris silmapilk seie, need on minu jagu, sest sina oled neid pääle külvi minule lubanud." Sääl ei võinud mees midagi parata, ta pidi selle aintsa nairi, mis ta ülesse oli kaksanud, kuradile ära andma. Mees jäi väga kurvaks, sest et suur näljaaeg oli, ning vastas kuratile: "Kellega toidan ma omad lapsed ja iseendid see tali otsa, kui keik need põllunairid ainuüksi sinule jäävad?" "Mis see minusse puudub?" vastas kurat. "Miks sa olid nii kerge lubama, see on nüüd so oma süü. Ehk olgu nõnda: mina sõidan homme homiku vara ühe loomaga seie naaripõllule ning sina sõida ka seie. Tunned sa minu looma ära, kellega ma sõidan, siis jäägu naarid sinule. Ei tunne ma sinu looma ära, ka siis jäävad naarid sinule. Aga tunnen ma sinu looma ära ja sina minu looma ei tunne, siis ei saa sina ainust nairist mitte omale, vaid keik võtan ma enesele." Selle kaubaga oli mees väga rahul ja sammus kojo poole, mõteldes: "Veel on minul lootust neid ilusaid nairid, mis oma käega olen maha külinud, omale saada, kui see kudagi korda lähaks kuradit homme homiku ära petta." Aga keige mõtlemise ja arvamise järele ei täädnud ta kuskilt niisugust looma saada, keda kurat ei tunne. "Keik metsloomad karust kuni siilini kurat jo tunneb, sest ta hulgub igapäev metsa ja soogu mööda ümber," mõtles mees. "Koduloomade seast pean ma valitsema, neid vanapoiss ometi kõiki ei tunne. Olgu, ma valitsen kodukaru." Kodu pani mees oma mõttid abikaasale ette ning see oli ka sellega rahul kahekeste ühendud jõul kuradit ära petta. Joba enne päikesetõusu olivad peremees ja perenaine nairipõllul ja kui mees oma naese afrikaanlaste viisi järele oli välja ehitanud ja vagusi ise sääljuures seisis, tormas vanakurat varsi suure musta karu seljas nairipõllule. Joba kaugelt hüüdis kurat: "Mees, kas mo looma tunned?" Mees ütles: "Miks ei, kes inimene seda ei peaks tundma, seda tunneb veike lapski ära, see on jo metsakaru." "Oh sina raipenahk, ära tundis," pomises kurat ja tuli lähemale kuni naise juure, kes sääl käpukile liigutamata paigal seisis. "Noh, kas see siin sinu loom on," rääkis vanapoiss. "Ma niisugust kurja looma oma pitkal eluaeal veel küll pole näinud. Suur suu tal on, aga nõna ega silmi pole olemaski, sabaots on jäme ja jompis. Ma pean tunnistama, et ma niisugust looma pole näinud ega tunne. Armas peremees, naerid saavad nüüd muidugi sulle, siis ütle ometa, mis selle looma nimi on?" "Kodukaru," vastas mees. (Säält on see nimi siis ka eesti rahva sekka tekkinud - "kodukaru" - , mida tõise pilkamiseks ja naeruks veel mitmes paigaks pruukitakse.) Kui kurat oma karuga olivad ära sõitnud, läksivad perenaene ja peremees kojo, kutsusid pere kokku ning tõttasivad naaripõllule, mitukümmend koormat sai neid nairid kojo tuua, seda selgeste ei mäletanud juttustaja enamb, aga sada koormad neid vois küll saada ja moni hea korvitäis veel päälekauba.

E 28817 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nali Talunaene: "Palun ausa paruni prouakese käest rohto, meil jäi haigesse. Raha mul ei ole. Lubas esi mõisa tulla, kui haigus edasi kestab, ja ära massa."

E 28818 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahva naljajutt eneste vahel Esimene: Ma nägin täna ööse und. Tõine: Kuisviisi sa nägid? Mina raiosin üht uut elumaja, joba saivad seinad peaaegu valmis. Sina olid ka sääl maja tegemas. Tõmbasime talasid parasjagu ülesse, aga kukkusime selle juures mõlemad kõrgest seinapäält alla. Sina kukkusid meetonni ja mina tõrvatonni. Nüüd hakkasime ükstõist puhtaks lakkuma. Sina lakkusid minu küljest tõrva ja mina lakkusin sinu küljest mett. (päältkuulajate naer selle unenäo üle)

E 28818/9 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tants kanganiitsete sees Vanal aeal, kui inimesed keik veel rehetares elasid ning kambrid veel ühel aintsalgi ei olnud, siis toimetati keik talutöö, mis eal ette tuli, säälsamas ära. Kord võtnud üks perepoeg omale noore naese, kes keik tööd oskanud ära teha, aga pole ometa nüüd pääle pulma kanga niitsisse panemisega sugugi korda saanud, ikka läinud niitsesse panemine vassi, ehk noorik küll oma mõistust ning osavust häbi pärast selle töö pääle tarvitanud. "Mis saab mo mees, mis ämm ja eit, mis pererahvas nüüd ütlema," ohanud noorik, "kui nii kaua joba konga ees istun ning ikka selle tööga veel valmis ei saa." Joba jõudnud lõuna kätte ja noorikul suured higitilgad hirmu pärast palgel. Ohkab iseeneses: "Oh mina vaene!" Tõuseb kanga eest ülesse ning lähab välja oma palavust ning meelt jahutama. Sääl ta sammub natukene maad majast kaugele ja ohkab kaunis kõva häälega: "Oh Jumal küll, mis ma, vaene, nüüd ometagi pean tegema!" Sellepääle kuuleb noorik üht häält, aga ei saa aru, kust poolt see kostab. Sõnad käivad nõnda (aga koletaste ja jämedalt): "Noorik, õe noorik, mine rehetarre ja ütle ruttu Jaanijorule, kes niitsete sees vassib: "Lätütöru tapab Taritoru soo pääle ära."" Noorik oma häda sees lähab tarre, et muid inimese seekord sääl sees polnud, ja hüüab need sõnad, mis ta väljas kuulnud, kõva häälega: "Jaanijoru, sind kästi Taaritorule appi minna, sest et Lätütöru teda soo pääle ära tapvat." Kui noorik need sõnad sai ütelnud, tõusis niitsete sees nago tuule kohisemine, mis hirmsaks mürinaks tõusis, keik tare parred saanud kange tuulega lendu tõstetud ning alla aia ala suure soo pääle viitud. Siis alles märganud noorik, et tont niitsete sees olnud ning tema tööd hommikust saadik nurja aeanud. Pääle selle sai noorik oma tööga varsi toime.

E 28820 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vana usk: Vihtu ei või keegi naesterahvas kinni köitetud paaris sauna viia. Ta peab neid enne sauna viimist lahti päästma. Ei tee ta seda, siis sündivat ta enesele ehk tema lähema sugulasele kaksikud lapsed.

E 28820 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuse, kuse, kulda titti, tilguta titti tinane. Mis tähendavad need vanad laulusõnad? On vanal aeal mõnel titt kullast olnud? Sarnane lugu võib ka vanal aeal Kalevi kullaga olla, keda nüüd uuritakse.

E 28821/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen < Peeter Orav (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Üks imeelukas rehes Ma läksin õhtu linaleo päält tulles rehte ja heitsin sinna magama. Mo silmad ei olnud veel kinni läinud, päevasid juhtumisi järele mõeteldes, kui uks lahti lükati ja jälle kinni panti. Keegi tuli nüüd rehte, see oli mulle selge ja ma küsisin kartmata: "Kes tuli sissi?" Aga ei häält ega vastust, mitte midagi. "Noh hea küll," ütlesin mina, "kui sa häält ei tee, siis puhka pääle. Ka mina olen väsinud ja tahan magada." Sest ma mõtlesin teda mõne oma inimese, poisi ehk tüdru olevat ning jäin rahule. Natukese aea pärast virutati kivi kerekselt maha seina vastu. Sellepääle vastasin mina: "Ära tee nalja, sina võid mulle kiviga päha visata, seisa rahu." Ning kõik jäi vagusi ja rahu. Natukese aea pärast puges keegi minu tagaselja ja võttis minu kaela ümbert kinni. Ma ei kartnud mitte põrmugi. Võtsin juuretikkuja sõrmedest kinni, teda oma maja tüdrukuks pidades, aga ma ehmatasin, sest sõrmed olivad nii pehmed ja ilma luuta nago lehmanisad. "Noh, pagana pihta," ütlesin mina. "Kes sina õige oled?" Ja haarasin teda siis juuksidpidi kiskuma, aga ei suud kuskil, pea peris ümmargune kuulisarnane ning ümbertringi pehmete lambavillatega kaetud. Nüüd alles sain peris aru kätte, et see veider elukas mitte loom ega inimene ei olnud, vaid luupainaja ehk vanapoiss ise. Tõusin poolistukile ja hakkasin teda rõhuma. Murtsin kokku kui kera. Ei jalgatel ega reitel ühtegi luud ega konti sees, aga väga sitke ja vintse. Ehk ma küll oma tugevate mehekättega teda kiskusin, siiski ühte tükki tal küljest ära ei saanud. Viimaks kui pää päält mõne tordi karvu ümber sõrmete sain mässida ja selgeste tuntsin, et karvad mo peos olivad, pääsis pahavõrk mul kättest lahti ega saanud mingisuguse otsimise teel teda enamb pimedast rehest kätte. Kuultsin natukese aea pärast veel ukse kolatust, siis jäi keik vaikseks. Mina uinusin, väsinud peksmisest, rahuliste magama ega näinud kurja undki enamb. Hommikul üles tõustes leitsin pehmed lambavillad enesel peos olevad ning ka sõrmede ümber mässitud. Nii paljo olen mina nähtust näinud, millest aru saada ei võinud, kas ta luupainaja või mõni paha vaim oli. Aga üks ikka ta oli, seda aega, kui see asi juhtus, voib aastad 40 tagasi olla, ma olin siis veel alles koguni noormees.

E 28823/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanapagan heinamaa pääl See oli pärast jüripäeva kolm nädalat, kui ma oma venna Mihkliga hobustega õitsi läksin. Noor rohi ei olnud veel ülesse tärkanud, aga vana kuluheina oli veel küllat ja hobustele kodus ka enamb suurt anda ei olnud. Karjamaale jõudes panime hobusad kammitsase ja läksime ise ühe laia kivi otsa istuma. Et kivi päält kahe sülla lai ja umbes viis jalga kõrge, sadula moodi, siis mõtlesime sinna kivi otsa ka puhkama heita, sest et kivi otsas ikka pehmemb magada on kui laua ehk palja mätta pääl. Kes seda on katsunud, teab küll, et mina ei valeta. Maapind ei olnud veel kevadesest lume- ja vihmaveest täieste ära kuivanud, vaid alles niiske ja lige, sellepärast oli üsna õnneks seie kivi pääle öömajale jääda. Kivi ligidale laotas ennast vesine heinamaa õhtuiha poole laiali, paiguti üsna peris järvepinna sugune, millest talvised kuhjalavad nago saarekesed välja paistsivad. Sääl olivad mitme ja mitme talu heinamaad ükstõise kõrval, igal mehel oma taaldre ja krossi suuruse järele. Vähematel talutel vähemad ja suurematel suuremad tükit. Ka meie peremehel oli hea platsikene, üheksa vakamaad, sest nõnda oli maamõõtjaherra ise oma suuga meie peremehele ütelnud. Sellesama heinamaa ääres nüüd see suur lai kivi oligi, kus pääl hämariku aeal istusime ja ühest ja tõisest asjast juttu vestsime. Päike oli küll joba ammugi looja läinud, aga pääle jüripäeva mõni nädal ei kustu enamb ihavalgus. Väga kena oli üle heinamaa kuni metsani vaatata, meie ei heitnud veel puhkama, vaid ootsime ühte seltsimeest öitsile tulevat, aga kes enamb ei nähtuki tulema, sest aeg venis pitkale, kuskilpool polnud enamb ei uikamise hääli ega koerte haukumist kuulda. "Vist jääb seltsimees täna õhto peris tulemata," ütles vend Mihkel. "Heidame magama, et homme jälle hästi vara kojo saame." Ma olin sellega varsi nõus, et puhkama eita, aga lõin silmad veel kord heinamaa poole. Sääl seisis pitk must kogu otsego oleks ta maapõhjast ülesse kerkinud. Ma ütlesin ehmatades: "Mihkel, kas näed, mis sääl vesise heinamaa pääl liigutab?" Ka Mihkel nägi teda ja ehmatas, sest suur kogu polnud meist päält paarisaa sammu mitte kaugel. "On see inimene, kes mäda heinamaal nii hilja öösel veel luusib?" ütlesin ma vennale. "Ei iialgi," ütles vend, "inimene ta healgi ei või olla, loom ka mitte, sest keegi loom ega elajas ei ole nii pitk ega suur, ainult vanakurat võib ta olla." Venna arvamist kuuldes hakkasid mo peas juuksetutid püsti tõusma, et ma küll suur tondite kartja ei olnud, ainult pimedasse metsa ega tühja hoonesse ei julgenud mina sissi minna. Muidu olin ma nii julge, kas või tulgu karu vastu. Aga mo vend Mihkel oli hoopis kartlikuma loomuga kui mina, seda näitas ta jo mineval talvel üles. Kui tädi ära suri, siis ei julgenud Mihkel kolmel nädalal mojal kuskil magada kui leivaahjus. Säälgi kartis ta, et teda jalgopidi välja tõmatakse, niisugune jänessapüks oli mo vend Mihkel. Peris õnnetuseks oli see, et ma temaga täna õhtu seda nähtust nägin. Ja kui hirmutus ikka edasi nihkus ja meie vait olles tõinetõise otsa vahtisime, küsis Mihkel tasakeste, kelleks mina hirmutust saan arvama. "Saadanaks," vastasin mina, "sest nago näha, tuleb ta meid seie kivi otsa ära sööma." "Mis tal ristiinimestega tegemist," lausus vend. "Ära ole narr," vastasin mina, "millal on saadan saadanat hirmutanud, ristitud inimesi ta jo alati hirmutab." Kumbki meist ei käändnud oma silmi ennamb imeliku eluka päält ära, kes ikka sinna ja tänna liikus. Imelik oli see kogu küll, vahel tegi ta ennast kahe sülla pitkuseks nago elevant, vahel jälle nii ahtakeseks, et küündragi laiust enamb ei olnud. Viimaks pööris ta vinklis just meie poole tulema ja nihkus ikka ligemale. Ma lasksin oma eluaea, mis mööda läinud, silmapilk oma vaimusilma eest mööda jooksta, iseäranes neid koerustükkisid, mis ma kui poisikene olin teinud, et kord tõise poisikese purde päält vette lükkasin ja paar aastat tagasi ühel mullikal lingukiviga tõise sarve peast maha viskasin, ehk see küll kogemata nii juhtus, siiski arvasin need juhtumised nii suureks patuks, et vanasarvikul küll luba on mind karistama tulla. Mis ma sääl suure hirmuga lugesin ja palusin, seda ma enamb hästi ei mäleta, aga mo vend Mihkel nähti nutvat, keda mina vaigista püütsin ning rahul käsksin olla, öeldes: "Ole nüüd vaga, vaest ei näe paha vaim meid ja lähab mööda." Ja vaata imet, ta hakkaski edasi nihkuma, oma kojo pitkaks sirutades ja jälle kokku tõmmates, kuni ta õhta poole meie silmist suutumaks ära kadus. Nüüd võisime jälle kergemalt hinge tõmbata, aga magama eitmisest polnud selle hirmuga enamb juttugi. Veiksel koiduaeal võtsime hobused ja ratsutasime tuhatnelja kojo ja rääkisime koduinimestele oma öösesest nähtusest, millest ka nemad ei võinud otsust anda, missugune loom ehk tont see võis olla. Paar nädalat läks mööda, kui ma jälle ühele vanamehele oma hirmutusest rääkisin. Ta naeris minu juttu. Ma küsisin, miks ta naerab. Ta vastas: "Mina ise olin see hirmutaja. Et teie oma kuhjalava sissi heinu talvel olite maha jätnud, kuivatasin ma neid päeva ja läksin õhta järele. Kõndsin ma end kottiga vastu aovalged risti, siis olin pitk, oli kott teie pool, siis olin ahtakene."

E 28827 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pelgaja mees Vanal aeal kartnud üks mees alati vanatontisid ja pimedat. Ta kartnud nii kangeste ja värisenud, et mito korda püksipael hirmuga katki läinud. Kord saatnud teda peremees enne valget rihte tuld ahjo panema, aga pimedasse rihte sisse astutes jäänud mees kuulatama. Mis see pogiseb nago oleks piibutõmbamist kuulda olnud? Mees mõtleb ja väriseb. Vist vanatont suitsetab piipu, sest piks ja poks on ühtelugu kuulda. Mees hääab: "Ära sa, kurat, mind hirmutagu oma piibutõmbamisega." Seda öeldes ise läve poole taganedes. Sääl tunneb ta enesel üht vildakut asja jala all ning selle pääle head lööki vasto nägo. Mehel kargab tuld silmist ja jookseb kisendades abi otsima. Aga varsi seletab peremees rihte astudes, et tont pole mitte see olnud, kes piipu tõmbanud, vaid leivajuuretus hapnes mõhes ja pogises ning lööja polnud ka mitte kurat, vaid ahjoroop. Selle pääle oli mees astunud ja tugeva matsu päha saanud. Sestsaatik jäänud mehel suur pelgamine vähemaks.

E 28828/30 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Talumees Jüri Vanal aeal elanud üks taluperemees nimega Jüri. Kui keik tõised talupoead herra käest peksa saanud, siis vana Jüri ei saanud ometi. Mikspärast? Sellepärast, et Jüri keik teopäevad hoolsaste teinud ja veel rohkembki kui härra nõudnud. Olgu see kas öö ehk päeva aeal, ikka olnud Jüri mõisas ning käepärast käskida valmis. Viimaks saanud härra Jüriga nõnda tutvaks ning sõbraks, et herra teda oma kutsariks tarvitanud. Keik linnad, külad ja talud Jüriga läbi sõites tulnud härrale viimaks mõttesse ka põrgusse kord sõita. Ta andnud Jürile käsu kätte ühel hommikul kahe hobusaga mõisa treppi ette sõita, teda pääle võtta, et siis põrgut vaatma minna, arvates: "Sellega saan mina ometagi ausat meest kord trahvida, kui ta teed põrguse ei leia ega mind sinna ei vii." Kui Jüri mõisast käsu oli kätte saanud härratd põrguse viia, heitis mees rahutuma südamega sel õhtul voodisse magama, sest ta tundis sellest käsust selgeste, et härra teda asjata kiusab ja narrib, aga kesköösel äratab üks vanamees Jürit ülesse ja hüüab: "Sina mees pead omme oma härrat põrguse viima, sest tema arvab põrguga nalja teha niisama kui muude lusti ja ballikäikudega. Ära sina karda ühtegi, et eksiteele satud, sinu härra lõõg on täis, sa vii teda sinna, kuhu ta nüüd igatseb. Kui sa homme mõisatrepi eest minema sõidad, siis on sinul valged postid paremat kätt, pane neid postitulpe tähele, kuni tee otsa lõppeb ja sina põrguväravate ette jõuad. Tagasi sõites on tulbad või postid pahemat kätt, neid pea jälle silmas kuni kojo jõuad." Seda üteldes oli vanamees voodi eest kadunud ja Jüril selge täädmine käes, kust tee põrgu läheb. Tõisil hommikul päikesetõusu aeal sõitis talumees oma kahe hobusega ja vankriga mõisatrepi ette ning võttis härra pääle ja kihutas tuhadnelja põrgu poole. Valged tulbad paremal pool tee ääres ei lasknud sõitjad eksida, kuni suur valge maja viimaks vastu tuli ning härra sinna sissi läks, teda väljas oodata käskides. Kui Jüri oma hobustega väljas paar tundi oli oodanud ja aeg kippus igavaks minema, köitis ta hobused posti külgi ja sammus uksest sissi härrat välja kutsuma. Aga kuidas ehmatab tema, nähes oma härrat laua pääl tapetud ja pead otsast ära lõigatud olevat. Sääl näeb ta paljo surnupäid katlates keevat ja tunneb ka oma härra pea, kes kissendates teda aitama palub. Aga põrgusaksad ei lase Jürit sõnagi rääkida, vaid käsivad teda üksi silmapilk kojo sõita, moidu võib lugu halvaks minna, et ta ka oma pea kaotab. Aga Jüri ei kuulanud nende hirmutamisest, vaid ütelnud: "Ilma ma mitte siit ei lahku, antke mulle üks kviitung, mida ma prouale kojo jõudes ette näitan." Sääl kirjutanud põrgupoisid temale verise hobusenaha tüki pääle viitungi ja pakkunud Jürile, aga ta ei võtnud seda vastu. "Ei proua seda usu, kui talle seda näitan ja minu käest nõutakse ikka härrad taga. Kirjotage paremb kviitung minule selja pääle, sinna ma ise kirjotada ei saa." Sellega olnud ka põrgupoisid rahul. Jüri võetud ihualasti ja üks põrgupoistest kirjotanud tulise krihvliga Jürile kviitungi selja pääle, mil päeval herra põrgusse vasto võetud ning ka aastaarv. Küll olnud mehel kange valu, aga mis sinna võis parata. Valgid poste pahemal pool tee ääres tähele pannes jõudis talumees kolmandal päeval mõisa tagasi ja näitnud kohe prouale verise hobuse naha äärest kviitungit, mida proua paigastki ei uskunud, vaid Jüri suure kohtu kätte andnud. Sääl kohtu ees võtnud mees ennast alasti ja öelnud: "Lugege siit seda kirja, mida mulle põrgus selja pääle kirjotati, kus mina ise kirjotata ei saa." Kohtusaksad lugenud seda kirja, mis selges saksa keeles olnud kirjotud, ja väänutanud päid, andnud Jürile õigust vabalt kojo minna ja keelnud kellegile inimesele sellest õnnetumast juhtumisest sõnagi rääkita. Ka proua pidanud Jürist pääle seda lugu ega nõudnud enamb ühtegi teopäeva kuni surmani. Lugejale olgu nii paljo seletuseks, et ülemal jutustatud lugu sel aeal sündinud, kui rüütlid keik siinmaal ise kohtomõistjad olivad ja kui nende vennale nüüd see õnnetus juhtus, et teda oma soovi pääle põrgu viidi, noh siis ei arvatud sellest kellegi tõisele, ka voorimehele mitte süüdi, sest et õige kviitung seda tõeks tegi.

E 28831/3 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kas mas ei ütelnud, et siug on siin Urvaste kehelkonnas Kassi karjamõisa ja Sarapuu veske vahel seisab praegu kahel pool maanteed ilus haavamets (haavik). See haavamets olnud vanal aeal paljo suuremb kui nüüd. Praegugi on säält läbirändajal iseäranis sui aeal kena läbi sõita, sest mõisa ja talude heinamaad, nii kaugele kui silmavaade ulatab, annavad kena laotusepildi. Haavamõts on kahel pool teed nägo müüriks, kus lahkute vahel kullerkupud ja jaanilillid lopsakalt kasvavad, et metsasalgad päikesepaiste ja tuulede eest kosutavat varju pakuvad. Siis peab sõitja hobuse kinni, ronib vankrilt maha ja kõnnib tasakeste sammudes vankri järel, kuni sest armsast laotuse ilusast kohast läbi jõuab. Ehk see koht küll igal rändajal ilust vaatepilti praegusel aeal näitab, ei olnud see vanal hallil aeal mitte nõnda. Mida ilusamb koht, seda irmsamb olnud ta ööaeal rändajatele ja õitselistele, kes sääl tuld teinud ja hobusid vahtinud. Vanapoiss saadan ei ole kunagi ööõitsilisi jätnud sääl tülitamata. Ta vedanud mõnda poissi peris vägisi tule äärest metsa, et teda siis õigelt teelt ära eksitada või mõnda muud pussi mängida. Kord juhtunud ainult üheaintsama talu poisid kahekeste haavistu alla õitsile. See olnud laupäeva õhtu. Teinud tule maha ja jäänud seltsimihi ootama. Aga see õhtu ei tulnud kedagi õitsilist enamb juure. Vist olivad nad raske nädala töö järele keige hobustega kojo jäänud. Ei olnud veel keskööaeg kätte jõudnud, kui kare hääl haavikust kõlanud: "Poisid, tulge seie, siin on hea magada!" Poisid kohkunud seda häält kuuldes ega tohtinud musta ega valget vastu lausuda, sest nad tundnud häälest ära, et see kellegi inimese hääl polnud. Jälle hõiganud vanasaadan mõtsast: "Poisid, tulge seie, siin on hää magada!" Sellepääle olnud metsas oksade praginat ja jalaastumist kuulda ning üks hirmus must suur koljatisugune mees astunud tule ääre. "Kas teie ei kuulnud, kui ma teid kutsusin?" hüüdnud ta poistele. "Ei kuulnud," vastanud poisid hirmuga. "Noh, siis lähame mõtsa magama," öelnud saadan. "Mistarvis mõtsa?" vastanud tõine poiss, "siin tule ääres on valge ja soe magada ja kui soovid, võid meie juure puhkama heita." "Siin voib siug olla vana lehtete sees," ütelnud must mees ja lamenud tõise poisi kõrvale pitkali ning hakanud varsi norskama. Suure irmuga pani tõine poiss hagu tulesse, et keik mõts ümberringi valgeks sai, järele luurates, mis must mees võttab teha ehk kui kaua ta sääl oma väsimust põõnutab. Õnneks oli tuletegija poiss pitka raudora kodust ligi võtnud, et õnnetuse korral sõariist käepärast võtta oleks, sest seda täädis jo iga külaelanik, et sääl mõtsas mitu korda noorte meistele õnnetus oli juhtunud. Poiss tegi tuld ja pani raudora tulesse ning laskis teda hästi tuliseks minna. Must mees magas veel tõise poisi selja taga raskeste ega täädnud sest toimetusest märkigi, mis tema tarvis praegu ette võeti. Kui ora hästi tuliseks ja valgeks oli läinud, tõmbas poiss teda tulest välja ja sopsas vanasaadanale taguotsast sissi, nõnda et ta valuga üles kargas ja tuhat tulist pimedasse mõtsa punuma pani, ise ühtepuhku kisendades kui härg: "Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin? Kas ma ei ütelnud teile, poisid, et siug on siin?" Niiviisi kisendanud ta tüki aega, kuni viimaks hääl hakanud raugema ja tasaseks ümisemiseks või härja inamiseks muutunud. Sellestsamast ööstpäevast saatik olnud haavikumõtsa hirmutaja saadan kadunud ega ole teda meie päivini keegi enamb sääl mõtsas näinud. Nüüd magavad sääl veikesed poisikesed ja noored tütarlapsed mito kord hobuste juures küünide sees ja täädvad rääkida, et nad kurja undki ei näe.

E 28834 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tuba on vingune, võta kapiuks lahti," ütles peremees oma naesele.

E 28834 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Tema tuleb, tema ise jah," öelnud heinamüüja, kui heinade õige peremees kaugelt tulnud, ise kuhja juurest punuma pannes. Aga heinaostjad võtnud mehekese varsi kinni ja annud kohto kätte.

E 28834 (3) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Joodik tõisele: "Kuule, vaa sõber, ma ostan sinule kortel viina, katsu siis täna õhtu ka minu poole olla." "Kellega see asi sul siis ette tuleb?" küsinud tõine. "Saab nätta, kellega siin saab," vastanud joodik.

E 28834 (4) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
"Kes vaesele õigust teeb," ütles talumees, kellele kohus 60 hoopi oli mõistnud ja 40 hoopi keiges lüüja laskis.

E 28834 (5) < Rõuge khk. - M. Siipsen (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Poiss tahab, et taevaäär oleks nende põllu taga. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Geograhvia täädus Poeg isale: "Kuule, isa, kas taga Tartu veel paljo maad on, kus taeva äär maha puutub?" Isa: "Taga Tartu on veel Venemaa, sest Lapumaal olevat see koht, kus taeva äär maaga kokku puutub." Poeg: "Oi, väga kaugel! Oleks ta meie nurme ääres, see taeva äär maas, siis ei saaks meie elajad tõistre rukkipõllule minna!"

E 28834 (6) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laps: "Mamma, ae mamma, meie kass on kadunud." Ema: "Noh lapsuke, siis on hiired teda ära söönud."

E 28835/6 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnud saksad tõlla ees Vanal aeal on tondid meie maal imed teinud ja lausa inimestega ümber käinud. Seda usub iga laps, kuna üksi pahad inimesed, kes enesemeelest targad, vanu jutte ei taha uskuda, üteldes: "Kus tont on? Näita, sõber, teda minule kah." Noh, niisugused uskmata Toomad jätku minu kirjotud jutud vanust tontidest päris lugemata. Kord läinud üks Vastse-Roosa mees jõuluöösel Oppa kirikuse, moni verst kodust kaugel sõitnud talle saks tõllaga järele, pidanud kinni ja öelnud: "Tule, mees, ja istu tõlda, ma viin sind mõne versta edasi." Mehel, kellel jalad käimisest jo väsinud, olnud peris hea meel, et suur saks teda tõlda võtnud. Ta palunud ainult täädmist, kuspoole saksad sõidavad. "Ära küsi sellest, mehekene, kus ma sõidan," ütelnud võõras herra. "Olen suur lihunik ja lähan L. mõisa ühe suure nuumhärja järele, rohkemb ära sina minu käest püüa tääda." "Aga kas sina, mees, neid kahte hobust ka tunned, mis mul ees trahvivad?" öelnud natukese aea pärast jälle võeras herra talumehele. "Tõine neist hobustest on teie surnud mõisaherra ja tõine teie kadunud austud õpetaja, ma olen neid kahekeste paaris sõitma välja õpetanud, nüüd las aga käia." Talumees kohkunud seda juttu kuuldes ja näinud, et asjalugu tõsine olnud, molematel hobustel käinud tulesädemeid nõnasõõrmetest välja, kui kutsar neile piitsa andnud, ja mees tundnud nüüd selgeste, et need mitte hobused ei olnud, vaid peris saksad tõlla ees. Hirmuga seda nähes palunud mees herrat kinni pidada ja teda tõllast maha lasta, aga härra öelnud: "Oota, mees, natukene, kuni teekäänak tuleb ja ma piibu põlema olen pannud." Sellepääle tõmbanud herra oma nõnast tuld ja pannud piibu põlema, mida kohkunud talumees hirmuga keik päält vaatas ja omas südames mõtelnud, et peris kuradiga sõidab. "So mõtted on õiged," öelnud saks tõllas mehele, "nüüd saad sa küll aru, kes ma olen, aga ära räägi kellegile sõna, et sind armastuse pärast tõlda olen võtnud ja selle härraga sõidutanud, kes sulle elus mitu nahatäit on andnud. Olgu see sulle pisutki tasumiseks so asjata ilma süüta valu ja peksmise eest." Varsi jõudis tõld teekäänakule, nüüd pidanud kutsar hobused kinni ja lasti mees maha astuda ning saksad sõitnud edasi just L. mõisa väravast sissi. Kirikust välja tulles kuulnud mees juttu, mis koguni uudis, räägitavat: "Täna hommiku on L. mõisa valitseja ennast ülesse poonud, ta olnud väga halv mees ja peksnud alati talupoegi, see surm olli talle üsna kohane." Mees ohkanud seda juttu kuuldes ja käändnud kurva meelega kojo poole.

E 28837/8 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulepurskavad mäed Minu vanaonu, kes keisri Nikolai aeane soldat oli, rääkis mõndagi tulepurskajatest mägedest, mida ta ise oma silmaga näinud ja käega katsunud, sest kroonuteenistuses sünnib mõndagi, millest meie, kes kodus elame, aimatagi ei mõista. "Oi, vennikesed, tulepurskajad mäed oleks ammugi maailma ära põletanud, kui mitte sõavägi oma suuretükkitega sinna appi ei tõttaks. Iga kord, kui mägi tuld purskama hakkab, on kohe polk väge oma suuretükkidega platsis ja kõmmutavad tulekurku sissi, et tuhk ja tolm keeb. Kui paljo sinna püssirohtu ja kuulisid ära kulub, see olgu rääkimata. Kui joba küllalt on paugutatud, et meestel pead auuravad otsas, hakkab maa-alune mürisemine vaiksemaks jääma ning ülem tuleb meiste juure ja ütleb: "Tublid poisid, nüüd võite vahel lõunale minna." Mis te arvate, on sääl tuld veel tarvis teha ja suppi keeta, kus tuld ja süsse muidugi ülearu küllat on? Mehed võtavad igamees oma toore lihatüki, pistavad orgi otsa ja tsuskavad tulepurskamise mulku sissi ja paari minutiga on liha küpsenud. Jah, õnn sellel mehel, keda tulepurskavat mäge vahtima pannakse, sellel pole iial küpsetud kaalikatest ega kartulatest puudu." "Mis asi sääl ometagi põleb," püüdsin ma vahele rääkida. "Laps, sa ei tea seda veel. Ooda, siis ma seletan sulle, kui sa hea laps oled. Sa ehk oled jo põrgust midagi kuulnud ja ma usun, ema on sinule põrgust midagi jutustanud, siis tea, et põrguleek see ongi, mis tulepurskajatest mägetest suitsu ja auru lõpmata ja vahetpidamata välja keedab. Ühte kuradit sääl küll inimese silm ei aima, ehk mis tal maidal ristiinimesega tegemist on. Aga see on selgeste tääda, et nad põhjas all lõpmata sügavuses hukka läinud inimeste hingesid piinavad ja vaevavad. Kord võtsin mina küll kindlaste nõuks jäätoobri sees seltsimeiste abiga sinna alla minna, et asjalugu järele uurida, aga mo ülemb keelis seda ettevõtet ära ja ähvardas mind teenistusest kodu kihutada kui mina julgeda niisugust kartetavat reisi ette võtta. Mo süda jäi ka sellepärast rahule, arvates, ega sääl ometa eestlased sees või olla, muidu oleks seda jo mulle uneski mõnikord ära näidatud. On jo paremaid paikasid jumalal küllat, kus meie vanemad ja meie ise surres läheme. Maailmameres leitakse ühtelugu saari juure, kus inimesed peavad pääl elama, keda keegi veel ei tunne. Kust on nad sinna siis saanud? Ma usun kindlaste, et need siit ära lahkunud inimeste vaimud on, kes siin vaesuses elanud ning sulased mehed olnud, aga nüüd sääl nagu mõisnikud ja perisperemehed, kellel ühestki asjast puudu ei ole." "Kui see keik tõsi on, onu, siis ma surma ei karda." "Kuis siis, keik on tõsi," ütles onu. "Mul pole meele veel iialgi tulnud lastele valetada." (Ja ma uskusin kõik seda.)

E 28839 (1) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Laisk tüdruk Vanal aeal elanud üks laisk tüdruk, kes kesk lõikuse aeal maganud ja laiskelnud. Küll sundinud ta ema teda rukki lõikama, aga tüdruk vabandanud ennast nõnda: "Memm kooleb sügise ära, mina saan mehele ja nõnda pole meil rukkit tarvis lõigata." Jätnudki rukkid lõikamata. Sügise ja talv jõudnud kätte, ei surnud memm, ei saanud ka ise mehele, nälg nüüd surmaks käe, ei suhu pista mitte midagi. Siis hüüdnud tüdruk: "Oles nüüd põld põrmandul ja tatter tare läve ees, küll nüüd liibis ja laabis." Veel mõni päev kannatanud laisk tüdruk oma emaga näljasurma ning surnud siis mõlemad viimaks nälga ära.

E 28839 (2) < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaks santi Kaks santi laada poole minnes. Esimene: "Kui meie nüüd laadale lähame, siis sääl loeme ja selle eest raha saame, siis ostame selle rahaga lehma, siis lüpsame lehma ära ning mina serba piima üks kord ja sina tõine kord ja mina jälle üks kord." Tõine sant: "Mikspärast sina kaks korda serbad?" Seda üteldes virutas ta oma ametivennale tokiga vastu pead, sellepääle suur tapelus.

E 28840 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri mõisahärra Ennemuiste elanud üks kuri mõisahärra, kes oma valla rahvast alati peksnud ja nuhelnud. Selle pahatöö karistuseks on ühel öösel härra suu paremale poole viltu läinud ja proua suu pahemale poole. Ükski arstiabi pole jõudnud mõlemate viga enamb parandada, ehk küll keik tohtrid ja arstid kokku kutsuti. Härrat-prouat olnud molemad veel nooreperalised inimesed ega olnud neil ühtegi last. Aga pääle selle ülemalnimetud õnnetuse andnud jumal neile ühe poja. Sellel olnud suu jälle ülespoole viltu nõnda, et alumine huul pool pitkemb olnud kui ülemine. Mõne aasta pärast sündinud neile tütar. Sellel olnud suu allapoole viltu ja päälmine huul palju pitkemb kui alumine. Kui nüüd need lapsed suureks kasvanud ja keik ühel õhtul see perekond söömalaual istunud, kus vahaküünal nende ees põlenud, mõeldud pääle söömist magama mineku pääle ja tahetud küünalt ära puhata, aga keegi laualistujaist pole puhkamisega toime saanud, ehk küll neljast küljest järgimööda puhutud. Härra ise esmalt, puh paremale poole, siis proua puh pahemale poole, poeg puh vastu lage ja tüdar puh alla põrmandale. Sedaviisi puhkunud see rüütliperekond kaua aega puh ja puh, siit ja säält, ometagi pole ühegi tuul küündla pääle käinud ega seda ära kustutanud. Viimaks tulnud härral hea nõu meele, ta üüdnud oma tarka toa Juhanid ja ütelnud: "Juhan, tule seie ja kistuta see küünal ära." Juhan tulnud ja pannud käe tule pääle ja pitsitanud tule korraga ära. "Noh, sedaviisi oleksime meie ka võinud teha," öelnud härra. "Need eestlased on paljo targemad ja kavalamad inimesed kui meie, rüütlisugu inimesed, oleme. Ma tahan neist rohkemb lugu pidama hakata ja peksmist peris suutumaks ära kaotada." Seda see härra ka teinud, aga ta sugukond ja lapselapsed olevat praegu veel viltu ja kõverate nägudega.

E 28841/2 < Rõuge khk., Tsooru v., Oina veski - Märt Siipsen (1896) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ihnused perevanemad Vanast elanud Rõuge kehelkonnas Tsooru vallas ühes talus väga ihnused perevanemad, kellel ainus sulane nimega Kusta olnud, kes keik kodutööd ja mõisa teopäevad üksi teinud, aga süüa pole talle midagi antud. Perenaene teinud sagedaste kohupiima, mida peremees oma naese ja lastega keik nahka pannud, sulasele muud midagi kui seda piimanõud lakku antud, kust piim ära kallatud. Perenaese sõna olnud järgmine: "Kusta, laku piimalänik ära ja katsu, et magama saad ja homme hommiku vara teole." Selle mooduga lõpnud sulane viimaks ära kui luu ja nahk, ei jõudnud enamb kodus ega teol mitte midagi teha. Paljo teopäevai jäänud tõisel aastal selle nälginud sulase pärast võlgu ja mõisahärra lasknud jakobipäeval peremehele üles ütelda, et jüripäeval aegsaste peab välja kolima. Nüüd alles pääsnud veel perevanemate silmad lahti, et aru hakanud saama, kust see lops tulnud, aga see olnud joba hilja. Ühel õhtul pannud perenaene reheahjo hulga kartulit küpsema, toonud võid ja hakanud küpsenud kartulit peremehega sööma. Sulane nutnud tühja kõhtu pimedas nurgas ega olnud sel päeval veel midagi ivamarja hamba alla saanud. Sääl hüüdnud siis perenaene viimaks, kui enestel jo kõhud täis: "Kusta, ae, Kusta, tule maitsa ubinit kah selle majapahanduse pääle. Nüüd oleme sitast lahti saanud ja voime vabamine ja priskemalt elama hakka." Kusta kuulis seda käsku suure rõõmuga, sõi küpsetud õunu kõhu täis ja pani võid kartulale otsa pääle, öeldes: "Tänan perevanemaid selle kõhutäie eest, see oli alles kõhutäis üle kolme aasta. Hea oli, et sitast majast lahti saite, nüüd voime keik kolmekeste vabamalt ja priimalt elada."

E 28874/5 (2) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Töötegijad Ennemuiste tapelnud üks mõisahärra päriselt oma kärneriga, et kärner aeda mitte puhtaks ei tee. Ükskord leinud härra linna. Kärner leinud siis ka saksa tubasid vaatama. Kärner näinud tuas, kommuti peal olnud üks raamat. Kärner võtnud raamatu, lugenud mõned sõnad ja pannud siis raamatu jälle tagasi ja leinud aeda. Aga ennäe imet, aed töötegijad täis nagu pihu ja põrmu. Tulnud kärneri juure ja küsinud tööd. Kärner käskinud kohe aja heaste puhtaks teha ja varsti olnud aed nii puhas, et mitte ühte rohuotsa pole enam näha olnud ja töötegijad tulnud jälle kärneri käest tööd saama. Kärner käskinud tiigi tühjaks taluda ja tiik olnud ka varsti, aga küsinud ikka veel tööd. Kärner ütelnud siis: "Minge keerge see liivamägi tuusti, mis rohuaja taga on." Ja kohe olnud ka poisid ammetis, et liivatuisk keinud üle peade, aga ilmaski ei saa liivatuusti. Härra aimanud teel, et kodu midagi iseäranist on juhtunud, pööranud hobused ümber ja sõitnud kodu tagasi. Kui mõisa juure saanud, näinud härra kohe, mis liivamäel olnud. Härra küsinud kohe, et kes on tema raamatute seas sorimas käinud. Kärner rääkinud siis asja otsast otsani härra ette. Herra ütelnud: "Ja see oli sul hea nõu, et sa nad liivamäele saatsid, sest muidu oleks nad su tossu välja võtnud." Herra võtnud jälle sellesama raamatu, lugenud mõned võõrad sõnad ja liivamägi olnud töötegijatest puhas. Pole mõisaherra enam oma raamatut lahti jätnud.

E 28875 (3) < Reigi khk., Kõrgesaare as. - J. Johannes (1896). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hirmutus Vanast olnud mehed Viilopi järve ääres jahil. Mehed jäenud ööseks sinna, teinud tule ülesse ja pannud magama. Kesköö ajal ärkanud üks mees ülesse, kuuleb, mis see on. Järv kohiseb ja pahiseb mis hirmus ja varsti olnud müdinat kuulda. Tulnud ligemale. Mees võtnud püssi kette ja jäinud ootama ja varsti tulnud üks imelik kogu nähtavale, inimese nägu, aga keha nagu linalõuk, vaatanud üle tule mehe poole. Mees pannud püssi palge ja pauk keinud ja hirmutus leinud ka järve poole tagasi, ise plaksutanud käsi ja naernud valjuste. Teised mehed ärkanud siis ka ülese, kuulanud loo järele ja ütlenud kohe, et see vanapagan ise olnud. Pole mehed enam julgenud ööseks järve juure jäeda.

E 28908 (7) < Lääne-Nigula khk., Oru k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui väeti laps aivastab, siis tarvis ütelda: "Aitäh, Jeesuke!" (vana pruuk)

E 28925/8 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord eland üks kuri perenaine, kes nõidust olli pruukinud. Käinud teise taluse musta kassi näol lehmi imemas. Peremees olnud peris kimbus, ei oln pere tarvis enam piima saanud. Pole aidanud mu nõu, läinud targa juurde nõu küsima. Tark olli õpetanud, käsnud püsiga laske. Peremees läinud koju ja laadinud püssi hõbedaga. Ei ole palju aega olnud, tulnud jaaniöösi. Peremees läinud kassi vahtima. See ei lasknud palju aega oodata. Tulnud. Eside teinud kolm ringi ümber loomaaja. Siis tulnud aeda. Lehm maganud. Hammustand kõrvast ja ajand lehma ülesse. Siis hakand imema. Peremees tulnud oma peidukohast välja. Kass näinud seda, pistnud jooksu. Peremees lask püssiga. Kass käinud korrapealt maast üles ja jälle edasi. Teisel päeval tuldud külasse rohtu otsima, et perenaine haige, teisest küljest ära halvatud. Peremees ei annud, saatnud tühja kätega minema. Lähemal pühapäeval tuldud matusele kutsuma. Juba perenaene surnud. Pandud surnukirst pääle, rakendud kaks hobest ette. Need ei ole liigutand paigastki. Antud piitsa. Ei lähe. Pannud see peremees oma hobused ette, kes kassi oli lasknud. Need läinud et maa taga lõhki ja viinud viimse puhkamise paika. Maetud ilusaste maha. Kolmandal ööl tulnud luupainaja peremeest piinama kassi näul ja vaevanud iga ööse. Peremees läinud targa juurde nõu küsima. Tark õpetanud, et katsu kassi saba pihti panna. Kui ta ära jookseb, siis mine surnudaeda ja löö seitse korda pahema jala kannaga vastu ja ütle need sõnad: "Seisa sa iganest hauas ja saba rihites oma pattu kahetsedes." Peremees läinud koju ja teinud pihid valmis ja pannud käepärast. Ööse tulnud jälle luupainaja. Peremehel läinud korda saba pihti panna. Küll siis kass karjudes uksest välja pununud. Peremees tõtanud surnuaiale. Teinu sääl nõnda, kui õpetaja õpetand. Siis saand ta painajast lahti.

E 28944/5 (1) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanalrahval olnud see mooduks, tehtud kesend põldu savist ja raudkivist ahi. Seda nimetud Tõnu vakas. Seda pruuki olli aga neljakümne aasta eest. Niisugune ahi seisis nurmel, senna viidi iga kord esimest uudistvilja, kui esimene kord peksiti ja jahvatati käsikividega ära ja viidi ahju. Kui lehmal poeg olli, tapeti kolme päeva pärast ja verega märiti seestpoolt ahju ja liha küpsendati ahjusuu ees, siis panti ahju. Lambatalle tapeti ära, määriti rasvaga ära, siis põletati ära. Kui naine lapse ilmale tõi, siis võttis vanamoor lapse ja peskis ahjusuu ees, isi laulis: "Kallis Tõnu, kaitse seda last keige kurja eest." Vesi visati ahju pale, et laps kõva kui ahi oleks tulevikus. Tulli kallid pühade ajad. Seda rooga, mis ahju kanti. Aid olli ahjul ümber tehtud, et loomad ligi ei pääse, seda pühapaika ära ei rikuks, jumalat ei vihastaks ja õnnetusi kaela ei saadaks.

E 28946 (4) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähti metsa, raiuti puu maha, säält võeti pakk otsast ära ja aeti lõhki. Teisest poolest tehti riistapuud ja teine pool jäeti maha. See olla paha pool, ei kõlbata riistapuuks ja mädanevat ruttu ära.

E 28946 (7) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kuu ja päev ühe korraga taevas ollid, siis ei külvatud lina, kuu võtnud linaseemne jõu ära.

E 28947 (11) < Saarde khk., Jäärja k. - A. Kuningas (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tütar olli, siis toodi riide pesemise kurik õmblusenõelaga ja neid näideti väikse lapsele. Veel üteldi: "Kasva suureks, pista nõelaga omal riided selga ilma ema vaevata."

E 28986 (5) < Lääne-Nigula khk. - Joann Prooses (1892). AT 236,1, 2 t. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kalkun ja hani olnud kahekeste väljal. Rebane tulnud metsast. Hani hüüdnud: "Ta-ta-ta tuleb!" Kalkun karjunud: "Tulgu-tulgu, tulgu-tulgu!" Hani hüüdnud veel kord: "Taa-taa tuleb!" ja pistnud lendu. Kalkun kostnud: "Tulgu-tulgu!" Ja rebane tarinud kalkuni kinni.

E 28996/9 (2) < Helme khk., Lõve k. < Põltsamaa khk. - Johannes Puusepp < Madlena Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Maa-aluste ema Korra läinud üks kaunis vanatlane piiga kaevule vett tooma. Kui ta oma panged täis täitnud ja juba ära minna tahtnud, silmanud ta kaunis suure konna, kes maha valatud vee lombis ennast püherdanud. Vanapiiga seda nähes valanud talle vett pääle, mida konn õige näinud sallivat, sest supelnud küll selili ja külleli. Seda rohkem valanud veel piiga, mis näha konna veel rohkem rõõmustanud, kuni ta viimaks rõõmsalt minema hüpanud. Tõine hommiku, kui piiga jälle vett tooma läinud, olnud konn jälle sääl, kus piiga selgi korral talle tahtmise järele vett pääle valanud. Nii sündinud ka kolmas hommiku. Neljandama päeva hommiku, kui piiga lauda juure loomi tallitama läinud, tõusnud äkkisti lauda nukkast luuk üles, kust üks naesterahvas mööda trepiastmeid, õige tillukene pada käes, juurde astunud. Piiga ehmatanud kangesti ja tahtnud punuma panna. "Ära karda kedagi," hakkanud võeras kõnelema. "Mina ei tee sulle midagi halba. Et sina meie titeemale hääd oled teinud, sellepärast palub tema sind oma juure külaliseks." Tüdruk ajanud esiteks küll vasta, aga kui võeras ära seletanud, et talle midagi paha ei sünni, võtnud ta viimaks ometigi julgust ja läinud võerale järele. Lauda nukka jõudes koputanud võeras tillukese paaga kolm korda vastu seina ja nii kohe tõusnud luuk nähtavale, mis vaheajal kinni oli läinud. Nüüd hakkas võeras mööda treppi alla minema, kuna ta piigale märke annud, et see ka järele tuleks. Vähe aja pärast jõudnud nad ühte kaunis suurte tuppa, kus kõik väga ilusasti sisse olnud säetud. Piiga jäänud seda imestades vaatama. Sääl läinud tõises toas uks lahti ja kust üks uhke vanadlane naesterahvas naerataval näol tema juurde astunud. "Ära karda, mu laps!" hakkanud ta kõnelema. "Meie ei tee kellegile paha. Mina olen maa-aluste ema. Sellepärast et sa minu vastu lahke olid, kuna kõik mind põlgavad, olen mina sind siia tuua lasknud." Pääle selle antud talle väga häid roogasid süia, mida ta veel eluilmas ei olnud maitsnud. Ära minnes antud talle enne tuntud tillukene paakene (l) ligi, millega teda nimetadud kohta kästud koputada, kui tal himu oleks maa-alustele külaliseks tulla. Pääle esimese korra käinud piiga veel kaks korda maa-alustel külaliseks, kus teda niisama lahkelt vasta võetud nagu esimesel korral. Kolmada külaliseks mineku korral puutunu piiga kogemata paakesega vastu seina ja nii kohe olnud tuttav tee jäljeta kadunud kui ta paakene. (Paakese andmise korral üteldud ka seda, et ta paakesega tulles kui minnes kuskile vastu seina ei tohtida puutuda, siis ei pääseda ilmaski enam nende juure.)

E 29012/3 (7) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Mees proovib naise virkust ketramisel Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Peremees läinud kodust kauge linna. Naine küsinud minejalt mehelt: "Kus sa aidavõtme pannid, ära sa taskusse unusta!" Mees, kes naist proovida tahtnud, kui palju naene tema äraolekul ketrab, pannud aidavõtme paklakootsle alla selle mõttega, et kui naene vähegi ketrab, siis leiab ta muidugi paari tunni pärast võtme nimetatud kohast. Mees vastanud: "Pannin sinna, kust sa parajaks ajaks kätte saad." Järgmisel päeval tulnud mees kodu. Naine kohalt mehele kaebama, et ta võtit ei ole kätte leidnud, mispärast inimesed ja loomad puudust kannatanud. Mees küsinud pääle muu juttude: "Sul vist alles see kootsel pääl, kui ma ära läksin?" Naine, kes iga kord kiidelnud, et ta palju teha, ütelnud: "Või see, mul juba seitsmes!" Mees astunud kohalt voki juure ja võtnud võtme kootsle alt, kus ta pannud, üteldes: "Seitse kord nägid, võtit aga ei leidnud!" Naene seda nähes, et ta laiskus avalikuks tulnud, ei ole häbi pärast kolme mõistan lugeda.

E 29038 (1) < Helme khk., Lõve - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a.(1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussisõnad Mida karja välja lastes kaitseks loeti. Pääle järgneva sõnade loeti veel kolm korda Issameiet. Oh sa, tige uss, keri ennast kerasse, mässi ennast mättassem poe puujuure alla. Maamees künnab kesada, ühe kännu, ühe lage, kahe kännu vahele.

E 29038 (2) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp < Madlene Puusepp, 65 a. (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hundisõnad Metsa üppi, metsa appi, metsa kuldane kuningas, metsa siidineitsikene, Püha Jüri poisikene, lase minu karja laialt käia. Issa, poig ja Püha Vaim minu ja minu karja man! Nagu ussisõnad, niisama loeti ka hundisõnad kolm kord Issameiet.

E 29039 (3) < Helme khk., Lõve k. - Johannes Puusepp (1896) < Madlene Puusepp, 65 a. Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sakste vihavõtmise sõnad Tere, Reinut, must mees. Mina armas sinu meelsest kui laps oma ema meelest. Suus suurus, karu kangus, sina kotkas, mina harakas, sina laua all, mina laua pääl, suur lootus ülevel. Nimetadud sõnu pidanud vihatud mees saksa tuppa minnes tasakesi omaette pomisema. Sinna juure ka veel kolm korda soola pääle puhkama.

E 29106/7 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord olli Koigi mõisas olnud moonakas, künnud härgiga sööti ja jätnud härjad sööma ning läinud metsa asjale. Ja kui ta oma asjal oli, siis tulnud sealt ligitalt sauglepakünkast uss välja. Mees tapnud selle ära. Teine tulnud jälle ja mees tapnud jälle ära, nii kaua kui ilma lugemata olnud hunnikus neid ja siis hakanud temal hirm ja et aeg ju hiljaks läinud, siis läinud kündma ja kui ta läinud, tulnud kubjas ja andnud keppi. "Miks sa ei künna," ütelnud mehele. Aga mees ütelnud: "Mina käisin all oma asjal ja sealt sanglepakünka seest tuli palju ussa välja ja mina hakkasin neid tapma. Siis läks see aeg nii ära. Kui teie ei usu, siis tulge vaadake." Ja kubjas tulnud vaadanud ja ütelnud, et siis kui aega saad, siis tule ja mata nad auku ja kui õhtule läinud moonakas, siis läinud ta neid matma ja kaevanud suure augu ja seal löönud ta sinna labidaga. Pannud ussid sinna sisse ja löönud veel ja labidas kõlatanud. Ja kui ta veel nii löönud, siis hakanud ta kohe kaevama ja kui ta kaevnud, siis leidnud ta suure rahakatla ja on välja võtnud öösel, nii et keegi ei ole näinud ja nenda siis saanud mees rikkaks ja võtnud enese moonakast lahti, läinud linna ja ehitanud sinna suure maja. Ja kui ta ei ole ära surnud, siis ta elab praegu veel seal.

E 29107/8 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sabiaugus Põdra saana all Kõos Pilistvere kihelkondas sabiaugus Põdra saana all, kus nüüd Põdra saun on, põlenud rahaauk. Mainasaare väljalt vaadanud õitselised. Läinud kahekesi vaatma, agu kui ligi saanud, siis kadunud ära tuli ja õitselised pöörnud tagasi ja ei olnud näha midagi. Aga kui oitselised kodu rääkinud, siis rääkinud üks vanamees, et tema olevat ka seda teed tulnud ja näinud tuld põlema, aga tema ei ole julgenud ligi tulla. Läinud aga kaugelt ringi. Kartnud, et see on paha. Aga see mees on olnud rumal, ütelnud kõik, et ta ei ole läinud vaatama, selleperast.

E 29010 (5) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Siis, kui ükskord Liivassaare metsa surnud Aru Jaan ära, siis peale selle tulnud Põldma J. mööda teed ja ise hõiganud: "Aru Jaan, tule metsast välja!" ühe korra ja vilistanud. Siis vilistanud metsast nii kõvasti vastu temale kolm korda ja tulnud metsast suur heinasausugune välja suure kohinaga ja hakanud hobuseaisa kõrva kinni ning tulnud ühes, aga mehed olnud kahekesi ja mõlemil olnud hirm. Ja kui nad ju metsast hakanud välja saama, siis olnud ka hobune väsinud valmis, aga Kõo mõisa kuked laulnud siis esimese korra, ei ole asjagi teinud, aga kui kukk teist korda laulnud, siis ütelnud Põldma Jaan: "Isa, pojuke ja Püha Vaimuke." Siis teinud heinasao moodi: "Isi, isi, isi!" Ja kukk laulnud kolmat korda ja siis lasknud vankreaisast lahti ja ütelnud ise: "Isi, isi, isi." Ja läinud metsa. Mehed tänanud jumalat, et sest lahti saanud.

E 29010 (5a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ennu Enn Olnud pajupõõsas pärast Mälastu murru sõjast kaelast saadik vee sees ja näinud, et vanatont tulnud metsast välja ja võtnud suure hulka kiva põlle sisse ja hakanud üle jõe tulema, aga põllepaelad läinud katki ja kivid läinud maha, ei ole saanud siis kiva Maalastisse viia ja need kivid jäänudki sinna jõe ääre ja see kivivare on paergu Päppe toa taga maas, suur hunnik kiva.

E 29114 (9) < Pilistvere khk., Kõo v., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Manglu Jüri Kotsamast läinud Kõrgeraba peale näppa laskma. Teinud tule maha, et näpid tule peale tulevad ligi. Ja see aeg olnud arvata kella 11-ne aeg. Aga natukese aja perast tuleb piinikeses riietes naisterahvas ka tema tule ääre. Ja see preili peeretab nii kõvasti, mis perse kärsub taga kohe. Tuli puhunud laiali, aga mees korjanud tuletukid kokku ja tuli hakanud uuesti põlema. Siis tulnud hobune. See hirnunud nii, et kõrvust läbi käinud, ja kaapinud tule ääres ja läinud ära. Aga sellepeale tulnud vanamees, see loopinud kõik tuletukid lajali, aga mees löönud risti ette (see Manglu Jüri). Pidanud kirvega lööma, aga ei käsi ei ole tõusnud. Ja mees mõtelnud veel: "Teab, mis nõidused need kolm võisid küll olla!" Ja sestajast ei ole enam Manglu Jüri midagi läinud enam küttima. Ja veel tänini, kui keegi lihavõttepühade laupäeva öösel läheb linda ehk jahile, siis kohe näeb nägemist.

E 29115 (10) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Kärsten (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud mihklepäeva öösel üks vaene saunamees ja alati tahtnud, et et ta võiks rahaauku leidma. Ja nüüd tulnud ta mihklepäeava öösel ja näinud, et tema ees olnud rahaauk põlenud. Nii kui allikast ajanud välja tuld, aga mees läinud kodu ja unes näidatud, et seal on rahaauk ja öösel käeva välja päevaööl. Ja ise ütle nii: "Kelle käed on pannud, selle käed võtku!" kolm korda. Ja mees ütelnud ka: "Kelle käed on võtnud, selle käed võtku!" Ja rahakast tulnud küll välja, aga mees hakanud lahti võtma, aga rahakast langenud tagasi ja ei ole tulnud lahti. Küll olnud mehel palju tööd, kaevanud kõik selle koha ümber, aga ei ole enam leidnud seda rahaauku. Sga oleks tema ütelnud, et kelle käsi on pannud, selle käsi võtku jne. kolm korda, siis oleks see raha tema käes olnud ja kõik. Oleks ta rikas mees olnud. Sga nüüd läinud ta kurva meelega kodu. Ja teisel päeval läinud ta seda kohta vaatama, aga ei ole midagi olnud muud kui pöördud maa.

E 29116 (11) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord on näidatud ühe mehele rahaauku ja kästud välja võtta. Ja mees võtnud labida ja kaevanud, ei ole aga midagi leidnud. Aga üks õpetanud: "Künna kukega ja äesta kanaga, siis saad kätte rahakasti." Ja mees teinud veikese adra ja äkke ja pannud kuke adra ette ja kündnud ja ka kana äkke ette ning äestanud. Ja siis saanud rahaaugu kätte. Ja mees saanud hulka raha ning saanud rikkaks meheks pealeselle.

E 29117 (1) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Hans Sööberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval kütt Savikõrsi Hans läinud pühadelauba öösel lihavõttes jahile ja näinud tedre ja lasknud üks kord kaherauaga. Ei kedagi. Ja vaadanud: tedre tulnud ligemalle. Ning laadinud jälle püssi ära ja lasknud ruttu teist korda. Ja ikka tedre tuleb ligemalle. Ta laadinud mitu püssi ära ja lasknud jällegi mõlemad rauad tühjaks. Ei kedagi kuula tedre. Aga siis kadunud Savikõrsi Hansul julgus südamest ja tema pannud jalad ka jooksma, nii palju kui jõudu olnud, kodu poole. Ja sestsaadik ei ole ta enam ilmaski läinud linda laskma ega jahile.

E 29117/9 (2) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < J. Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Püha Jüri hundikarjaga Üks kütt käinud hunta laskmas ja hundipoegi otsimas. Ja kui ta neid leidnud, siis nende kõrvad ära lõikas ja mõisaherrale ära müüs. Ja saanud siis selle eest raha. Kord läinud ta jälle raba peale. Teinud tule ülesse ja soendanud iseennast ja pannud püssi kõrvale maha künka peale. Ja temal olnud tugev koer. See heidnud tule ääre maha, aga kütt kuivatanud jalarätikid. Korraga ilmunud nagu kahinaga kõik metsaalune hunta täis ja kõik tulnud raba peale kütti juure. Ja nende seas olnud üks halli kuue ja halli pea ja nöri halli habemega mees. See astunud tule ääre ratsa ühe suurema hundiga ja see olnud Püha Jüri. See ütelnud kütile: "Sa oled minu kutsikaid palju ära hukanud." Aga kütt ütelnud: "Ega mina ise ole neid hukanud palju, aga minu koer, see on neid murdnud ikka. Tema võtab kohe hundi kõrist kinni ja mina vahel aitan püssilaega siis." Ja Püha Jüri ütelnud: "Kui sinul niisugune koer on, siis mina käsin ühe hundi teiste seast tulla ja sina oma koer." Siis käskinud Püha Jüri: "Noh, Villem, võtta!" Aga kütt ütelnud aga: "Akam, hakka!" Siis karanud koer hundi kõrist kinni ja hoidnud nii kaua kõrist kinni, kui see hunt surnud oli olnud. Siis käskinud Püha Jüri ühe hundi teiste seast tulla ja lasknud teised hundid selle lõhki kiskuda ning ütelnud siis selle kütile: "Vaata, kui sinu koer ei oleks seda hunti ära murdnud, siis oleks mina sinuga nii lasknud teha." Siis läinud Püha Jüri ära. Ja kütt läinud kodu ja sestajast ei ole enam ta iialgi küttimas käinud. Ei ka ilmaski hundijahil sest saadik. Aga sest on tunnud ta Püha Jüri ära, et see alati hundidega käib seal, kus huntidele ju liiga tehtavad ehk neid undrehti surmatakse.

E 29120 (15) < Pilistvere khk., Kõo k. k. - Jaan Keller (1896). Kulka stipendium 1793/00-7L. O. Looritsa Endis-Eesti elu-olu II, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas hundid Riiamaale ära aeti Ükskord oli tulnud mees Laiusi kõrtsi ja küsinud toobi viina. Ja see mees joonud ta kohe ära ja ise läinud ta välja ning jätnud viina maksmata. Aga kõrsimees läinud kohe järele õue ja hõiganud: "Külamees, maksa viin ära!" Aga mees vastu: "Ei minul ole nüid aega. Et vaata, mis siin on!" Ja kõrsimees näinud, kõik kohad olnud hunta täis. Siis saanud kõrsimees aru, et see mees eelkuuldud Püha-Jüri on oma hundikarjaga. Nüid ütelnud Püha Jüri: "Mina ajasin rotid ja hiirid siia maale. Ja hundid ajan mina siit maalt ära." Siis istunud ühe hundi selga. Aga sellel mehel olnud päratu pitk piits käes. Ja ta hakanud neid hunta ajama. Kõik hundid hakanud ka kohe liikuma ning kadunud pea kõik ära. Aga peale selle ei ole enam selle maa piirides hunta nähtud nii paljugi, et mõni teda nääkski omas elus korra - neid on vähe leida. Aga Laiuses ja seal ümberkaudu on nii palju hiira, et nad vilja perse panevad ja ära söövad kõik, kus kassi ei ole. Sest ajast aga ootavat ikka Laiusi kõrsimees Püha Jürit tulevat ja toobi viina raha toovat, mis võlgu on. Seeperast käivat Laiusi kõrsimees tihti väljas vaatmas, kas Püha Jüri on tulnud ju. Ei aga midagi! Jätame ta ootama, kuni ta kätte saab raha.

E 29123 (18a) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller < Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rõstla külas kolme pika pihlaka all ja ka sanglepapõõsas kasunud peal (seal) Sikasaares Otsa Juhanil. Sellele üteldud öösel unnes, et Sukasaares on nii suur rahaauk, mine kaeva välja, aga mees ei ole tahtnud minna ja ei ole julgenud, selleperast et teda on kästud öösel välja kaevada. Siis on kästud teda kolm korda. Nii kästud, aga mees ei ole julgenud. Siis tulnud öösel see jälle unes tema juure ja ütelnud: "Kas sina ei tahagi enam seda raha?" Ja mees läinud, Otsa Juhan, seda kohta vaatma ja leidnud, et see koht kõik olnud ümber kaevatud ja ja raha on sealt ühe katlaga välja võetud.

E 29123 (18b) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller > Mari Mahnuse (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõos Palukülas Peedil (Vanal) seda peremeest kästud, et ta oma ligikonnas on rahaauk: "Mine kaeva välja"" Ja Peeti peremees ei ole läinud ja jälle kästud minna meest teist korda, aga ei mees ei ole läinud. Siis kästud kolmat korda meest minna ja mees ei ole mitte julgenud öösel minna, aga läinud päeval. On juhatud kõik kätte see koht, et kaeva välja, aga peremees läinud päeval ja kaevanud, nii et kuused läinud ümber, aga ei ole leidnud juurte alt midagi. Aga oleks ta öösel läinud, siis oleks tast rikas mees saanud, aga nüüd ei saanud tast kedagi.

E 29125/6 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Karjatsed Anna Rili ning Kai M.Võõsikil karjas ja linamaa kaasiku juures kesal ja et tüdrukud mõlemad seal suure kivi otsas olnud, siis ütelnud teine teisele: "Kai, ae, mine löö sa need elajad sealt vastu!" Ja kui Kai läinud ellai vastu lööma, siis tulnud uss kivi alt välja ja Ann pistnud nõela ussile selga ja see uss läinud ära. Jälle olnud uus asemel ja Kai pistnud teise nõela sellele selga ja see läinud ära ja jällegi tulnud kolmas välja ja nüid olnud Anne nõelad otsas. Ja siis akanud Ann hirmu perast karima: "Ei, Kai, tule appi, ussid söövad minu riided selgast ära! Tule siia!" Aga Kai hakanud Anne õpetama: "Võta, kui sul on hõbeasja, siis viska seda ussi kaela ehk kätte." Ja Ann võtnud kaelast hõbehelmetega rahad ja ussi kaela ja siis tulnud palju rahahelme (tega) sekka palju raha kivi alt välja. Suure hunniku, see olevat vanarahva sõna, et kus sedasi ussisid välja tuleb, sinna viska raha juure, siis tuleb see raha nähtavalle. Ja siis kadunud ussid ära. Ja Ann võtnud raha ära, annud aga Kaiele üheainukese, nii et see sellega rahul pidanud olema. Ja Ann läinud ise kohe kodu ja ei ole tulundki enam ilmaski karja.

E 29130 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord läinud P. Jüri ja K. Jaan kuusemetsa palgivargille ja hakanud metsas palka raiuma, nii et laastud lennanud kohe. Ja kui see kuusk maha saanud lastud, siis hakanud ta teist kohe raiuma ja annud kuusele. Ja see olnud neljapäeva õhtul. Aga mehed jäänud kuulatama ja kaugelt olnud nagu hobusekabjade plaginat. Ja see plagin tulnud ikka ligemalle. Ja ikka plakin tulnud ikka ligemalle. Meestel hakanud kangesti hirm ja näinud, et kõik mets läinud sealt valgeks ja see ragin tulnud ligemalle. Mehed aga karanud regede peale ja ajama hobustega Unakvere poole ja ei ole enam julgenud tagasi minna.

E 29138 (21) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ussa lastakse põõsast välja tulla, kus neid on nii. Võetakse pihelgavemmal ja lõigatakse üheksa märki peale ja siis pannakse kepp püsti. Ja siis käidakse vastu päeva selle põõsa ümber ja loetakse iga korra juures: "Noorik, tule põsast välja!" Ja siis mindakse juurest ära natuge maad ja vaats siis, kui sedasi oled teinud, siis keerutab uss ennast selle vemla ümber just nende lõikamiste siis iga kord.

E 29140 (37) < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõost Käusaare metsas Kõost Käusaare metsa maantid mööda läinud mölder kord Vana-Käusaare Jaan. See läinud mööda teed ja näinud, et neli halli olnud ees ja läinud mööda Joosta teed alla, aga Käusaare Jaan mõtelnud, mis see ometi on, et nii suure hobustega ja ilusa tõllaga sinna alla sõidab. Ja läinud sinna tee peale ja vaadanud jälgi, aga ei ole mitte jälgi leidnud. Siis pannud ta imeks ja saanud aru, et see muud ei olnud kui vanatont ise.

E 29140/1 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Teine kord jälle see Käusaare Jaan läinud kodu minema ja jälle siinsamas metsa vahel Käusaare teelahkmes olnud. Jäänud järsku nii pimedaks, et enam ei ole näinud mitte midagidki. Mölder olnud kui kotis. Aga nüid hakanud ta Isameiet lugema. Ja kui ta ära "Aamen" ütelnud, siis kadunud kõik ära ja taevatähed paistnud jälle. Ja Käusaare Jaan läinud jälle edasi kuni kodu. seal ei ole temal enam midagi juhtunud.

E 29148 < Pilistvere khk., Kõo k. - Jaan Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tamun ehk must uss Tamun ehk must uss on sellest saanud, kui ükskord oli naisterahvas karjas käinud, siis jooksnud ta üle allikasoone saba sisse vidades ja ütelnud: "Os sind ka siin ees olemast." Siis ütelnud alikas: "Et sina nii lohakas oled ja ei viisi oma jalgu tõsta, siis ütlen ma sulle, et sul saab sest ajast isesugune edelt okas sisse kasuma, et kui keegi asi saba ehk jala külge puutuma, siis ajab kilkama ja kiiskama ja kes sind ajab hüppama ja kargama." Et kui nüid körsikusaba märjaks saab ehk keegi asi jala külge puudub, siis kilkavad naisterahvad: uih ja aih.

E 51131 (1) < Lääne-Nigula khk., Keedika k. - Aleksander Tiitsmaa < Jaan Pruel (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Terviseallikas Allikas, mis ida poole välja jookseb, visati hõberaha ja pesti siis allikaveega haigeid silmi, mis siis pesemise järele paranesid. Sarnane allikas on Kiidika mõisa juures Allika mäel.

E 51132 (2) < Lääne-Nigula khk, Palivere v., Seljaküla k. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldja tekkimine Mihklipäeval visanud peaingel Miikael kurjad vaimud taevast alla. Ühest osast neist saanud metshaldjad. (Metsal'las ~al'da)

E 51133 (3) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa < Kustav Mittenbrit (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tohtri allikas Taebla koolimaja juures on Tohtri allikas, mis jookseb vastu hommikut (ida). Kui silmad või kõrvad haiged olid, siis visati allikasse kopikas või kaks vaskraha ja pesti peale selle allikaveega silmi ja kõrvu, mis siis terveks said. Pudelitega kanti seda vett ka kaugemale. Mõned käisid allikal õige kaugelt, istusid seal juures 24 tundi ja pesid silmi ja kõrvu.

E 51134/5 (4) < Kullamaa khk., Piirsalu k. - Aleksander Tiitsmaa < August Tamm (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mustjärve rändamine Mustjärv asunud enne Mike küla all praeguse lageda raba kohal. Järves asunud Vanapagan kahe musta härjaga. Et järv küla ligidal oli, segasid külarahvas tihti Vanapagana rahu. Ta otsustas järve Turvasti küla alla rabasse viia. Ta rakendanud oma kaks musta härga järve ette ja läinud minema. Kabeli külas Varese talu juures olnud tänavad niivõrd kitsad, et järv läbi ei ole mahtunud. Muist jäänud sinna maha, kus ta veel praegu kevadel ja sügisel oma olemasolu avaldab. Kui ta järvega praegusele kohale jõudnud, läinud Vanapagan jälle oma kahe musta härjaga järve, kus viimased veel praegu ilmade muutmise eel möirgavad.

E 51136 (5) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Metshaldjas Metsades, kus metshaldjas elab, peab ikka mingisugust riiet pahurpidi seljas kandma. Lääne-Nigula Seljakülas Laiaku metsas olevat haldjas, kes vilistab ja inimesi eksitab. Metsavaht saada ainult selle moega käia, et üks soki pahurpidi jalas.

E 51148/9 (16) < Lääne-Nigula khk. - Aleksander Tiitsmaa (1920) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaimude kivi Kiidika metsas Lääne-Nigula kihelkonnas seisab Tallinna-Haapsalu maantee ääres suur kivi järgmise pealkirjaga: 1736 F. Knorring 1771 C. Knorring 1864 C. Knorring 1843 P. W. Knorring L. Knorring 1871 Sellest kivist teatakse palju õudseid jutte rääkida. Ara verega inimesed ei julge praegugi temast öösel mööda minna ei jala ega hobusega, vaid käivad Kiidika mõisast ringi läbi. Kord sõitnud keegi isik puukoormaga öösel sellest kivist mööda. Korraga jäänud hobune seisma, tõmmanud kõrvad lingu ja hakanud turtsuma. Mees märganud, et palk risti tee peal ees on. Läinud palki ära tõstma, pole midagi leidnud. Näha olnud palk selgesti. Hirmutanud hobust, aga hobune ei lähe sammugi edasi, ainult turtsunud veel rohkem ja kiskunud kõrvu tagasi. Mees võtnud koormast puuhalu, löönud sellega otseti kolm korda vastu maanteed. Mets kõlanud hirmsasti, palk kadunud ära ja hobune läinud rahulikult edasi.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]