[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 23473/23474 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühe korra leidnud karjatsed pajupõõsa seest rahapoti, jautanud see ära ja igaüks olnud rõõmus, et raha saap. Pajupõõsase aga lastud enese vett ja loodud pakitust heidetud ka sinna. Õhtu, kui nad koju läksid, siis tulli neile üks vana mees vastu ja ütles, et teie olete õnne leidnud ja olete oma õnnepaika ära roojastanud, siis ei pia ka see õnn teile mitte jääma. Oleksid teie sinna ühe ninarätiku või miski muud asja pannud, siis oleksite veel õnne leidnud, aga nüüd kadugu see ära, ja sedamaid olli suur kõllin ja raha kadus poiste käest ära.

E 23474/23475 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ükskord läinud üks vaene sepp metsa lusikapuud raiuma. Raidunud ühe kadaka maha ja tüvest teinud lusika. Kui ta tüve olli maha raidunud, siis hakkas ta teda lusikamoeliseks tahuma. Kui ta tahus, siis kuulis ta korraga tirrrr tehtavat, ja teist ja kolmat korda ka. Kohe viskas ta lusikapuu maha ja hakkas kodu poole minema. Kodust võttis ta labida ja oma tütre kaasa. Kui ta sinna kohta tagsi jõudis, siis ei olnud kadakakändu aga kusagil näha, oksad ja lusikad ollid küll sääl ja see känd, kus pääl ta olli tahunud. Känd aga jäi kätte saamata ja raha välja otsimata.

E 23475/23476 (4) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vendade kiusamine Korra surnud üks rikas ja ahne peremees ära. Oma poegadele jätnud ta tõisele sauna, tõisele maja. Vennad aga pole mitte nii rahu olnud, vaid tõine tahtnud maja ja sauna, tõine sauna- ja majaperemees olla. Viimaks läinud tülisse, kaevanud kohtusse. Sauna peremehel pole aga mitte raha olnud kohtus käia, aga üks kord näidatud vaesele unes, et rikka venna tare läve all on rahakatel. Läinud kohe otsma. Kui ta sääl just parajide kaevas, siis tulli rikas mees välja kaema, et kes sääl mügistap. Näinud, et vaene vend kaevab sääl. Läinud ruttu tuppa, võtnud püssi, et vaest venda maha laske, aga kui ta suure rutuga tulli, siis lõi ta uksepiida vasta püssi ära, nõnda et see lahti läks ja peremehe ära tappis. Saunavend, kes aga pauku kuulis, pani koju poole jooksma nagu tal jalad järel andsid. Perast sai ta maja enesele.

E 23494/23495 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sääreluu Ükskord läinud kaks meest K. mõtsas taplema. Nad kiselnud ja tapelnud seeni, kuni tõine mees tõise ära tapnud ja ta rambe ala maha matnud, ise läinud ta aga kodu. See olnud ühel sügisesel päeval, kui üks vaene talomehe sulane säält mööda sõitis, kus see tapetud mees olli, kui ta üht healt kuulis nagu maa alt hüüdmas, et umbe ja umbe. Mees läks nüüd heale peale sinna, et kes see niisugune on, kes nõnda hüüab ja mis nägi ta - maas olli sääreluu ja see ajas vahtu otsast välja. Nüüd hakkas see luu rääkima, et mata mind maha ja su vaev saap ausaste tasutud. Nüüd võttis mees selle sääreluu ja mattis ta maha. Kui ta hauda kinni ajas ja puutus labidat vasta midagi kõlisevat ja mees leidis nüüd rahakatla ja ta sai rikkas mehes.

E 23500 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) R. Põldmäe. Eesti naljandid I, Rumal tüdruk hirmutab vargad pakku. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Loll tütruk ja mõrtsukad Ühe korra olnud mõrtsukil ühe mäekoopa sisse eluase võetud. Mäe seest jooksnud allik välja. Korra saanud üks loll tütruk selle allika juure. Ta vaadanud, et allika vesi jooksnud ühte veikest kraavi pitti. "Ei," ütelnud tema, "ma tahan, et ta igale poole piab jooskma!" Kohe teinud ta mitu tõist kraavi veel juure ja ütelnud siis iseeneses, et "sina mine sinna, sinna, sinna ja sinna!" Vargad mõtelnud, et sõamehi säetas, ja pistnud kohe paksu metsa sisse pakku. Tütruk ehmatanud ära ja hakanud taga sonima, et "tasa ma rääkisin küll, aga siiski kuulsid kaljud ja kivid, oih, puih!"

E 23507/23508 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha põranda all Ühes vanas rehekambris ei julgenud keegi magada ega elada, sääl olnud kõiksugu healt kuulda, kord kõlinat, kord mürinat, kord laulu, kord lauluhealt. Ükskord tulnud vaene närukaupleja sinna ja palunud öömaja, talle antud ka see vana kammer. Kui see nüüd magama tahtis jääda, siis kuulis ta üht healt, kes ütles: "Kas tahad, ma tule? Kas tahad, ma tule?" jne. Närukaupleja mõtelnud: "Eks ta või tulla pääle," ja ütelnud: "Tule!" Kohe kuulnud ta kõlinat ja jäänud nüüd kõik vaiki. Ka närukaupleja jäänud magama. Hommikul, kui ta üles tõusis ja välja tahtis minna, olli rahahunnik läve ees ja ta pidanud enne veel raha eest kõrvale ajama, kui välja sai. Hea meelega jagas ta peremehega raha vennalikult pooleks ja ta sai nüüd peremehega otsatu rikkaks ja elasid mõlemad õnnelikult.

E 23511/23512 (3) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Mihkel Luts (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja hobuse ostmine Kalevipoeg tahtnud hobust osta, pole aga kusagilt sarnast hobust saanud, kes teda üleval kannab. Ühel päeval reisinud Kalevipoeg teed mööda edasi. Tema vastu tulnud üks hobusega mees. Kalevipoeg küsis: "Kuule kulamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vasta: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg löönud käe hobuse selja pääle ja ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennnast ka." Hobune aga nõtkus, kaup jäi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, tuli teine hobusemees vasta. Kalevipoeg küsis: "Kuule, külamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vasta: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune mind ennast ka," ja pani käe hobuse selja pääle. Hobune aga nõtkutas vähe selga. Kaup jäi jällegi katki. Kalevipoeg läks jälle tüki teeda, marga maada edasi, sääl tuli temale kolmas hobusemees vasta. Kalevipoeg küsis: "Kuule külamees, kas sul on hobune müüa?" Mees vastas: "On küll, istu aga selga!" Kalevipoeg ütles: "Kui ta minu kätt üleval kannab, siis kannab hobune minu keha ka," ja pani oma käe hobuse selja pääle. Hobune nõtkutas selga veel kõrgemaks. Kalevipoeg istus proovisõideks hobuse selga, aga hobune pani tuhatnelja jooksma, ikka edasi. Kui ta tüki maad ratsutanud oli, nägi Kalevipoeg tee ääres ühe suure tamme. Ülevalt tamme okstest hüüti: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi tamme kinni!" Kalevipoeg lõi küll käe tamme külge, tamm tuli aga kõige juurtega maast ülesse ja hobune lõhkus ikka tuhat tulist edasi kuni põrgu ukse ette. Kalevipoeg kuulis häält: "Kalevipoeg, Kalevipoeg! Löö käsi uksepiita kinni." Kalevipoeg lõi oma käe väravapiita kinni ja piit oli kõva, see ei annud nõrkuda. Hobune jooksis Kalevipoja alt ära, otse väravast põrgu. Kalevipoeg jäi aga põrgu ukse pääle vahiks. Sääl ei lase ta ühtegi kuratit välja ega ka inimesi sisse ja on veel tänapäevani selles ametis. Kalevipojale vastutulejad kolm meest ja kolm hobust olivad kõik vanad põrgupoisid isi. Mihkel Lutsu suust.

E 23513 (4) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kalevipoja põllu tegemine Kalevipoeg kündnud ühes suures paksus metsas. Teine käsi olnud temal vagu ajades adra pära küljes ja teisega tõmbanud ta teise vaju kündmise tarvis suuri kuuskesi maast ülesse ja viskanud kõrvale. Nii teinud ta iga vaju ajamise juurdes. Jumal juhtunud ka sinna tulema ja möödaminnes hüüdnud: "Tere, Kalevipoeg, jõudu kah!" Kalevipoeg: "Tere jumaleme! Jõudu tarvis!" Siis küsinud Jumal: "Noh, Kalevipoeg, mis sa siin teed?" Kalevipoeg vastu: "Ma teen enesele põldu!" Jumal küsinud: "Aga mis sa sääl teise käega siis katkud?" Kalevipoeg vastanud: "Ma katkun kanepisi!"

E 23513/23516 (5) < Kolga-Jaani khk. - Jakob Weltmann < Kai Parrikas (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk Vanal ajal raiunud ühe väga rikka peremehe sulane Paarika järve kaldal enese ahju kütte tarbeks puid. Kui sulane õige tugevaste töötas, tundis ta korraga, et kirves varre otsast lahkus ja järve sulpsatas. Küll katsus sulane kirvest vee seest kätte saada, aga kudagi moodi ei läinud seda õnneks veel veest välja tuua. Raske ja rõhutud südamega läks sulane kodu peremehele oma õnnetust kõnelema ja uut kirvest saama. Kui sulane oma peremehele oma lugu oli ära jutustanud, kargas ihnsa peremehe süda tigedaks ja ütles: "Kui sa tõbras kirve olid järve lasknud, siis raiu käpuga, aga puusüld olgu sul õhtuks valmis, muidu ei saa sa süia ega päevapalka!" Sulasel ei aidanud muud nõu midagi, kui kõmpis järve juurde tagasi, otsis uuesti, aga kõik asjata. Sulane istus õhkates kaldale maha ja jäi murest rõhutud südamega mõtlema. Korraga kuulis ta veekohinat ja nägi järve pääle vaadates üht ilusat neidu ligemale ujuvat. Sulane lõi kohkuma. Neiu lõi poolest kehast saadik püsti ja küsis naeratades: "Kallis noormees, miks sa mures oled?" Sulane kaebas oma häda ja õnnetust. Neiu aga vastas: "Ära muretse midagi, küll ma otsin sinu kirve ülesse!" Ilus neiu kadus vee alla, tuli aga jälle silmapilk tagasi, näitas vaskkirvest ja küsis: "Kas see on sinu?" "Ei," vastas noormees. Neiu käis jälle põhjas, tõi hõbekirve nähtavale ja küsis: "On see siis sinu?" - "Ei," vastas mees. Kolmat korda välja tulles ja kuldkirvest näidates küsis: "See on siis ikka sinu?" - "See ei ole ka," kostis mees. Neljandal korral tõi vesineiu nooremehe enese kirve nähtavale, keda mees suure häämeelega omaks ütles ja vastu võttis. Õiglase meele palgaks kinkis ilus vesineiu temale kõik need nähtavale toodud kirved ja kadus isi vee alla. Sulane tegi oma töö valmis ja läks kodusse, kus ta juhtunud lugu ka peremehele kõneles. Peremees mõtles: "Rumal mees, et ta korraga neid kirveid vastu ei võtnud, kui pakuti! Oh, lähen ja toimetan seda paremini." Ta pani kolm kirvest õrnaste varre otsa, läks siis järve äärde, raius ja pildus nad kõik ükshaaval järve. Nüüd kurtis mees kirveid taga. Vesi ilus neiuke tuli tema häälitsemise pääle veest välja ja küsis, mis viga. Ihnus peremees rääkis oma õnnetust. Neiu kadus korraga vee põhja ja tõi kolm kuldkirvest nähtavale ja küsis: "On need sinu omad?" - "Jah, needsamad ongi minu," rääkis ihnus ruttu ja tahtis neid enesele võtta, aga korraga sulises vesi ja veeneiu oli kõige kirvestega kadunud. Peremees ootas, ootas, aga ei ilmunud enam midagi, kuid süda valu täis, kõigist kolmest irvest ilma. Kodu jõudes varastas ta ometigi sulase kirved, mida vesineiu oli kinkinud, ära. Sulane läks jälle puid raiuma järve kaldale, kuid varastud kirved tulivad temale meele, ta istus järve kaldale ja kurtis neid taga. Vesineiu ilmus ja küsis: "Mis sul, noormees, jälle viga on?" Noormees kõneles oma õnnetust, mida ihnus peremees temaga oli teinud. Vesineiu kadus vee põhja ja ilmus peagi jälle ja andis noore mehele ühe valge kivi, üteldes: " Ütle selle kivikesele, mida sa isi soovid, siis saab sul seda olema" ja ilus neiuke kadus isi kui tina tuhka. Noormees imestas esiotsa, pärast aga katsus kivikesega proovi, üteldes: "Kivikene, muretse mulle minu kallid kirved tagasi!" Peagi olivad kirved sääl. Sulane läks kodu, ütles ennast peremehe teenistusest lahti, hakkas isi oma pääle elama ja oli ütlemata rikas mees kivikese abil. Kai Parrika suust.

E 23534 (8) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Halgjas Poiss pidanud suvisel õhtul oma kallikest vaatama minema. Olnud kaunis valge öö. Poiss saanud juba üsna kallikese kodupaiga ligidale. Korraga näinud, hallis riides neiu tuleb temale vastu. Pikemal silmitsemisel näinud, et ongi tema oma kallis Miina. Poiss sirutanud teisele käe vastu, teretanud ja ütelnud: "Näe imet! Sa Miina käid nagu halgjas hallis riidis." Saanud seda ütelnud, kui tüdruk korraga eest ära kadunud kui õhk, poiss aga sulpsatanud saueauku, mis vett täis olnud. Sellest ajast saadik pole poiss julgenud enam ööseti kallikese ega muude tüdrukute juure minna. Jüri Evartovi suust.

E 23537 (10) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Jüri Evartov (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pitk mees Kooliõpetaja tulnud laupääva õhtul mõisast lugemise tunnilt. Tee viinud teda metsast läbi. Korraga kulnud ta ühe puu alt nagu oigamist. Ta vaadanud sinna poole ja näinud, et puu najal ilmatu pikk mees seisnud. Kuusk olnud küll pikk, kuid mees olnud veel üle kuuse. Selle loo üle järele mõteldes, läinud kooliõpetaja koju. Teisel päeval saanud kuulda, et mõisa tallmeister ennast olnud ülesse poonud ja just sinna puu külge, kus kooliõpetaja pitka meest näinud. Jüri Evartovi jutt.

E 23544/23545 (15) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Paar näkilugu Valge jõe ääres Sinipalu heinamaal olnud kaks plikakest karjas, need näinud seal valgeis riidis neiut edasi-tagasi kõndivat. Neiu kudunud musta sukka ja laulnud ise: "Kujun, kujun surnu sukka, kujun kooljal koiva katet." Tütarlapsed läinud uudishimulikult lähemale. Neiu tõmbanud tütarlapsi kääga, otsekui kutsuks neid ligimale. Kui need pole julgenud minna, sest neiu laul kõlanud nende meelest väga hirmsasti. Nüüd läinud neiu jões oleva suure kivi otsa, viskanud enesele vett üle pea ja laulnud kolm korda: "Tund on tulnud, mees pole jõudnud!" Siis aga hüpanud plumsatades vette, kuhu ta ka jäänudki. Pole kaua aega mööda läinud, kui sinna kohta mees ära uppunud.

E 23545 (16) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg < Joh. Blumfeldt (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees armastanud püssiga metsas kolada. Kord olnud jälle Valgejõe ligidal. Olnud varahommiku, tedrede mänguaeg. Mees läinud edasi, näinud: naesterahvas kõndinud jõe ääres. Sellel olnud helekollased juuksed ja lausa pruun nägu. Mees mõtelnud: "Kes see nii vara ometigi peaks siin jõe ääres olema?" Hakanud naesterahva poole minema, kuid see põgenenud eest ära, mees läinud kiiresti, naesterahvas veel kiiremini. "Mis näki jalad tal on, et järele jõuda ei või," pahandanud mees. Ehk ta küll tasakesi ütelnud, kuulnud naine ometigi, vaadanud korra ringi ja hüpanud vette. Vesi vulisenud, selle hulgast kostnud aga jahimehele ka hele naermine kõrvadesse. J. Blumenfeldti suust.

E 23548 (3) < Ambla khk., Tapa - Otto Hintzenberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui piima toonud lehma piima esimest kord keedetakse, pannakse selle sisse kolm lepakoore tükki ja hõbesõrmus. Lepakoore tükid aitavad, et loom punasesse ei jää, sõrmus mõjub aga, et looma nisad ei lõhkne.

E 23551/23552 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näki omandus Korra käinud näkk ühest järvest välja, ta istunud järve äärde ühe kivi pääle maha, sääl suginud ta kuldkammiga pead ja laulnud üht imelikku õrna laulu. Järveäärne rahvas rääkinud seda lugu ka võerastele ja ükski pole seda uskunud. Korra läinud üks vaene poiss sinna järve ääre. Kuu vaadanud taeva võlvilt ja mitu tuhat tähte säranud kuldhiilguses. Noormees istunud sinna kivi ligidale maha ja vahtinud looduse ilu. Natukese aja perast kohisenud vesi ja näkk tulnud veest välja, kivi otsa istunud ta maha, hakanud jälle pead sugema. Noormees tõusnud tasakeisti maast üles ja läinud neiu poole, aga kui see seda märganud, siis olnud ta läinud ja oma kuldkammi sinna maha jätnud. Mees võtnud kammi ja ütelnud: "Mina olen süüdlane, et ma neiu ära hirmutasin, mina pian see kamm talle tagasi andma." Ja kui ta kammi veel oli vaadanud, siis viskas ta tema laenetese, sedamaid avanud ka noormehe silmade ees ennast üks kullaga tehtud tee ja mees läinud seda teed pitti järve ja ta jäänud sinna igaveste elama. Johan Rootslane Vastse-Kuustes.

E 23553/23554 < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Johan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Punapoiss Ühe korra põlenud ühel mehel karjalaut ära, ehitanud uue, uues laudas aga jäänud loomad hirmus kõhnaks, hakanud põdema ja mõned neist surnud ju ära. Mees uurinud lugu järele, läinud lauta vahtima, äkist aga kuulnud ta, kuida hobused ja teised loomad tampima ja häälitsema hakkasid. Mees tõmbas tikuga tule üles ja näinud nüüd, kuda üks Punapoiss hobusid ja teisi loomi hirmsast malgutanud ja muidu piinanud. "Poiss, mes sa sääl teet?" küsis mees. "Karistan loome, nad põrgulised roojastavad ju minu söögilaua ära, tarvis ju keelda! Sina peat see laut teiste kohta ehitama," ütles Punapoiss. "Kuhu ma tema siis ehitan?" küsis mees, "ehk kuhu ma tema õige pian veel ehitama, tulep ju hulka kulu kanda, kes selle ära tasup?" "Mina ise tasun kulu ja valitsen kotuse," ütles Punapoiss. Nüüd läksid mõlemad kotust vaatama. Esimeses kohas küsis Punapoiss: "Maa, mes moona võtad?" "Üks nuumhärg ja hobune," ütles maa. "Seda on palju," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Nüüd küsis Punapoiss uuesti: "Maa, mis moona võtad?" "Üks härg," kostis maa. "Palju on ka seda," ütles Punapoiss ja nad läksid jälle edasi. Siin küsis Punapoiss jälle: "Maa, mis moona võtad?" Maa kostis: "Kaks kanamuna!" "Noh, seda ei ole palju," ütles Punapoiss ja andis mehele ehitusraha ja kadus ise jälle laudaseina alla ära. Mees ehitab laudad sinna kohta, kus kaks kanamuna maa moonas tahtis ja tal olli edespidi karjaõnn ütlemata hea. Jutus Vastse-Kuustest. Johan Rootslane.

E 23554/23556 (1) < Võnnu khk., Vastse-Kuuste - Peeter Rootslane < Hindrek Rootslane (1896) Mt. 752. Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Jeesuse teod. Kui Kristus veel maa pääl kõndis, siis ollid nad Peetrusega kahekeisi kõndimas ja ühe korra läinud nad ühe peresse öömajale, sääl olnud rehi ülevan ja kui peremees homigu rehele tulli, siis tullid ka Jeesus Peetrusega peremehele appi reht peksma. Ajasid koerad tuast välja ja teinud pahma seks. Nüüd tõmmanud Peetrus tikuga (või kust ta see tule saanud on mulle teadmata) üles ja pistnud kaerte sisse. Peremees, kes seda näinud, arvanud kohe, et nad panevad tare põlema ja ta löönud Jeesusele. Kui tuli suures läinud, siis hüüdnud Peetrus: "Laurits, ära lao otsale mine!" ja tuli jäänud kohe vähemaks. Ollid kaerad ära põlenud, siis olnud terad ise hunikus, õled ise ja haganad ise hunikus. Peremees naernud iseeneses: "Nüüd on mul rehepeksmine hoobis mänguasi!" Kui Jeesus Peetrusega ära läinud, siis hakanud peremees ise ka nõnda reht peksma, pannud tule vilja sisse ja ise vahtinud, et see aga lao otsale ei läheks. Tuli läinud aga suureks ja mees hüüdnud: "Laurits, ära lae otsale mine!" Aga Laurits ei pannud sest tähelegi, vaid läinud lao pääle ja tare põlenud maani maha. Siis tulnud mehel meelde, et ta Jeesusele oli löönud. Jutustanud Vastse-Kuustest Hindrek Rootslane.

E 23561 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanadest kohtadest Kurista Tondimägi on üks vana hiie-või ohvrimägi, ta on Jurjevi ja Räpina postitee ääres. Jurjevist on ta Räpina poole minnes pahemal pool, umbes 24 1/2 versta kaugel, muidu on ta uhe suure kuuse ja kolme kasega ehitatud ja need puud on otsata vanad. Mägi ise on otsast natuke laasik, muidu on ta ümarik ja teisest kaldast teiste umbes 200 sammu risti üle mõõtes. /Joonis/

E 23562/23563 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sõakääpad Üks sõakääbas on Võnnu khl. Ahja vallas Miku talu maa pääl. Ta on täis inimeseluid ja vanu sõariistu ja sääl on imestamise väärt suuri luid. Üks sääreluu on nüüdse aja sääreluuga kõrvu mõõtes pool pikem. Korra toonud üks mees ühe sääreluu säält kääpast ära ja pannud ta kodu aia ääre, et kui mõni tuleb, siis on hea näidata, kui suured inimesed ennevanast on olnud. Ööse hakand mehel jalad valutama ja unenägo olnud hirmus ja keegi hüüdnud: "Puhkepaika! Puhkepaika!" Mees viinud teisel hommigul luu jälle kääpase tagasi ja saanud nenda sest kohutavast asjast lahti. Teine kääpas on ühes Kuristal olevas metsas, kus ta Hundikuhja nime all seisab. Ta on õige suur ja ümarik. Teine on ka sääl ligidal ja see on pikergune.

E 23563 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kohanimedest Suuresaare mets Kuristal on oma nime ühest vanast saarepuust saanud ja saarepuu olnud väga vana ja ära kuiunud. Ühe korra olnud pühapäeval suur marutorm ja kirikulised sõitnud kodu, aga tee käinud just sellest saarepuust mööda ja kui ühel kirikulisel hobune sinna saare kohta olli jõudnud, siis murdus puu maha ja lõi mehe vigaseks ja sest ajast saani kutsub rahvas seda metsa Suuresaare metsaks.

E 23563 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Pähna oruks hüiab rahvas Kurista mõisa peralt oleva Rootsi talu suurt orgu. Oma nime on see org jälle ühest suurest pähnapuust saanud.

E 23563/23564 (3) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mussjärveks kutsutakse üht veikest järvesugust lombikest. Oma nime saanud ta sest: "Poiss ja tütruk saanud sääl ühes põõsastikus kokku, poiss küsinud tütruku musu ja üks venelane seisnud teisel pool järve, tütruk näinud selle ära ja näidand käega venelase pääle tähendates, et poiss tasa räägiks. Venelane aga mõistnud seda käega näitamist teiste, ta arvanud et selle järve nimi on Musu ja ta ütelnud ka kohe: "Eta muss osero" ja sest saani saanud rahva kätte see nimi.

E 23567 (7) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mai vastu võtmine on ju ka tähtjas. Õhtu 30. aprl. tehakse tuli kuskile nurme pääle ülesse ja sinna tulevad poised ja neiud ja tantsivad ja igaüks toop ka hagu või puid tulesse, et ta sel aastal niisama lehkasi nagu lehkaja lehekuu. Kõrtside juures panevad kõrtsimehed see tarvis suure kadakahuniku põlema, et siis rahvas hästi sinna koguksi ja talle raha tooksi viina ja õlle eest.

E 23567 (9) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes siis enesele raha soovis, see läks tare pääle katusseunka või kahrupersede ja vahtis säält läbi musta täku rangide põhja poole, kus siis vanapagan raha pidi kuivatama nagu seda muinasjutud räägivad.

E 23657 (10) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teised, kes linnukeelt ehk suurt vanadust enesele soovisid, läksid sõnajalaõisi otsima ja kui midagi näha ei olnud, siis arvasid otsijad, et nad oma süü perast ilma jäid.

E 23571 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Nüüd toodi metsast üks kähar kuusk ja seda nimetadi "jõuluingliks". Sellest kuusest viidi igale loomale natuke toiduga üten, et loomad siis teise jõuluni hästi terved ja rammusad pidid olema. Õhtu, kui hämaraks läks, siis võisid noored ja vanad kõik tuleviku ette ära seletada. Tuba sai puhtaks pühitud ja pühkmed ühe matti sisse pantud, mida peremees hõlma võttis ja siis sellega põllu pääle läks, kus ta matti pühkmetega kummuli käänas, ühe pussnua, mida ta selle tarvis kodu põue oli pannud, nüüd selle matti ala pistis, ise kummuli pääle heitis ja kus ta nüüd tuleviku õnne valvas.

E 23573 (27) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
/Uueaasta/ Õhtu, kui juba väha hämaras läks, siis tegi peremees lepapuust teiba ja pistis iga hinge jauks, mis majas elasid, ühe teiba lume sisse püsti ja kelle teivas maha olli kukkunud, see suri sel aastal ära.

E 23575 (37) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure reedi hommungul, siis pidid lapsed lastusid tuppa kandma, et suvel hästi rohkest linnupesi leiaks.

E 23576 (47) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm pajupuust keppi kooriti valgeks ja need panti laudakatusele, et kui suvel mõni siug ehk madu loomadese pidi puutuma, siis olli nende keppidega hea arstida.

E 23577/23578 (51) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lehmapiim venis, siis olli keeki puugi sitta laudaläve ala toonud ja nüüd olli tarvis puugisita toojad kätte saada ja see sündis sedaviisi. Kaks pihlakat said kodu toodud ja siis oherdiga mulk teise sisse soohitedud ja siis teine pihlakapunn teisele selle augu sisse löödud. Nüüd sai see tükk tuhakoldesse visatud ja pahema jala kontsaga kolm korda pääle löödud, kusjuures sai üteldud: "Verise, higise ja tulise kuradi nimel!" ja veel järele siunatud: "Homme ole sa, põrglasenägu, siin!" Nüüd pidi see inimene teisel päeval sinna tulema. Siis olli ka mõni asi, mis ta otsma tulli, aga seda ei tohitud talle anda, sest muidu ei saand midagi abi.

E 23578 (53) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Karjane ei tohtinud iial pihlakast vitsa pruukida, sest siis hakkasid loomad verd kusema.

E 23578 (54) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ei tohtinud karjane ka hundi ehk jänese nime nimetada, selle asemel aga va metsa hall ja argpüks.

E 23579 (55) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) < Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kevadel sai põld ka ära õnnistatud, mis nii sedaviisi sündis: "Üks veeämber veega, kuhu igast vilja seltsist natukese sai sisse raputatud ja siis iga nurme pääle ühe saunavihaga seda vett raputatud, kusjuures kolm kord sõnati: "Isa, pojuke! Isa, pojuke!"

E 23581 (66) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Arstiti ka saunas, enamiste vihaga. Kui mõni paise või koeranael ihu külge ajab, siis saunas löödi kiige eesmalt kolm kord jalatalla ala või kontsa ala, kusjuures veel sõnati: "Rohi välja, rohi välja!" jne. Perast aga löödi jälle kolm selle haige pääle.

E 23581 (67) < Võnnu khk. - J. Peeter Rootslane (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui laps ära nõiutu arvati olevat, siis vihuti ka seda saunas, kusjuures jälle lausuti: "Sopp, sopp, soone pääle, vihalehes nõiutu veere pääle."

E 23582 (69) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Et aga sauna arstimise ja kiige nõiduse asemeks on tarvitadud, seda tunistavad need järgmised tööd: puuki, lendvat, katku, halli ja luupainajat olla saunas tehtud.

E 23582/23583 (71) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Lendvad, seda tehtud ka neljapäeva õhtu, kuid ainult üks ainus õhtu. Pääks võetud selle teha suur nõel ja taha pandud talle kivi või tükk tina. Kolm kord visatud teda üle pahema õla, öeldes: "Sünni liide, linnukene, tõuse taadi tondikene! Käi üle maa, mere, käi läbi tule ja vee!" Nüüd pidi lendva ennast lihaks ümber muutma ja ka oma peremehe sõna pääle igasse kohta minema, kus see aga soovis. Terav ots käinud tal eel- ja jäme ots, see olnud tagapool.

E 23583 (72) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katku, seda tehtud saunas, metsas, tuas ehk üleüldse, kus sellekohast materjaali olli. Katk, see olnud päris inimene, talle pandud igast tõbest ja hädast üks tükk või tilk ehk saanud ka tõbedega kokku määritud nagu koeranaelte, sureja ihuga, sivvu lihaga jne. Katkud olnud värvi järele: rohiline olnud inimeste katk, punane olnud loomade katk, hall olnud aga kiigi taimede tarvis.

E 23583 (73) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hall see olnud üheksast seltsi verest kokku pandud: inimese-, koera-, lehma-, kassi-, hobuse-, sikka-, lamba-, kitse- ja seaverest. Ka olla tal kiik keeled selged. Tal olla nägemine ja kuulmine küll, aga tundmist ei olevat tal mitte sugugi.

E 23587 (26) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui leivad ahjust välja võeti, siis ei tohtinud leivaahju iial ilma puieta jätta, sest kui ahi tühjalt oleks seisnud, siis ei oleks tema sisse ka kunagi leiba enam saanud.

E 23594 (1) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Läsjanaise pedakast ja ta nimest Üks vana pedakas saisab praegugi veel Kurista karjamõisa (Lilumõisa) maa pääl. Ta on üks kähar puu ja oma nime on ta muistese juttu järele järgmisel viisil saanud. Korra surnud ühel naisel mees ära. Mees saanud maha maetud ja naine jäänud teda perra leinama. Kui kolm nädalat mööda olnud, siis kästud naisel nimetud pedaka juure minna. Kui naine sinna läinud sai, siis kuulnud ta oma nime nimetavat. Ta vaadanud ülesse ja näinud sääl omma meest valgis riides seisvat ja üht käsulauda käes pidavat. Kui mees ära kadunud, siis tulnud naine kodu ja surnud kolme päiva perast ära.

E 23594 (2) < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tõine jutt räägib, et korra olnud ühel naisel ainus poeg, see surnud ära ja nutnud väga omma poega taga. Korra teinud see naine teiste töölistega selle põllu pääl tööd. Kui töörahvas jälle jutu selle naise poja pääle käänanud, siis hakand naine jälle nii haledaste nutma, et ta ära surnud. Sinna kohta istutadud ka see pedak, kuhu see naine surnud.

E 23595/23596 < Võnnu khk. - Peeter Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kullakoobas Ühe korra mänginud lapsed ühe kengo pääl. Üks herra tulnud sinna ja hakanud ka nendega ühes mängima. Herra olnud aga hea osav mängija, võitnud lapsed kõik ära ja löönud kepiga vastu maad. Kohe olnud kõik mägi tuld täis ja üks laps hakanud Issameie palvet lugema. Kohe kadunud herra säält ära. Ta olli nägemata tulnud ja nägemata ka ära läinud. Lapsed ei julgenud enam sinna mängima tulla. Ja üks sääl elaja vanamees teinud sinna mäe sisse enesele keldri. Keldrisse pannud ta kõiksugu kraami. Ühe öö läinud ta välja ja näinud enese keldri kohal tule põlemas, ta läinud sinna vaatama, kes sääl tuld teep. Kui vanamees sinna ligidale olli saanud, siis nägi ta sääl, et vanapagan raha kuiuvad. Kohe peitis vanamees ennast ära ja vahtis salaja, kuhu vanapagan raha paneb. Kuke ajal siis hakkas vanapagan raha oma koopase matma, mis mehe koopaga kõrvu olli. Kui vanapagan ära olli oma töid toimendanud, siis aevastas ta üks kord õige tugevaste ja kadus ära. Mees läks nüüd kullakoopa juure ja hakkas otsima, aga ta ei leidnud mitte midagi. Mees mõtles järgi, kas vanapoiss midagi kavalust või nõidust ei pruukinud. Mehel tulli nüüd meele, et vanapagan aevastanud, mees ka aevastanud ja kohe tulli kuld välja ja seda olli sada vakka, mees sai põhjatu rikkaks. Kui ta kolm aastat nii olli elanud, siis poos ta ennast ära.

E 23606/23608 (3) < Harju-Madise khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jakob Preimann (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Vanaveski jõe näkk Madise Vanaveski jões olnud kord üks näkk, mis tihti näha olnud. Vahel olnud ta nagu naene, kel laps üssas. Aga enambiste ikka olnud tüdruk, iseäranis nääriööse jää pääl istunud ikka, ja jaaniööse suvel laulnud ta, aga nääriööse nutnud. Läinud aga keegi nääriööse üle jõe minema, selle ütelnud ta: "Kuule, ära mine, pea kinni!" Kes seda kuulnud ja tagasi läinud, sel pole viga ühtegi olnud, kes aga edasi läinud, see uppunud ära. Kord läinud üks mees üle minema, näinud näki jõe pääl olevat. Olnud julge mees, pole midagi kartnud. Küll hüüdnud ka näkk selle: "Pea kinni, ära mine!" Pole tõine hoolinud, vaid läinud edasi, sääl aga murdunud jäe ja mees kukkunud ja uppunud ära. Ning viimate polegi ka julgenud palju keegi säält käia. Kord olnud aga ühel mehel nääriööse üle jõe asja ja läinud sinna minema, näinud ühe tüdruku jäe pääl istuvat ja nutvat, mõtelnud kohe, et ehk vahest on näki. Nii olnud ka. Hüüdnud ka selle: "Kuule, mees, ära mine, pea kinni." Mees jäänud seisma ja ütelnud: "Mis sa tahad?" Nüüd ütelnud näkk: "Tuhat tänu sulle selle sõna eest, sina oled mind vaevast pästnud. Oled esimene, kes minuga midagi kõneles. Mina olen tüdruku tütar. Minu ema sünnitas mind kahekümne aasta eest nääriööse siin jõe jää pääl, aga peran on minu sündimist uputas ta ennast minuga ühes ära, aga sest saadik pean mina iga nääri- kui ka jaaniööse siin olema. Aga võisin siis alles lahti saada, kui keegi inimene minu käest midagi küsib. Et sina seda oled teinud, pääsen mina ära." Ja kadunud ära. Mees läinud kodu, käinud, kus vaja käia olnud, tulnud ilma äpardusteta kodu. Kõnelenud lugu ka tõistele. Ja sest pole keegi sääl näkki näinud. Mehel olnud aga see aasta õnnelik elamine, kõik, mes ta ette võtnud, läinud hästi korda. Jakob Preimanni suust Varssavis, aga Madise kihelkonnast päri.

E 23608/23609 (4) < Rapla khk. < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tondi nägemine Mees tulnud Tallinast kevade poole talvel voori päält kodu poole tulema, jäänud aga tõistest voorimeestest maha. Vandunud selle üle palju. Tee, mille pääl nad sõitnud, käinud jõekallast mööda. Jõgi olnud juba lahti. Korraga näinud mees, kuda saaniga kaks meest, kaks valged hobust ees vett mööda sõitnud, mis vesi suitsenud. Mehe kohal jäänud peatama, mehel tõusnud nahk hirmu täis, ütelnud: "Jumal, tule api!" Nüüd kärgatanud tõine: "Miks sa siis meist siia kutsusid?" Andnud hobustele piitsaga nii pihta, et tuli välja tulnud ja sõitnud ära. Ühe kõrtsi juures jõudnud selsimeestele järele, olnud aga veel nii hirmunud, et pole rääkida saanud, vaid tüki aja perast toibunud. Mart Õre suust Varssavis, aga Rapla kihelkonnast päri.

E 23657/23658 (4) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahakatal Ühel poisil oli unes rahakatalt juhatatud: "Tõuse üles ja mine metsa alla, sääl on metsa ääres üks allik, sääl on rahakatal sees." Poiss oli ka julge olnud, tõusnud üles, võtnud suure teiva õlale ja läinud nimetatud allika juure. Kui ta sinna oli saanud, näinud ta katla, sääl pistnud puu sangast läbi ja kangutanud juba üles. Oleski pea katla välja saanud. Kui ta üles oli vaadanud ja näinud, et peenart mööda tuleb üks must siga tema poole ja lõuad laiali. Poiss oli seda näinud, lasknud katla tagasi ja pistnud pukama, aga ei oleks ta mitte üles vaadanud, siis oleks ta katla ühes rahaga kätte saanud. See must siga oli katla hoidja, kes säält peenart mööda alla tuli, ehk paremini ütelda - see oli silmaviirastus.

E 23658/23661 (5) < Viljandi khk., Vana-Võidu - Hans Maaten (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas poiss jaanipäeva õhtu tuld oma särgis kandis Ennemuistne jutt. Hans Maaten Ühel jaanipäeva õhtu läinud ühe talu tütrikud ja poisid õitsele ja säält olnud ka saunanaise poeg ühes, kes vaesesti oli elanud. Kui nad juba nalja ja kõik olid juba ära teinud, hakkas neil viimati külm saama, aga kellegil ei ole tuletikka juures olnud. Kesköö aeg näinud nad eemalt ühe tule, aga keegi ei ole julgenud sinna minna. Viimati ajanud teised seda saunanaise poega, see pidi vägisi minema. Kui nüüd see tule ligidale saanud, vaadanud ta salamahti läbi poosaste tule poole, sääl olnud kaks meest ja seganud tulesüsa harkidega umber. Poiss oli hirmuga ära tahtnud minna, aga nemad näinud ära ja kutsnud tagasi. Kui poiss tule ääre oli tulnud, küsisid, mis teda siia ajas. Poiss seletanud ära, et teda vägisi siia tuld aetud otsima. Nüüd käskinud mees poissi sõrgihõlma laiali lautada ja mees pannud kolm kühvletäit süsa poisi särgihõlma sisse ja ütelnud: "Keegi ei ole selle ajaga enne sind siia veel juhtunud." Nüüd oli poiss ära läinud, aga mõtelnud: "See ei ole õige tuli, ta ei põleta mu särkigi ära." Poiss pannud tulesöed põesa alla ja ise läinud teiste juure. Et juba hommik väljas oli, siis ei olnud tuld enam tarvis. Kui teised õitselesed kodu hakkasid minema ja ära olid läinud, siis läks poiss sinna põõsa juure, kus ta tulesöed maha oli pannud ja vaata imet - suur hunik olnud hõberublatükkisid põesa all. Poiss oli nüüd selle raha võtnud ja saanud rikkaks meheks, et enam ei ole olnud tarvis vaest viisi elada.

E 23675/23676 (1) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Rahaaugujutud Rahaviijad Umbes paarikümne aasta eest tulnud kaks tundmata võerast meest Vooruse K. talusse, küsisivad talu osta ehk renti ehk monad teist kohta ümbert kauda. Nad ütlesivad ennast Abjast päri olevat. Et õhtune aeg oli, siis palusivad öömaja. Peremees lubas neile lahkeste ka. Nüüd vaatasivad ümber õueaja ning kiitsivad selle iludust. Ööseks pantud mehed ettekambri õlgede peale magama, hobune panti talu rehe ala. Öösel olivad mehed kui tina tuhka kadunud. Pererahvas imeldasivad varaste ära põgenemise üle, vaatasivad kõik aitad ja lautad ning tallid läbi, kas võerad ehk midagi ära pole varastanud, aga ei leitnud midagi puuduvat. Kui hommikul karjapoiss karjaga metsa läks, nägi ta kopli serval värskelt segatud mulda, läinud vaatama ja näinud segatud mulla peal suure kivi kõrval suur neljanukaline kastipõhja ase hästi sügavale mulla sisse vajunud, mis tähendas, et kast häste raske oli olnud. Karjapoiss rääkis asjalugu peremehele, nüüd läks seegi lugu vaatama. Peremees kaevas august segatud mulla välja ja leitis - päris maapinna ligidal neljanukeline kastiase, mida tõeste võerad olivad ära viinud. See lugu oli ka vist unes näitatud rahaauk, mida võerad oma julgusega ära tullivad viima.

E 23676/23677 (2) < Tarvastu khk. - Johan Kala < Mai Siil (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Raha lehmalaudas Kord oli ühele vanaeitele raha lehmalaudas lubatud. Juhataja vanamees ütles: "Mine lehmalauta, seal on palju raha lehma nina ees üles tõusmas ja maha vajumas, ära karda, võta julgeste, seal on teda küllalt." Vanaeit ärganud ülesse, aga ei julgenud raha ära tuua ja uinunud jälle magama. Saanud uni jälle pääle tulla, ilmunud jälle seesama vanamees ja ütelnud: "Ära karda, vanaeit, ühtegi raha ära tuua, mine ja võta julgeste, seal on teda küllalt üles tõusmas ja maha vajumas!" Aga siiski ei julgenud vanaeit lauta vaatama minna. Selle luu olen ma vane saunaeide Mai Siilu enese suust üles kirjutanud, kellele see lugu ise oli ilmutatud.

E 23677/23678 (3) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kolm tüntrit kulda Umbes kümme aastat tagasi juhatadi Pikasilla parvepoisile unes raha, kolm musta keppi ilmunud poisile ja rääkinud inimese healega ja ütelnud: "Tõuse ülesse, võtta labidas ligi, mis siin vööruseukse kõrval seisab ja mine sada sammu kõrtsi nuka juurest otseteed põhja poole, siis kääna pahemat kätt, seal on tee kõrval lohk, seal lohu sees suur männakänd, selle kännu kõrvalt kaeva kolm korda labidaga, siis tõusevad sealt kolm tündrit kulda ülesse. See on vana sõeavarandus ja sina pead seda kolmeks jagama. Üks jagu peab praeguse rootsi valitsusele, tõine osa praegusele vene valitsusele, kolmas osa peab sinule enesele jääma. Tõuse ruttu ülesse ja ole julge, sest pika viitmise läbi võib see õnnetund mööda minna ja see ei tule enam selle põlve rahvale tagasi, sest iga saja aasta tagant on meil luba temast teadust välja anda." Kepid kadusivad ära ja poiss ärkas ülesse. Poiss mõtelnud asjalugu risti ja põigiti läbi, aga ei julgenud kullatündrit välja võtma minna, labidas olnud küll vööruse ukse kõrval, kus kepid teda olivad juhatanud. Hommikul rääkis poiss lugu kõrtsimehele ja läksivad kahekesi vaatama, leidnud ka juhatatud lohu ja suure männakännu, kaevanud nüüd kännu ümbert, aga pole enam midagi ilmunud.

E 23678/23679 (4) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Tütrukule juhatatud raha Kord juhatatud ühele tütrukule hulk raha põllu peal suure kivi juures. Kästud tütrukut, teist naiseks saanud õde ka appi võtta raha kodu kandma. Kästud neid ka anumaga natukene võid võtta ja selle kivi peale maha panna, siis tõusta raha ülesse. Õed pole aga kumbki julgenud raha ära tooma minna.

E 23683/23685 (6) < Tarvastu khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Abieluta lastest Korra oli üks mees ja ilus tütruk eksinud. Ta tahtis seda tehtud süüdi varjata ja ilma silmas ausaks ja puhtaks neitseks jääda ja mõtles, mis nüüd pean tegema, sünnib laps, siis olen ise haige, ei saa last ära peita, ei saa ka süüagi ise kätte. Abielurahva viisi kõikide kuulda ja näha tuua, siis oleks mul abi küllalt, aga siis jäeks ma ommeti terve kihelkonna näpunäiteks (jumala kohut ja igavest nuhtlust ei tulnud temal meeldegi). Korraga hüüdis üks kole heal otsekui põrmadu alt: "Luba laps mulle, küll ma siis ise sind aitama tulen! Vii ta pärast sündimist kohe tiiki, küll ma siis sulle su endise jõu ja tervise jälle tagasi annan ja veel su ilmlise au ja õnne, et sa paremat enam soovida ei või." Need sõnad olivad tütrukule esite küll hirmsad, aga mida enam ta järele mõtles, seda enam meeldis see nõu talle, sest lootus ilmliku au ja õnne peale oli suur, ja sellepärast lubaski viimaks nägemata heale soovi täita ja last tiiki viia, kui see saab sündinud. Varssi jõudis ka mahasaamise aeg kätte ja tütruk läinud üles lauda peale ilma kellegi nägemata. Seal sündinud lapsukene ilma mingisugu valuta ära ja tütruk olnud jälle terve nägu ennegi. Mässinud lapse põlle sisse ja tulnud redelit mööda lauda pealt maha, et laps tiiki viia. Mingisugu armu ei tunnud ta oma lapse vasta. Korraga aevastanud laps põlle sees ja tütruk ütelnud nägu enamiste naistel see komme on ütelda kord kui laps aevastab: "Aita, Jeesuke!" Saanud selle sõna ära ütelda, siis löönud kiigi selja tagant tütrukule tubli vummi kuklasse, nii et tütruk ühes lapsega redeli pealt maha kukkunud ja heal hüüdnud: "Ise lubasid lapse mulle, nüüd võtid jälle ära!" Tütrukul läinud kohe laps armsaks, et enam ei tohtinud tiiki viia ja tütruk jäänud ise kohe raskiste haigeks.

E 23688/23696 (10) < Helme khk. - Johan Kala (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Valgjärve tulemisest Helme kihelkonnas Koorküla vallas on üks veikene järv, Valgjärveks nimetud. Sellest järvest on palju juttusid rahva seltsis liikumas. Selle järve asemel olnud ennevanast kirik ja ka mõisa ning aja jooksul järv asemele asunud. Üks lugu jutustab, et sääl mõisas vanaste väega kuri ja rikas herra elanud, sellel olnud üks poeg ja tõine tütar ning ütlemata palju kõigesugu varandust ja pärisorjasi. Kui herra ära surnud, jätnud ta varanduse lastele üle kahe pärida. Poeg oli esimene meister kõigesuguste koerustükkide peale ja armastas jahil käimist ning hulkus päevade kaupa metsasi mööda ümber. Ka kõige koledamal kombel käis nooreherra oma orjadega ümber, kõige vähema süü eest tulli nuhtlus, vaest ka surnuks pekstud. Kõige pahem oli veel see, et nooreherra oma õde oli hakanud armastama ja sellega keelatud kombel ümber käinud. Kõik kosilased, kes õel käisivad, saadeti tühjalt tagasi ja õest ning vennast pidi ise abielupaar saama. Nooreherra oli küll kuulnud vanarahva suust seda juttu, kus vend ja õde paari lähevad, sinna saab tule ehk vee läbi hukatus tulema, aga seda peeti ju tühjaks ebausuks. Ta oli ka kuulnud, kes ussikuninga krooni või harja ära sööb, see siis linnukeelt mõista. Seda tahtis herra väega hea meelega õppida, oli ju tõisel mitme vakamaa suurused rohtajad, kus tuhanted linnud vahel laulsivad, seal oleks ka palju tarkust võinud linnukeele läbi õppida. Sellepärast käis nooreherra ise ühe vana nõia juures õpetust palumas, kuida linnukeelt peaks mõistma. Nõid õpetas, kuidas ta ussiharja kätte võib saada ja andis salvi hobusejalgade ja mõeka määri, millega ussiharja tooma minti. Nüüd saatis nooreherra tuapoisi metsa, kus usside kuningas oma aastapüha pidi pühitsema. Nooreherra andis selleks oma kõige viletsama ratsahobuse ja vesiterava mõega. Hobusejalad võiti salviga, et usside nõelamine kahju ei teeks ja mõegatera võieti tõise salviga, et siis ussihari sinna külge jäeks, et kaugelt hea ära rajuda oleks. Nukra südamega läinud tuapoiss seda kardetavad võitlust võitlema. Ta jättis sinna metsa, kus nõid oli juhatanud. Keset metsa olnud suur lagendik üleni ussidega täis täidetud, keset lagendikku suure kannu otsas istus suur uisk, valge läikiv hari peas. Tuapoiss luges targal õpetatud ussisõnad ära ja ussid lõivad kahele poole lahku ning saatsivad aidade vahelt tee kuninga juure. Tuapoiss kihutas rutuste otsekohe eesmärgi poole. Süda kees hirmust neid suuri ja jäledaid madusid nähes, mis siin kõik liigutasivad ja oma päid sisistades tema poole sirutasivad. Ruttu, ilma aeaviitmata kihutas kuninga juure, tõmmas mõegaga üle mao pea ning hiilgav maohari jäänud mõega peale. Ruttu kui välk tõmmanud ta harja ja pannud jahitasku, ise kihutanud surmahirmus kodu poole, sest usside kuninga haleda surmahädas appihüüde peale kargasivad kõik usside leegioonid tuapoissi kinni püüdma. Aga sellel oli hästi vali hobune, pealegi olivad hobuse jalad nõiasalviga ära salvitud, et usside nõelamine neile midagi ei saanud teha. Tuapoiss tänas õnne, kui ta kodu jõudis ja oli rõemus, et ta ühe neist kõige hirmsamatest lahingitest oli võitnud. Kui tuapoiss ussiharja kodu oli toonud, andis nooreherrale, see andis koke kätte, öeldes: "Prae see mulle nõnda ära, et sa ise oma suuga sellest midagi ei maitsa, vaid tervest minule pead tooma." Herra ei uskunud kokke ja pannud sellepärast tuapoisi senniks ka köögi järele valvama, et kokk mitte ussiharja ei peaks mekkima. Hakanud praad valmis saama, pidanud kokk natukeseks köögist ära minema. Seda aega tarvitanud tuapoiss enese kasuks ja mekkinud keelatud ussiharja. Kohe tunnud ta eneses imelikku muudatust, aga ei teinud sellest midagi välja. Kui nooreherra praadi ära sõi, siis läksivad tuapoisiga aeda, et kuulda saada, kas rahvajutt tõsi on ja kas saavad aru, mis linnud laulavad ja kas mõistavad käo kukkumist üles arvata. Küll kullelnud nooreherra, aga ei saanud sõnakestki aru, aga tuapoiss kuulnud ja mõistnud kõik, aga ei tohtinud nooreherrale avaldada, siis oleks tema keelatud prae puutumine avalikuks tulnud. Kord enne nooreherra pulmapidu läinud jälle tuapoiss rohtaeda kuulama, mis linnud ka pulmapidust saavad rääkima. Kohe rohtaeda jõudes kukkusivad kaks kägu tõinetõisele oma häda kurtes. Esimene ütelnud: "Täna oleme veel siin, homme peame juba siit ära minema, sest suur hukatus ootas seda tundi, kus vend ja õde laulatud saavad!" - "Ei tea, mis õnnetus siin tuleb, kas tuli või vesi?" küsinud teine kägu. "Vesi saab siia tulema," vastanud esimene. "Siis peame küll juba homme ära reisima," ütelnud tõine. Pulmapäev jõudnud kätte, võerad tulnud juba sinna ja laulatuse rahvas hakanud kirikule minema, kõik ehtinud kiriku minema ja olnud rõemsad, ainult tuapoiss ei olnud mitte rõemus. Tema rääkis nüüd kõigile, mis pidi tulema ja andis nõu, parem kes soovib ära põge/ne/da, sest tema olla linnudest kuulnud, et siia järv asemele saada, tulema laulatuse aeges. Aga seda peeti nairuks ja kõik lõbus seltskond sammus naerdes ja hirnudades oma rada, ainult tuapoiss üksi põgenes ära ja läinud ligemale külasse, et näha saada, mis pidi sündima. Parajaste saanud tuapoiss külasse ja pulmarong kirikusse, kui taevas paksu pilve läinud ja otsekui meri sinanud ning suur kohin tulnud ikka ligemale, ilm läinud pimedaks, et enam midagi ei võinud eemale näha. Paari tunni sinanud, kohisenud ja mühisenud sääl kohas, siis läinud jälle valgemaks, pilved kadunud ära, ainul paks udu varjanud maad ja katnud seda häävituse tööd kui vaibaga kinni. Kirik ja mõisa olivad kadunud, järv oli asemele tulnud. Tuapoiss oli kaks korda ujudes vee alla läinud vaatama, mis pulmalised teevad. Majad olnud kõik nägu ennegi ja inimesed tallitanud nii sama nägu maa pääl, ainult ümber muudetud - nad hingata vett õhu asemel ja olla veevaimudeks ümber muutunud. Tuapoiss toonud sealt ka kuld- ja hõbeasja mälestuseks välja. Kolmat korda ei ole enam julgenud sinna minna, siis jääda igaveste sinna teenima.

E 23696/23697 < Helme khk - Johan Kala (1896). Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Üks teine jutt jutustab Valgjärvel kala püüdmisest järgmist lugu. Üks mees läinud Valgjärvele kalu õngitsema, õngitsenud terve päeva aega ja saanud kaunis hulga suuri kalu. Õhtu eel kuulnud tasast häälekaja, üks hüüdnud: "Notsi, notsi, notsi!" Tõine ütelnud jälle, joba tuleve, ainult tölpsaba on kadunud, ei tea kos tema nõnda kaua aega viit?" Mees vaatanud selja taha lootsikuse, kus kalad olnud, aga mis mees näeb - kalad kõik kadunud, üks ainuke ilma sabata siblib veel lootsikas. Mees võttis ka selle ja viskas sisse (järve) nüüd hüütnud heal jälle: "Näe kui tölbsaba tule kah!" Mees kohkunud sellest kuultud ja nähtud olekust nõnda ära, et ei julgenud enam iialgi Valgjärvelt kalu püüda, sest ta teadis nüüd, et need altvee inimeste või vaimude sead olivad. Niisuguseid juttusi on Valgjärve kohta palju liikumas, soovida oleks, et täädumehed seda kohta läbi katsuda võtaksivad, sealt olla ka palkisid kord välja kistud.

E 23721/23722 < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Eesti maarahva elopildi Võro kreisis Põlva kihelkonnast. /joonis 1/ Joonõstas N 1. näitas enditse aja pruugitavat uhmõrt. Võetu häste jämme pedäjä tüvi ja lõigatu paraja rinna korgutsõs, rajutu sõs päältpuult lihustõ alla poolõ peenempäs, kohe sõs ka tsõõr vai jalg otsa jäetü, mille pääl terve uhmrõ saisma pidi. Ka jäetü sellestsamast uhmbrõpuust katõlõ poolõ uhmrõd kats pikkä kõrva vai vangu, millest sõs, kui uhmrõst terri vällä tühendeti, kattõ inemisega kinni võeti ja kummutadi. Vanastõlõ olnu tütrekal vai näitskoil sakõhe üüsite kesvi, ubõ ja hernete kiitmise jaon surmu. Tuutu uhmrõ nulkast keset tarrõ, võetu pilahk pirrutulõga liggi, pantu sõs matt või rohkõmb, nigu sedä kunagist pernaane hääs arvas, kesvi uhmrõhe, veetkese külmä vett pääle ja paarina tütreku nakasiva kirvõkuvtidega, kes selles kõgõ paremba valitu, ütstõsõ hoobi pääle uhmrõhe lüüma. Kesvä surmmine olnu raskõ amõt. Sagõhe väsünüvä kehvä lüüjä kogoniste ärä. Enne ei jäetü perrä, kui kesvä kogoniste koorõst puhta ja mille tähentüses si olle, et kirvõkuvvas inämb liblõt külge ei võtnu. Uhmrõit tettü ka ilma kõrvõta. Uhmrõ tegemine olnu: lastu edimält uhertiga mulk ette ja sõs käämbrega viil üle, raotu sõs puraskiga (seppä tettü peitel) häste laias. Küttetü sõs viil keresekivi häste vereväs ja palotetü neitega uhmõr sisest parajas suurõs ja silles. Kes jälle hõlpsastõ tegi, sii aie uhmrõpakku lahki ja tegi sõs tühäs ja laske peräst uhertiga kokko. Uhmräst om ka pallo vana juttõ. Kõrd olla juutas uhmrõga kirist last takah ajanu ja paljotõl kõrdõl olla juutast uhmrõ näol nättü ja nii edesi. /joonis 2/ Joonistus N. 2. näütäs enditseid ahjoriisto. 1. lauaklopist, nui peräh, om ahjoruup ja 2. om ahjo tapts, mis kõvõmbast puust võetu, kellega ahjon palavaid tokke hütsist puhtas koputadi ja üte poolõ päält tõsõ poolõ pääle tõugati ja kes alati ahjo kõrval vai ahjo pääl hoieti; üts ots olle tal kõrrat palanu ja tõine käeh hoietav palamatta. 3. Om pikk paakuuk, millel mõnõd ossa jakku siseh, kos piätäv kabõl piätäs ja kes ahjo lõkkõs patta üleväh pidä, niisama ka 4. väikene kuuk, kes esi kronksu kasunu ja kellele pikemp piätuse kabõl vaja olle. /joonis 3/ Enditsel ajal olnu pääle savist kruusi omatettü joogikäsk ausampas joogianomas, inämb viil pidatõ ja sajaaigo õllu jagamises. Joogikäsk tettü, kui vähäkist võimalik, kadaja puust, et sii mitte joogile magu ei lasõ ja et ta ka kerge puhastada ja häste nägos vällä naütäs. Niisama pantu ka kadajast vitsa häste tihedalt pääle, mille arv mitte alla 12-ne ei pidämä olõma, vitsasõlmõ ollevä käelavva takkah ja üteh kotal. /joonis 4/ Egal ajol pruukitu söögiliud tettü ka, kui sii võimalik olnu, kadajapuust. Kui sedä ei olnu, sõs ka suusõpuust, söögiliud olnu häste laga ja mattal, nelli kuusõst ehk kadajast vitsa pääl. Seda anomat pruukitu egalõ söögi panõmises, esierälde kõige vedelä ruvva jahutamises ja piimä päält koorõ võtmises. Tävvelisel majaperemehel olnu iks neljäst kuni kuvvõ livvani neid tähtsäid anomid. Kõigi puuanomatõ puhastami olnu sagõtastõ ja raskõ: tuha ja kruuusaga ümbre hõõru ja mille töönäitsikide osa olnu, ka olnu liud ainult kodonõ anom.

E 23726 (13) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui peale leiva välja võtmise ahju puid paned, siis saada neist puist tulevase eluse minna sild üle jõe (või purded).

E 23727 (32) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes uued pasklad esite jalga paneb, siis seisnud see kivi pääle ja ütelnud: ühed pasklad aga üheksad paelad, saagu kivi kõvaks ja pae sarnases. Usutakse, et selle ütlemisega pasklad kõvad saavad.

E 23730 (5) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Antud aga riiet tõisele lainuks, siis olnud selleks kõige ligem ja pruugitam oma lihaküinar. Küindre pikkus oli ja on kesk käevarre kohast või küindrenukist sõrmeotseni pikkus, sellega mõõdetud siis lainuandja poolest pikute ja ristede laenatav riie ümbre ja märgitud arv hästi meele. Pulka või nuia (kaigas) pääle aga lõigatud viljamõõdud (vakad) ja ka väljapäälsed arvud. Rehe all vilja mõõtmisel lõigatud tsälgud nuia (kepi) sisse, kui rehed peksetud, siis oli ka keppi sisse lõigatuist tsalkudest näha, kui palju viljavakku salvedes ja kottides oli. Arvukep aga sai nüüd edespiditse ajale aita katla sisse paigale pantus.

E 23730/23731 (6) < Oudova, Sträkova < Põlva khk. - Jaan Tamm (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Saivad ka välja pääl sellekompelise arvupulgaka rehknumit tehtud enamade jauskondades, aga ka talupoegade juures, et liialine arv pulga pääle mahtuks, sellest sai iga kümne jauks üks risttsalk lõigatud, veikese jautamisel osal aga tehtud üks pist õige tsalk kepi pääle, mis siis ka ainsa üht tähendanud ja kedas siis jälle kümmend tükki ühe kümnelise risti olla märkid. Seesugune rehknumipulk või-kepp tootud siis kubja poolt töö lõpul mõisavalitsuse kätte, nii sama ka talupojad oma põlluasja ajamises. Tähtsamad jaud, kus niisugumast arvupulka väljas pruugitud olnuvad: heinasaatude meeles pidamine või jautamine, heinakoormate kodu vedamisel või jautamisel, lina-ja viljahunikute meelespidamisel ja ka jautamisel, kui seda teise põllumehega kokku oli külvatud, puu süldade ja palkide meelespidamisel ja jautamisel. Ka magasis olnuvad veikesed pulgad arvu välja andmisega märgitud, mis pärast arvustust pooles lahastud: üks pool laenajale ja teine pool magasivalitsusele jäi. Sellesugumase pulga valtsimisel või salgamisel olla ka asjast kohtu alla kukkunud ja salgajaid raskesti trahvitud. Ka olla kubijal iga mõisa teutegija inimese jauks arvupulk olnud, kuhu tehtud päevad ülesse kripsitud, muidugist teada, et sealt pärast neid siis, kui mõisas kirjutajad oli, mõisa raamaduse ülese kirjutadut saivad. Praegu on veel niisugumane rehknunn vai arvupulga pruukimine alles nahaparkijade juures. Kes nahad parkija juure viib, saab ühe sõrmepikkuse pulga omale kodu viia tunistuseks, et temal nahad on tegija käes ja mitu neid oli. Pulga pääle on nahade arv tasalkudes ülese lõigatud, pulga ükspool nahaparkijast vastu võetud nahakimbu külge nööriga keidetud ja teine pool pulka naha omanikule tunistuseks antud, et sellega, kui juba nahad valmis saanud on, siis teisepoole pulga kokku sündimisel oma naha jälle õigesti kätte saab. /joonis 1/ Arvukepp, mille esimese poole pääle üht asja esimalte 25 on ülese tähentatud ja teise poole pääle teist asja 17-nega. /joonis 2/ Naha-ja magasipulk, kellest 1 pool tunnistuseks omanikule saab ja 2 pool nahade külge, tagumine ots keidetult jääb. /joonis 3/ Ilma sabata lihtsam pooles lahastud tunnistuse pulk, üks pool võtjale teine andjale.

E 23745/23747 (1) < Tõstamaa khk., Seli - J. Tõnisson < A. T. (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kaks tonti Muiste olnud ühel peremehel tont. Kui kedagi keedetud, siis viidud laudile ka sööki. Peresulane näinud seda ja ta süda olnud sellepärast pahane, ta mõtlen, kus see söök sealt peaks jääma. Ükskord laupäeva õhtu keedetud pudru ja viidud laudile ka sööki. Seda aga pannud peresulane hästi tähele ja ta võtnud nõuks seda laudile vaatama minna. Sulane läinud laudile ja mis ta näeb - kauss pudru täis. Sulane söönud muist pudru kausist ära ja sittunud sisse, siis läinud ise sealt eemale ja vaatab, mis nüüd sunnib. Äkitselt näeb ta - kaks musta meest tulevad ja hakkavad sööma. Esimene sööb, sööb ja ütleb: "Äkk, äkk." Teine: "Pupp, pupp." Söönud pudru ära. Esimene küsib: "Mis me nüüd peremehele selle hea kingituse eest teeme?" Teine: "Pistame toa põlema." "Aga kus me siis ise lähme?" "Põllal kraavi rummu all üks vana rattarumm, pueme sinna sisse." Seda aga kõik kuulatanud peresulane eemalt ja kui tuba põlema hakanud, sulane teinud kaks pihlakst punni, löönud teise teis rattarummu otsa ja viskanud rattarummu kõige tontega tulesse. Kui see rattarumm ulun ja paukun, peremees käind ümber toa ja ise nutnud: "Kus mu kuldkutsikad, kus mu kuldkutsikad!" Jutustanud A. T.

E 23789/23790 (10) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui elajaid kevadel esimest päeva välja lasta, siis tuleb ütelda: "Taevast tulgu, putku mingu, ümber männi mässaku!" Siis saada hääd piima ja võid.

E 23791/23792 (27) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui paastumaarjapäeval õuest laastusi ilma lugemata tuba tuua, siis pidada ka nii palju sell suvel linnupesasi leidma.

E 23792 (32) < Sõrve khk. - Andrei Kuldsaar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui matsapäeval puid koju tuub, siis pidada ussid halude juure tulema.

E 23794/23795 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ennemuistne jut. Kord oli niisugune mees olnud, kes ei kartnud tuld, selleperast, et ta nõid oli olnud. Seda nähes oli teine mees seda kangem hooplema, nii oli kange nõid ja kõva hoopleja kokku puutunud. Ühel korral, siis kui laada aeg olnud, juhtunud siis nad kokku ja kohe tülisse selleperast, et nõid ei pea võima tuld ära keelata, kui põleb, aga nõid ütelnud, et tuli temale midagi ei tee. Ja nüüd pidi riiul lõpp tulema. Ka löödi käed ja käemehed juurde. Noh, nõid heitis pikali maa peale ja vastane tegi tule rinde peale ja ütles: "Ise piab hakkama põlema," aga ei hakanud põlema. Nõid lugenud sõnu ja kui sõnad otsa saanud, siis ole olnud midagi tegemist enam, kuub põlenud ju ära kõhu pealt, nõid olnud pikali ja julge, ise ütelnud: "Kui küll riie põleb, aga ihusse ta ikka ei puudu." Nii olnud mees ikka pikali maas ja üks kord järsku karanud ta ülesse ja ise ütelnud: "Ah sa pagana tuli, põledab kõhu ära, ei ma sind rohkem ei usu, aga küll ma pärast sulle tahan näidata." Niisiis pidi nõid mees kihlvedu kautama ja ei saanud midagi ning rahva naeruks. Sellepärast ei maksa enne kiidelda, kui üle jõe saab, sest jõgi on sügav ja lai, kitsas põhjata, nii param karta siis, kui kahjatseda. H. Keller Kroonlinnas 22. 02. 1896.

E 23795/23796 < Kroonlinna < Pilistvere khk. - Hans Keller (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Teises kohas oli jälle läinud maja põlema ja selle peale läks kohe peremees tulepuhuja järele ja kui puhuja tuli, siis pööras ta tule ära ja tegi ilma vagase ja pööranud ühe suure puu sisse selle tule, ja siis lugenud ta sõnad ära ja tuli kustus kohe ära. Siis tänanud mees südamest, kelle tuba põlenud ja ütelnud, et see on hea, et meil nõidusi ja tulesõnu teadjad on. Siis nii oli see lugu.

E 23814 (21) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kes rahakuivatajad näeb, sii kaegu lähikses minnä ja hobese luok sinna sisse (tulle) visate, siis saab sii pool hunikud raha, mis viskaja pool luoka om, kätte ja tõine pool jääb varahoidjal.

E 23826 (1) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui lapse kõht valutas, siis pitsitati seda järgmise sõnadega: Kiirmus, kaarmus, varesel valu, harakul haigus, musta linnul muu tõbi, hundile hoolme, karule kaeve, vink vänk värist vällä, latse s.t.g. seinä pääle, kana perse parlaksti, mede latse kõtuk terves.

E 23826 (2) < Halliste khk. - Hans Reissar (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kui ronk üle karja või hoonete lendab üteldakse: Oh sina viisraak, pastlapaik, tulitukk, ahjuots, paatuust, aiaalune.

E 23843 (2) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Sai näkk Üks mees läinud Priguldi jõest linu ära likkest tooma. Näinud, jõe ääres sarveline sai maas. Mees hakanud saia ära võtma, aga oh imet, saial oli niisugune jõud, et mehe jõkke vedas ja ära uputas.

E 23843 (3) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkk hobuseks Näkk ei salli iial seda, et ta nime peab saama nimetud ehk teda ära tuntud, siis kaub ta kohe ära. Kord kisendanud ja käranud karjapoisid jõe ääres. Äkiste nägivad nad, et jõe ääres ilus valge hobune sööb. Poisid räägivad, et ta küll pisut lühem olnud kui harilikud hobused. Üks poistest läks ja ronis hobuse selga, teised poised tahtsivad ka ronida ja vaata imet, hobu läks ka ikka pikemaks, nii et hulk poissa selga mahtusivad, ainult üks poiss jäi maha, see siis ka ütles: "Teab mis näkk see on, et selle selga nii palju mahub!" Korraga oli ka hobu kadunud ja poisid leidsid endid mätta otsast, muidu oleks ta poisid tõeste jõkke viinud. Teine kord olivad kaks poissi mere ääres karjas olnud ja näinud, et valge hobune mere ääres sööb. Esimene poiss roninud hobuse selga, teine hüüdnud takka: "Lase mind ka senna näki persekondi otsa peale!" Nii pea, kui ta seda ütelnud, saanud hobusest punane ratas ja veerenud vette. Poisid said nüüd aru, et see näkk oli, kes neid oleks meresse viinud ja ära uputanud.

E 23844 (4) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ühes peres olid pere kõik maganud, üksnes vanaisa olnud veel üleval. Äkiste koputanud keegi ukse pihta ja vanaisa teinud ukse lahti. Ja vaata, sisse astus üks vanaldane tüdruk, suur raudkepp käes, läinud kohe ja istunud ahjukartsa ääre peale ja puhunud kaua vanaisaga ühe ja teise asja üle juttu. Viimaks, kui ta minema oli hakanud, siis palund ta, et vanaisa teda saatma läheks. Seda vanaisa ka tegi, aga kui suur oli ta ehmatus, kui ta tagasi tuli ja oma pere kõik tulise valu sees leidis. Ei tea, millal tüdruk neid oma kepi otsaga oli puudutanud. Nüüd teadis vanaisa, et ta katkuga oli juttu puhunud ja selle aea sees katk teisa oma kepiga pistnud.

E 23845/23847 (24) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kuidas peremees ennast hundiks muutis Kord elanud Läänemaal taluperemees, kes iga hommiku pärast teisi koju jäänud, kui teised metsa tööle läinud, aga iga kord, kui töölised metsa jõudnud, olnud peremehel juba tükk tööd ära tehtud. Siisamma olnud lugu õhtatel, töölised hakanud parajal ajal metsast koju minema ning peremees jäänud tööriistu paigale panema, aga iga kord olnud peremees kodu enne, juba söönud ja heitnud puhkama, kuna töörahvas alles sööma pidanud hakkama. Seda pannud töörahvas väga imeks, kust peremehele niisugune kärmus ometi tuleb. Ühel pääval niitnud nimetud peremees oma perega metsas ja see olnud just laupääv, päike jõudnud juba õhtu ligi, seal käskinud peremees töö seisma jätta ja rahvast koju minna, ise läinud aga küine juurde vikatisi ära panema. Sulane läinud põõsa taha peitu ja oodanud, kuni peremees minema hakkab, et ometi näha saaks, kuidas ta nii ruttu koju jõuab. Kui juba kõik töörahvas läinud olnud, siis lasknud peremees ennast käpakile, jooksnud kolm ringi ümber küini ja lausunud ise sealjuures: "Müttaka, mattaka, mööda maad, kipaka, käpaka käpad alla, sipaka sapaka saba taha, hundiks sai ja metsa läks." Niipea, kui nimetud sõnad saanud ööldud, olnud peremees täitsa hunt ning jooksnud tuhatnelja koju poole. Sulane katsunud ka järele teha ja vaata imet, kõik läinud muidu korda, aga viimased laused saba kohta unustanud ometigi ütlemata, nõnda saanud sulasest küll ka hunt, aga ilma sabata, pannud aga siiski koju poole jooksu. Koju jõudes näinud sulasest saanud hunt, et peremees juba kambris laua ääres istub ja võid-pudru sööb. Seal pannud sabata hunt käpad ukse lääve peale ja vaadanud vesiste silmadega peremehe otsa. Peremees tunnud kohe sulase ära ning öölnud tõreledes: "Miks teie, põrssad, minu jälgi mööda nuusite, mine ruttu tapuaeda sealauda taha ja pöörle seal kolm ringi ennast ümber, siis saad hundinahast lahti." Lugu oleks muidu tänapäävani saladuseks jäänud, aga peretüdruk, kel kaunis viledad jalad olnud, rutanud ka mis võinud, et pühapääva tarvis mõnda asja puhastada. Tema siis oli näinud, kui hunt ilma sabata õue jooksnud ja otse kambri ukse peale seisma jäänud, kuulnud ka veel peremehe tõrelemist ja vaatanud hundi piherdamist ja sulaseks ümber muutumist pealt. Nagu igaüks lugejatest teadvad, on naesterahvas himulikud kõik teda saama, niisama ka seegi tüdruk, nõnda on siis sulane tüdruku meelitamise peale lugu muidugi vist kõrva sisse temale rääkinud, mina olen aga tema järetulejate käest kuulnud.

E 23848 (6) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Mees ja peninukkid Kord kuulnud mees, et tema ukse taga üks väike laps sisse tahab tulla. Et lapsele külma eest varjupaika anda, läinud siis mees ka rutuste ust lahti tegema, häkkiste aga, kui mees õue läinud, varunud tema kallale hulk halla poisikesi ja tahtnud teda metsa oma pesasse viia. Mees hakkas haledaste paluma, et nad teda ära ei viiks. Peninukid ütlesivad: "Kui sa meile näitad kõik, mis sul on ja meile annad, mis meie tahame, siis meie laseme sind lahti." Mees olnud rumal ja lubanud. Peninukid läinudki tuppa ja viinud kõik mehe naese ja lapsed ära ja ise naernud suure laia suuga. Metsas olivad nad maa sisse läinud.

E 23851/23852 (12) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Ära eksinud Kui inimene ära eksib, siis satub ta vanapagana jälgedesse ja peab umbrändama. Kord juhtus üks raskejalgne naene ka metsas vanapagana jälgedesse. Poole pääva jahmerdas ta metsas ringi ega ei mõistnud metsast õige teele. Viimaks tuli tema vastu üks hall mehike ja ütleb: " Ma juhatan küll sind õigele teele, kui sa mulle seda lubad, mis sul vöö all on!" Naene mõtles, mul ei ole muud midagi vöö all kui task ja kindad, mis sest on, kui ma need ära annan, kui ma aga õige teele saan. Naene saand küll õigele teele juhatud ja hall mehike läinud oma teed, naesel hea meel, et ta oma küsimise näis ära unustanud olevad. Naene tõi lapse ilmale, varsti tuleb ka meie tuttav hall mehike naesele võeraks ja nõuab kätte seda last, sest see olla ju talle lubatud. Nüüd tuli naesele küll ta lubadus meele, aga seda ju ta ei oleks ilmaski teinud, et last oleks ära annud, seda teadis ta ka nüüd väga selgeste, et hall mees muud ei olnud, kui vanaõelus ise. Naese ahastus oli suur, kukk pidi naesel alati kaenlas olema, sest kui kukk kõristab, seda ei või vanaõelus välja kannatada, siis läheb ta ikka ära, aga ilmu aeg-aealt ikka jälle. Naene katsus küll lõik abid ja nõud, et vaenlasest lahti saada, aga ei ole saanud, poeg oli üles kasvanud ikka kuke abiga. Selgeste ei tea, kuidas ta viimaks õelusest lahti saanud, arvatakse et kiriku altarisse läinud ja seal palunud ja hinge jumalale lubanud ja siis vanaõelus on ära pehlenud.

E 23859/23860 (21) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kirikuõpetaja jääb sikuks Ühe vaese talupoea poeg oli mõisas teul käinud, seal haigeks jäänud ja ära surnud. Kui ta kiriku juure matmisele oli viidud, hakanud õpetaja taplema: "Miks ei ole mind haiguse aeal kutsutud, sellepärast ei luba ma teda surnuaea peale matta, matke surnuaea taha." Kui matjad surnuaea taga olivad kaevanud, leidnud nemad sealt suure kuldrahakasti. Mehed jäutanud raha ära, kui nad koduse olivad saanud. Kõige suurema jäu oli poisi isa saanud. Et nad selle asja salaja pidasivad ja kangeste varjasid, siis elasid kõik nüüd üsna jõukat kodust elu. Poisi isa ostis omale koguni koha ja elas kui prii mees. Ei tea, mil kombel kirikuõpetajale oli hais rahakatla leidmisest ninasse läinud, kohe hakkas ta arvama, mil kombel raha omale pärida. Viimaks leidis ta selle kõige paremaks abinõuks, tarvis ennast kuradiks teha, hirmutama minna. Selle jäuks tappis ta siku ära, võttis naha sarvedega tükkis ümbert ära ja aeas enese selga ja sõitis poisi isa juure. Kui ta tuppa astus, nõudis ta kohe, et raha peab saama välja antud, muidu saab suur õnnetus tulema, sest et see tema raha olla. Vana mees uskus muidugi, et kurat seal ta ees on ja oma vara pärib, sellepärast andis ta raha õpetaja kätte. Õpetaja läks õue ja sõitis kodusse, aga kui ta kutsari käskis oma seljast nahka ära tõmmata, ei tulnud see mitte - nii jäigi õpetaja sikuks.

E 23864 (25) < Lääne-Nigula khk., Oru - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkklaps Üks pere vanaisa läinud jõest vett tooma, kange külm ilm olnud väljas. Jõe ääres istunud väikene laps ja nutnud. Isa ütelnud: "Armas laps, mis sa nutad? Ons sul külm? Mine meile, poju, aga vaata ette, et näkid sind mitte sisse ei tõmba." Selle peale kadunud laps kui suits ära, saanud isa näkki nimetanud. Sest saanud siis isa aru, et laps näkk olnud.

E 23864 (26) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Näkktüdruk. (Haeskast) Üks peremees oli läinud jõe ääre vaatama, kas on nii sügavat vett ka, et võib linu ligusse viia. Jõe ääres nääb mees, käib üks ilus punase ratikuga kaelas tüdruk. Mees küsib: "Mis sa siin käid, kas sa tead, on siin ka kohta nii sügavat, et võib linu likku tuua?" Tüdruk kadunud ära, nii et mees imeks oli pannud, ei tea kuhu ja ei vastanud midagi. Kodu rääkinud mees oma nägemist. Teisel pääval läks mees linu likku viima jõkke ja uppus ära. Siis teadsivad kodused rahvad küll, et nägemine, tüdruk, muud ei olnud kui näkk.

E 23865/23866 (28) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses < A. pere perenaine (1896) Trükitud väheste erinevustega: M. J. Eisen. Kodused jutud (1896), lk. 52-53; J. Jõgever. Eesti muinasjutud koolidele (1924), lk. 251 (viidatud Eisenile, 1896); C. Stern. Estnische Volkssagen (1935), lk. 207-208, nr. 278 (viidatud Eisenile, 1896); M. J. Eisen. Esivanemate varandus (1958), lk. 110-111, nr. 86. Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katkupoiss Haeska küla A. pere Mart tulnud ühel kevadisel õhtal suurel katkuaeal väljast kodu poole. Külasse minnes, üks võrst külast eemal, mitte kaugel tee äärest liivaaukus nääb ta: nutab üks poiss. Mart teretanud poissi ja küsinud järele, kes ta on ja mis ta teeb. Poiss esiteks niikui oli ehmatanud niisuguse ootamata külalise üle, kaua aega ei saanud ta sõna suust välja. Viimaks ometi oli ta ütelnud: "Mina ei puutu sinusse, ära sa puutu minusse ka. Mine nüüd kodusse, ära sa külva ega künna, mine ehita metsa omale maja. Senna mine oma perega ja ela seal niikaua, kuni mets hakkab loomi vihama (see on, kui hunt hakkab loomi murdma), siis tule ära. Kõik tähtpäävad pead sa pidama, ühtegi tööd ei pea tehtama, selle läbi tuleb õnnetus majasse. Neljapäävä õhtal ei tohi kedrata, siis surevad lambad ära. Reedel ei või sealiha keeta ega pastlaid lappida, siis saavad otsa sead ja loomad. Reedel ei tohi ka pead sugeda, siis langete saksa viha /alla/. Hoia ennast aga ka, et sa sellest kellegile ei räägi." Mart tänanud õpetuse eest ja lubanud suu pidada. Selle kevadel ei teinud siis Mart ei ühtegi seemet maha, et teised küll teda naernud. Mart ehitanud metsa maja ja elanud seal oma perega ilma vigata, kuni hunt ühe looma ära viinud, siis läinud külasse tagasi. Kõik küla oli pea katku läbi ära hävitud. Mardil oli nüüd vilja lõigata küll, mis teised olivad külvanud. A. peres sai ikka kõik tähtpäävad ja õhtad karvapealt täidetud ja palju teisi kuntsta, nii kui kervede ja pöitlite loomade alla viimine ja oherdite viimine sigade alla jõululaubal. Kord on kogemata sulane reedel pastlaid lappinud, kohe surnud lehm ära. Niisamma saanud ka kord sealiha reedel keedetud, kohe söönud emis oma põrsad ära. Need maea palgitükid peavad praegu veel olema A. pere lauda ees, mis ennemuiste Mardi maeaks olnud metsas. Praegune A. pere maea on juba kolmas uus maja. Praegu aga ei pea noor perenaene enam neid vanu kunsta ja ütleb, et ei ole ka midagi iseäralikku juhtunud. Katkuaegsed hauad on aga praegust veel Haeska küla väljal.

E 23866/23867 (29) < Lääne-Nigula khk., Oru v., Haeska k. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Katk Kord oli ühe naesele ööldud ühe hääle läbi: "Kui sa magama lähed, siis võta kõik oma viis last ühe käe peale." Naene heitnud magama ja võtnud kolm last ühe käe peale ja kaks last teise käe peale. Homikul olnud kaks last teise käe peal surnud ja mustad lapid ihu peal. Sellest saanud siis naene aru, et katkupoiss oli lapsi oma kepiga torganud.

E 23867 (30) < Lääne-Nigula khk., Oru v. - Joann Prooses (1896) Sisestas USN Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Kord läks üks mees mööda teed ja nääb: üks poiss riidleb külameestega. Külamehed peksvad hirmsaste poissi ja tahtvad ära tappa. Mehel olnud hale meel poisi üle ja läinud appi ja päästnud ära poisi, aga ise surnud ära. Neil, kes teda olivad peksnud, pole häda ühtegi olnud.

E 23868/23869 < ? - ? (?) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Hundi loomine Vanal ajal kui Vanaisa kõik oma looduse tööd oli lõpetanud, kõndis Vanatühi ühel paeval ilma pääl ja vaatas vanaisa looduse tööd, et see kõik väga täielikult oli tehtud, aga ta omas meele arvas, et see töö mitte täielik ei ole ja mõtles omas meeles üht looma valmistada, mis Vanaisa loomi pidi ära häävitama. Selle tarvis võttis tema ühe tammepaku ja pani selle looma selgrooks, lepavõsadest tegi küljekonndid, raudkivi pani südameks, samblaga kattis ta ära, puupaku pani peaks, raudnaelad küüneteks, sepapajast tõi kaks hõõguvat sütt, need pani silmadeks. Sellepärast põlevad ta silmad öösel tuleleegina. Selgroog temal kõverdada ei anna, karv on temal kõva sambla sarnane, sest et teaml kivi südame asemel rinnus on, murrab ka tema ilma süüta tallekesi armuta. Kui sa teda vitsaga lööd, siis on temal häbi. Kui ta nüüd niiviisi oli valmis ehitatud, läks vanatühi Vanaisa juurde elusõnu saama, sest et tema ise mette ei saanud oma väega loomale hinge sisse luua. Vanaisa, teades, et vanatühi seda looma tema loomade häävitajaks tahtis luua, ütles temale: "Mine ja hüüa seda: "Tõuse üles, murra kurat ära!"" Vanatühi läks ja hüüdis: "Tõuse üles, murra Jumal ära!" Ta ei liigutanudki ennast. Kui ta nõnda juba kolm korda oli hüüdnud ja siiski tõusnud ta ülese, läks ta Vanaisa juurde ja kaebas temale oma häda, et need sõnad ei aita. Vanaisa ütles: "Mine ja ütle nõnda, kuidas mina sulle ütlesin, küll tema siis tõuseb." Vanatühi läks looma juurde ja ronis lepa otsa ja hüüdis õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!" Loom liigutas saba. Teise korra hüidmise ajal nälpas keelt, kolmandama hüidmise ajal oli vanatühi lepa otsast maha roninud ja hüüdis kaugelt õige tasa: "Tõuse üles, murra kurat ära!" Loom kargas maast ülesse ja jooksis vanatühjale järgi, kes õnneks enne kivi alla varjule jõudis põgeneda ja hüidis õige valjuste sealt: "Sa oled nagu hunt looma järel!" Sest sai ta ka oma nime hunt ja sellest ajast saadik vihkab hunt vanatühja oma tegudega. Küll kahjatses vanatühi oma tegu, et ta omale oli ise vaenlase valmistanud. Kes tegi, ise tegi.

E 23872 (7) < Saarde khk., Voltveti - Peeter Ramberg (1896) Sisestas Pille Parder 2003 Kontrollis, redigeeris Mare Kõiva 2003
Suure Reede nädala sees ei tohtinud keegi kodu lähedal puid raidu ega muud seesugust kolinat teha. Kui puuraidumise aeg olli, siis mindi nõnda kaugele metsa puid raiduma, et raidumise hääl kodu ära ei kuulnud. Kui kodu puid raiutud ja kodus kolinat olnud, siis olevat sui müristamine hoonete ümber vali, ja kui kedagi seesugust ei olnud, siis läinud müristamine kaugelt mööda ja ei tegevat mingisugust kahju.

E 28191 (3) < Reigi khk., Kõrgessaare k. - J. Johannes (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kunstiraamat ja vanapagana poisid Vanast Suuremõisa aidamees ja mölder olnud sõbramehe. Mölder saanud kuulda, et aidamehel peab üks kunstiraamat olema. Ükspäev tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Ma olen kuulnud, et sul peab ikka üks veikene raamat olema, kui sa laupäeva õhtu koju lähed, too see siis mu kette, mul na vahel aeg igav, ma vaata siis ka." Aidamees lubanud ka tuua. Esmaspäeva hommiku lainud aidamees veskilt mööda. Mölder mõtelnud: "Pole ta vist toonud ühtigi." Kesknädali tulnud aidamees veskile, mölder küsinud kohe: "Tõid sa nüüd selle veikse raamatu ära, mis sa lubasid tuua." Aidamees ütelnud: "Oh jah, see mu taskus." Võtnud raamatu ja annud möldri kette ja ise leinud minema. Mölder võtnud kohe raamatu lahti ja lugenud mõned sõnad ja vaatnud aknast välja. Aga ennä imet, veskimägi pisikesi musti poissisi täis ja võtvad tantsida, et tolm taga. Möldril häda nahkas, näinud küll, et need muud pole kui vanapagana poisid. Mölder kutsunud ka teised veskimehed vaatama, aga teised ei näinud midagi. Niimoodi tantsinud poisid ligi poole päeva. Aidamees arvanud jo ta nüüd midagi ikka lugenud, leinud veskile ja küsinud: "No, kas lugesid juba?" Mölder ütelnud: "Jah, aga vii see raamat, see on täis vanapagana oma. Väljas on präegust küll nii palju poissisi tantsimas nagu mul viljateri veskil." Aidamees võtnud raamatu lahti ja pomisenud mõned võõrad sõnad ja poisid kadunud ära. Pole mölder enam tahtnud kunstiraamatut lugeda.

E 28200/1 < Nõo khk. - August Koger < Liis Kreutzberg (1896) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ükskord heitnud vanapoiss järve kaldale magama ja pannud jalad järve poole, et siis on kergem järve jooksta kui Mürijüri üles tuleb, Hansu aga jätnud vahti pidama. Kui vanapoiss magama jäänud, käänud Hans tal jalad järve poolt kuiva maa poole. Pikne tulnud üles ja vanapoiss pistnud jooksu ja pikne kärgatanud ja vanapoisist ei jäänud muud järele kui sinine löga.

E 28201/2 < Nõo khk. - August Koger < Hendrik Koger (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kristuse ristipuu olevat järgmist viisi kasvanud ja saadud. Ükskord olnud Adam haige ja tema saatnud oma poja paradiisiaeda rohtu otsima. Aga poeg ei saanud seda rohtu nenda ruttu kätte ja läinud kolm aastat aega, kui ta rahu kätte saanud ja seeni olnud Adam ära surnud. Sealt antud temale kolm seemet. Need olnud: kadaka-, pihlaka- ja seedriseemned. Siis võtnud poeg ja istutanud need tema haua peale, nendest seemnetest kasvanud üks puu välja, alt üksik aga pealt rist. Kui Saalomon oma templit ehitanud, raidunud tema selle puu maha, aga et ta templi jure kuhugi ei passinud, pantud ta templi seina juurde istepingiks. Üks kord tulnud üks prohvetiemand ja ütelnud, et siin ei või istuda, selle et selle puu külge saab jumal üles poodud. Siis maetud see puu Siloa tiiki maha ja selle risti peal liigutanud ingel tiigis vett. Ja sealt võetud tema välja (selle et hästi rasket puud otsitud) ja antud Kristusele Kolgata mäele kanda.

E 28238/9 (13) < Ambla khk., Jootme k. - Joosep Neublau < Anu Viltmann (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tassi sisse ära uppunud Üks tark ämmaemand ütelnud ühe lapse sündimise juures: "Kui see laps meheks saab, siis sureb tema uppumise surma." Laps kasvanud meheks, võtnud naise, siis elanud ta kui õnnelik naisemees peab elama. Nende maja tagant jooksnud jõgi läbi. Naine juhtunud õues olema, kui üks hääl hüüdnud jõest: "Tund on kääs, aga meest ei jõua." Naine kutsunud mehe aita, pannud ukse kinni. Mees hakanud aitas karjuma: "Lase mind välja, mul on kange jänu. Minu keel on nii kuiv, et ta kuivab suulae külge kinni." Naine toond temale veikese tassiga vett ja and kassiaugust ta kätte. Tunni aja pärast läind naine meest aita vaatama. Mees olnud kõhuli põrandal, suu tassi peal ja uppunud (surnud).

E 28255/7 (3) < Varssavi < Rapla khk. - Jaan Rootslane < Mart Õre (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vande alla pantud röövel See olnud vanal ajal ja ühel õhtasel ajal, kui mees naesega teed käinud, jõudnud ühe kõrtsu juure. Aga teed olnud veel hulka käia, mees pidanud kõrtsu juures kinni, et natuke hobusel puhkada laske, naesel olnud aga nõu koguni ööseks sinna jääda, sest nende tee olnud veel ühest suurest metsast läbi minna, päälegi olnud jutt rahva seas, kes peale päevaveeru seda teed käinud, seda enam pole nähtud. Mees pole naese keelust mingit hoolinud, vaid ütelnud: "Ah, kõik tühi vanarahva lori, aga peaks siiski mõni olema, küll mina oma kadakase piitsavarrega temale näitan, kuda õlut tehakse." Sõitnud minema, jõudnud metsa, olnud südametsa saand, kui temale kole lõhkilöödud peaga mees vastu tulnud ja käsi mehe kõri kallale hakanud ajama. Naene olnud hirmu perast nagu surnud, mees aga võtnud piitsavarrel peenikese otsa pihku, andnud jämeda otsaga, millel rist sisse olnud lõigatud, vopsi pähe kallaletungijale. See tuikunud nüüd kolm sammu tagasi, langenud seal põlvili, ütelnud siis: "Tuhat tänu sulle, sa minu peastja!" Seletanud siis: "Mina ollin seitse aastat tagasi röövlite pealik, käisin külasse inimesi riisumas. Kord röövisin siin samas kohas kirikuõpetajat. Aga selle kutsar lõi minu pea lõhki ja õpetaja vandus mind ära, et ma mitte enne ära ei pea surema, kui mind ristiga löödakse. Seda oled nüid sina teinud oma piitsavarrega." Ütelnud siis veel: "Seitse aastad olen mina hirmsat valu kannatanud, sest mu valu ei vähenenud mitte põrmugi selle aja sees. Seeperast käisin ma inimesi tee pääle veel nüüdki käkistama selle lootusega, et peastmist leian, mida ma ommetigi leidsin. Minu vöörihma sisen on palju raha varjul, mida ma riisunud olen, see rihm võtke enda kätte. Kinkige kolmas osa sest rahast kirikuvaestele, muu kõik võite omale hoida, ja laske minu surnukehale õpetajal palvet teha, siis saan ka mina rahulikult hauas hingata." Selle pääle langenud ta surnult maha. Mees pandnud tema surnukeha ka peale, sõitnud nüid ilma mingi äparduseta metsast läbi oma kirikuõpetaja juure, see õnnistanud meest ja maetud maha. Mees aga andnud poole sest rahast kirikuvaestele, siiski jäänud temale veel hea summa, sest seda lõpmata palju olnud. Ots.

E 28258/9 (4) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitse Moosest ja kunstimees Kord olnud ühes kõrtsus kunstimees, kes kõiksugu koledaid tükka teinud, torganud enesel keelest naela läbi ja lõiganud teistel inimestel peasid otsast ära. Viimati hakanud ussidega tükka tegema, lasknud nendel ümbre oma keerleda, hakanud siis ise, üks suur uss ümbre pea, rahva käest raha korjama. Selle vahe sees tulnud külakoolmeister sinna, sellel olnud Seitsme Moosese raamatud. Ka selle käest küsinud kunstimees raha, aga see pole andnud. Selle üle saanud kunstimees pahaseks ja ütelnud: "Vaadake, kui ihnus ta on, habegi on temal raha täis, aga kopikat ei raatsi ta anda." Võtnud selle pääle koolmeistril habemest kinni ja raputanud ning kõlinal jooksnud hulk kopikrahasid selle habemest välja, mille üle rahvas naerma hakand. See pahandanud koolmeistrit, see ütelnud mõne arusaamata sõna ja pää pääl olev uss visanud nüid kunstimehele kaela, tahtnud teist ära käkistada. See märganud nüüd asjalugu ja hakanud koolmeistrit paluma. See lugenud jälle mõne sõna. Uss visanud enese maha. Nüüd ütelnud koolmeister: "Teine kord sa enam ära mehega mängima tulgu!" Lugenud siis veel mõned sõnad ja kunstimehe asjat tõusnud lendu ja lendanud ära ja see ise ka litsunud minekit, et rahva naeru ja vägevama käest pääseda.

E 28262/4 (6) < Varssavi < Võnnu khk. - Jaan Rootslane < Jaan Mootis (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vooremäe linn Muiste olnud Voore metsa asemel linn. See seisab Tartumaal Kambja kihelkonnas. Aga üks vägev nõid, kes kuningatütart, kes linna üle valitsenud, omale pojale naeseks tahtnud, kui see mitte pole läinud, nõidunud ta kõige linnaga selle maa sisse. Sel kombel võida linn jälle üles tõusta, kui see inimestest, kes suurel reedil sündinud on, sinna metsa lähab, aga jälle suurel reedil. Seal olla metsas üks allikas või läte, kes sellest allikast ühe kuld härjaikke ja kuldpeaga nua kätte saab, mis sääl sees olla, siis tõusta linn ülesse. Aga sääl olla hirmutuseks kõiksugu koledaid elajaid. Kord juhtunud tüdruk sinna saama suurel reedil, kes ka sel päeval olnud sündinud. Võtnud küll nua välja, aga nüüd tulnud koledid elajid. Esiteks tulnud punane kukk sinna, seda pole tüdruk kartnud. Aga peale kuke tulnud punane rebane, lõuad laiali, nüüd pistnud tüdruk põgenema ja viskanud nua tagasi allikasse. Selle peale kadunud loomad ära.

E 28266/8 < Vaivara khk., Samokrassi m. - Friedrich Feldbach < Aadam Orav (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuidas Aadami rahaaugule kutsuti (Samokrassi keelemurdes Aadam Orava suust) Siis kui viel nuor mies olin ja miu esimine naine viel elas, kävime Pähklimäe mõisas tüöl. Ühe korra magasimä selle kõrtsi taga, mida - nagu mõned vanad inimesed viel mälestavad - vana Narva maande ääres oli. Meid oli seal hulk mehi, keik oma Samakrasi külast. Magasimä, aga minu ei lastu magada. Kui mie magama nukusin, löödi minu piä kohal otsegu suure puuga vasta maad. Mie toisin üles, vahin ümber, ei kedagi, kaik toised magavad, kävin jälle uueste magama. Niisamuti lüödi toine ja kolmas kord (kerd). See oli just laupane pääv, kui see asi juhtus. Mei tulime õhta kodu. Vanamoor tegi pärast hildast voode üles ja kävime magama. Miu silmad ei saanudki virl kinni, kui kiegi vastu mie akent koppis. Mie toisen üles ja kabusin katsuma (Samokrassis ööldi vaatamise asemel alati 'katsuma'), kie sääl onob. Vahin aknast välja, nään, et üks pien mies, torokübär pääs, seisab tie pial ja vahib akuna poole. Minuda nähes tuleb ligemalle ja kutsub minu enesega kaasa senna kortsi taha, sest sial, kus meie magasimä, just miu pia kohal olla maa sies raha, mida mie siis omale saada, kui temäga kaasa lähen. Mie ajasin vanamoori üles ja küsisin temä käest nou. Temä käsküs menna, mie aga en tohtind menna, sest üö aig oli, motlin, et ega see vist hüva vaim ei ole, kes kutsub, tia mida tie pial viel vodab tehä. Ütlin temäle: "Mien tule siuga," ja läksin magama. Pien mies, kes vaevalt arsina pitkune oli, kadus ka siis ära. Toine kord kutsus see sama minuda Narva silla juure, kus üks puu kasvas, et selle puu juurte all raha olla, sealt seda ära votma. Ka senna on tohtind mie menna, motlin et tia mida võtab teha kui tie pääl sinna lähen, sest et alate südaööse senna kutsus.

E 28289/90 (6) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pisuhände õnnetus Ühel peremehel olnud kaks pisuhända, tõine vana, tõine noor. Need kannud peremehele vara kokku. Kui peremehel vara juba küll olnud, tulnud peremehel himu pisuhändest lahti saada. Läinud targa juure nõu küsima. Tark õpetanud ka. Tulnud peremees kodu, saanud õhtuks kodu. Läinud siis pisuhändele nagu iga päävgi kahe kausiga süia viima. Söögi asemel aga sittunud tõise kausi sissi ja tõise kausi sissi kusenud. Pisuhännad tulnud sööma. Noorem läinud enne söögi kallale, katsunud ja ütelnud: "Ätt, äkk!" Vana vastu: "Poig, pupp!" Läinud siis vana pisuhänd, katsunud ja sülitanud. Pistnud siis peremehe tara põlema, isi aga tükkinud mõlemad rattarummu sissi. Peremees löönud pihlapuutse pulga rattarummu ette ja visanud tulesse. Kolm korda lendanud rattarumm pisuhändadega taiva poole, aga ikka langenud tagasi ja põlenudki ära. Nõnda sai peremees pisuhändest valla. Peremehel oli pisuhände kooritud vara küllalt ja ehitas sellega uue tare.

E 28307/8 (15) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896). Sisestanud Janne Juuse, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Seitsme Moosese vaimud Ühel õpetajal olnud piibel, kus seitse Moosese raamatut sees olnud. Üks kord läinud õpetaja kirikuse jumalateenistust pidama ja tõised läinud ka kiriku, ainult väike poeg jäänud üksi kodu. Õpetaja olnud kogemata piibli laua pääle unustanud. Veike poeg läks laua juure, lõi piibli lahti ja hakkas lugema. Saanud natuke lugenud, kui kambrisse konne hakanud vajuma, vajunud kammer täis. Poisike hakanud kartma, jooksud kambrist välja ja kiriku juure ja jutustanud isale seda lugu. Isa ehmatanud seda kuuldes, läinud kodu ja lugenud uuelt kohalt, siis kadunud konnad kõik ära.

E 28314/5 (23) < Tarvastu khk., Vooru k. - Jaan Sikk (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa tarkus Ühes talus olnud üks lesknaine. Selle ainus varandus olnud ta lehm. Üks kord läinud ta kodust ära. Kodu tulles leidnud ta lehma ära lüpsetud olevat, ja lehm olnud haigeks jäänud ja tahtnud päris ära kärvata. Naene läinud targa manu abi otsima. Tark ütelnud: "Too oma kruus siia, kelle sisse sa oma lehma lüpssed." Naene toonud kruusi targa kätte. Tark võtnud kruusi, võtnud kaevust vett täis ja lugenud sõnu pääle. Kohe hakanud külm vesi kruusis keema, ja kohanud ja ajanud vattu üle veere maha. Selle pääle ütelnud tark: "Nõnda om su lehmapiimä keedetud ja selle on ta haigeks jäänud." Andnud siis naesele rohtu ja käskinud lehmale sissi anda. Naene andnud lehmale rohtu ja lehm saanud terveks nagu ennegi.

E 28319 < Halliste khk. - Hans Sulsenberg (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Vanatüdruku unistus rikkusest ja perekonnast. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatüdruku mõtted Vanatüdrukul olnud üks kana, keda ta heaste söötnud ja kes temale heaste munenud. Saanud juba hea korvi täis, munakorv seisis voodi jalutsis laudi pääl. Ühel hommikul seisnud tüdruk voodis kaua pikali ja mõtent: "Munadest kogun nii palju raha, et võin omale lamba osta; lammas toob kaks poega, siis saan hulga villu; viimaks müin lamba ära ja ostan lehma; lehm toob vasika, siis müin lehma ja vasika ära ja ostan märahobuse; hobune toob varsa, varsa müin jälle ära ja ostan omale sauna. Siis võtan omale mehe. Siis toon kaks poega, nimeks panen Matsi-Marti. Hommikul lähan poissisi ülesse ajama. Esmalt hüian tasa ja hellalt: "Matsi, Marti, tulge ära ülesse, puder keedetud, või sulatud!" Kui poisid ei tule, hüian valjuste: "Matsi, Marti, maast üles!" Kui poisid ei tule, lähan kolmat korda ja virutan neil hea müraka pihta!" Sedaviisi virutanud vanatüdruk jalaga munakorvi pihta, munad kõik puruks ja vanatüdruku plaan mokas.

E 28331/2 (4) < Tõstamaa khk., Seli k. - J. Tõnnisson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Nõiutud raha Kord vahetanud kihnlane ühe juudiga raha. Juut annud kihnu mehele 20ne kopikulise hõberaha. Kihnlane läinud ühesse poodi, ostnud kaupa ja annud selle 20ne kopikulise poemehele. Koju minnes hakanud mees raha vaatama ja näeb, et juudi antud raha alles kottis on. Mees mõtlend, et ta teise on annud, aga juudi antud raha kotti jätnud. Teinekord andnud mees jälle juudi antud raha poodi ja mõtelnud: "Ega ta nüid enam tagasi tule." Koju minnes mees raha vaatama ja mis ta näeb - raha jälle kottis. Mees mõtleb, et kurat raha sees on ja viskab raha küdevasse ahju. Kihnlane võtab rahakoti välja, vaatab kotti ja ütleb; "Ega teda nüid enam kottis ole, viskasin jo ta ahju." Aga ennä imet - raha jälle kottis. Mees mõtleb, tarvis targa juure minna nõu küsima. Läinud esimise targa juurde ei see pole kedagi teadnud. Läinud teise juure, niisamuti läinud kolmanda juure, rääkinud oma asja ära ja palunud targa käest nõu, kuidas rahast lahti saab. Tark õpetanud: "Kui sa talve üle mere sõidad, siis vaata, kus jäel ristpagu sees on, viska raha sinna pao sisse, küll siis tast lahti saad." Mees teinud nõnda, kuidas tark õpetanud ja sedaviisi saanud tondist lahti.

E 28336/7 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanad jutukesed Esimene jutt Kaks rahakasti Ennemuiste näitatud ühele kirikuõpetajale unes: "Mine neljapäeva õhtul vana lossi varemele, sealt läheb kaunis suur auk maa alla. Seda mööda mine ikka edasi, kuni sa ühe rahakasti juure jõuad. Kasti kaane peal magab vana sokk, viruta vassak käega sokule lõua pääle, küll ta sind siis raha laseb ära tuua ja eest maha kobib." Kirikuherra ärganud unest üles ja nähtud unenägu seisnud temal selgelt meeles. Päeval mõelnud ta ka seda järele, kuid lossivaremele ei ole julgenud ta siiski minna. Õhtul heitnud ta magama. Öösel olnud aga endine unenägu jälle platsis. Kästud teda selge sõnaga lossikambri minna. Sokule lõua peale lüia ja siis rahakast ära tuua! Teisel päeval paneb kirikuherra südame kõvaks ning sammub lossivaremele lugu vaatama. Leiab kõik nii olevat ja sammub urgast mööda edasi. Jõuab pea rahakasti juure. Suur sokk magab kaane peal ja vaatab üsna kurjalt õpetaja otsa. See aga läheb ligemale ja virutab sokule vassak käega tubli müraku vastu lõugi. Kohe hüpanud sokk kasti pealt maha ja läinud minema. Õpetaja upitanud suure vaevaga kasti selga ja tassinud üles maa peale. Kasti ahti tehes leidnud ta sealt seest hulga kuld-ja hõberaha. Pärast olle seesama õpetaja teise niisamasuguse kasti lossivaremetest päevavalgele toonud. Saadud rahast saanud ta ütlemata rikkaks ja elanud edespidi kuldset elu.

E 28339/40 (3) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) R. Põldmäe, Eesti naljandid I, Ihne sööb surres raha oma kõhtu. Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahasööja Vanaste elanud üks niisugune mees, et ta teisele kivi ka pead peksa põle annud. Temal olnud ka mitu venda, kes puuduses elanud. Sagedast käinud need temalt andid palumas. Need palvesõnad olnud kui seinale räägitud, ilma et need sugugi venna meelt oleksivad halastanud! Ühel päeval jäenud see mees raskesti haigeks. Nii raskelt, et enam elu pääle sugugi lootust pole olnud. Surm olnud iga minut oodata. Vanamehe süda kartust täis, et vennad pärast surma ta raha ära pärandavad. Katsunud suure vaevaga ahjukoldele kobida,kus raha hunikus peitus seisnud. Suure vaevaga kaapinud ta raha välja. Enamiste olnud kõik paberiraha. Vanal muud midagi, kui piotäis piotäie järele suhu ja kugistanud kõhtu. Kugistanud, kuni raha kõik kõhus olnud. Sellepeale kobanud sängi, et surema hakata. Aga oota, et surm tuleb. Vanamees hakanud paranema ja saanud terveks! Olnud tugev nagu ennegi. Nüüd kitkunud ta karvu pääst, sülitanud ja turtsunud - raha kõhus! Kätte enam ei saa. Pärast olla seesama vanakene kerjamas käinud ja nenda oma igapäevast leiba korjanud. Ka olla ta nüüd vaesete vendade uksel andid palunud, kuna ta enne, kui vennad teda palunud, neid sõimates minema saatis.

E 28340/1 (4) < Tõstamaa khk., Pootsi v., Seli k. - Otto Schantz < J. Peterson (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rahatoop Vaene vabadik tulnud metsast vitsakoormaga. Kõrtsu ukse ette aga jäenud hobu seisma. Vabadik uinunud magama ja magama hulga aega. Unes aga üeldud temale: "Astu koorma otsast maha, siinsamasel kraavikalda peal seisab kivi, selle all seisab toobitäis kuld- ja hõberaha. Võta teivas ja kanguta see kivi pealt ära, siis saad raha kätte." Vabadik ärkab üles, unenägu alles meeles. Võtab imetembuks teiva ja kangutab kivi. Kivi olnud aga väga tugevalt maa sees. "Võtku seda see ja teine," üelnud vabadik ja jätnud töö pooleli. Hüpanud koorma otsa ja läinud kodu. Kodu aga hakanud naene meest sundima, et ta sinna ometi vaatama läheks. Mees puhanud sel päeval kodus ja läinud teisel päeval. Leidnud aga kivi juba ära kangutatud olevat ja näinud rahatoobi aset veel selgelt mulla sees. Kurva meelega ja raske südamega läinud mees kodu ning teadustanud lugu naesele. Pärast seda aga hakanud üks sepp seal lähedal õige rikkalt elama, uhkeid hooneid ehitama jne. Sellest olla arvatud, et see mees selle rahatoobi vist ära toonud. Sest kui rahatõutuse aeg täis olla, siis pidada teda üks ikka leidma, olgu kes tahes.

E 28350 (14) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < M. Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mispärast hunt tuld ei salli Hundikari hulkunud ennemuiste mööda metsa. Olnud parajalt jaanipäeva õhtu. Jõudnud viimas veikse lagendiku peale, kus endine jään põllulapikene olnud ja ka vana ahjuvare ase näha olnud. Korraga silmanud hundid lagendiku peal veiklast tulukest, hakanud kohe arvama, et vist lambakari metsas sööb ja karjane laternatulega juures valvab. Pannud tuhatnelja üksteise järele jooksma, värske himu liiga suur. Lagendikul pole aga lambad ühti söönud. Põlenud ainult rahaaugu tuluke. Vanadpaganad olnud hulgana ümber tule valvamas. Hundikari jooksnud kohe tuhenaga nende sekka. Sa heldekene, mis nüüd sündinud! Vanadpoisid langenud kui aganad. Keda aga hunt hammustanud, sel sinine suits järele jäenud. Natukese ajaga olnud rahaaugu valvajad kadunud. Sellest ajast ei sallida hunt mitte tuld. Tulla kohe larinal ligemale kui tikutuld tõmmatade, arvates, et vanapagan rahaaugul valvamas on.

E 28353 (17) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz < Madis Schantz (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vaskne kaev Lumi sulanud juba ära. Talumees hakanud prooviks ka kapstamaad kündma. Künnab juba mõned peendrad ära, seal hakab midagi adranina taha kinni. Mees annab hobusele piitsa, arvates, et see muidu seisma on jäenud. Seal kuuleb aga midagi raksatust ja ader läheb lohenal edasi. Mees vaatab, mis adral viga. Näeb, suur vaskne kaan adranina otsas. Mõtleb, mis mürakas see on! Võtab selle ära ja hakkab vao sisse otsima. Leiab suure vaskse püti. Pütt olnud raha suuni täis, küll kulda ja hõbedat. Talumees tassinud raha kodu ja nagu ma arvan, elas ta pärst muidugi mõnust elu!

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]