[ Avaleht | Vaata tekste | Otsing ]

Andmebaasis olevate tekstide vaatamine

E 17097 (94) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaalikad peavad heal aastal mihklipäeva aal veel niipaljo kasvama, et villane lõng ümber köidetud katkeb.

E 17097 (95) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on vanast ütelnud, et temal siis paras on kasvada, kui lammas kahe poeaga vahete pääl magama mahub.

E 17097 (96) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rükkikülvamine olla keige paremb enne pärtlipäeva kolm päeva ja pärast pärtlipäeva kolm päeva.

E 17097 (97) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tater on lubanud keigesuguse maaga leppida, kui tema aga mulla sissi pannakse.

E 17097 (98) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui esmalt lumi maha tuleb, siis peab seda hästi tähele pandama ja meeles pidama, mito päeva ta maas seisab ehk maas on seisnud, kui ta veel ära lähab ja maad paljaks jätab. Niipaljo päevi kui esimene lumi on seisnud, niipaljo sulasid on karta, läheb veel lumi ära, enne kui kindel tali peris tuleb. Ei lähe esimene lumi sugugi enamb ära, jääb tali ühe korraga kindlaks.

E 17097 (99) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähavad suilinnud vara siitmaalt minema, tuleb ka vara talv.

E 17098 (100) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hanid lähavad, hall tuleb, Luiged lähavad, lumi tuleb.

E 17098 (101) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhulained enne lõunat voolavad ja soojus väga suur on, ei jää vihm sel päeval tulemata.

E 17098 (102) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paar nädalat ehk enamb seda vihma ei ole tulnud, aga kui kartulapäälsed jo närtsima löövad ja maha lokastavad, siis tea, et vihm on varsi joba tulemas.

E 17098 (103) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kihulased, sääsed ja parmud valusaste salvavad, siis on varsi vihm käes.

E 17098 (104) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendab mõni kärbes jo ümber ehk tükib nõnna ehk kõrva sissi, siis on jo vihmahoog nii kaugel, et silmaga võid näha.

E 17098 (105) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kargavad loomad kuiva ilmaga kibetaste kiini, päälegi mitu korda, kui taevas paksus pilves on, tähendab vihma.

E 17098 (106) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb külviaeg on siis, kui põld on üles kergitud, keik urge täis, nago oleksivad pisukesed loomad neid sõmeraid maapõhjast pinnale välja mütnud.

E 17098 (107) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on siis linu külida, kui toomingad õitsevad ja peoleo laulab.

E 17098 (108) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Keige paremb on, siis kesvi külida kui pihlakad õitsevad. Aga leetemaa mehed pangu sookaalide õitsmise aega tähele ja tehku hilisemalt kui savi- ehk kindla põllumaa mehed.

E 17098 (109) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui palukad ja pihlakad paljo õitsevad ja paljo marjo kandvad tähendab väga vihmast sügiset.

E 17098 (110) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel tuisk katuste päält alla keerutab ja nago paea sees keeb tähendab sula.

E 17098 (111) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui talvel kivimüürid halli karva löövad, lähab ilm varsi pehmeks ja juhtub ka sagedaste, et vihma tuleb.

E 17098 (112) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui uduaur suiõhtatel jõgede ja järvede pääle kogub, tuleb tõisel ehk kolmandal päeval pääle selle vihma.

E 17098 (113) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paks kaste sui kuival päevadel hommiku maas on, pole paljo sel päeval vihma oodata.

E 17098 (114) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sui pitkadel põuapäevadel mõni hommiku vara kastet sugugi tunda ei ole kui käega katsud, siis on vihmapilved joba käimas, olgu küll, et see sinu põllule täna veel maha ei sada. Antakse vaest küll tõistele.

E 17098 (115) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ajad kogemata tõise suka tõisi jalga hommikul, siis tea, et sel päeval sinul mõni äpardus ehk pahandus tuleb, seesamasugune õnnetus juhtub ka sulle, kui hame pahupidi sauna juures ehk mojal selga aead.

E 17098 (116) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On laps väga rõõmus ja naerab ülemäära, siis on sel päeval saun oodata.

E 17098 (117) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On mõni vanemb inimene üleliiga rõõmus, siis täädku ta, et nutt ja õhkamine enamb kaugel ei ole.

E 17098 (118) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui taevatähed talvel väga heledaste paistavad ja kirgavad on kange külm tulemas. Tuhmid tähed tähendavad head pehmet ilma.

E 17098 (119) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lilled kevade poolt sui väga õitsevad, saab vaene viljakasv sel aastal. Paljo lille, väha leiba.

E 17099 (119a) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorkuu esmalt vaadates selili ja teravate otsadega, surevat sel kuul paljo inimesi.

E 17099 (120) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On noorel kuul päälmine ots terav ja isepool viltu taeva sõrvas, tähendab talvel kanget külma ja suil kanget kuiva.

E 17099 (121) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sõgluvad mustad lutika moodu mardikad väga virgaste kange kuivaga veepinnal, siis tuleb varsi, kas selsamal ehk tõisel päeval, vihma. Sõgluvad nad aegamööda, siis on ilm veel ikka edasi kuiv.

E 17099 (122) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lendavad pääsukesed kibedaste vee pääl ja karja seltsis ja on ilm väga kuiv, siis usu, et pea vihma tuleb, sest putukad põgenevad joba vihma eest pakku ja pääsukesed püiavad põgenejaid kinni. Ehk küll vihmapilv sagedaste mõnisada versta veel kaugel on, et so lihasilm ei näe, kannata veel, küll ta seie jõuab.

E 17099 (123) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vihmakullid kisendavad, tuleb tõeste vihma.

E 17099 (124) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed suure neljabe hommiku hästi vara laastuid tuppa toovad, leidvad nad suil linnupesi.

E 17099 (125) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kana nahkmune muneb, siis on teda tõine inimene oma kurja silmaga ära nõidunud.

E 17099 (126) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Külvikepp peab kadajapuust olema, ristid otsa lõigatud, seda ei tohi muu inimene näha ega katsuda kui külvaja üksipäini.

E 17099 (127) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mehe laulatusesõrmus ei tohi mitte ühegi tõise naesterahva näppude vahele saama.

E 17099 (128) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Meisterahva tööriistast, kirvest ega höövlist, ei tohi iialgi üks naesterahvas üle astu, siis on kohe tööriist rikutud.

E 17099 (129) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Suuremb inimene ei pea lapsest üle astuma. Kui ta seda teeb on lapse kasvamine kinni.

E 17099 (130) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tütarlast peab pääle sündimist varsi meisterahva jalgade vahelt läbi pistma, siis saab ruttu mehele.

E 17099 (131) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naesterahva juuksid ei tohi keegi läbi peo tõmmata. Kui seda tehakse, on juuksekasv kinni.

E 17099 (132) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tervet leiba ei pea keegi maeast välja andma, vaid natuke otsast ära lõikama, ei tee ta seda mitte, on leivatulu (jatk) maeast läinud.

E 17099 (133) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juure minnes ei pea kedagi vastutulejat teretama ega ka tervist vastu võtma, niisama ka tulles.

E 17099 (134) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Neljabe õhtut peeti sellepärast, et lambad pimedaks ei pea jääma.

E 17099 (136) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kannipuudest? (ölpetest) ei tohi keegi üle astu, kes seda teeb, ei jõua enamb perset pidada.

E 17099 (137) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jüripäeval keelati karjatsed ära võsa oksi lõikamast, et vana hunt karja juure ei pea tulema.

E 17100 (138) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui varessad talveõhtatel ennast kõrgesse puulatva kokku koguvad, lähab külm väga käredaks.

E 17100 (139) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kass küüsi kisub, tõuseb kange tuul.

E 17100 (140) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapsed veepangist üle astuvad, hakkavad alla kusema (ei pea enamb kust kinni).

E 17100 (141) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pühmeid üle läve välja visatakse, et pühkija ei viitsi välja viia, teeb hunt suvel palju kahjo.

E 17100 (142) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes persega leivanõu pääle (mõhe pääle) istub, selle pea hakkab paistetama.

E 17100 (143) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes laub. kirikus käib ja altre eest ära tuleb peale oma pattu niksu lüües sinna maha raputama. Seda pruuki näed Rõuge kihelkonnas igapühapääv veel.

E 17100 (144) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes surnuaeda lähab omakse haua pääle "Meie esad" lugema ehk muud palvet tegema, peab keige esiti risti ülesse kergitama, et kooljal kergemb oleks.

E 17100 (145) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes koera ehk kassi tõisest kohast omale viib, peab leivatükki kura kandla alla pistma hame alla, et soojaks saab, ja siis loomale ära söötma. Selviisil ei läha siis koer enamb oma uue peremehe juurest ära.

E 17100 (146) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kellel meisterahva vanal aeal habet ei olnud (kasvanud), seda hüüti nõiaks. (Kui ka mitte igakord suu sissi.)

E 17100 (147) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes viimest vilja salvest kotti pani ja salvet puhtaks pühkis, pidi peotäis vilja tagasi viskama, et tulu ei saaks maeast välja saadetud (hurtele heaks).

E 17100 (148) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes kassipoega läks tõisi peresse otsima pidi selle hinnaks suure paklanõela viima, et kass hästi terav oleks hiiri püidma (nägo nõel).

E 17100 (149) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sammaspoolikut pidi see mees arstima, kes merevett oli joonud nõndaviisi, et ta puhta noa tera pääle kolm korda ilma ivata sülitas ja sellega haiget kohta siis vaeotas.

E 17100 (150) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Oli keegi paha haiguse külgi saanud, mida arstid enamb ära ei jõudnud arstida, pidi haigusekandja inimene ühe vaskrahaga haiget kohta vajotama ja siis seda raha käidavasse kohta maha viskama. Kes raha üles võttis, sai haiguse omale ja endine omanik oli lahti.

E 17100 (151) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi kõllaste jalgadega kana tervelt ära sööma, ilma et keegi tõine maitses, siis oli terve.

E 17100 (152) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kõllatõbe põdeja pidi üht tublit elus hauekala oma kätte võtma ja tema silmadesse siis vahtima kuni kala oli ära surnud, siis läks kala kõllaseks ja inimene valgeks.

E 17100 (153) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hõbedaga võis paljo haigusi arstida, et hõbedavalget sauna ehk magamisekoha pääle kaabitseti, kust kohast haigus arvati hakanud olevat. Ka tonti ehk kodukäijat sai hõbekuulidega kergeste surmata, kui pauk trehvas.

E 17101 (154) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoone põlema läks, pidi perenaene ise oma käega terve leivapätsi tulesse viskama, siis oli tule võimus otsas ja kustunud.

E 17101 (155) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui välk (pitkne) hoone põlema lõi, siis ei tarvitatud kustutamiseks mitte vett, mis tuld veel suurendas, vaid selle tarvis võeti rõõska piima, mis kohe tule pidi ära kustutama.

E 17101 (156) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka arvati seda kindlaste, et tuli keik asjad enne kokku korjab. See on, et enne tulekahju keik asjad nago selle tarvis majasse said toodud, enne kui õnnetus täädmata tuli.

E 17101 (157) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ka usuti, et ilma jumala tahtmata ealgi tulekahjo ega ükski muu õnnetus ei võinud sündida.

E 17101 (158) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõnad olivad väga lühikesed, millega tuld võis kergeste kustutada, aga neid oli väha inimesi, kes tulesõna mõistsid, sellep ikka õnnetus juhtus.

E 17101 (159) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tulekahju sõna oli: "Tasa Laurits."

E 17101 (160) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895). Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tarvastu Nopli talusid olnud vanal aeal kolm tükki. Kolmandal Noplil elanud tark, kes tulesõnad mõistnud ja paljo taresid kistutanud. Üks olnud ta purjus kuivas rükkirehes selili maas, kuna ta seitsme-aastane tütrekene parte all pirrutulega mänginud. Seda nähes hüüdnud isa: "Pista peerg ahte sissi, tüttükene, ära karda midagi, ätil tulesõnad," ja kui tütar pirru üles tõstis ja tuli parte all lausa juba leekinud, hüüdnud isa: "Tasa, Lauritz!" Aga Lauritz pole sellest midagi hoolinud, kuna isa ise tütrega vaevalt veel rehest välja saanud. Asi kannetud selleaegse mõisaherra ette. Et peremees ise meelega oma maja ära põletanud, siis ei ehitanud herra enamb maja üles ehitada, vaid selle talu põllud kahe praegustele taludele ära jagada. Ka tuletark ei jäetud koguni ilma, vaid tarkusesõnade eest sai ta mõisas 60 kepihoopi.

E 17101 (162) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kassi söödust ei tohtinud keegi süia, sest kassi keele otsas usuti tõbi olevat.

E 17101 (163) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Koera keele otsas arvati rohi olevat ja koera söödust, kus koer oli hauganud, anti julgeste jälle lapse kätte.

E 17101 (164) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui paised, sammaspoolikud, maalised olid ihu pääl, arvati seda keige paremaks rohuks koera lakkuda lasta, ja kui koer lakkuda sai, paranes haige kah varsi ja sai paremaks.

E 17101 (165) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kooljahäda parandati surnuluuga, mis nägemata surnuaiast toodi ja pärast arstimist sinnasama paika jälle tagasi viidi.

E 17102 (166) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tuletargaks tahtis saada, pidi lauritsapäeva hommikul pangiga vett keressa otsa pääle panema ja uus viht sissi kastma ning ennast selle vihaga Lauritsa nime pääle vihtuma. Selviisil võis temast siis tuletark saada, kes leekiva maja võis ära kustutada.

E 17102 (167) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui seemevili kuivamas oli, siis ei võinud sääl ahjus keegi leiba küpsetada, kartes, et seemevili seeläbi rikutud saab.

E 17102 (168) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kapsa istutamise juures ei tohtinud keegi üle aia tõisega juttu aeada, et kapsail paatrid alla kasvada.

E 17102 (169) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lammaste pügamise raudu külast tuues ei tohtinud tooja mitte kuseda ega raudu seeläbi ära rikkuda.

E 17102 (170) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes vargaks tahtis hakata, pidi varahommiku üles tõusma ja iva maitsma, aga ei teinud ta seda mitte ehk juhtus ilma ivata varssa ehk vasikat nägema, sai ta kohe kinni nabitud.

E 17102 (171) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämlikut varahommiku nägema arvati väga halvaks, et sel päeval keige töö ja tegemistega nago võrgu sees kinni oled, kuna konna keige esmalt nähes keik päeva töö ja ettevõtmine hästi sigines.

E 17102 (172) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jahukotti veskelt kojo tuues ei tohitud mitte kotisuud tagapoole panna, et, siis õpetaja vastu vaest juhtub ja koti käest ära võtab.

E 17102 (173) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Surnut maha viies tapeti hobuste jalgade ees kana ära, et siis selle läbi surnu hing surmamerest paremine üle saaks.

E 17102 (174) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õpetajat haige juure tuuakse ja siis hobune pea ette sõites maha lööb saab haige surema.

E 17102 (175) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui matjad kojo tulevad ja hobune maha heidab vähkrema pea kiriku poole, saab veel sellest maeast sel aastal surnut.

E 17102 (176) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui noorpaar laulatuselt kojo tuleb vankri ehk reega, peavad nad ühelt poolt maha astuma, siis saavad nad keik eluaeg ühel meelel olema.

E 17102 (177) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pisuhända näeb ja teda kinni tahab panna, peab kura jala ruttu lahti pästma, siis jääb pisuhänd kinni.

E 17102 (178) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes tuulispaska (tuulepöörust) tahab kinni panna, peab, kui ta meisterahvas on, püksid ruttu jalast maha laskma ja tuulispasale paljast perset näitama, siis on ta jõud otsas ja kadunud. Naesterahva paljas perse ei hoida tuulispasa kadumiseks keige vähemat midagi.

E 17102 (179) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Varast ära vanduda, et varandust kätte soab, peab 99 kuradit sõela sissi lugema. Aga olgu linane riie sõela all, et mõni kurat maha ei kuku.

E 17102 (180) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahad, et ruttu tali tuleks ja saaniteed saaks, pead valget kitsi kolm kord ümber suure kivi vedama, aga häält poolt kurale poole, vastopäeva.

E 17103 (14) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Ants korjab mune Kord oli Kaval Ants perenaeste käest hakanud mune korjama, et tema neid omas veikeses saunas paremine ja rutemine võida välja haudusa kui kanad ise. Seda nüüd uskusid perenaesed keik ja tõivad mune hulgaviisi ligidalt ja kaugelt Antsu kätte. Aga Ants ei mõtelnudki haudumise pääle, vaid keetis munad kõvaks ja pani keik nahka. Viimaks arvasid perenased, et nüüd tarvis Antsu juure minna, noorte kanade järele, et mehekesel niipaljo vilja ei saa olema, millega hulga kanapoegi võiks sööta. Aga kui Ants ühel hommikul voodist üles tõusis ja seda perenaeste tulekut läbi akna eemalt nägi, pistis ta sauna põlema, jooksis ise ümber sauna ja karjus: "Kluk, kluk, kluk!" ja tahtis tulesse sissi jooksta. Perenesed kargasid ta juure hoiatama, et Ants seda mitte ei teeks ega tühja kanapoegade pärast ennast ära ei põletaks. "Igal ühel omast kahjo," vastas Kaval Ants, "kuidas võib mo süda seda ära kannatada, kui nii paljo mo enese hautud poegi tules surma saab." Selle suure kurbduse ja haleduse pääle, mis Ants nüüd kannatas, andsid perenaesed oma peremeistele seda head nõu vagale Antsule uut sauna üles ehitada, mida ka peremehed sääl vallas ühel meelel tegivad. Kui saun valmis oli saanud, muretsesid perenaesed liha ja leivapoolist, et õnnetumal tarvis ei olnud käsi ega jalga töö pärast liigutada, vaid üksnes süüa ja magada ning kirikoõpetajate ja mõisaherradega vahel aeaviiteks naljatükkisid mängida, kuna ta sinnasama sanna ka viimaks surnud ja sõprade poolt ausaste maetud saanud.

E 17103/4 (15) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kaval Hants korjab mune (tõise jutustaja järele) Kord oli Kaval Hants hakanud mune korjama. Ta läinud ühte mõisa ja palunud säält 300 kanamuna, et ta tahab neid välja haududa ja prouale siis noored kanakesed kätte tuua. Proua uskus seda ja andis Hantsule 300 muna, mida Hants keik ära keetnud ja söönud. Paari kuu eest lähab ta mõisa ning räägib prouale, et ta munad küll hästi välja haudunud, aga ta arvata, et keik kuked saanud, kuidas see nõnda juhtunud, ei tääda ta isegi. Proua annab veel 300 muna haududa, et noori kanakesi ka saaks, mida Hants jälle kojo viinud, ära keetnud ja söönud. Poole aasta pärast tuleb ta mõisa ja kaebab: "Aulik prouakene, keik on jälle kuked, ainust kanakest pole nende hulgas. Nüüd laulavad, et kõrvad tahavad huugama panna: "Kiki-riki-kirr, mõisaproua magab uma poiste juures." "Oi," ütles proua, "tapa keik need kurjategijad kuked ära, kes nõndaviisi laulvad, et mina mõisapoistega magan." (Aga Hants täädis, et mõisaproua liiderlik inimene oli.) "Ma annan sulle veel 300 muna, ehk neistki siis kanakesed tulevad." Hants läks kodu ning keetis ja sõi need munad ka nahka. Kui nüüd mõne kuu pärast proua tuli sauna juure vaatma, kas kanakesed jo suured on, pistis Hants seda nähes saunale tule otsa ning kluksus ise ümber sauna ning tahtis tulle jooksta, aga haleda südamega proua käskis teda kinni pidada, et Hants mitte tulle ei jookse ega ennast ära ei põleta. "Igal ühel omast kahjo," nuutsus Hants, "kes maksab minu mitme kuu vaeva?" Sääl võttis proua 300 rubla taskust, andis Hantsule ja ütles: "Ära nuta, Hansuke, ehita jälle omale saun üles, ma tahan härraga rääkida, et ta omalt poolt teile palgid ja ahjokivid kingib, siis võid jälle uueste elama hakata." Hants tänas prouat silmaveega keige hea eest, sai härra käest ehituse palgid ja kivid ja mõisaproua käest veel suitsutatud sea, kingiliha. Keik selle eest, et ta mõistis suud pidada ega lubanud kellegile rääkida, kuida noored kukekesed laulsivad. Kui Hants sääl saunas vanaks elanud ja paljo head mõisaproua käest saanud, surnud ta viimaks ära ning mõisaproua lubanud teda ausaste maha matta.

E 17105/8 (16) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas USN Individuaalne edasiarendus, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Naanu Naan Alatised sõdimised olivad Eestimaa tublimad mehed keik omale ohvriks perinud. Lapsed, naesed ning vana raugad, kes ei ole jõudnud sõtta minna, elasivad kodus hirmus pardiajajate ja võmmutajate pärast. Tarvastu mees Adu Tomson, kes enne Viljandi Karula vallas elanud, jutustab nõnda: Arvata paarsada aastat meie päivist tagasi, 1882. arvata, olnud kaks kasakast Karula mõisa ligidale lahinguväljale ära tapetud, kus sadanded tõised surnukihad ka maas lamanud, kus nad rootslastega sõdinud ja sinnasama paika maa pääle matmata maha jäänud. Ka nende kasakate hobused olnud nende juures surnud maas. Aga, mis sündis: kui karjapoisid neid surnukihasid vallatuse pärast vihtadega peksnud, et arvasid keik omad vaenlased olevat, karganud kasakad kui välk maast ülesse, istunud hobuse selga ja kihutanud keskpäise päeva ajal Karola mõisa väravast sissi ja sestsamast saadik ilmunud, siis katk. Kes seal neid kahte kasakat juhtunud nägema, pidi ilma armuta surema. Ja surnud ka ilmlõpmata palju rahvast ära! Ainult Naanu talu rahvas, kes versta seitse mõisast kaugel metsa sees elanud, jäänud veel elama. Vana Naanu peremees Naan ja tema kaks viisakat prisket tütart harinud põldu ning vahtinud kordamööda vaenlasi. Kui kaks põllul kündnud ehk vilja kokku pannud, olnud ikka üks püssiga tee ääres vaenlasi valvamas. Juhtunud pardiajajad nende talusse tulema ja lastud üks neist püssiga maha, pistnud tõised kohe punuma ja kui pauk olnud kuulda, siis võtnud ka põllul töötajad püssid kätte, jooksnud sinna ning tapnud vaenlased viimse meheni maha ja võtnud riisutud vara, kulda ja hõbedat nende käest tagasi, mis vaenlased olivad kokku riisunud. Kui töö vaheaeg olnud, käinud vana Naanu Naan oma kahe tütrega väljas külasid mööda, püssid keigil käes, oma eesti vendu ja õdesid maha matmas, keda pardiajajad olivad ära tapnud ja maha matmata jätnud. Keik rahavarandus, mis kuskilt salajalt kohalt kätte leieti, kus inimesed olivad ära surmatud, viis Naanu Naan enesega kaasa ja mattis seda oma kodu ligidale Viru veskeaia kaldale maha, et tuleva põlve rahvas seda võiksivad tarvitada. Mitte sellepärast ei matnud Naan oma varandust maha, et ta ihne mees oli ehk mõtles seda ise pärast surma veel tarvitata. Ei, sõbrad, siis olivad ajad kardetavad ja riisujad ja tapjad päevad ja ööd kukla pääl., kes võis oma maja rahakonduriks teha ehk sinna midagi koguda, kus iga päev enesel ja lastel surm silmaga näha oli! Ainult mullapind võis veel varandust varjata. Oli teda ise omas elus tarvis, siis otsiti ta pantud paigast jälle ülesse, tuli surm ehk võitsid riisujad, siis võisid teda järeltulejad jälle leida, aga mitte võõrad. Oli ka vana Naanu Naanil mõni hea rublakene kodus oma tarvitada, aga suuremad jagu mattis ta keik oja kaldale mulla sissi. Kaks seljatäit naeste sõlgi ja üks seljatäis kaelarahasid, nii paljo kui selga jõuti võtta, rippunud tal tare-editses vaiade otsas. Need sõled, kaelarahad ja kaelaehted olid surnute rindadest ja kaeladest korjatud, keda Naanu Naan oma tütardega igavese unele maamulda sängitas. "Mis ma hõbedast asjata hauda ajan," oli Naan ütelnud, "paremb saagu ta tuleva põlvedele päranduseks., kes kätte leiab, küll see surnutele rahu soovib." Ka kõrge mäe sees olnud vana Naanu-vanal koobas, kus ta leitud varanduse suuremat osa viinud, mis vist praegu täädmata kohas varjul puhkab, kuni üks auväärt eesti mees teda kätte leiab. "Kas, siis Naanu Naani hõbedat keegi veel pole kätte leidnud?" rääkisin ma vanakese jutu vahele. Oota natuke, poeg, ma seletan, ega lugu veel otsas ei ole. Meie maale tulnud pärast seda paremad päevad. Mina ei tea õigeste, kes selle parema valitsuse seie sissi on säädnud, aga suureks Peetriks teda kutsutud. See keelnud riisumise ja tapmise suutumaks ära. Võõrast rahvast tulnud Soomest ja Saarest meie maale elama. Naanu Naani tütred saanud veel mõlemad mehele, päälegi ilusatele noortele meistele, keda Soomest öeldud perit olevat. Ja kulla hingekene, mis neil oli viga Naanu tütrid kosida, kelledel varandust küllalt oli. Aga keige suuremb viga olnud see, et noored mehed väga kanget eesti keelt porssinud. Aga õnneks ei kestnud see kaua, aasta pärast olnud eesti keel selge, mis sorab. Väimehed olnud ka tublid põllumehed, kes väga hästi vanaisast ka mõitsnud lugu pidada ja vana Naani tütardel olnud mõlematel poegi ja tütrid, millega siis vana Naan aeaviiteks naljatanud ja vanas ikkas pärnte vilus hiie pääl istunud. Mitu kord olla ta rääkinud: "Noh lapsed, teile olen ma varandust, mida teie isigi teate, küllat kogunud. Aga veel on mul varandust varjule pantud tuleva põlve tarvis ja seda ei ütle ma ühelegi." Ja kui vanakene 96 aastat vanaks saanud, surnud ta ära. Kus siis väimehed teda armsaste maha matnud. Jätame sada aastat vanakene ja tema varandus puhkama. 1814 ühel septembrikuu õhtul, kui Taali talus varrusi peetud, on öösel keegi peremeest nimepidi hüüdnud: "Tõuse ruttu üles ja mine võta vana Naanu Naani raha oea kaldast ülesse ja kanna teda oma koju, nüüd on ta mulla pinnast pääle tulnud ja sulle lubatud." Peremees tõusnud siis voodist ülesse, läinud oma abikaasaga oea kaldale juhatud kohale ja leidnud sääl suure hõberaha huniku, mis ta kumbki kolm korda oma abikaasaga koju kandnud - kumbki kolm särgitäit, niipalju, kui jõudnud selga võtta, kus nad siis aegamööda keik seda raha ära vahetanud ja suuremat osa kõik niisamuti pruukinud. Küll saanud ka Viljandi sillakohus mõne aea pärast asjalugu tääda ja tulnud raha otsima, aga pole enamb paljo leidnud, kuid üksnes 170 hõberaha, vähemat ja suuremat. Teoli kätte jäänud ikka keik see leidus. Teol suteerinud selle rahaga oma kolm poega, voi kaks, seda mi hästi ei mäleta. Üks saanud Äksi õpetajaks ja tõine tohtriks, mis viimaks Helme kiriku ligidale Kaarlimõisa hiljaaegu ära surnud. Aga kas tal kolmandat poega oli, ei mäleta. Vana Teolit küll mäletan, see oli veel 1831. aastal kuni 1840 Pahuvere mõisas aidamees ja suur vendaderahva eestlugeja, keda paljod tundsivad ja austasivad, et ta vaga, jumalakartlik ja õige mees olnud. "Kui Teoli poead õpetaja ja tohter olivad," ütlesin mina vanakese jutu vahele, "siis oleksid nad ka eesti rahvale midagi pidanud kirjotama, nagu Kreutzwald." "Mis mina sellest tean," ütles vanakene. "Kas naad midagi on kirjutanud ehk ei ole kirjutanud. Ometi on meil kiriku lauluraamat ja piibliraamat, võib-olla ehk ongi need nende Teoli poegade kirjotud, sest mo piibel ja lauluraamat mõlemad on edeotsast ära katkenud, et enamb ei tea, kes on neid kirjutanud." "Jätame, vanakene, jutt järele raamatukirjutamisest. Keik õpetud mehed pole mitte raamatukirjutajad. Ma muidu tahtsin su käist tääda saada, mis vaimuga mehed kadunud Teoli poead olivad, kas nad eesti rahva poole hoidsivad või võõraste poole?" "Kust mina seda võin tääda," lõpetas vanakene oma jutu ja ma patsisin tema kätt ja soovisin talle head ööd.

E 17109/10 (17) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tont eksitab isat Ma olen juba vana mees, tonti ma ei olnud veel näinud ega neid mihi uskunud, kes teda ütlesid näinud olevat, kuni mulle ise kord ka teda näha kätte tuli. Aga, kulla rahvas, mismoodu ja viisiga, sellest tahan lähedalt rääkida. Peris imestamise väärt lugu. Ma läksin pühaba hommiku kiriku ja säält, siis pääle kirikut palvemaeasse ning olin hilja õhtuni veel sõbra pool, ja sammusin, siis arvata kellu 10 aeal kodu poole. Aga kodu ligidal tuli mulle mo oma poeg vasta ja tahtis minust mööda sammuda. Ma tundsin teda selgeste ning ütlesin: "Kus sa lähad poiss, pööra tagasi!" sest ma mõtlesin, et poeg kõrtsi lähab. Aga ta ei kuulnud mo sõna ega lausunud musta ega valget. See aeas mo südame peris täis. Ta pööris teelt kõrvale, kui ma talle vasta tahtsin minna ning püüdis minust vägisi mööda minna. Ma pöörsin jällegi vastu ja ütlesin: "Ei, poiss, petta sina mind täna õhtu ei saa. Pööra tagasi ehk ma lähen sinuga, kas või maailma otsa ja tahan näha saada, kus sa käid ja hulgud öösel." Nüüd algas reis pääle, poeg ees, mina taga, ikka T. mõisa poole. Viimaks jäin ma vanainimene väsimuse pärast seisma, siis seisis ka poeg. Kõndisin mina sammu, kõndis ka tema, jooksin mina, siis oli tema veel viledamb jooksma. Nõnda vadisime põikitigu? arvata 6 versta maad, kuni T. mõisa alla orgu, kus lai jõgi ja kõrge sild oli. Ma mõtlesin eseeneses: nüüd lähab ta sepapoiste juure sissi, sääl ma talle, raipele, ikka järele saan. Aga võta näpust, poiss ei läinud sissi, vaid pööris ümbert sepikoa nurga ja sammus õkva silla pääle, jäi sinna, siis pisut seisatama. Aga kui nägi, et mina teda ligidal tahtsin kinni haarata, hüppas ta kõrgelt sillalt alla jõkke, et vesi kõrgele kuni minu juure silla pääle üles purskas. Ma hakkasin meelt heites keigest jõust kisendama ja appi karjoma, mille pääle keik mõisapere ülesse ärkasid ja silla pääle minu ümber kogusid. Nüüd said köied ja latid toodud ning keik silla alune läbi otsitud. Aga mo poja surnudkiha ei tulnud kuskilt nähtavale. Mõisavalitseja, kalli südamega inimene, lubas hommikul uueste otsida lasta. Trööstis mind ja saatis, siis mõisa hobusega kodu. Küll oli süda väga raske ja tahtis valu pärast lõhkeda kui kojo poole tulin. Mis pean nüüd abikaasale ja tõistele lastele ütlema? Ja kuidas õnnetust ja kurva lugu neile avaldama? Aga vaata imet! Kui tuppa astusin ja poja voodi vaatsin, keda nüüd arvasin tühja olevat, magas poiss rahuliste voodis. Vaat, kus oli kuradil kavalus, rääkis lõppeks vanamees. Ta tahtis mind sellemooduga ära uputada, kui ma nii hull oleksin olnud, ülevelt silla päält temale järele jõkke kargama. Aga oli mulle veel jumalast see meel ja mõistus antud, et ma seda mitte ei teinud. Nõnda kaval on, jah, kurat. Ühte petab ta viina joomisega, tõist jälle tõise patuga ja kui näeb, et oma nõusse milgi viisiga ei saa, siis teeb muidu esale ennast poeas ja veab nõnda muidu käsitsi põrgu ja hukatuse poole. Hoidku, kes ta vanainimeste vandlase võrku siin elus saab!!

E 17111/2 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jookse kas hing armas Ma olin kaua aega R. mõisas rehepapp, ma ei kartnud hunti ega tonti. Sest, mis ta mehele teeb? mõtlesin mina. Aga siiski üksainumas kord omas elus ma hirmusin ning ehmatasin nõnda ära, et jooksmisega peaaego püksid jalgadest oleksin kaotanud. Kuidas see ometagi minusugusel mehel ette tuli, ehk juhtuda võis, tahan lühidalt siin jutustada. See oli tõisel õhtul pärast kadripäeva. Rehelised läksivad kojo ja mina jäin üksi riht kütma. Ilm läks jo hämarigul kottpimedaks, sest taevas seisis paksus pilves. Ka maa oli porine ja must. Viimaks tikkusid silmad kinni jääma, ma panin kasuka pea alla ja hakkasin varsi norskama nago mitmed, kellel see viis jo lapsest saadik juure harjonud on. Aga niisugune norskamine pole mitte kiita asi, sest niisuguse larina pääle voivad tondid ja kurjad inimesed so juure tulla, sind hirmutada ehk paljaks riisuda, kuna seda, kes vagusi magab, keegi paljo ei näe ega kuule. Aga, mis see oli? Ma kuulsin läbi une tõist niisamasugust larinat nago ma ise just praego lõpetasin. Norskamine on olnud mitte kuigi kaugel mo päetsist, vaid üsna ligidal. Viimaks kadus mul uni hirmuga suutumaks silmist. Aga norskamine kestis omasoodu ikka edasi. See aeas mo juuksed ikka enamb peas püsti. Ma täädsin, et keik uksed kindlaste lukku olivad pantud ja ainult aknaauk lahti seisis, aga see oli nii pisukene, et inimene säält läbi sissi tulla ei mahtunud. Kes võis see norskaja ometagi olla? Tunnid venisivad kuulatades aasta pikkuseks. Tonti ma naljalt ei uskunud, oli siis tont mulle esimest korda elu sees käima tulnud? Ja mis tahtis ta minust, kuna ma veel hiljaaego sõpradele seletasin, et tondisugu olemaski ei ole. Mito tundi vaevasin ma ennast niisuguste mõtetega, kuni viimaks kannatus lõppes ja ma tasahiljukeste ennast norisejale lähenesin, kuni mo käed üht karvast pehmet kogu puutusivad. Kohkudes ja karjatades kargasin ma tagasi. Sääl oli tõeste üks suur lojus maas. Kui esimene kihavärin oli lõpnud, jooksin ma kui pöörane ukse juure, kiskusin selle lahti ja tormasin, nii paljo kui jalad kandsid, kõrtsu poole. Aga kui pisut seisatama ja kuulama jäin, oli ähkimine ja puhkimine mo kannul, aga kolme sammu pääle midagi näha ei võinud. Kas oli ta tont või inimene või vana kahe peaga sarvik ise. Ma jooksin veel viimse jõuga, sest kõrts, kuhu ma tõttasin, ei võinud enamb versta maad minu arvates kaugel olla. Aga kui õnnetused tulevad, ei tule nad mitte üksi, vaid kaks-kolm korraga. Üsna äkitselt katkes mo püksipael katki ja ma kukkusin otseti maha, tõusin veel jalgade pääle ja tahtsin jooksu panna, aga püksid olivad jalgade otsas ja sirutasid mind tõist, kolmat korda nõnakile. Ma kuulsin nüüd selgeste vahkamist ja lõõtsutamist ja tulist hingeauru oma kõrva ääres. Mo mõistus lõppes, hirm ja rammestus panivad mo vere seisma ja ma langesin sinnasama paika minestand maha. Sinnasama paika oleksin ma ka surnud kui mo hea abikaasa, kes mulle pruukosti rehe juure järele tõi, mind siit poleks leidnud. Ka kõrtsimees, mo tuttav sõbrakene, ei viivitanud abiga kui mo abikaasa käest kuulda sai, kuis minuga lugu olnud. Nad valanud külma vett mulle päha ja määrinud kange ätikaga südame kohta, kuni siis viimaks meelemõistusele tulin ja püksid jalga tõmbasin, märkasin alles, mis lugu minuga öösel sündinud. Ja mis teie arvate, sõbrad, kes see hirmutaja õige võis olla? Nüüd mõistsin seda iseeneses, kui silmad oma suure koera pääle lõin, kes mo ligidal kraavi kalda ääre pääl kükitas. Ma küsisin abikaasalt: "Kas koer sinuga ühes tuli või oli ta minu juures siis joba, kui mind siit kraavi kaldalt leidsid?" Naene vastas, et ta näinud koera kraavikaldal istuvat, sellepärast ta sinna siis vaatma tulnud ja mind kätte leidnud. Nüüd ei oleks mul pitka seletust enamb tarviski. Mo oma koer oli kodust mulle järele tulnud, aknast sissi pugenud kui magasin ja ta kuriloom mõistis magades niisama norskata kui ma isigi. Oli ta, veider loomakene, seda minu käest õppinud - kes seda teab. Aga paljo naljatükke mõistis ta teha. Ma olin selle ehmatuse pääle paar päeva peris haige ega tohtinud kellegile, kui endine julge mees sõna rääkida, kus minu minestus kraavikalda pääl oli tulnud. Ikka inimesel tuleb elus kord ette, et ta ehmatab, kardab ja jookseb nägo oleksid kümme kuradit ta kannul. Sest julge süda ilma usuta, ilma palveta sünnitab kartust ja aeab jooksu.

E 17113 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mahlajook Seda on kakskümmend aastat tagasi. Siis olivad siin Võrumaal metsad hoopis suuremad kui praego. Kui kevade tuli, siis oli igal peremehel oma vaat kase all, kus valge lehma must piim sissi tilkus. Aga kord juhtunud M. talus ometa see lugu. Kui hapu mahl hakanud vaadist lõpma ja paksu veel põhjas olnud, käänatud vaadi punniauk allapoole ning ühes paksu peraga tulnud surnud uss vaadist välja. Oh seda jäletat lugu! Uss oli juba kase all vaadi sissi läinud, säält kojo toodud ja mahla ikka pääle kannetud (ehk küll uss sees) kuni siis viimaks musta lehma piim hoopis lõppenud ja vaati pestes uss uueste päevavalgele tuli. Sellest juhtumisest saadik ei läha M. talus mahla joomine enamb hästi korda.

E 17113 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kord sammusin mina uhke talu õue alt kui eredad kased kasvasivad, kojo poole. Kolm koera jooksid säält mulle haukudes järele, mis mina malgaga enese kallalt tagasi hirmutasin. Kaks läksid kojo poole, neil ei olnud vist suurt jänu ja kolmas hakkas kase all mahla lakkuma, sest nõu, kus sissi mahl tilkus, oli kahe puuhalukese pääle väga madalasse pantud. Tõine kord nägin mina, et mo oma ligivõetud koer madalasse pantud mahlanõu pääle loodud kibedat pritsis. Ma andsin seda pererahvale tääda ja palusin nõud kõrgemale panna. Kas nad seda tegid või sellest veikesest asjast midagi halva mõtlesid jäi mulle täädmata.

E 17113/4 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Et mina alati armastasin haput taari juua, aga kas naesed ka selle korraspidamise eest vastust andsid, kui mina taaritõrrukest rivideerisin, on jälle kogune tõine tükk. Et ma 1/6 vakka jahu korra tarvis andsin, päälegi veel rükkijahu, siis pidi ka taar kaks nädalat hea seisma, said need päevad otsa, lõhuti vana kraam tõrukese kere seest välja. Aga kaks tugevat surnud rotti ilmusid ka raba seest välja ehk küll tõrukesel kindel kaas pääl oli, siiski võis valetus sääl süüdlane olla, et kaas mõni öö pääle panemata jäi ja rottidel prii voli oli sinna sissi kukkuda. Kaks nädalat rotivett juua ei ole kellegi naljaasi ega lapsemäng. Et nüüd minule taari joomise läbi niisugune äpardus on juhtunud, seepärast ärgu mõistlikumad inimesed taari joomist maha jätku ega vee joomist ülemäära kõrgeks kiitku. Mikspärast elasivad meie vanemad kauemb? Sellepärast, et nad head taari jõid. Vanasõna: Isi talu, ise taar näitab, et ka vanemate päivil ka igas peres taari eest nõnda hoolt ei kannetud kui kohus oleks olnud. Et joogivesi kui ta ka hea oleks, talude paigus mitte paraja kraadi sees kuskil seismas ei ole, et juua sünniks, vaid teda sagedaste lompide ja lohkude, jõgede ja järvede seest aamiga veetakse, iseäranes talve aeal, kus jääpangad sees kõlisevad ja kaelast alla minnes klõgisevad, siis ei või see mitte ühelegi tervisele kasulik olla. Kuna taar parajas toasoojas alati värske ja parajas soojusekraadis juua sünnib. Kust siginevad alalised tiisikuse ja rinnahaigused? Eks alalisest liiga külma vee joomisest, olgu see talve ehk sui soojade päevadega. Kes nüüd taari ei jõua saada ja paljast vett keige paremaks jänu kustutajaks kiidab, täädku, et meie suurel Venemaal taar igas kubermangus tarvitusel on. Ja eks ole vene rahvas sellepärast kõva tervisega, et nad jäätatud vett ei joo.

E 17114 (3) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Konnapuder Kord nägin mina, et konn oli ära keetetud ja perele paksu pudruga lauale kantud. Kui pool rahvast joba söönud olivad, leiti üks kink. Mõtelge, ainumas kink ja pudru söömise lust oli keikidel korraga kadunud! Keegi vana eideke oli kaevust vett toonud ja ilma prillita ehk kuidas tuleb ütelda - tähelepanemata - patta kallanud. Perenaene oli omalt poolt tangu ja liha ning soola ligi toonud, et pidi hea puder saama ja puder sai ka hea ja söödud oleks keik, kui eidekene oma rasvaraasukese oleks panemata jätnud.

E 17114/5 (2) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kes pole seda näinud, et niipea kui kass mahti saab, söögi juure kipub. Ka seda täädvad inimesed, kuidas kass suure suuga piima ehk suppi lakub, et kahelt poolt lõppete vahelt piim ehk supp nõu sissi tagasi kukub, keige rohkemine veel siis, kui näeb, et perenaene vitsakimbuga tulemas on. Aga kes talupoeg võib selle pääle kihla vedada, et ta kassi söödust söönud ei ole, et küll öeldakse kassi keele otsas tõbi ja koera keele otsas rohi olevat. Ehk mis veel pahemb, kass kuseb ehk situb iga jahukotti ning terasalve, mis päält katmata ja lahti seisavad. Seepärast, kes roppu asjo ei või sallida, pidagu korda ja hoolt. Ehk küll mitmed iseäranes laisad ja hooletumad naesed keigega rahul on, mis elu juhtub, üteldes: mis see siis ära teeb ehk ära sulle tegi. Kae, kae, mis saks sina siis õege ära ei ole! jn edasi. Ka pole talupoead keik hooletumad ega ropud, vaid suuremb jago elavad neist paljo puhtamalt ja peenemalt kui sandid saksad. Saksad armastavad mädanenud linnuliha, kus ussid joba kihavad sees. Seda talupojad ei taha. Saksad söövad keik nahka kui tal aga looma nimi. Talupoeaed ei või ega salligi mitte. Sakstel on tihti kõhuvalu ja närvihaigusi. Talupoeg sellest haigusest paljo ei teagi. Joba saksa kimmelguid kaugelt nähes tuleb talupoeael okse pääle ja ta peab kahe käega oma nõna kinni pidama, kui ta sinna asjale lähab. Saksa nõna paha haisu ei tunnegi ehk ta on joba eluaeg selle ropu haisuga läbi käinud ja harjonud. Sest konnad ja veeussid on sakste keige armsamad toidud, kui aga seda alati käepärast saada oleks. Seepärast palun ma ka saksu hoolega ette vaatma, aga üksnes kadajasaksu, kes linnades ehk maal ennast uhkeks ja peenikeseks tegevad ja üle õla talupoegade pääle maha vaatavad.

E 17115/6 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Äkiline surm Inimene võib kihvti kihasse saada ja äkitselt surra, kui ta mitte igas asjas puhtust ei pea. Sellest mõned näitused. Sääl on sul keedupada päev ehk paar poolkuivalt niiskes kohas seisnud, paks roste kord pääl, mis muud ei ole kui selge kihvt. Ta saab kergeste veega üle loputud ja keetmiseks pruugitud. Rosteollused lähavad supi sissi ning sellega kihasse. Vanemad veel jõuavad seda välja kannatada, kuna nooremad lapsed oksendavad jo mito kord, järsku pääle söögi surevad. Pärast räägivad siis tagajärele, mis tal muud viga võis olla, löödi läbi. Ehk lendaja läks läbi jne. Niisugust kogemata kihvtitamist tuleb talupoea rahva seas sagedaste ette, kui alati mitte suremist, siis kanget seest valu, et pigista hambad kokku. Sääl on kahvlid ja noad, mis külaliste tarvis on ostetud ning kappi saisma pandud, sääl nad nüüd on enne paar nädalat rostetanud kui äkki võõrad tulevad ning nad kerge pühkimise järele lauale tuuakse. Olgo ka üle pühitud, siiski jääb peenikene rostetolm nende pääle, mis ühes liha ehk leivaga kõhtu poeb ning sedasama õnnetust sünnitab, mis jo üleval nimetasin. Ka plekk supilusikad, kui neil liiva ehk puu tuhaga tina päält on ära hõerutud, toobid ning pisemate lapsukeste kastrulid, mis juutide käest ostetakse ja kelledega vaesemad taluinimesed oma lastele piima tulel keedavad, võivad lapsukest kergeste ära kihvtitada, et ta äkitselt haigeks jääb ning sureb. Ka vaabatud savipotid, mis leel ehk ahjus kihvtijagusid välja higistavad, võivad kergesti haigeks jäämist ja surma sünnitada. Seda olen ise oma silmaga näinud, kui kauss ahjust välja võeti, tal väljaspool küljes must tõrvasarnane vedeliku kord ümberringi seisis. Kui ma seda musta vedelikku oma keele pääle lasksin, tundsin mina, et ta mõrudamb oli kui koirohi. Ärgu arvaku siis keegi inimene, et niisugune pott oma kihvtiollusid üksi väljaspidi välja keedab. Ei mitte. Ka piim ehk supp, mis potis keeb, saab selle väljaimmitsemise läbi nõnda rikutud, et ta nõdrematele pea surma võib tuua. Aga ka vanematele inimestele ei tee ta head. Kord keetis mo abikaasa niisuguse savipotiga piima, kes oma külje päält musta vedeku oli välja higistanud. Nii kui ta piima jõi, jäi ta raskeste haigeks ja hakkas oksendama. Mõnda tõist asja selle vastu pruukides sai ta paari päeva pärast siis paremaks, kuna minul surmapott ammugi oli puruks peksetud, et ettevaatamata olekul mõnele jälle kahjo ei pääseks tegema. Et kogemata kihvtitamise läbi paljo pisukesi lapsi talupoja rahva seas ära surevad ja vanemad, kui ka mitte iga kord surma, siis kanget kõhuvalu saavad, paljo oleks sellest mul veel rääkida, aga kardan, et minu töö ja hoiatamine asjata on. Sest minu seletuse pääle võib mõni ütelda, kust tema siis niisugust asja ära võib tääda. Kas ta mõni pottsepp või tohter on?

E 17117/8 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lähame pühi saatma See oli kolmandal lihavete pühal 1894. aastal, päike hakkas veerima, taevas oli selge ning õhk magusa lõhnaga täidetud ja väga soe. Mets seisis nooruse ehtes ja nurmel ja niidul oli haljas noor rohi tärkamas. Kägo kukkus esimest korda sel kallil õhtal, keda need inimesed üksi kuulsid, kes seekord väljas juhtusid olema, aga mitte need, kes väljas ei olnud. Jo hommiko oli ilus ilm, rahvahulgad tõttasivad kiriko poole. Keikide meel oli rõõmus ja hea, et jumal ilusa ilma annud ja metsad ning aasad suiehte pannud. Õhtu tõttasivad needsamad inimesed jälle kõrtsi poole, hulgani pühi ära saatma. Nägo rahval see sõna pruugiks on. Pühi võetakse küll paljodes talumaeades ausal kombel palve ja laulmisega vasto ja elatakse pöörpäeva kaunis kristlikult jumalasõna järele. Aga viimne õhtu rikub keik headuse ja pühadusejutu ära ning teeb mitmed loomade sarnasteks, kes vahet ei tunne oma parema ega pahema käe vahele. Kellel tervis käes, seda sa viimasel püha õhtul paljo omas maeas ei näe, ta hakkab jo aegsaste küla mööda ümber vedelema. "Ma pean sinna ehk sinna minema, ma ei või seda mitte jätta." Aga pärast kahetseb ta ning ütleb: "Võtku ta pagan veel, ma ei saanud täna omast reisit mitte midagi." Kui ma nüüd küsida tohin, siis ära pane pahaks, kui sulle suu sisse ära ütlen - sinul ei olnud midagi ka saada, ju sind polnud ka tõega keegi oma poole kutsunud. Sina ei teagi, et suuremal hulgal inimestel see viis ja mood on kutsuda: "Millas sa meile tuled? Tule ometi täna, kas siis aega pole täna meile tulla? Küll on ime, mojal sa käid, aga meil mitte." Niisugused kutsujad ja pääleaeajad ei mõtlegi ise sagedaste, mis nende keel räägib ja suu lobiseb. Kui sina iga niisuguse kutsumise pääle maeast välja lähad, siis peavad niisugused kutsujad ise sind jooksikuks ja hulkujaks. Isiasi on see kui tõesõber sind tõekombel oma poole kutsub. Noh on sul aega, siis mine sinna, ju sa tead, et sind sääl oodetakse ja ausaste peetakse. Kõrtsi juure mine omast kodust mõne hädalise asja pärast väga harva. Pühade ärasaatmise koht ei ole mitte kõrts, vaid palvekamber, kus sa pead paluma ja tagasi vaatma kolme sammu pääle, mis sa neil kallil ja tähtsail päevil surma poole oled edasi astunud. Kas oled hingele neil kallitel päevadel paljo kaso saatnud? Või koguni kahjo teinud? Kui keik loodus haljendab ja puud, rohi ja maa oma nägo muutvad sel kallil kevadel, siis muuda ennast ka sina ja jäta vanemist õpitud paha ametit - kõrtsis käimist - maha.

E 17118/20 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ta elas kord ning suri Ma nägin teda 1850. aastast kuni 1867. aastani. Ta reisis talust talusse, teda kutsuti Mämmalõka, kuna ta peris ristitud nimi Ants Karu oli. Kotikene kaelas, kaks jala pitkust lepapulka vöö vahel, must vana katkenud särginäru seljas, katkise äärega kaapkübara lotikene peas ning saapatuhvlid, kust sääred otsast ära lõigatud, jalavarjuks, ise pitk mees ereda lõuahabeme ja kõhna palgega. Ta oli Pahuvere vallast Pillikse talust perit, aga ka ei kuskilt perit, sest iga päev oli tal ise koht ning kus õhtu, sääl öömaja ning kus söögiaeg, sääl söök. Mämmalõka oli ta sõimunimi, seda nime oli ta aunimeks oma pulkadega mängimise eest saanud. Nõnda arvas ta ise. Kui Mämmalõka talu uksest sissi astus oma hõreda habemega (kus talvel suured jääpurikad küljes rippusivad) ja naerunäoga, siis jooksid tüdrukud ning poisid ja veikesed lapsed talle vastu küsima: "Noh, Ants. Oled kord ometi meile jõudnud. Kas külm oli ka tulles? Kust talust sa nüüd tulid? Kas süüa oled saanud ka? Kes andis sulle süüa? Perenaene ise või tütar või võõras tüdruk?" Ja Ants täädis iga küsimise pääle õiget vastust anda ja keik, mis ta rääkis, oli selge tõde. Valetama ei olnud Hants lapsest saadik õppinud. Antsu käest saivad külapeiod tääda, kuidas neiokesed tõises peres elasid, mis nemad sääl rääkisid ehk tegid. Kas nad kitsid või helded olivad. Kas nad kurje sõnu omas suus pruukisivad, kas laisad olid ehk virgaste keik tallitused tallitasid? Seda keik pani Ants karva päält tähele, paremine kui keegi tõine ehk küll mõistlikumad inimesed teda lolliks pidasivad. Uudiste eest andsid noored peiod ja näiod Antsule mõne kopika raha, kuna tal vaest selle viisiga rublat kaks ehk kolm oli kogutud, mida siis mõni kelm ta käest klaasitüki ehk pudelipildikese vastu ära vahetas. Noh, mis teebki Ants rahaga? Tõepoolest, ta ei mõistnud rahaga midagi teha ega pääle hakata. Ärge koguge enesele varandust maa pääl, mis koi ja roste rikuvad ning vargad varastavad. Seda täädis Ants, ilma et keegi kirjatundja talle seda oleks meele tuletanud. Kord leidnud ta Pahuvere mõisa koplist rahakoti kümne paberirahaga. Harjakaupmees juhtunud vastu tulema. Ta näitnud rahakotti sellele. Harjakaupmees võtnud, siis kümme paberit kotist omale, andnud rahakoti siis Hantsule tagasi ning ühe hea taskunoa veel päälekauba. Mõtelgu nüüd iga mees, kui suur oli Antsu õnn, et ta hea noa sai. Kuidas oli Antsu mängimisega lugu? Kaks pulka tõmmati vöö vahelt pihku ning keerati ringtantsu lüües neid sõnu kõva häälega hüüdes: Mämmat lõkkat, mämmat lõkkat. Puppu nalja, Pätsi nalja. Karu Jaagu lugu, Karu Jaagu lugu. Uhktill kannikatt, uhktill kannikatt Mämmat lõkkat, lõkkat, lõkkat jne. Neid sõnu hüüti kuni väsimus pääle tuli ja ainult pulkade klõginat veel kuulda oli. Esmalt, kui mäng alles hakkas ja hääl veel terve oli, oi, vennikesed, siis tahtis kõrvad peas peris huugama panna. Koerad ja kassid jooksid suure hirmuga kambrist välja õue. Sead õue pääl ja hobused ree all norskasid ja trampisid jalgadega, kiskusid ohelöad katki ja, kes lahti pääsis, jooksis hirmuga metsa. Vanemad inimesed seda segadust nähes tulid mängu ära keelama, aga kus muusikumeister seda kuulis, tal olid silmad üles taeva poole vahtimas ega tahtnud maapäälsete asjadega midagi tegemist teha. Ka oleks ta tõise keeldu kuuldes rahast ilma jäänud, mis ilma tellimata üks kopik maksis. Noored inimesed naersid ja plaksutasid käsi, sest noorus ei küsi suurest mürast ega kärast, vaid peab seda hästi sündsaks, kust hästi rõõmu ja naeru saab. Kuna vanemad inimesed kõrvad kinni hoidsivad ja palusivad, et kulla Antsuke mängi vahel lõpetaks, mida siis ka Ants, mitte kuulmise, vaid väsimuse pärast lõpetas, ise selle poole vahtides, kes mängi käskis alustada ja nüüd raha annab. Toine mäng, mis oma häälekõvaduse poolest ka esimese vääriline oli, maksis 2 kopikat ja mängiti harva ühe ustava sõbra soovi pääle ja mitte enne ei alustatud kui raha käes. Selle mängi sõnad käisivad selle peremehe ehk perenaese nime pääle, kes lugu tellis ja kutsuti oravnaljaks nõndaviisi. Orav nalja - Orav nalja - Paljast nalja, paljast nalja - Karu tuleb - karu tuleb - Peremehe nalja - perenaese nalja - Peremehe Aadu nalju - Perenaese Anne nalja. Uhk till-till-till. Esimene silbi venitamise mood pitkalt, aga pärast hästi rutemb. Ants mängis ja sai sellega igapäevast leiba. Ta oli rahul ja rõõmus ega igatsenud ka rohkemb. Keik pereuksed olivad kuulsa muusikumeistri ees lahti, aga keikedese peredesse Ants sissi ei läinud, ainult sinna ta läks, kus kord tuttavaks ja sõbraks oli saanud, kus õiglased, lahked ja jumalakartlikud inimesed elasivad, kes teda ei narrinud ega pilganud. Kes talle alati süüa ja mõne riidehilbu kihakatteks andsivad. Mitte hingeõnnistuse teenimise pärast, vaid armastuse pärast oma vähema venna vasto. Sinna peresse läks üksi siis Ants. Pahuvere vallas olnud tal oma ütlemise järele kuus ja Tarvastus viis talu, see on kokku ükstõistkümmend. Need ükstõistkümmend talu elatasid ja söötsid teda. Ja need helded pereisad ja -emad katsid teda, kuni ta omad silmad 1867. aastal rahuga kinni pani ja sinna paika sai kantud, kus rikkad ja kuulsad mehedki oma viimist und puhkavad. Kahjo oli perevanematel, peiodel ja näiodel ning pisukestel lastel, kui kuulda said, et Antsukene oma reisi lõpetanud ega enamb meile ei tule. küll ei peetud temale uhkit matussapidu ega pandud ainustki vannikut vist hauale. Aga suurte ja pisukeste silmapisarad olivad tema saatjad kuni kalmukünkale. Ka Antsu haual kasvavad nüüd lillid, mitte toalilled, vaid sinilillid ja võilillid, mis mitte sääl surnuaedas tõiste haudade pääl näha ei ole.

E 17120/2 (7) < Rõuge khk., Kõrgepalu k. - Märt Siipsen < Jaan Neater (1895) Sisestas Salle Kajak 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Linnulaul Oi, vellekene, ma ole paljo õnnetust oma elu sehen nännu. Ma pidasi Koikküla vallan suurt talu, üten aintsan aastan pani sääl katessatõistku karielajat hauda. Sõs andis sõsarmees mulle üte lehma, sellega pidi nüüd oma latsi ja ütessa tööinimest toitma, iga nädal oli teomees mõisan. Mõelge, mis saab ütest lehmast suure talu pääle. Aga ma aeasin, juma/la/le tänu, sõski ikki läbi. Tõisel sügisel peran elajate kahjo palli tare ka ära, kikk raam ka, sellarõõva jäiva sissi. Aga sõski ei heida meelt veel ära. Teie hobestetalli sitast puhtase, ahi nurka ja korsten välla ja elasime selle talve sääl üle. Ei masnud elaja soetaminegi enamb, kui suvi tuli, sõs lõppiva punasetõppe kikk ära. Aga inimene näeb õnnetust küll ette ära, kui ta tähele mõistab panna. Poiss oli mul haige, lätsi esi postiteed tegema, see oli sõs, ku mo kari kikk veel terve oli. Oli üten talun ööd, es tule uni pääle. Söa oli nõnda rahutu, tuli hämarik, pani hobesa ette, oli veel paar koormat ruusa vaja viia, lätsi ütest sillarumbist üle, veike linnuke laulab: Piu-piu-piu, ja lendab kurale poole ütest ossast tõise pääle. Laulab jälle: Piu-piu-piu. Ma ütlesin: "Laula, laula, linnuke, so om saated kodust mulle midagi ütlema. Kas kodurahvas elavad keik hästi? Kas loomad ja inimesed kodu keik terved on? Jah, linnuke, kallis loomake, sa ikka mulle midagi kõnelad, aga mina, patune mullatükk, ei mõista sinu keelt ega saa sellest aru. Jälle lendas linnuke minust mööda teed mööda edasi. Kui ma ruusa koormaga tulin ja laulis piu-piu-piu, esi nii erk kärmas ja rõõmus. Arvassi küll esi, peaks see küll nüüd hääd tähendama. Aga süda oli raske sehen, et linnuke kural pool teed laulis. Saie sõs teega valmis ja tuli läbi ööd ommukuks kodu ja keskpäeva aeal kooliva ütekõrraga kolm kige paremat lehma mul ära. Selle perra koolsiva paari nädala joosul kikk kari. Ainus sõsaramehe antud lehm mul oli, nõnda kui enne jo ütlesin, aga pitkalt sedagi sai - tõisel sügisel lõppi see ka ära. Jälle oli esi linnakäigul, kui õnnetus kodu sündi. Tuli kodu pool, linnuke laulis jälle pahemal pool teed: piu piu piu. Ma mõistsi, et see hääd ei tähenda, aga mis sääl teta. Saie kodu, lätsi kambri, naene tuli vastu, oli väga murelik. Ma küsse: "Mis viga, armas naeseke. Ta võttis mul ümbert kaala kinni ja ütel: "Armas mehekene, lehm om koolu." Ma rööksi: "Ära ikke, mis koolu, om koolu. Meie enamb talu edesi pidada ei saa. Hommen saab mõisa minna ja härrale üles anda, et minust talupidajad selle koha pääl enämb ei saa. Andku ta oma maja kellele taht." Lätsi sõs tõisel hommikul mõisa, es ole härrat kodun. Valitseja es võtta ülesütlemist vastu. Mis nüüd teta, kas ela või koole. Teomees päevast päeva vällän, midagi süüa ei ole, pane manu. Mis paned, kui endal kodun esiki süvva es ole. Pani siis hobese ette ja sõiti Kõrgepalu mõisa, säält võti kõrtsi ja talu rendi pääle, rendi oli sel aeal väga odava. Lainassi sõsaramehe käest raha ning lätsi tõisel jüripäeval sissi elama. Kui sinna just jüripäeval lätsi, laulis linnuke paremal pool teed: piu-piu-piu-piu. Mõtli sõs mina: "Oh, linnuke, kuuluta mulle nüüdki hääd, kuuluta hääd uue koha pääle elama minnes." Ja vaata nüüd, kulla külaveli, usu ehk uskmata, et see linnukese laul hääd tähendas. Ma oli uue koha pääl kakstõistku aastat talumees ja kõrtsimees ning kohtomees. Sain rahameheks, maksin sõsaramehele võla ära, ostsin, tänavu saab katessatõistku aastat, talu perisseks. Jumal tänatud, on härra võlg jo ammugi tasa massetud. Nõnda olen nüüd pea seitsekümmend aastat vana, olen omas elus paljo õnnetust, aga ka paljo õnne näinud. Kes teab, mis enne surma veel ära näed, ehk missuguse viisiga mulda lääd. Kõrgepalu Kangsti? talu peremehe Jaan Neater suust üles tähendud 12. aprillil 1894. aastal.

[ Eelmine lehekülg 1  2  3  4  5  6  7  8  9  10  11  12  13  14  15  16  17  18  19  20  21  22  23  24  25  26  27  28  29  30  31  32  33  34  35  36  37  38  39  40  41  42  43  44  45  46  47  48  49  50  51  52  53  54  55  56  57  58  59  60  61  62  63  64  65  66  67  68  69  70  71  72  73  74  75  76  77  78  79  80  81  82  83  84  85  86  87  88  89  90  91  92  93  94  95  96  97  98  99  100  101 Järgmine lehekülg ]