Andmebaasis olevate tekstide vaatamine
E 16975 (20) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuusekäbid tähentavad, kui neid palju on, kartohvlisaaki; pedajakäbid jälle kesvasaaki.
E 16975 (21) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui hoonet noorekuu sees tegema hakatakse, siis mädanevat see ruttu ära, hakatakse hoonet vanakuu sees tegema, siis seisvat see rohkem aega.
E 16975 (23) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui õhtune vihmasadu tilkmetena tõiseks päevaks kuuskede otsa jääb, siis loodetakse ilma heale minevat.
E 16975 (26) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pastlad esimest korda jalga pannakse, siis hõerutakse jalgadega kivi peal ja öeldakse: "Pae paksutsed, kivi kõvased, ühed pastlad, üheksad paelad." Siis seisvat pastlad kavva.
E 16977 (38) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui lapse kellegile suurel inimesel asja pakub, siis tuleb vastu võtta ja ülesse tõsta ning ütelda: "Pikas! Pikas!" Siis saavat laps heasti pikkas kasvama.
E 16977 (40) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hommiku vara ei tohi äglapulga otse teritada, siis ratsivat ägel viljaterad kõik maa seest ülesse. Peab õhtult ehk siis, kui töö ära lõpetatud, äglapulka teritama.
E 16977 (41) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui vanadest kaselehestest tehtud vihaga vihutud saab, siis võtab ihu sügelema.
E 16979 (56) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kaselehed juba jaanipäevast kollaseks minema hakkavad ja ka varsi selle järel puude otsast maha langevad, siis tuleb sügise varem.
E 16979 (57) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Hakkavad puudelehed alles jaaka(jaagupi)päevast kollaseks ja maha minema, see tähendab hilist sügiset.
E 16979 (62) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Väänetud vitsaga hobust luau, siis väändub sellel hobusel elu sees mõni luu katki.
E 16979 (63) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lüüakse väänetud vitsaga lehma, siis ei poegi see enam iialgi.
E 16980 (68) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Langevad männakäbid (pedajakuked, kuda neid mõnel pool kutsutakse) sügisel maha, see tähendab halba aastat.
E 16980 (69) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Jäävad männakäbid kuni tõise aastani otsa, see tähendavat head aastat.
E 16981 (85) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sügisel ja talvel palju vastu hommiku tuult on, siis kannavad viljapuud tõisel kevadel palju vilja.
E 16982 (87) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Missugune on ilm kuu loomise ajal ehk peale loomist kolm päeva on, seesugune saab ta siis kõik see kuu aega olema.
E 16982 (92) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene hommikul ilma iseäraliku karvata tõuseb ehk tõusmise ajal pilved pea enesest ära ajab ehk kui tema vastu tõusmist pilvi näha ei ole, siis on ilusat ilma oodata.
E 16982 (93) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene õhtul ilma iseäralise karvata jälle looja lähab, siis on jälle tõisel pääval ilusat ilma loota.
E 16982 (94) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui päikene paksu pilvede taga, kelle üle ta jooni välja laotab, tunkelpunase karvaga tõuseb ja jälle seesuguse karvaga looja lähab, siis on kas tuult ehk vihma oodata.
E 16982 (95) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pilved keskpäeva ajal endid päikse ümber koguvad ja pea teda katavad, siis on paha ilma oodata.
E 16983 (105) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui puid raiudes mõni laast vingudes mööda kõrvu läheb; seda tarvis kinni püüda ja taskusse panna, siis ei saa ükski selle kandjat nägema.
E 16984 (111) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimene aevastab, siis ütlevad vanemad inimesed: "Aita Jeesuke!" Siis saavat ta terveks.
E 16985 (129) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui oma koer kedagi oma inimest ei salli ja ikka teda nähes augub, siis öeltakse: "Sa ei ole siis, kui koer veike oli, selle jaoks leiba annud."
E 16986 (138) < Halliste khk., Kaarli k. v. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Martin Jänes 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Müristamise ajal ei tohi kuue-, jakihõlmu, nii ka põlle ülepea võtta, muidu saab pikken pihta lööma.
E 16989 (169) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui sabaga tähte vahest näha on, sis ütlevad rahvas, see tähendab vaemnu, sõda ja verevalamist. Paistab sabaga täht hommiku poolt, siis arvatakse sõda hommikupoolt tulevat, paistab sabaga täht õhtupoolt, siis tulevat sõda õhtupoolt.
E 16989 (170) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
On sabaga tähte sügise aegus näha, siis arvatakse sõda kaugelt tulevat, on kevade aegus, siis lähedalt.
E 16989/16990 (171) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui põhi põõnab, virmalised taevas näha on, siis üteldakse see sõda tähentavat.
E 16990 (172) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, kui virmalisi rohkeste näha on, siis olla suur verevalamine põhjamaades.
E 16990 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui tähed taevas nooli lasevad, et vanapagan taeva all palavaid kiva pilduvat.
E 16990 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mõned ütlevad, siis, kui tähed nooli lasevad, ei ole enam head nalja, vanapagan pillub juba nukiga tähti taevas, see saab tõeste midagi tähendama.
E 16992 (194) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Lihaheite (vastlapäev) on ikka noorekuu sees. On ta õige noorekuu lähedal, see tähendab head, on ta noorekuu viimaste päevade sees, see tähendab halba.
E 16992/3 (198) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse selle ette valvata, et karjaelajate sekka talvel, kui nad laudas on, ühtegi viga ei peaks sündima, ei ka ükski kuri käsi neisse puutuda, siis tuleb sel päeval, kui kari viimast päeva metsas on käinud ja nüüd lauta peab jääma, uhertiga auk laudaukse aluspakule sisse lasta, elavathõbet sinna sisse panna ja peale selle auk pihlakapuust punniga jälle ilusaste kinni panna. Siis võib selle üle julge olla, et karja sekka mingisugust viga selle talve sees tulema ei saa.
E 16994 (208) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui surnut maha saab viitud, siis ei tohtivat enne peatada, kui kusagil metsa ääres, kus siis ka esimese seismise järel rist puu peale saab tehtud. (Niisuguseid vanu puid näeme sagedaste tee ääretel, kus ristisid sisse on lõigatud.)
E 16996 (238) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui metsad talvel kohavad, siis olla sulailmu oodata.
E 16997 (243) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Noorekuu sees raiutud palgid ja nendest tehtud hooned seisavad palju rohkem, kui vanakuu sees raiutud palgid, sest need mädanevad ruttu ära.
E 16997 (252) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui see laast, mis raidudes vinguvat healt teeb pulma ajal õllevaati saab pantud, see õlu panevat siis kõik pulmalised tantsima.
E 17006 (58) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Valgeid laastuid hööveldama, tähendab lumesadu.
E 17006 (67) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Taevatähti nägema, tähendab rõemustamist.
E 17010 (175) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid vidama, tähendab mõnda head kasu.
E 17010 (176) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid lõikama, tähendab halba ilma.
E 17010 (177) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid lõhkuma, tähendab lumesadu.
E 17010 (178) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid istutama, tähendab head.
E 17010 (179) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid maja ümber istutama, tähendab sissetulekut.
E 17010 (180) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid maast ülesse kiskuma, tähendab halba.
E 17011 (199) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puude mahamurdmist nägema, tähendab suurt tormi.
E 17011 (202) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puunõu seest jooma, tähendab halba.
E 17012 (222) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Lehtis metsa nägema, tähendab head.
E 17012 (223) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus metsa nägema, tähendab halba.
E 17012 (224) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puude otsa ronima, tähendab paremale püüdmist.
E 17012 (229) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Laudu tahuma, tähendab halba ettevõttet.
E 17016 (335) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Koitu või eha nägema, tähendab külma.
E 17016 (336) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Päikest nägema, tähendab head juhtumist.
E 17016 (337) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kuud nägema, tähendab niisama head.
E 17016 (338) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tähti nägema, tähendab õnne.
E 17016 (339) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palju tähti nägema, tähendab suurt õnne.
E 17016 (340) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tähtede maha langemist nägema, tähendab õnne kaotamist.
E 17020 (431) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori kaski nägema, tähendab kedagi tanu alla saama.
E 17020 (432) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaseoksi murdma, tähendab pulmade katki jäämist.
E 17020 (433) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaseoksi küljest lehti kraasima, tähendab halba.
E 17020 (434) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus kasemetsa nägema, tähendab kurba aega.
E 17020 (435) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Raagus kasemetsa nägema, tähendab muret.
E 17020 (436) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Jõulukuuske nägema, tähendab head.
E 17022 (476) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori õunapuid nägema, tähendab pulmi.
E 17022 (477) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Noori õunapuid maha raiduma, tähendab naest võtma.
E 17022 (478) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Mõned ütlevad: noori õunapuid istutama tähendab naest võtma.
E 17022 (479) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Mädanenuid puid nägema, tähendab haigust.
E 17022 (485) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaski koorima, tähendab naest võtma.
E 17022 (486) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Kaski maha raiduma, tähendab ka naest võtma.
E 17023 (515) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Aiaväravat tegema, tähendab midagi kaela saama.
E 17023 (516) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Aida tegema, tähendab niisama midagi kaela saama.
E 17024 (531) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palke lõikama, tähendab head.
E 17024 (532) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Palkisid vidama, tähendab halba.
E 17025 (558) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Lilles või puus saama, tähendab head.
E 17026 (571) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Tumedat päikesepaistet nägema, tähendab pahandust.
E 17026 (572) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Selget päikesepaistet nägema, tähendab rõemsat meelt.
E 17026 (573) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Selged päikesepaistet nägema, tähendab head elu.
E 17026 (578) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
/Unenäo seletused/
Puid või kiva vette kandma, tähendab muret või südamevalu.
E 17035 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui selg ära venitatud on, siis arstivad mitmed seda nõnda nimetada selja tõmbamisega. Mõned jälle seljarohu (mercurialis perennis)vedelikuga, mis taimede seest välja pigistadakse. Enne peale võidumist tehakse sellest samast taimest rist käe peale (peopesa sisse) ja vajutadakse siis kolmes kohal selgroo mööda alla, iga koha peale kolm korda.
E 17035 (2) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirpusid ära kaotada, tuleb anipaju okste ja lehtedega, kui neid tubaku moodi katki on lõigatud ja põrantu peale nii kui ka sängidesse on laiali pillutud.
E 17035 (4) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Pärnametsa alune hein on parem lehmadele piima, nii kui ka võianni kohta, kui kuusemetsa alune hein.
E 17036 (5) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui inimesel üks niisugune haigus on, kus üks valujutt alati nagu muaga lõigatud ihust läbi käib, ikka edasi lähab ja ikka rohkem valu teeb; siis kutsuvad inimesed seda jooksja haiguseks.
Veronica offeinalis (jooksja rohi) tuleb siis keeta ja haiguse või valutava koha peale määrida. Peale määrimisel tuleb aga "Meie Isa" seitse korda ära lugeda, küll siis jooksja kus seda ja tõist kaob.
E 17036 (8) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui kusagilt vana kannu seest tõine puu (tõist sorti puu kui kand on) välja kasvab. Selle küljest lõigatud laastud on valu vastu, kui nendega valutava koha peale vajutatud saab.
E 17036/17037 (9) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tahetakse, et pastlad rohkem seisavad, siis tuleb nendega vastsest pärast paekivi peal hõeruma ja isi sealjuures ütlema: "Pae paksutsed, kivi kõvatsed, ühed pastlad, üheksad paelad." Küll siis pastlad kaua seisavad.
E 17037 (10) < Halliste khk, Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas USN, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui pea valutab, siis tuleb pahema käega otsa peale vajutada ja kolm korda "Meie Issa" ära lugeda, küll siis peavalu kaob.
E 17038/41 < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kirjad mõningade tähtsate leiduste üle
Kui suur tähtsus on meie vanarahva mälestusi, mida sealt ehk täält maa ja mägede seest välja on kaevatud, alal hoida, selle kohta on sagedaste juttu olnud ja sellepärast toome tänases kirjas mõne kirjelduse sarnaste leiduste üle.
Õisu-Ülemõisa järel oleva põldude seest olla kolm suurt kivi leitud, milledest üks alles hilja nimetadud mõisas näha oli. Sellel kivil oli külje peal sissi raiutud suur ring ja selle sees rist. Ka tõised kivid olnud sellesama sarnased. Vanarahvas nimetab neid kivisid ohvrikivideks ja teab kõnelda, et nende kivide lähedal, kus sel ajal suur mets kasvanud, ohvrikohad olnud. Oleks soovitav nende kivide alla hoidmine.
Niisama leidis Heimthali valla mees Hans Rooger a. 1886 sellesama mõisa metsast ühe kõrgema kingu kohalt hulga vanaaegseid hõbe- ja vaskrahasid, millede juurest aga aastanummert leida ei olnud. Ühes ka kaks suuremat kirjadega neljakandilist hõbetükki. Mõned hõberahad olivad nii veiksed nagu herneterad, vanaduse pärast ei võinud aru saada nende kirja, näitas nagu oleksivad need vene keeli tähed olnud. Ühel osal neil veikestel hõberahadel oli tõise külje peal Peeter I ratsakuju ja tõistel arvata üks tiivadega loom. Suuremad hõberahad olivad meieaegste 20 ja ja mõned vanaaegste 50 kop. suurused. Vaskrahad, mis arvata meieagsete 1/2 kop. suurused võisivad olla, oli kõige rohkem, umbes 100-150 tükki. Need olivad keik õhukesteks mädanenud, nii et mõned neist katki läksivad ja nii ei võinud kõikide kirjadest haru saada. Suurem jagu vask- nii kui ka hõberahasid kandsivad järgmiseid vappi ja kirju. Eeskülje peal oli kaks suurt võtit risti säetud, nr. 7 üks + ja täht S. Äärt mööda kais järgmine kiri: MONE NO ARGENTHA. Tõise külje peal oli üks värav, millel kaks torni kumbagil pool nurga peal oli. Värava sisse käimise kohal oli kaks võtit risti. Äärekiri järgmine: GIVITATIS RIGENSIS. Veikeste hõberahade peal kirjad olivad ?Z-92H31-ja tõised HIJIHV-35, siin puudusivad kaks viimist tähte. ja jälle /joonis/. Suuremade hõberahade kohta ei olnud mul enam võimalik kirja ega tähendusi saada.
Suvel 1894 Halliste kihelkonnast Reinse küla kirikumäe seest leitud vaskrahad, mis meie aegsete 2 kop. suurused olivad, kandsivad järgmiseid kirju. Esimese külje peal lõvi kuju krooniga ja tähed ÖR-m. Mõnda märki ei olnud enam näha. Tõise külje peal olivad kolm krooni /joonis/ järgmiste märgide viisil. Siis täht R pahemal pool, S paremal pool küljes ja G üleval kahe krooni vahekohal. Kroonide all oli aastanummer järgmiselt 16 73. Siis oli rahasid, mis meieaegste 5 kop. hõberaha suurused olivad. Neid oli kahte sorti, esimesed paksemad ja tõised õhemad. Paksemade rahade eeskülje peal oli üks kuju ja järgmine äärekiri pahemal pool küljes: IOAN. Paremal pool küljes: GASRB viimast tähte ei olnud võimalik aru saada. Tõise külje peal oli ratsakuju ja selle all järgmine märk /joonis/, äärekiri MAG DV?LITB?? siin puudusivad kaks vahemist tähte ja jälle: OLI. Õhemad vaskrahad kandsivad järgmiseid kirju ja vappi. Eeskülje peal oli järgmine suur täht R. Äärekivi paremalt poolt lugema hakates GAROLVSD GREX S. Tõise külje peal oli kaks võtit risti ja üleval nende keskkohal mark +. Äärekiri paremalt poolt küljest: SOLIDVSGIV nüüd puudusivad tähtesid, milledest vananduse pärast aru ei saanud. Ka on seda Reinse küla kirikumäge soome teadusemees Aspelin ja eesti teaduse uurija J.Jung mõne aasta eest vaatamas käinud, niisama ka Taru vare- ja kirikumäge ning mõnda muud, ja on siis nende kohta soomekeelstes kirjades "Muinasmuisto yhdistyksen Aikakauskirja" ja "Muinaisjäännöksiä Suomen suvun asuusaloilta" pikemalt kirjutanud. Niisama on Õpetadud Eesti Seltsi kirjades leida, mis need mehed kirikumägede ja mõne muude vanade kohtade uurimise juures on leidnud ja kirja pannud.
Sel samal suvel a. 1894 Saarde kihelkonnast Kanakülas seisva Kalmeti kohalt on leitud suur vaskraha järgmise kirja ja vapiga. Esimese lehekülje peal seisivad krooni sees tähed: A?-??? ja aastanummer 1731. Tõise külje peal suur kahe peaga Vene kull.
Nagu "Oleviku" 31 nr a. 1894 härra J.Jung Reinse küla kirikumäe kohta kõneles, et seal selle aastasaja algul üks lai tasane kivi nimetadud mäe peal on olnud, mida Moosese käsulauaks kutsutud, kus rahvas peal palvetamas käinud, mis aga pärast mäe järsu külje alla linalikko olla veeretadud. Et tähtsat kivi valgele tuua, olen ma seda järele kuulanud ja ka järele katsuda lasknud. Ei ole aga kivi kusagilt leida ilnud. Ei ole ka mäe küle all ühtegi linaleo aset leida, vaid küll sellest arvata vakamaa kaugusel üks loik. Kui aga kivi mitte jões ei ole, mis mäest paar vakamaad kaugel seisab. Edespidi, kui sellest kivist midagi teadust saan, kirjutan kohe.
Tähendus. Sellele kirjale tahan veel juurde tähendada, et mul mitmed neist rahadest on, millest eespool sai kõneldud ja et ma edespidi rohkem tahan vanu kohti ülesse otsida ning nendest välja kaevatud leidusi tahan rahva käest ära osta. Praegu eespool nimetadud rahad olen ma Õpetadud Eesti Seltsile lubanud ja saan nad ka lootuse järel varsi ära saatma. Korjanduse üle lähab ka kiri ühes ligi, kustkohal nimetadud materjal saadud ja mil aastal.
E 17042/3 (1) < Halliste khk., Kaarli k. - Jaak Sõggel (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Saksakambri mägi
Et viimasel ajal ajalehtedes Eesti vanaaegste mälestuste ja kohtade üle sagedaste juttu on olnud, siis tahan ka mina selle kohta pisut kirjutada.
Pealkirja all nimetadud koht on Saarde kihelkonnas Reinse külast arvata viis versta kaugel Kilingi metsas ühe mäeseljantiku serval seisav kõrgem küngas, mida Sakasakambri mäeks kutsutakse. Vanarahvas teab kõneleda, et selle mäe peale sel ajal, kui sakslased siin sõdinud, nõupidamas käinud, niisama nagu Kaarli ja Uue-Karistes oleval heinamaadel, mida nüüd Saksniiduks kutsutakse ja millede kohta ka kord oleme teile teatanud. Nimetadud Saksakambri mägi on arvata 8-10 sülda kõrge, aga täidab laialt metsaalust, mille ümber madalad sood ja rabad seisavad, mida Valgerabaks kutsutakse. Suuremad mälestusi sealt ei leitud, kui ainult mõne aasta eest paar veikest raha, milledel rahva ütlemise järel üks kirik kahe torni ja kahe risti seisva võtme ja ristiga peal olnud (Vaata minu praeguses kirjas Kirjad mõningate tähtsamate leiduste üle), mida mina Bremeni vapiks arvan, keda saksa sõjamehed a. 1285 siia on toonud, siis kui Hamburg, Lübek ja Bremen oma ordu seltsisid Riiga, Tartu ja Tallinnasse sisse olivad säädinud. Niisugusid rahasid on ka veel mujalt leitud üsna rohkemal arvul.
E 17067 (3) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kui laps sünnib, siis peab temale isa ja ema püha Issameie palvet parema kõrva sisse lugema, siis saab tal häste kerge pea raamatu õppimiseks olema.
E 17067 (4) < Tarvastu khk., Vooru k. - Johan Kala (1895) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Roosihaiguse paber saab järgmiselt kirjutatud.
"Enepus enapus, mu ema, sama, valus, haigus, sina oled mind ütesse kuud kiusamas seisnud nüüd pead sina välja minema selsinatsel kuupäeval kui vaene orjapoiss ja minu ihu peab pehmeks saama kui püha neitsi nisa.
Issand õnnistagu sind ja hoidku sind.
Issand lasku oma palet paista sinu peale ja olgu sulle armuline.
Oh Issand Jehova Jumal, lahuta sinna ise seda haigust nõnda kui sa maad merest oled lahutanud ja nõnda kui sa pilved taeva all ja linnud lased lennata, nõnda
Issand tõstku oma pääle sinu peale
ka selle inimese tervist kosuda ja õitseda
ja andku sulle oma rahu. Aamen.
Peab ka püha Issameie palve peale loetama ja nõnda kodu viidama, et tuuleõhk peale ei puudu.
E 17072/4 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Muistsed jutud rahvasuust
Parts muneb kuld mune.
Üks rikas mees on ära surnud ja oma varanduse enne surma maha matnud. Küll otsinud ainus poeg varandust kaua aega aga ei leidnud kusagilt. Leiba oli tarvis osta, aga mis teta kui raha kopikatki ei olnud. Selle häda sees kõndis ta nüüd linna poole. Sääl tuli vana hall mees temale vastu ja ütles: "Ära muretse, poeg, ühtegi, mine mere ääre suure kivi juure, sääl ütle: "Mis sa magad siin mo isa varanduse pääl."
Nõnda ka mees tegi. Kui ta kivi juures need sõnad oli ütelnud kerkis kivi ülesse ja säält tuli uus hall mehekene välja, andis vaesele mehele üks rubla hõbedat, käskis linna tagasi minna ja partsi omale osta, mis tee peal saada talle vastu tulema. Mees läks linna poole, ostis partsi ühe rubla eest omale. Nõnda oli hall mehekene õpetanud ja rubla ka partsimüüja nõudis ja ostja andis.
Ta tõi partsi kojo ja varsti hakkas parts pesa tegema ja munes kuldmuna. Nüüd oli rõõm mehel, naesel ja lastel. Mees viis muna linna kullassepa kätte, kes teda lõhki lõikas. Kuld mis kuld, nii hästi seest kui väljast. Kullassepp andnud mehele muna eest 100 rubla. Nüüd ostnud mees omale söögikraami ja kõik mis tarvis, viinud kojo ja hakanud tublisti elama. Ta teinud partsile kalli puuri lae ala ja saanud igast kullasest munast, mis parts munenud 100 rubla. Mõtelge ometa kui rikas võis ta aasta pärast olla, sest parts ei pidanud kunagi vahet, vaid munes iga pääv. Endine vaene mees sai nüüd selle partsi läbi rikkaks meheks, hakkas kauplema ning võttis selle pekrepoisi, kes talle keige esimese leiva müünud, omale selliks ja mis siis viga on kaubelda, kui raha käes - raha tuli rahale ühtelugu juure. Aga sääl tuli kord ette, et kaupmees oma kaubatallituse pärast kolmeks aastaks ära võõrale maale minema ning oma kahte poega ja abikaasa jumalaga jätma.
Kui nüüd kaupmees ära oli läinud tulnud üks väeülem sinna korteri, vaatnud partsi, kes kuldmune munenud ja leidnud selle tiiva ala kirjotud - kes partsi söame sööb saab mõttete mõistjaks, kes läbi kolme seina tõise inimese mõttid võib ära tääda. Kes partsi pea sööb saab kohe kuningaks.
Väeülemb andis nüüd kaupmehe prouale nõu, kellega tal salasõprus oli siginenud, partsi ära tappa, et ise kuningaks võiks saada, mis ka nõnda sündis. Varsi sai partsikene ära tapetud ja praaditud ja väeülemb andis kokale nõu raasu partsi lihast maitseda, mida ta keik ise soovis lõunaks ära süüa.
Kaupmehe poead Jaani-Jürit tulnud koolist kojo ja söönud täädmata kombel partsi ära. Kui kokk seda nägi rääkis ta poistele, mis nüüd poisikestel oodata on, kuidas partsiga lugu tema pea ja südame söömisega, et väeülemb neid võib vihas ära tappa. Poisid seda kuuldes põgenesid tõisi kuningriiki kus üks pime sügav org oli ning selle oru ääre pääl suur kast küündlaid täis. Selle riigi kuningas oli käsu välja andnud, et kes nende küünalde seast aindsa küündla kätte leiab, mis põleb ja sellega orust läbi kõnnib saab kuninga väimeheks ning kuningriigi perejaks.
Ainust põlejat küünalt hulga küündlate seast polnud kerge asi leida. Mitmed noored mehed olivad õnne katsuma läinud, aga oma pea kaotanud. Jaan, kes partsi pea oli söönud juhtus ometi seda küünalt leidma, mis käes põles kui nad kahekeste oma venna Jüriga pimetast surma orust läbi rändasivad ja jälle päikesevalgele välja tulid.
Kuningas laskis Jaani enese juure kutsuda, andis oma tütre temale naeseks ning kinnitas teda kuningriigi perijaks. Jaani lugu oli nüüd hea ja õnnelik, sest kuningatütar armastas teda lõpmata armastusega, mille sarnast paljo ei ole nähtud, sest et Jaan ilus, hea, mõistlik, tasane, ja vaga mees oli. Jah niisugust armastavad ka kurjadki naesed, miks siis mitte head naesed, ja kuningatütar olnud lõpmata hea ja ilus.
Heakene küll, sai seda viisi, Jürist vend oli veel ilma kohata ja ka temagi pidi südame söömise läbi õnnelikuks saama. Ta reisis ära tõisi kuningriiki ja andis oma vennale, kes joba kuningas oli, kange käsu keik vangid vallale lasta ning keik vangimajad ära lõhkuda, kui ta tagasi tuleb.
Edasi reisides sai Jüri ühte paika, kus kolm venda kahe asja pääle taplesid. Et seda oma keskel kuidagi viisi ei mõistnud ära jagada, nad palusivad Jürid jaotama, mida Jüri ka heameelega siis tegi. Põtk, piits olid kokku üks asi, sest põtk ei käinud piitsata ega piits ei käinud põtkata. Ja nui oli üksi tõine asi. Kui nuiaga löödi, sai loss, ilus lilliaed ehk ilus hobune, mis lööja ise soovis. Need asjad sai nüüd Jüri omale, sest taplejad tenasid õnne, et tülist lahti said.
Säält läks Jüri ühte kuningriiki, kus kuningas käsu välja andnud, kes tema kuningriiki kullaga terve aasta ülevel peab, saab kuninga väimeheks ning riigi perijaks. Jüri sülitas kulda ja pidas selle viisiga aasta aega kuningriiki üles ning sai kuninga väimeheks. Lõi nuiaga vasta maad, sai ilusa lossi, lõi tõine kord, sai ilusa lilliaia, lõi oma naest nuiaga, sai naene mustaks märaks.
Ta istus märale selga ning sõitis oma venna kuningriiki. Laskis venda keik vangid lahti lasta ja oma hobusale sedasama süüa anda, mis kuningas ise oma perekonnaga sõi. Pärast lõi ta jälle nuiaga maad vastu, siis sai hobune jälle inimeseks.
Nad sõitsivad kõik kolmekeste tõllaga oma isamaeasse, kus nad siis väeülema oma emaga lasksivad ära hukata selle eest, et ema väeülemaga ühes nõus tahtsivad neid surma saata.
Pärast läksivad mõlemad vennad oma kuningriigi pääle ning kui isa võõralt maalt tagasi oli tulnud, võtsivad nad ka teda eneste juure elama.
E 17074/5 (2) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
II. Pokk ja sikk
Kord heitnud üks poiss küllili õitsi tule ääre ja kohendanud tukkisid, kui äkiliselt üks ilma rummuta vankrirattas mäe rinnakust alla tule ääre jooksnud ja ise rääkinud: "Kui keegi järele küsib, kas läks keegi siit mööda, siis ütle pokk."
Selle pääle jooksnud ratas tuule kiirusega jälle edasi kuni alla jõkke, kus vesi vasto taevast ülesse purskanud ning kadunud siis ära. Õitsipoiss seda imet nähes kohkunud ja jäänud mõtlema: "Kuidas võis üks tühipaljas vankriratas iseenesest jooksta ja rääkida, et tema päälegi veel pokk olevat."
Kui ta alles nõnda mõtles, jooksis üks tõine niisamasugune ratas kui esimenegi olli jälle tema ligidale mäe rõunakust alla ning peatas tule ääres ja küsis õitsipoisi käest: "Kas kedagi läks siit mööda?" Ja poiss vastas: "Pokk läks."
Selle pääle veeris ratas jälle iseenesest minema ning jooksis alla jõkke, nii et vesi vasto taevast ülesse purskas. Keik seda imet nähes kargas poiss asemelt püsti ja tahtnud lippama panna, kui kolmas suur, nago veskeratas mäest alla veeris ning poisi juure seisma jäi: "Kas sikk sõitis siit mööda?" küsis ratas.
"Jah, sõitis küll," lausus poiss.
Selle pääle sündis hirmus kohisemine all jões, nago oleksivad vesketammi väravad eest ära tõmmatud, viimaks hakkas maa ka poisi jalgade all kõikuma, nii et mees veel vaevalt jõudis jalgade pääl püsti seista. Seda imet nähes ja hirmu tundes oli poiss tükk aega ehmatuses. Aga kui sellepääle keik vaikseks ja vagusi jäi, hakkas siis poiss nagu unest ülesse, ehk ta küll ülevel oligi, ning kohe kojo poole jookstes ja appi hüüdes äratas ta pererahva unest ülesse. Läksid hulgani vaatama aga ei olnud ei jões ega jõe ääres enamb midagi muud näha, kui kolm ratta jälge, mis nõnda maa sissi olivad sooninud, et aseme jäljed veel tõisel suvel tunda olivad. Sellest imenähtusest ei võinud ka keige targemad inimesed mitte mingit otsa ega selgust saada.
E 17075/17076 (3) < Rõuge khk - M. Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ämma raha
Kord läinud ämm oma esimese väimehe ja tütrega pulma ja tõine väimees ja tüdar jäänud kodu hoidma. Aga koduhoidjad varastanud seni ämma raha ära, mille pääle ämm kojo tulles väimehe ja tütrega väga pahandanud, et pole jõudnud raha järele valvata. Aga kes võis seda tääda, kes raha ära varastas. Ämm seda väimehe ega tütre pääle koguni ei mõistnud arvata. Ka olivad nad ütelnud mitte hingestki täädvat, kus raha jäänud ehk kes teda võtnud.
Vana ämm läks targa juure, kes siis pangi vee päält eidekesele kahe inimese varjo näitis, keda ütles rahavarga olevat. Ja sääl vee sees seisivad ka kahe inimese varjud, tõine meiste- ja tõine naesterahvas, tunda ei võinud eidekene neid oma töntside silmade pärast mitte, päälegi küündlatule valgusel. Sääl küsinud tark, kas ta soovida, et vargad saada surmatud ehk põdema pantud. Vanaeidekene tundis haledust naesterahva vasto, sest et tütarde ema oli, ja käskis varjo nõnda lüüa, et mees sureb, aga naesterahvas põdema jääb, mida tark siis ka tegi. Mehe varjule löönud ta õla pääle ja naese varjule kõhu pääle, ja kui ämm kodu jõudnud olnud joba väimees surnud ja tütar kannatanud kõhuvalu kolm aastat ja kolm päeva, sest et varastud raha kolmsada rubla ja 30 kopikat olnud. Küll kahetsenud vanaeit, et oma väimehele ja tütrele nõnda lasknud teha, aga mis sinna veel võis parata, kui väimees joba surnud oli, sest kes käskis ämmale valetada, et nemad rahast hingestki ei tea.
E 17076/7 (4) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Targa juures
Kolmsada aastat tagasi küll võib olla, kui Võhnika Peep veel ise peremees olnud, ta poegade poead ning laste lapsed viiendast-kuuendast põlvest saadik elavad veel praego. Peep mõistnud inimesi soendiks nõiduda ja keik pagana kommetid mängida. Aga olnud ka neid mihi küllat sel aeal elamas, kes Peebule enesele nahka mööda andsid. Kord nõidunud ta keik oma kuus sõnakuulmata teendrit libahundiks ja saatnud neid hulkuma. Teendrid, kes nüüd nälja olnud, hakanud ulguma ja hääl hüüdnud ülevalt: "Minge Mõnniste mõisa, sääl on emmis kuue põrsaga, sööge põrsad ära, aga jätke vana emmis puutumata." Aga libahundid söönud käsu vastu vana emmissa ära ja jätnud neli väetimat põrsast järele.
Mõne nädala pärast kästud neid sinnasamma lähedale, Saru valda minna ühte musta täkku sööma. Tõised viis pannud jooksu, aga üks tüdrukust libahunt longanud jalga ega ole tõistele järele saanud. Sinna täku juure on mõisamehed mitme püssiga vahiks pandud, need põmmutanud keik viis libahunti maha ja see olnud nende palk põrsate ema emmissa murdmise eest.
Kui nüüd libahunt-lombak sinna jõudis, kus tõised langenud, nägi ta, et keik viis sõpra surnud olnud ja inimesed parasjago tulnud neid kojo tassima, pistnud ta jooksu kuni taga Vastse-Roosa mõisa luuorgu. Sääl puhkanud ta kolm päeva kuni siis jälle näljaga ulguma hakanud. Siis juhatud talle läti talupoja käest üks üks lammas, selle toonud ta sinna ja elanud sääl oru ligidal kesvarõugu õue? sees kolm nädalat kuni ühe karjalapse käest tükikese haput leiba saanud ning siis inimeseks saanud.
Siis on ta paljo nutnud ja kaebanud oma sugulaste ja seltsimeiste surma üle, kuna talle hääl ütelnud, et ta Siimera mõisa lapsehoidjaks peab minema, ja ta läks sinna ja elas sääl surmani.
Aga vana Võhnika Peebule ei jäänud see kuri ka tasumata. Ühel pimedl ööl oli ta raha aidast rükkisalvest ära varastud ja ait põlema pistetud. Aga põlemapaneja oli seda läbi oma jalgade eestpoolt tagapoole pistes teinud. Kui nüüd Võhnika Peep, olgu ta nii tark kui oli, vargale mitte midagi oma võimuga teha ei võinud, läks ta targa juure, et vee varjo päält vaadata, kes varas ja põletaja on olnud. Aga sääl ehmatas tark - ainult perse vari paistis vasto, mis sa persest ühte inimest tunda võid. Tark ütles: "On väga kaval varas olnud, Võhnika Peebukene, kes so raha on varastanud ja aida põletanud. Ta on seda kurja tööd läbi jalgate eestpoolt tahapoole teinud." Ja kui Peep ise veetoovrise vaatis nägi ka tema ainult inimese perset, millele mingisugune nõidumine pole külgi hakanud.
Võhnika Peep läinud selle meelepahaga targa juurest kojo, jäänud haigeks ja surnud ära. Ta oli tõistele paljo paha teinud, paljo varandust kogunud, aga enne surma keigest ilma jäänud. Ju seesama see meelepaha oligi, misten ta lõppis.
E 17078/9 (5) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Vanatont ja rehepapp
Muistsel aeal käinud vanatont iga õhtu rehepapiga juttu vestmas. Ta kaebanud rehepapile, et tahaks ka kord naesemeheks hakata, aga keegi noor tüdruk ei tahtvat temale vanamehele enamb naeseks tulla, selle viisiga jääda ta vanapoisiks. "Eks võta mõni lesknaene," ütles rehepapp, "kui noored tütarlapsed sinule naeseks ei tule."
"Ka leskedega olen õnne katsunud," ütles tont, "nende vana raukadega ei saa sugugi veel korda. Lähad nende juure kaupa sobitama ja kosjajuttu puhuma, siis hakkavad vastu pobisema ja risti ette pilduma. Sellepärast olen ju ära tõutanud, kui tüdrukut ei saa, siis leske ka ei kosi."
"Väga tõsi," ütles rehepapp "oled ise elatand poiss joba ja võtad veel vana naese kah, kes siis teid kahte vanainimest toitma peab. Mis lubad mulle, kui sinule kosja kandidaadiks heidan, et noor näio sind armastama hakkab ja sinuga laulatud saab?" ütles rehepapp.
"Luban sinule selle eest suure varanduse omast kodust, säält lossivaremest, mis metsa sees on," ütles tont. "Sääl lossi vana varemetes ma ise ka elan, endise lossiherraga ühe kattussa all, kes oma maapäälist varandust jo 300 aastat sääl peab vahtima, et teda ilmaelus nii väga armastanud, et sellest kopikatki pole tihkanud vaestele ära ohverdada. Kuni nii julge mees leitakse, kes lossiherra vangipõlvest vabastab selle läbi, et ta sugugi mitte hirmu ei tunne."
"Seleta selgemalt," ütles rehepapp tondile, "et aru saan, kuis varandust võin kätte saada, küll siis sulle kena naese aitan kosida."
Tont selle rõõmuga seletama: "Kesk varemeid suure lagunud samba kõrvalt võta kolm kord käega mulda kaapida, siis leiad ukse, säält mine alla keldri. Keige eesmalt lähad kööki, kus tuli pliidi all põleb ning jahumatt ja soolavakk valmis seisavad, ka vesi on pangiga valmis. Pane vesi patta, lase jahu sissi ning pane sool, liiguta kulbiga ümber ning kui keenud on, võta tõsta kausi sissi, söö ise ning anna ka tõisele, kes süüja palub. Sääl istub üks must kass ahjo otsa pääl, kes keik so tegemist päält vahib, see olen ma ise, ära karda kedagi. Kui kõhu oled täis söönud, siis mine tõisi kambri, sääl on suur kulla- ja hõberaha hunik, loe see raha pooleks kahte hunikuse. Üks rubla jääb üle, sääl on ka pakk ja kirves, seda siis löö paku pääl kirvega katki, siis pääseb vanaherra vangist lahti ja sa perid keik varanduse omale. Aga hoia ennast, et sina keigevähemat hirmu ei tunne. Kui sa kartma hakkad, saan mina so ise ära sööma."
Juba õhtul, kui ilm pimedaks läks, võttis julge rehepapp teekäiku vana lossi varemetesse ette, mis säält rehe juurest mitte kaugel ei olnud. Kui ta sinna jõudis ja kolm korda käega samba juurest mulda kaapas, ilmus uks ja ta astus alla, kus kena köögikene maa all seisis, mida pisukene lamp valgustas. Ta leidis keik nõnda olevat, kuidas tont jutustanud. Ka kuri kass ei puudunud, kes oma põlevate silmadega kurjaste tema otsa vahtis, nägo tahaks teda praegu nahka panna. Sellest keigest ei hoolinud rehepapp midagi. Nüüd kanneti kahe halli sikka vahel surnudkirst sissi, panti rehepapi ette põrandale ja surnud, üks koleda näoga mehekene, tõusis kirstus istukile ja palus süia, mida rehepapp ka ei keelnud, vaid lusikaga talle suhu andis kuni mehekene pead väristas ja kõhu täis ütles olevat. Selle pääle astsid hallid sikukesed sissi ja kandsid kirstu jälle kõrvalise kambri, sinna läks ka nüüd rehepapp, küündlaga tuli käes, järele, aga ei näinud sikkusi ega surnukirstu enamb kusagil, vaid selle asemel suure kulla- ja hõberaha huniku, mida ta viibimata pooleks hakas lugema kuni ühe rublani, mis üle jäi. Selle lõi ta kirvega nüüd pooleks ja viskas tõise poole tõise huniku juure. Kui kass seda nägi, et mees hirmu ei tundnud, hakkas ta väga koletasti näuguma ja kisa tegema ja tahtis rehepapile hammastega külgi aeada. Sääl lõppis rehepappi kannatus, ta haaras kirve maast ja tappis kassi ühe hoobiga ära.
Sellepääle ilmus siis üks vana hall mehekene rehepapi ette ja hüüdis: "Oled mind kolmesaast aastasest vangipõlvest päästnud ja mo vaendlased surmanud, nüüd jäägo keik mo varandus sinule, pruugi teda ja anna vaestele, sest saab sinule eluks aeaks küllat. Ma olen selle lossi endine herra, ma matsin oma varanduse enne surma seie keldrise maha ja pidin ise nüüd 300 aastat aega selle juures vahtima, päälegi ühe musta kassi seltsis, kes mind valvas, et kuhugile ei pääsnud põgenema. Nüüd olen ma prii nago tõisedki vaimud ja võin minna kuhu taht."
Selle kõne järele oli hall mees kadunud ja rehepapa rikkaks meheks saanud. Tonti ta pärast enamb ei näinud, ehk kus ta võiski teda enamb näha, sest et ise kirvega oli tondi ära tapnud.
E 17079/80 (6) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Heinalised
Heinamaa olnud kaheksa versta kaugel ja peremehel ainus poiss. Nüüd tuli küsimine, millas niidab ainus poiss kümme vakamaad maha? Kaks meest saaksid selle tööga varemb toime. Õnneks juhtund ka mustlane parasjago sinna, kes siis talupoisiga ühes nädalaks aeaks heinamaale läks. Tööriistad ning nädalasöök võetud ligi, sest kes kaheksa versta kodust järele jõuab kanda, see oleks asjata vaev. Esimesel päeval ütles mustlane poisile: "Täna ei läha meie niitma, vaid puhkame. Küll homme ta ruttu maha lööme."
Aga seesama lugu oli ka homme ja ülehomme, magasid ja sõid keik nädal otsa heinamaal, ei liigutanud lilligi kuni laupäeva hommikuni, sest et peremeest nägemas ei olnud, kes mihi tühhu oleks pannud.
Aga talupoiss ei võinud siiski nii noorelt kojo minna, ilma et ta midagi oleks teinud ja palus homiku mustlast tungivalt niitma hakka, mis mustlane kuuldagi ei võtnud, vaid vasto kisendas: "Hale, kullakene, kallis pojokene, ma löön ta üksi maha. Sina võid kojo minema hakata, kui soovid."
Ja seda uskus ka poiss ja valmistas ennast pääle pruukosti söögi kojo minema, arvates et mustlane oma sõna peab ja üksi heinamaa maha lööb. Aga niipea kui poiss kojo jõudis oli ja mustlane aegsaste poolest õhtapoolt poisil kodus järel ning rääkisivad siis peremehele, et heinamaa keik ilusaste maha niidetud, muud kui mingu peremees tüdrukutega esmaspäeval üles võtma. Mustlane hakkas oma nädalapalka nüüd nuruma ega hoolinud sellest midagi, et jahu, liha, võid ning piima heinatöö eest palgaks anti, vaid nuias veel lastele riidid, kapsaid, kaalikaid ja mune, mis pererahval koguniste sel aeal anda ei olnud. Sääl hakkas mustlane siis sajatama: "Saagu so heinamaa keik nõndasama kasvama nago sel aeal oli, kui meie niitma läksime. Saagu kaarid ja kuiv hein püsti tagasi jala pääle minema, nago sel aeal oli, kui meie niitmist alustasime."
"Kas see küll peaks nõnda sündima," ütles peremees perenaesele, "mis mustlane ütleb. Meie annaks talle küll, mis ta palub, oleks anda olnud, aga, pai mustlane, palume sellega leppida, mis saanud olete ja ära minna." Ja mustlane läks hea vooriga sajatades uksest välja.
Külm kahm käis peremehel üle kiha poisiga ja tüdrukuga esmaspäeval heinamaale jõudes ja nähes et niit keik niisama haljendamas ja kasvamas nago enne niitmist.
"Võiks pagan mustlased võtta maa päält! Kas ta, vana mait, ei sajatanud mo heinamaad uueste kasvama, mis sain ma kahe mehe nädala tööst? Kui nad mõne kaari oleksid kasvama jätnud, siis oleks tõine asi olnud. Aga nüüd oli hulk tööd tehtud ja peab veel üle tegema. Võtku need mustlased sinna ja tänna!"
Mis mõistis talupoiss ise selle asja kohta ütelda, kui tema käest küsiti. Ta ütles, et nemad mustlasega kahekeste keik heinamaa laupäeva lõuneks maha niitnud ja siis kojo tulnud. Sääl jäi siis keik süü üksi mustlase kanda ja hakkati jälle kibedaste niitma.
E 17080 (7) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuuvalge.
Kibedal küündlakuu külmal ööl kiirgasivad tähed ning plõksusivad aiateibad. Kuu paistis nii selgeste, et kirja oleks võinud lugeda oleks keegi seda katsunud. Vana metsa hall hunt, kes nii vana joba oli, et kaugele metsa oleks elama asunud, oli omas suises korteris külatänava ligidal põõsastiku sees ning mõtles iseeneses: "Seie ma ka viimati nälga ära suren, kui ma liikuma ei hakka" ja ta tõusis istukuli ja nägi omaks imestuseks, et päike kesk taevast heledaste paistis, tähti tähele panna polnud tema asi. Tarvis küla tänavase vaatma minna ehk jo tulevad karjad välja, et ühe tallekesega oma nälga võiksin kustuta. Nõnna mõteldes hüppas ta pesast välja sammus külatänavat mööda edasi-tagasi ja lausus ise: "On nüüd need inimesed peris hulluks jäänud, päev on jo all lõune, ei aea veel karja välja. Ka on tänavatee kui laud, mis siin karjal käia viga, nad on keik magama uinund, ma tahan neid äratama minna."
Aga vana hundikene ei täädnud, et peremees teda laudas, malk käes, jo ootis ning kui ta parasjagu oma nõna lauda seina alt sissi pistis, ühe hoobiga vana hundikese eluküündla kustutas. Oleks vana võsavillem rahulikult omas talvekorteris maganud ja seni ootnud kui sui tuleb, oleks ehk praego veel elamas.
E 17081/3 (8) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2001, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Kuri herra ja talupoeg
Talupoeg pole jõudnud renti ära maksa, sellepärast on ta mito korda mõisa kutsutud ja iga kord kolmkümmend kepilööki antud, et võtku raha välja, kust taht. Selle häda sees tulnud talupoeg ükskord nuttes kojo poole, kus üks vana hall mees talle vastu tulnud ja küsinud, miks mees nutab. Talupoeg seletanud oma asjalugu võõrale ja võõras ütelnud: "Paha lugu küll, mehekene, tule minule kolmeks päevaks töösse, tahan siis sinule niipaljo raha anda, et rendi võid kinni maksta."
Talupoeg väga rõõmus selle üle, ütles: "Seda tahan ma hea meelega teha, kui see töö niisugune ei ole, mis mina teha mõistan."
Võõras ütles: "Heinu sa ometa ikka kojo vedada oskad ja see ongi see töö, mis sulle teha annan." Talupoeg läks siis vanakese järele tema kojo ja vedas musta suure täkuga kolm päeva heinu, aga kui jo kolmas päev oli lõppemas ja viimne koorm verst maad kodust veel kaugel oli, ei võtnud hobune enamb koormat perra. Küll sipsis talumees hobust piitsaga alt aisa, aga ei liikunud loom enamb paigast. Mees seda nähes hakkas hirmu tundma, et nüüd oma kolme päeva teenistuse palgast ilma jääb, mida temal väga hädaste tarvis oli, hakkas loomale tubliste piitsa andma, aga keik see ei mõjonud ühtegi ehk küll koorm lageta tee pääl oli ja ka üleliig suur ei olnud. Ta viha süttis looma ammeti vasto põlema, ta tõmbas hea malga maast ja virutas hobusele ühe tubli hoobi päha, aga ehmatas väga kangesti, kui nüüd musta täku asemel ta oma mõisaherra isa koorma ees seisis ja mehele ütles: "Hea oli see, et sina minule niisuguse tugeva hoobi andsid, et sinuga nüüd rääkida võin. Tule mo kojo, saad raha niipaljo, kui tarvitad ja ühe kirja ka ligi, mis mo poea, oma praeguse mõisaherra kätte viid."
Selle pääle siis läksid nad natukene maad ühe lossi pääle, kus kolmandik hõbedat ja kiri mehele kätte anti ja nõnda nad siis jälle koorma juure tagasi jõudsivad ja vanaherra talupoega siis õpetas, et ta kirja, mis saanud, kõrva taha paneks ja mitte kuskile mojale, sest keik muud kohad otsida herra mõisas läbi. Ka käskis ta siis talupoega omale taosad jälle kaela toppida ning koorma ette rakendada ja üks tugev löök malgaga päha anda, et ta jälle hobuseks saaks. Mida siis ka talupoeg sõna lausumata tegi ja siiski veel õigeks aeaks heinakoormaga kojo sai.
Vana hall mees tänas talupoega kolme päeva teenistuse eest ja ütles: "Nüüd võid minna, et oma teenistuse hinna jo metsas oled kätte saanud. Aga siin kingin ma sinule ühe hobuse, mida ise pead tallitama ja söötma. Ainult paar korda aastas anna talle teravaid raud naelu süüa, siis on ta alati ilus ja hea."
Talumees võttis kingituse vastu ja tänas selle eest vana halli mehe maeast ära tulles, et kingituseks ilusa hobuse oli saanud, mis peris kena hobune oli ja mitte liig suur, nõnda kui see täkk oli olnud, kellega ta kolm päeva otsa oli heinu vedanud.
Kojo tulles läks ta nüüd mõisaherrale raha viima, sest et tal teda nüüd küll oli, aga mõisaherra ei võtnud raha vasto, vaid käratses ja ütles, miks ta nüüd tuua ja mitte õigel aeal ei ole toonud.
Selle pääle laskis ta talupoeale veel kolmkümend vitsahoopi anda ja küsis siis pääle maksmist. Antko nüüd mees tääda, kust ta selle raha olla saanud. Sääl ei võinud nüüd talupoeg midagi parata, vaid andis kirja herrale kätte, mida herra siis läbi luges ja ütles, et ta talupoea käest nüüd enamb raha ei tahagi, nii kaua kui ta ilmas elab. Ta pidas oma sõna ja oli sest päevast saadik keige oma valla rahvale väga hea herra. Talupoeg pidas oma kingitud hobust kuus aastat ja oleks teda veel rohkemb pidanud, kui mitte ühe pulma pääl õnnetus poleks juhtunud, mis läbi ta oma hobusast ilma jäi.
See sündis sedaviisi. Keikidel pulmahobustel olnud heinad ja kaerad ees aga meile tuntud talumehe hobusel mitte midagi, ta seisis keik pulma aeg ree all peadpidi aasa külgi kinni tõmmatud, mida keik pulmalised imeks panivad ja talumehe naesele seda asja kaebasivad, miks ta hoost söömata pidada. Küll oli mees kangeste ära keelanud oma naist mitte hobuse juure minna ega temale midagi anda, sest et endine tuntud vana mees, kes hobuse kinkinud, seda kangeste ära keelanud. Keigest sellest keelust hoolimata võtnud naene tüki leiba ja andnud seda keige pulmaliste nähes hobusale. Selle pääle olnud hobune kadunud ja sellesama koguduse endine surnud õpetaja seisnud kadunud hobuse asemel, mida keik kohkudes näinud ja imestanud.
Selle pääle käinud kange tuulepöörutus läbi rehealuse, et paarid ja palgid naksunud ja õpetaja olnud ka kadunud. Nõndaviisi jäänud mees omast heast hobusast ilma, kellega ta kuus aastat kündnud ja põldu harinud.
E 17083/4 (9) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Tondid pulmas
Üks eesti mees reisinud maanteel edasi kuni ta kahte poisikest nägi taplevat. Sääl jäi ta seisma ja küsis: "Kuulge, poisikesed, mikspärast teie sääl taplete?"
"Meie tapleme oma isa varanduse pääle," vastasivad poisid.
"Siin on meie isa varandus: kepp, kübar ja viisud," vastas nooremb poiss. "Kes selle kübara päha paneb, näeb kaugele. Kes selle kepiga lööb - keik asjad puruks, mis ette juhtuvad, ja kes viisud jalga paneb võib ühe sammuga sinna saada, kus ta eal ise mõtleb. Tule seie, suur mees, ja jaga vanaisa varandust meie vahel pooleks."
Mees kohe valmis, aga tahtis enne nimetud asjade väge proovida, kas keik nii õige on kui poisid paeatavad. Ta pani kübara päha, viisud jalga ja võttis kepi kätte. Aga oh imet, nüüd tekkisid poisikestel sarved päha ja saba taga - peris tondid valmis. Mees virutas kepika neile hea hoobi, siis olivad mõlemad riidlejad kui suits kadunud, aga asjad mehe kätte jäänud.
Mis nüüd mehel viga niisuguste kalli asjadega reisida ja elu üles pidada. Ta pööris omad silmad Kuramaa poole ja nägi, et sääl ühes rikkas peres pulma peeti, sest suur lipp lehvis katuksel. Tal polnud muud tarvis kui üks samm astuda ja ta oligi joba sääl. Teretas pulma peremeest, võttis oma kübara peast maha ja sai keigile nähtavaks. aga et sellel aeal ka Kuramaal pulmad rehetares peeti, siis olid kõik tare parred ja talad tontidega kui üle külvatud, mis pulmalised mitte ei näinud, aga meie mees, kui tondikübara päha pani, keik ära nägi. Nad kussid ja sittusid ülevelt parrete päält söögikausside sisse, et igal pulmalisel toit, ehk küll heaste tehtud, väga halva maoga maitses, millest keegi, pulmalised ega peremees, ise aru ei saanud.
Kuna meie mees peremehele seda asja ära seletas, et teda sääl pulma peremehe ja perenaese poolt väga lahkesti vasto oli võetud ja armsasti peeti. Aga kui pulmavanemad seda veel ei uskunud, siis pani meie mees oma kübara talle päha siis nägi peremees oma silmaga, kuidas tondid keik parte ja talade pääl istusid ja hambaid irvitasid. Seda ei sallinud peremees sugugi, et niisugused sarvilised loomad majas pulmaliste teotuseks olivad, ta palus meie meest neid säält minema kihutada ehk koguni ära tappa.
Pulmalised aeti rehest välja ja keik uksed ja aknaaugud topiti kinni, kuna meie mees üksi sissi jäi ja oma nõiakepiga laastamise tööd algas. Sääl hüüdis äkki tont jo eemalt: "Onu tuleb, meie onu tuleb!"
"Küll ma teile onu näitan," hüüdnud mees ja peksnud siis oma kepiga nad keik pihuks ja põrmuks, et kord sinist tolmu ainolt rehe põranda pääl näha olnud.
Aga ometa üks tont, kes küll mito lopsu päha saanud ja kelle tõine jalg perra löödud, saanud ühe lõhe vahelt välja jooksta, ikka lagedad nurme mööda edasi jookstes ja hüüdes: "Kas mas ütle! See ei ole onu, see ei ole onu!", mida keik pulmalised kuulsid.
Sellest aintsast tondist, kes päälegi ühe jalaga ja küürakaks peksetud, on tondisugu veel meie kubermangutese tänapäevani sugenenud.
E 17084/6 (10) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Rehepapp ja tont
Kui mõisa rehed jõuluks ära peksetud, võtnud tont oma perekonnaga sinna nüüd korteri, arvates et suvel tühja mõisarihte teda keegi sinna tülitama ei tule. Ja ta elas sui aega sääl peris vagusi, kuni sügise kätte tuli ja rihi üles panti (või asteti). Nüüd läks meie üürilisel elu peris kitsaks, ta pidi ahjo keressepäälsega nüüd leppima ja rehepapile, kes päälegi lahke mees oli, seda head tasuma, et teda sääl siis laskis elada.
Ühel päeval palus ta rehepappi ligi tulla ühe kaunis pitka reisi pääle. Ta tahta Rooma linna minna paavesti keldri joodavat viina tooma, ta võtta rehepapi oma turjale, et siis ka võõraid maid ja linnu näha saaks, mille üle rehepapi meel väga rõõmus oli ja tänades ütles, et ta jo ammugi seesugust reisi ihaldanud.
Ühe ööga olivad nad sääl ja läksivad viinakeldri, kus vanasarvik valgustust pimedas keldris sünnitas, mille üle rehepapp ära ehmatas ja "Meie esad" hakkas pobisema. Vana katsus, et kartuse pärast keldrist välja sai ja siis jättis vaese rehepapi kimpu. Kui rehepappi tõisel homikul säält leiti, tahetud teda ära puua.
Sääl ilmunud tont talle appi, viskanud õlekoo kohtuteendrite kätte, mida need siis rehepapi asemel üles poonud. Siis on nad uueste paavesti viinakeldri läinud ja tont öelnud: "Ära sina oma suud enamb pudruga tehku, vaid pane tähele, mis ma toimendan."
Nüüd keerutanud tont kaks tugevat viinaaami turjale, lasknud rehepapi veel kaksiti vaatide pääle istu ja tulnud keikide piigimeiste ja vahtide nägemata keldrist välja ja jõudnud mõne tunniga kojo. Viina olnud neil nüüd juua küllat, aga selle kiire käiguga ja külma sügüsese tuulega jäänud vanapoisi silmad raskeste haigeks, mille üle ta väga kaebanud ja palunund, et rehepapp temale peaks silmarohtu keetma, mida siis rehepapp ka nõnda toimetanud, et ta paejatäie tina sulaks aeanud, tonti enne jämeda köiega ahjo pääle tala külgi kinni sidunud, et haige ei liigutaks ja vagusamb oleks rohitseda, mis vanapoiss keik haigusega lasknud teha, nõnda kui tark tohter ise heaks arvas.
Aga kui kuum tina silma jooksis, ei ole ta seda ära jõudnud kannatada, vaid kisendades rehest ühes talaga välja pühkinud Juudajärve, oma palavaid silmi jahutama. Sääl olla veel praego tala ots kesket seda sügavat järve näha.
Järv on Sänna Tsooru mõisa ligidal, Tsooru valla jaos ja kutsutakse sest saadik Juudajärveks. Sinna sama paika on see tont jäänud ja uppunud, pärast pole teda enamb mõisa rehes iialgi nähtud.
Kui rehepapp välja vaatma läinud, kus haige on läinud, on ta ühe küünest tehtud kübara leidnud ja kuub ja viisud. Selle kübaraga võis keik näha ja kuuega nägemata olla ja viisud viisivad inimest sinna, kus meel mõtles ja süda igatses. Kui rehepapp need asjad oli proovinud, hakkas ta oma mõisaherra juure igal söögiaeal võõraks käima, sõi herraga ühes lauas ühte sööki, aga nägemata, kuna siis viimaks nõnatark toapoiss aru sai, et herral paljo toitu üles lähab, kuna ta mõni aeg enne seda poole vähema toiduga ära elas. Ta vaatis kord läbi võtmeaugu ja nägi selgeste, et rehepapp herraga ühes lauas lõunat sõi ning prostas talumehe moodi keik toidud saksa nõna alt kõhtu toppis. Seda asja rääkis siis toapoiss herrale ja tõine kord läks herra ise läbi ukseaugu vahtima, kus selgeste siis rehepapi ära nägi, sissi vihaga tormas ja lauda vasto virutas, et keik tassid ja taldrikud puruks ja tükkideks kukkusivad, aga rehepapp naerdes joba tõisel pool lauda herra kallist sigarit suitsetas ja saksa kätega vehklemist ning viha tujo imeks pani.
Varsi jooksis herra rehe juure vaatma, kas rehepapp sääl - jo ammugi oli rehepapp sääl, misüle herra väga vihastas, aga ühtegi parata ei võinud, kuni rehepapp ise asjalugu oma kerge meele läbi herrale ära jutustas.
Herra meeltas rehepappi kuni see viimaks kübara herrale ka katsuda andis, aga sellega enesele väga paljo paha sünnitas. Herra vaatis põhu sissi ja nägi sääl väga paljo teri, nüüd ei olnud siis vaesel rehepapil enamb pidu ega põlve, ei lusti ega rõõmu. Ka võttis herra küünekübara ära ega annud enamb rehepapile mitmekordse palve pääle tagasi.
Nüüd kees rehepapi viha mõisaherra nago varga vastu, et ta kalli leitud küünekübara ilma mingisuguse õiguseta omale omandas. Õnneks oli tal kuub ja viisud, kaks kallist asja veel, ta võis kuube selga pannes nägemata herra tuppa tungida ja kübarat, mis herra voodi kohal rippus, jälle ära tuua, mida ta siis ka mõne nädala pärast tegi.
Aga sellega ei jäänud noor rehepapp veel rahule. Ta hakkas herra tütart armastama, niisamuti see ka teda, mis väga vana mõisnikku vihastas, kui ta seda pitka aea pääle kuulda sai, aga parata ta midagi sinna ei võinud, kui rehepapp tütrega käis lõbusaid õhtuid pidamas nägo noortel see viis enamiste ikka on, sest et vanamees rehepappi ei näinud. Selle vihastamise pääle ka vana mõisaherra viimaks suri ja rehepapp tütre keige mõisaga omale sai. Elavad vist praego veel.
E 17086/8 (11) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Maarja Villandi 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Sada rubla aasta teenistuse eest
Soltad oli kakskümmend viis aastat kroonut ära teeninud ja kojo tulemas. Mitu linna ja küla olid joba seljataga aga veel oli päält saja versta kõmpida enne kui oma valda tagasi jõudis, kust kahekümneviie aasta eest pidanud teenistusesse astuma. Sugulasi tal paljo ei olnud, kes teda oleksivad kojo ootnud ja oma isat-emat oli soldat enne teenistusesse astumist kalmukünkale kannud, nüüd siis oli tema meelest nago ükskeik, kas mine oma endise kodupaika, või jää võõrase linna ehk kubermangu elama. Nõnda mõteldes jõudis ta ühe kõrtsi juure, kust üht võõrast herrat eest leidis, kes teda saa rubla eest omale aasta pääle teenistusesse palkas.
"Sul ei ole muud tööd, kui paea ala tuld teha, peris eht karjapoisi amet," ütles võõras herra. "Selle eest saad siis aastaks 100 rubla, riie, söök ja prii korter veel pääle kauba. Aga vaadata sinna katlase ei tohi, teed sa seda, oled oma aastapalga kaotanud, võid minna kus taht, muud trahvi sul ei ole."
Kaup tehti kindlaks ja soldat astus tõisel homikul ametise. Õhtul tänas ta jumalat, et hea koha ja peremehe oli leidnud ja nõnda läks elu ühtejärge kuus kuud otsa lõbusaste edasi, muud kui pane puid katla ala, mis selle tarbeks olivad sinna maja kuuri kokku veetud.
Juba seitsmes kuu oli käes ja katal varises homikust õhtuni. Sääl tuli soldatil kord mõte päha katlase vaadata, mis sääl ometa peaks keema ja nägijat ka kedagi sääl polnud, kust võis siis peremees seda tääda saada, et ta katlase oli vaatnud. Nõnda mõtles soldat ja tõstis katlakaane ülesse, aga nägi et sääl muud sees polnud kui selge vesi. Aasta lõpetusel tuli peremees asja üle vaatma ja küsis soldati käest: "Kas oled katlase vaatnud?" Soldat vastas: "Ei ole."
Peremees pööris ennast nüüd katla poole ja küsis: "Katal, kas poiss vaatis sinu sissi?"
Katal vastas: "Vaatis küll."
Peremees sai nüüd pahaseks ja ütles soldatile: "Mikspärast sina valetad? Oled nüüd oma aastapalgast ilma ja võid minna, kus kolmatkümmend. Ehk kui soovid veel aasta pääle tagasi jääda ja mitte katlase ei vaata, saad jälle 100 rubla nago esimese aasta kaup oli." Soldat jäi jälle tõiseks aastaks siis teenima ja imestas väga, et katal oli vasto rääkinud, kui peremees ta käest küsis.
"Ei ma ole nüüd enamb nõnda rumal, et ma ta sissi vaatan, minu pärast olgu sääl sees mis taht."
Soltati asi oli nüüd igapääv katlale tuld ala kihutada, et kees mis varises kuni aasta pea lõppema hakkas ja soldatil jälle see rumal mõte päha tuli kord katla sissi vaadata, mis sääl ometa peaks keema, vesi ei võinud see mitte olla, sest magus lõhn tuli katlakaase alt välja ja tungis soldati nõnasse. Mida rohkemb ta selle pääle mõtles seda rohkemb kasvis himu katlase vaadata, kuni ta ühel päeval oma tahtmise üle enamb ei jõudnud valitseda, vaid kaase üles tõstis. Aga ehmatades nägi soldat, et alasti inimene katlas oli, ta pani kaase jälle pääle ja täädis nüüd muidugi, et omast aastapalgast ilma oli.
Aasta lõpetusel tuli jälle peremees ja küsis: "Kas oled katlase vaatnud?"
"Vaatsin küll," vastas soldat.
"Mis sa nägid sääl?"
"Üks alasti inimene oli katlas," vastas soldat.
"Noh, ütles peremees, "oled omast aastapalgast jälle ilma. Või tahad veel üks aasta teenida, et sa katlase mitte ei vaata, siis võid teenistuse jääda." Ja soldat jäi veel kolmandat aastat teenima.
Nüüd ta ei vaatnud enamb katlase, vaid kihutas tuld ala kuni aasta lõpetuseni, kuni siis peremees jälle ilmus ja küsis: "Kas katlase oled vaatnud?"
"Ei ole," vastas soldat.
"Kas ta vaatis so sissi?" küsis peremees katla käest.
"Ei vaatnud," ütles katal.
"Hea poiss," ütles peremees, "nüüd võtad oma palka 100 rubla ehk tahad õnne, siis võta õnn. Õnn on niisugune, et keik asjad: puud, kivid, linnud ja olgu mis taht asjad, sulle vasto kostavad, kui sa midagi küsid."
Soldat valitses omale õnne, jättis siis peremehega jumalaga ja hakkas minema oma sündimise koha poole. Aga varsi tuli temale nälg kätte ning ta kahetses väga, et õnne ja mitte sada rubla raha polnud võtnud. Ta jõudis varsi teelahkmile, kus üks post oli püsti pantud, aga mitte midagi pääle kirjotud.
"Post, kus lähab tee pahemat kätt?" küsis soldat.
Ja post vastas: "Külasse. Sinna saab 12 versta."
Jälle küsis soldat: "Post, kus lähab parema käe tee?"
"Linna," vastas post. "Siit saab linna neli versta maad." Soldat imestas selle üle, et post temale vasto rääkinud ega kahetsenud enamb oma saja rubla üle.
Varsti jõudis ta linna, ja heitis kaupmehe poisiks, sai 100 rubla aastaks palka, riided ja söögi. Nüüd läks elu õige korda. Hääkene küll, sääl sündis ühel ööl õnnetus, vargad olivad kaubakuntuuri tunginud, ja mitme tuhande rubla eest kallist kaupa ära viinud, ja kümme tuhat rubla pakuti selle mehele, kes teaks varastud asjad kätte juhatada. Meie tuntud kaupmehesell võis nüüd seda lubatud hinda kergeste omale saada. Ta andis kaupmehele üles, et tema võida küll ära tääda, kus kaupmehe varandus ja vargad seisavad. Kaupmees sai selle üle väga rõõmsaks ja lubas, niipea kui varandus ja vargad kätte saadud, jalapäält 10000 rubla soldatile välja maksa.
Selle pääle läks siis soldat kuntuuri ja küsis: "Kuule, kuntuur, kus on see varandus, mis kolmandamal ööl siit ära varastati?"
Ja hääl vastas kuntuurist: "Siit kolmas uulits, maja nr. 40, kaupmehe keldris, kes ise oma sellidega ka vargad olivad ja varanduse ära viisivad."
Anti siis asjalugu politseile tääda ja minti varandust otsima. Ja ets kae, varandus keik sääl, mis siis viimane kui nahanõgel tagasi toodi ja kätte saadi. Vargad ei võinud enamb midagi salata, tunnistasid keik oma suuga kohtu ees ülesse ning said sundusetööle mõistetud. Soldat sai nüüd rikkaks meheks, sest 10000 rubla, mis kaupmees temale ülesandmise eest välja maksis, ei olnud enamb veike raha, sel aeal. Lugupidamine ning austus kaupmehe ning linnavalitsuse poolt veel pääle kauba.
Keegi ei julgenud sääl linnas enamb pääle seda midagi varastada, sest nad täädsivad, et nende linnas nüüd mees elab, kes keik asjad ära teab ja keige pimedamad teod valge ette toob. Ta võttis kaupmehe aintsama tütre omale naeseks, mis teda väga armastas ja sai sellega ühes pärast kaupmehe surma keige rikkamaks kaubakontuuristiks. Ots.
Otsast olen hea tüki ära näpistanud, et väga jämedaks läks.
E 17088/9 (12) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Mereväe admiraal
Kord olnud üks mereväe admiraal, kes alamast seisusest selle kõrge ameti sissi tõusnud, rikkaist mõisnikutest ballipidule kutsut. Ja temale pidu lõbureisiks ratsu, peru hobune pakutud. Mida siis ka admiraal ehk ta küll ratsasõitja ei olnud, nago rüütlid, viimaks pääleaeamise pääle vasta võtnud ja sadulase istunud, kuna rüütlid ise taltsutatud hooste seljas metsa kihutasid. Aga nad pole veel kaugele jõudnud, kui äkitselt peru hobune püsti aeanud ja väeülema seljast maha viskanud. Seda nähes keerutanud siis mõisnikud oma hobused ümber ning kahetsenud väga poolpilgates admiraali õnnetust. Aga üks pool purjus mõisnik pole oma mõttid jõudnud varjata, vaid öelnud lausa: "Vaat, suur ja kõrge ametnik, aga ei mõista ratsa veel sõita. See pahandanud admiraali väga, aga ta varjanud oma viha ega ole hakanud lollidega vaidlema.
Mõne aea pärast kutsunud admiraal needsamad mõisnikud oma sündimisepäevaks laeva pääle pidule, mis ta väga uhkesti olnud valmistanud. Aga olnud käsku andnud, et niipea kui tervise ja õnne soovi hääl kuulda ja klaasid kokku lüia, siis laevalael korraga 12tõistku suuretüki pauku anda.
Seda ei täädnud mõisnikud, vaesekesed, hingestki mitte, kes joba püssipaugust ennast ehmatavad. Niipea, kui tervise õnnejoomine tuli ja igal mõisnikul viinaklaasid suu ääres valmis seisid, käis määramata kange põrutus korraga.
Kõik mõisnikud kukkusid selle pääle maha ja klaasid kukkudes läksid puruks.
"Oi imet!" ütles admiraal, "targad, suured mehed, aga ei mõista jalgade pääl seista." Ta ei jõudnud oma naeru pidada, kui sõbrad käsi kõrvade ees hoidsid ja põrmandal maas lamasid, kartes et veel tõisi mürakaid tagant järele tuleb.
"Keik om tasa, tõuske nüüd ülesse," ütles admiraal. "Kuida teie mulle, nii mina teile. Elagu rüütlid, õppinud ratsamehed."
E 17089 (1) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1895) Sisestas Salle Kajak 2002, kontrollis ja parandas Mare Kõiva 2003
Ura Kaarel elas Tiidu talus oma sõsaramehe juures. Aga perenaene Jaava (Eva) olnud nii kitsi inimene, et ta sandile pala leiba pole andnud. "Kas surego ta sinnasama mo ette ära öelnud," öelnud Jaava mito korda. Selle pääle ütelnud jälle vana Ura Kaarel, kes ise küll ilmlik mees olnud Jaavale suu sissi: "Pange tähele, sina, perenaene, saad leivamõhe juure ära surema."
Viimaks saanud seda viisi, et perenaese poeg võtnud uue talu ja läinud sinna elama. Olnud tõised pererahvas kaugel heinamaal ja perenaene üksi kodus leiba tegemas. Kaks leiba olnud ahjo pantud ja kolmas leib labida pääl, kui pererahvas õhtu kojo tulles teda säält leidnud. Käed mõlemad, mis leivataignaga olnud, olnud sead otsast ära söönud. Nõnda läks Ura Kaarli, vana ilmliko mehe sõna tões. Uues Antsmõisas Valli talus sündinud see lugu.
[ Eelmine lehekülg 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 19 20 21 22 23 24 25 26 27 28 29 30 31 32 33 34 35 36 37 38 39 40 41 42 43 44 45 46 47 48 49 50 51 52 53 54 55 56 57 58 59 60 61 62 63 64 65 66 67 68 69 70 71 72 73 74 75 76 77 78 79 80 81 82 83 84 85 86 87 88 89 90 91 92 93 94 95 96 97 98 99 100 101 Järgmine lehekülg ]