Liina Saarlo
Tartu Ülikooli esimene rahvaluuleprofessor Walter Anderson (1885 – 1962) oli üks silmapaistvamaid ajaloolis-geograafilise koolkonna järgijaid (Seljamaa 2007). Tänu W. Andersoni korraldatud lastelaulude kogumise aktsioonile 1921–1939 on ERA kogudes rikkalik ülevaade tolleaegsest laste laulutraditsioonist. Ajaloolis- geograafilise traditsiooni vaimus toimunud kogumistöö eesmärk oli kõikide võimalike variantide fikseerimine, mistõttu õhutati kogumisaktsioonist osa võtma võimalikult palju koole, et võimalikult kõik lapsed kirjutaksid üles võimalikult kõik endale teada olevad lastelaulud. Selle aktsiooni tulemuseks on kapitäis lastelaule — 120 mappi, 58 832 lk.
Kahjuks on mitmesugustel põhjustel see suurepärane ajastudokument suheliselt kasutamata, võimalikud aarded avastamata ja järeldused tegemata — meil puuduvad uurimused lastelaulude kohta. Teisalt on aga problemaatiline säärasel rehitsemismeetodil kogutud tekstide avaldamine. Ettekanne on ajendatud autori pikaajalistest mõtisklustest ja hingepiinadest, kuidas kasutada/avaldada Walter Andersoni kogudes olevaid laule „Vana Kandle“ Kodavere köites. „Vana Kannel“ on teatavasti akadeemiline väljaanne, mis sisaldab kõiki ühest kihelkonnast kogutud regilaule, mille koostisesse on traditsiooniliselt arvatud ka teatud hulk lastelaulude žanre (hällilaulud, hüpitused, liisutused jm, vt nt rahvalaulude antoloogia, http://www.folklore.ee/laulud/erla/).
Sõltuvalt kooliõpetajate aktiivsusest on Andersoni aktsiooni käigus kogutud lastelaulude hulk paikkonniti erinev, mille tulemusena võib mõne kihelkonna „Vanasse Kandlesse” kvalifitseeruv laulupärand omapäraselt kaldus koostisega olla. H. Tampere on mitmel korral rõhutanud, et „Vana Kannel“ peab väljendama kogu regilaulu elulugu, sisaldades kõiki regilaulu liike ning erinevaid arengujärke (nt Tampere 1960: 515). Aga mida tähendab see „Vana Kandle” jaoks, kui kolmandiku köite mahust moodustavad Andersoni kogust pärinevad lastelaulud?
Ettekandes tulevad vaatluse alla strateegiad, mida „Vanade Kannelde” koostajad on kasutanud Andersoni laulude avaldamiseks. Püüan mõtiskleda, kas ja milliseid valikuid peaks tegema, et „Vana Kannel“ säilitaks ühelt poolt teaduslikku ja teisalt esindusliku näo.