Argielu ja ajalugu regilaulus. Kontekstikeskne sissevaade Karuse laulikute repertuaari

Tiiu Jaago

Regilaul kannab endas minevike ja olevike põimumisi, mis kulmineeruvad kirjapandud tekstis: siin see dialoog, milles toimivad suulise kultuuri võimalused, katkeb. Kuid algab uus dialoog: dialoog suulise ja kirjaliku kultuuri vahel. Üks neist võib olla teemal: mida peegeldab see tekst lauliku argielust ja lähiümbrusest. Et tekste sellest vaatepunktist uurida, loon regilaulule kontekste teiste pärimusliikide ja ajaloodokumentide ning -uurimuste najal:

1) Oskar Kallase päevik laulude kogumise ajast, 1889. aastast, mille ärakiri on Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA I 2);

2) tõsielu meenutused ja aja- ning kohaloolised jutud, mis pärinevad 1920ndatest aastatest:

3) andmed laulikute ja nende suguvõsade kohta Ajalooarhiivi allikatest (adramaa- ja hingerevisjonid, kirikuraamatud ja personaaliaraamatud, rendilepingud);

4) välitöödel 2003.-2004. aastal kogutud materjalid ja Läänemaa Koduloomuuseumi kogud (fotod, kodu-uurimuslikud tööd).

Vaatluse lähtekohaks on arusaam, et laul sünnib traditsiooni mälu ja lauliku mälu koosmõjus. Need laulikud elasid suulise ja kirjakultuuri piiril: nad laulsid regilaule, mis kuuluvad suulise kultuuri konteksti, kuid oskasid lugeda, olid koolis käinud - nad olid ühtlasi ka kirjakultuuri esindajad. Nende laulud kui suulise kultuuri nähtused sattusid arhiivi, kus need hakkasid elama oma teist elu kirjalike tekstidena (kirjakultuuri osana). Küsimusteks on:

Lähemalt vaatlen Oskar Kallase poolt 1889.aastal Karuse kihelkonnas kogutud tekstide seast kahe lauliku Ann Hechti ja Liisu Krebsi pulmalaule (kummaltki paarkümmend lauluteksti). Keskendun lauliku kaasaja ja kohaliku ajaloo peegeldustele nende laulikute repertuaaris.