Paul Hagu
Olen saanud käesoleval aastal Eesti Teadusfondi grandi, mille üheks väljundiks on “Leeloantoloogia” I köite publitseerimine. Väljaande käsikiri, antoloogia I köide, mis sisaldab lüroeepikat, on põhimõtteliselt trükiküps, ent selle ilmumine lükkub kahjuks siiski aasta viimasesse kuusse. Leeloantoloogia I köide tahab tähistada Jakob Hurda “Setukeste laulude” ilmuma hakkamise 100. aastapäeva.
Leeloantoloogia koostamise ideel on pisut pikemgi ajalugu. Eelmise sajandi 80. aastate algul toimus endises TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris (seoses “Vana Kandle” seeria jätkamise vajadusega) arutelu, kas tuleks sellesse seeriasse lülitada ka setu rahvalaulud. Probleemi püstitajaks oli loomulikult prof. E. Laugaste. U. Kolgi, professori ja siinesineja ühiseks arvamuseks kujunes lõpuks, et see ei ole otstarbekas. Setumaalt on talletatud sedavõrd rikkalik lauluaines, et see ületab kõikvõimalikud “Vana Kandle” publikatsiooniseeria mahud. Selle pärast tuleks valida mingi teine lahendus, näiteks antoloogia printsiip.
"Setukeste laulud" I-III on siiani jäänud Eesti ühe (laulu)regiooni regilaulurepertuaari kõige ulatuslikumaks ja ülevaatlikumaks tekstipublikatsiooniks, sest J. Hurt lülitas väljaandesse praktiliselt peaaegu kõik Setumaal, Vastseliina ja Räpina kihelkonnas tolle ajani talletatud regilaulutekstid, jättes publitseerimata vaid obstsöönseid arendusi sisaldavad lauluvariandid ning loitsud. Eriti esinduslik on selles lüroeepika (jutustavate laulude) osa, samas kui lastelaulude ja mängulaulude esindatus jäi üsnagi napiks ning ka lüürika ja tavandilaul (eriti pulmalaulud) pole täies mahus kogu setu laulutraditsiooni kattev.
"Setukeste laulude" kõige kahetsusväärsemaks puuduseks kujunes see, et väljaande 3 köidet praktiliselt ei jõudnudki Setumaale setude endi kätte.
"Leeloantoloogia" püüab sellise situatsiooni kordumist vältida ning sellepärast on see suunatud eelkõige setude endi tarbeks. Selle koostamisel sai eesmärgiks leida mõistlik tasakaal nii teaduse kui ka laiema lugejaskonna vajaduste vahel. Antoloogia on teaduslik publikatsioon selles mõttes, et tekstid on avaldatud muutmata kujul, nii nagu nad esinevad originaalkäsikirjades (välja arvatud ortograafia tänapäevastamine ja ühtlustamine), ning tegemist on tüpoloogilise väljaandega, st. sama laulu eri variandid on koondatud ühe tüübi alla ja tüübid esitatakse temaatilistes rühmades võimalikult loogilises järjestuses. Kasutaja huvides on tüüpi esindama püütud valida parim(ad) talletatud tekst(id), kus muude kriteeriumide hulgas tõusis valiku puhul piisavalt oluliseks ka teksti/variandi esteetiline ja kunstiline külg.
Valik põhineb kogu setu regilaulude tekstikorpusele, kõigile käsikirjalistes rahvaluulekogudes leiduvatele tekstidele, mis on talletatud pärast "Setukeste laulude" ilmumist. Otsus piirduda puhta tekstipublikatsiooniga ei lähtunud üksnes J. Hurda eeskujust vaid ka kaalutlusest, et viimasel ajal rikkalikult talletatud setu lauluainese audiomaterjal vajaks kindlasti kättesaadavaks tegemist ka antoloogia kujul, aga juba helikandjal (millele lisanduks saatev trükis). Sellepärast ongi tekstiantoloogia koostamisel võimalike korduste vältimiseks täiesti kõrvale jäetud kogu heliarhiivide aines.
Mõned aastad tagasi arutasin “Leeloantoloogia” koostamise üle ka Vaike Sarvega. Ta arvas muuseas, et “Leeloantoloogia” võiks põhineda vaid tekstidel, mis on talletatud juba pärast II Maailmasõda. Idee polnud realiseeritav põhjusel, et hilisemal ajal talletatu on juba kahetsusväärselt ühekülgne ega anna tervikpilti setu leelotraditsioonist.
Kuivõrd “Leeloantoloogia” I köite käsikiri (lüroeepika) on juba koostatud, valgustan mõningaid selle käigus kerkinud dilemmasid ning lõpuks valitud lahendusi (tüüpi esindav variantide arv, kontaminatsioonide esitamine juhttüübi all jne) oma ettekandes.
Et “Leeloantoloogia” on esialgu kavandatud 3-köitelisena (kui tekstide hulk ületab prognoositud mahu, võib osutuda otstarbekaks lisaköite publitseerimine, kuhu paigutatakse tüübikommentaarid, registrid jms), pole järgnevate köidete materjal veel sugugi mitte lõplikult koos ega kõik esituse printsiibid paigas. Loodan edasiste valikute tegemiseks suurt abi konverentsil tekkivast diskussioonist. Teatavasti on üsna mitmed setu laulurepertuaari valdkonnad leidnud väljundi þanrispetsiifilistes publikatsioonides nagu:
Küsimus ongi selles, kas “Leeloantoloogia” piiratud mahtu arvestades üldse lülitada nende trükisõnas suhteliselt täielikult esindatud þanride näiteid ka antoloogiasse, ja kui seda teha, siis millises ulatuses? Tüpoloogilist pritsiipi rangelt jälgides paisutaks see antoloogia mahu liiga suureks.
Iseenesest mõista jääb “Leeloantoloogia” vältimatuks taustaks "Setukeste laulude" akadeemiline publikatsioon. Varasema leelotraditsiooni publitseva elujõuga ei suuda hilisemad fikseeringud enam võistelda, seda eriti lüroeepika osas, ent ilokanga mõnusale värviküllusele suudavad need küll lisada uusi mustreid ning üllatavaid värvitoone.