Igor Tõnurist
Üldlevinud arvamuse kohaselt pole läänemeresoomlaste regivärsilist laulu instrumentaalsaatega lauldud. “Kalevala” runode (eeldatav) laulmine kandle saatel on rohkem 19. sajandist pärinev rahvusromantiline poeetiline kujutelm kui reaalsete faktidega tõestatud esitusviis. Kuid samas pole muusikariistade mainimine näiteks eesti ja setu regilauludes sugugi haruldane nähtus. Keskendun alljärgnevalt vaid eesti materjalile. Setu laulude pilliteemaline materjal on mõnevõrra iselaadne, kuigi on teatud lõikumisi eesti ainesega, ning väärib omaette uurimist.
Rahvapillide kajastumise ehk reflektsiooni uurimine sõnalises folklooris, praegusel juhul siis vaid regilaulus, pakub pilliuurijale huvitavat lisaainest nii pilli enda kui eseme kohta, kuid ühtlasi täiendab üldpilti instrumentaalsest muusikakultuurist rahvalaulikute (või kunagiste laulutekstide loojate) vaatenurgaga. Enamasti polnud aga need rahvalaulikud, ja naised üldse mitte, seejuures pillimängijateks. Laulik tuleb tüttaresta, pillipuhuja pojasta on täpse sisuga värss.
Muidugi, poeetilise materjali tõepärasuse interpretatsioon nõuab teatud ettevaatlikust, kuid regilaul sisaldab mõnikord üsna huvitavaid üksikasju pillide reaalse funktsioneerimise, samuti ka rahvapärase terminoloogia kohta.
Teatud muusikariistade imelisest sünnist pajatavaid mütoloogilisi laule esineb nii mitmegi rahva folklooris. Läänemeresoomlastel on olemas vaid üks selline, eri redaktsioonides esinev laul – “Kannel.” Selle laulu mütoloogilist tagapõhja on uurinud mitmed folkloristid ning seda siinkohas ei vaadelda. Kuid organoloogilises, pilliehituslikus aspektis sisaldavad selle laulu eesti variandid, olenemata muinaskandle materjalist – kalaluudest või puidust – täpset terminoloogiat kandle eri osade kohta, pillimänguprotsessi nimetusi, mänguvõtete detailiseerimist, pillimängija nimetusi, kandle kõla iseloomustusi. Mõnes Virumaa variandis võrreldakse kandleheli isakodust lahkuva pruudi nutulauluga. Selles võrdluses kajastub ilmselt maailmas mujal tuntud, kuid eesti ainesest mitte esile tulev muusikariistade jagamine “naiselikeks” keelpillideks ja “mehelikeks” puhkpillideks, ehkki kõiki pille mängisid (ka Eestis) valdavalt mehed.
Jättes kõrvale erandliku “Kandle” laulu, võib märkida, et muusikariistu mainitakse sagedamini eeskätt teatud laulutüüpides (nt. “Hea hääl”; “Endine hääl”; “Hea ja kuri mees”; “Lauliku soost”; “Must naine”; mõned pulmalaulud jt.), kus pille loetletakse üsna traditsioonilistes, kuigi varieeruvates kombinatsioonides, harvem esineb pillide mainimist juhuslikumas kontekstis (näit. nagu Kihnu “Ema haual”: …viies vilepuhuja…kaheksas sie Kalõvipoega). Huvitavad on seejuures ka mitmed stereotüüpsed vormelid (mina lauliku soosta, pillipuhuja peresta, peigu on mul pilliseppa, kaasa kannelitegija jt.) ning mõned rändmotiivid nagu viibisin mina vilet ajama, pajupilli puhkumaie (tavaline “Musta naise” algusena näiteks) jne. Pillide valik sõltub ka laululiigist ning isegi regilaulu tarvitamise ajast – näiteks 19.–20.sajandil kirjapandud tekstides võib erandina esineda isegi tolle aja moodsaid muusikariistu (lõõtspill, klaver). Esineb ka juba sajandeid maarahvale tuntud oreli mainimist (erelit lõid hellad veljed).
Regilaulule omane parallelism ja algriim annab laulikule teoreetiliselt piiramatu võimaluse luua igasuguseid kombinatsioone, keelelisi kalambuure ja reaalses elus võimatuid situatsioone. Isegi tõsises “Kandle tegemise” laulus võib laulik näiteks paralleelvärsis kandle sünonüümina rahumeeli nimetada hoopis viiulit, mis on muusikariistade klassifikatsiooni seisukohast täiesti võimatu võrdlus! Kuid samas võib sellise kandle-viiuli “ebateadusliku” võrdsustamise põhjus paralleelvärssides olla üsna sügaval hoopis rahvapärases keelpillide klassifikatsioonis üldse...
Kui aga analüüsida neid tekste regilaulu värsiehituslikust aspektist lähtudes, siis selgub, et pillide nimetuste või pillidega seotud ettekujutuste kasutamisel on laulikud lähtunud üsnagi kindlatest reeglitest. Muusikariistade valik (loetelu) parallelismirühmades, mis kujutavad endast terviklikke poeetilisi pildikesi, vastab tavaliselt reaalsele etnograafilisele situatsioonile (karja- või õitsielu stseenides mainitakse vaid karjuste puhkpille jne.). Mõnedel juhtudel, ja see tuleb esile just Põhja-Eestis, võib regilaulus kajastuda ilmselt isegi keskaegse linnamuusika kirjeldus, linnaelu omamoodi akustiline kirjeldus. Näiteks laulutüübis “Lauliku soost” võib traditsiooniline värsipaarik mina lauliku soosta, pillipuhuja peresta täieneda värsiga mina trummali toasta. Miski seejuures ei tõenda trummi erilist populaarsust eesti talurahva seas enne 19. sajandi lõppu, kuid keskaegses linnamuusikas oli trumm koos trompeti ja vilepilliga ju väga tähtsal kohal. Stereotüüpsed Paide/Tallinna paras pasuna; saksa sarved hüüdemassa; Viiburi vile heleda jms. pole vist ainult algriimist ajendatud. Samas on aga kahtlemata vaid algriimist tuletatud sagedane Rootsi roog roopilli tähenduses – Rootsi roogu seademaie/lõikamaie, nagu ka Venemaale vilespilliks; viinu pillis Pihkuesse; pagana pasuna ääl jms.
Mõnikord võib laulus muidugi esineda poeetilisi liialdamisi – tuhat toista torupilli, enam muida muusikanti metsaveerel (Haljala “Kündja põgeneb”) või siis reaalsest elupraktikast kinnitamata kirjeldusi. Arvestades karjuste puhkpillide – sikusarve ja pasuna-luige – ranget sesoonsust ja funktsionaalsust on raske tõsiselt uskuda värsse Puhu üles pulmapilli, aja üles saajasarve, löö üles lusti luike! Regilaulu “saajasarv” on üldse üks salapärane pill, sest sarve kasutamise kohta pulmakirjeldustes andmeid pole.
Regilaulud võivad samas aga ka üsna täpselt kirjeldada ühe või teise pilli või siis helitekitava töövahendi, näiteks krapi kasutamise üksikasju või ehituse detaile. Peale kõige muu võib pillidel või vastavatel värssidel laulutekstis olla ka teatud sümboolne tähendus. Näiteks kandle mainimine on tihtilugu muretu lapsepõlve või neiupõlve (pillil o meida peetu, kannelel meid kasvatetu), hea armastava peiu või abikaasa, samuti lüürilise meeleolu tähendus: Ma istu ilumäele, ilupilli mul peona, ilukannel mul kaindelena. Pillimängul võis olla isegi sõda seisma panev jõud (Rõngu “Sarvepuhuja”). Pillide loetelu võib edasi anda teatud meeleolu kirjeldust.
Lauludest võib samuti saada teada, milliseid helitekitavaid vahendeid peeti vanasti üldse muusikariistaks (sest nn. pseudoinstrumente regilaulus peaaegu et ei mainitagi!), rahva suhtumist pillimängimisse (mis võis ka negatiivne olla – Pill ei toida pereta) ning ettekujutust sellest, mida üldse muusikaks peeti (tähelepanuväärne on laulutüüp “Pulmades laulikuks saanud”, milles laulu õppimisest kõneleva värsi paralleelvärsiks on värss pillimehest – join mina lauliku kabasta, pillipuhuja piekerista). Regilaul annab üsna täpselt teada tavalisemate pillimängu situatsioonide kohta (pulmad, tants eri paikades, karjahoid, õitsil käimine, teotöö mõisas, vabaaja veetmine, erinevad olmestseenid jms.). Kõnekas on veel, võiks öelda, poeetiline sfäär, milles naislaulik vastandab oma häält meeste pillimängule, milles kajastub traditsiooniline naiste pillimängu keeld (“Hea hääl”).
Regilaulu põhjal võib koostada üsna pika nimekirja mitmesugustest pillidest ja nende nimetustest. Mõnda pilli ei mainita aga kordagi, näiteks parmupilli, mis on Eestis teada ometi 13. sajandi algusest (või on see lauludes mainitav suupill ja mokapill?).
On huvitav, et kuigi paljud nimed on ülemaalise levikuga (kannel, sarv, pasun, roopill, torupill, lehepill, viiul või kiik, krapp), siis paralleelvärssides kasutatakse tihtilugu veel kohalikke nimetusi (sarv – lutt, pasun – luik, tõrv jms.). Mõnel juhul tekitab aga segadust universaalne sõna pill, mis võib tähendada ükskõik millist muusikariista või liitsõnas esinedes anda mingile esemele muusikariista tähenduse. Näiteks pole üheselt mõistetavad regilauludes esinevad suupill ja mokapill. Mõnikord võib vaid kontekstist aru saada, et pilli puhul on juttu näiteks torupillist – panen pilli piuksuma (vrd. piuguhääl).
Mis seal kasest tehtanekse?
Kasest kannelt raiutakse,
Viiolita vestetakse.
Mis liiki keelpilli – näppe- või poogenpilli – siis ikkagi selles laulus tehakse?