Regilaulu ürgsuse müüt: mimesis ja meetrum

Arne Merilai

Olen nii kirjas kui mõttes aeg-ajalt kummutanud regilaulu "mitmetuhandeaastase" ürgsuse romantilist müüti. Nii nagu kirjandus ja vastavalt -teadus jaotub mimesise ehk sisu (fiktsiooni) ja väljenduse ehk vormi (diktsiooni) aspektide ümber, on ka ürgsuse müüdi lammutus kahekontsentriline.

Esimene külg on läbimõeldum ja lihtsam, seda jätkab Madis Arukask. Teine on uuem ning seetõttu huvitavam, kuid õnnetuseks aeganõudev ehk avaneb võimalus kollektiivuurimises, mõttetalguis. Seetõttu pühendan oma ettekande uuema põlvkonna eksperdile Mari Sarvele, kes esindab parimini minu taolist lootust.

1) "Ballaadiuurijana" olen korduvalt näidanud, kuidas teadliku subjekti keskne lüroeepiline elutunnetus ja sisu ei ulatu Euroopas suurt kaugemale (hilis)keskajast ega saanud meiegi esivanemad katla servas teistsugust leent keeta. Loomulikult säilitavad lüroeepilised laulud mitmeid muistseid (teadvustamata) relikte, olles aga juba uusaegse vaimu kandjad euroopalik luule. Kohati animismihõngulised küll, kuid mitte ajas Kristuse-eelsed kaugel sellest. Kui ürgsust otsida ja tõestada, siis alles taolise analüüsi järgselt, mitte eelselt.

2) Teiseks võib hüpoteetiliselt, aga siiski selgelt näidata, kuidas klassikalised kalevalatüüpi kvantiteedireeglid võivad lähedasest loogilisest perioodist pärineda ja vaid osaliselt kaugest ürgüminast. Rahva luulemeel oli aktiivne ja varasemaid struktuure ümberloov ka kesk- ja uusajal ega retsiteerinud ainult sajanditeks tardunud ürgset valmiskaupa.

On teada, et kui läänemeresoome algkeele ajal olid mingid meetrumid, siis ilmselt (proto)rõhulised (M. Korhonen).

Ka klassikaline regimõõt töötab tugeva pearõhulisuse baasil (muud silbid paiknevad vabalt), kus vältepõhimõte lisandub pigem abi- kui põhiprintsiibina. Vältepõhimõte ei oleks selle järgi alus, vaid keele prosoodiliste eelduste ehk tekkinud lisavõimaluste hilisem (ning mitte lõpuni järjekindel eriti kagueesti värsis) aktualisatsioon, mille vallandas tugevamini (kas ümbritseva võõrmõjulise keskajalise või isetekkelise) silbipõhimõtte fikseerumine (üldiselt koondumine 8 silbi, 4 takti ümber).

Ürgluule ei olnud seega välteline viimase eeldused tekivad alles läänemeresoome algkeele lõpuperioodil, kui järgsilpide rõhulis-kestuslik prominents hakkas kasvama. Millal need eeldused aga realiseeriti ja miks üldse? Ega see tähenda, et keel enam pearõhuline ei olnud! Väidan, et tarviliku tõuke andis alles värsi silbiarvu kinnistumine. Kinnine silbipiir ja neljarõhulisus tekitab värsside murdmise vajaduse (kolmesilbisõnad jmt), mille sundusel leiutati/avastati läänemeresoome poeetiline silbianalüüs: pearõhuline pikk silp täidab alati värsitõusu, pearõhuline lühike silp sobib aga ka värsilangusesse (kus teda varem ja silbilis-rõhulises või rõhulises luules hiljem ei ole) mida kvantiteerivam luule, seda rangemini. Laulikute silbianalüüs tungis senise pearõhuliste ja teiste silpide vahelise lihtsama opositsiooni juurest ka pearõhuliste silpide sisese peenema opositsiooni tasandile: pearõhulised pikad versus pearõhulised lühikesed ja muud silbid. See on juba päris keeruline süsteem, mis on teatava küpsenud arengu tulemus, mitte aga ürgne lähtepositsioon.

Kui vältesignaal on prosoodiliselt kahvatum rõhusignaalist, siis ei ole vältelise värsisüsteemi teke üldse iseenesestmõistetav (M. Lotman). Olevat palju keeli, kus on välteopositsioonid, aga ei ole välteluulet. 'Locus crucis' ei oleks seega mitte niivõrd vältelisuse või rõhulisuse keele- ja luuleajalooline tagaajamine, vaid hoopis kindlasilbilisuse kehtestamise loogilis-ajalooline moment. Millal see tuli ja miks? See ei tekkinud niisama, motivatsiooni oleks tarvis. Euroopaliku süllaabilise prosoodia ümbritsev kontekst? Isetekkelisus? Nii või naa, väidan: kui ei ole värsside kindlat silbiarvu, ei ole ka mingit vajadust pearõhusilpe lõhestada, olgu keel rõhulisuse kõrval kui kvantiteeriv tahes. Kvantiteet oleks lihtsalt võimalusena kaasas (alliteratiivsed sõnapaarid pidid vist tugevalt üle 50% esindama pikki silpe), aga ei osale värsside konstitueerimisel, mis sooritatakse ikkagi rõhupõhimõtte kui väljapaistvama tunnuse alusel.

Kui M. Korhose vektor liigub kaasrõhult värsirõhulise positsiooni täitmise võimaluse suunas, siis minu hüpoteesi vektor liigub pearõhult värsilangu täitmise võimaluse suunas. Need vastandlikud suunad võiks kokku liita. Pearõhulised lühikesed silbid võrdsustusid keele arengu vaheperioodil järgsilpidega, sobides ka värsilangu; pearõhulised pikad silbid aga säilitasid siiski endise prominentsuse; tõusu asetamisel võis väljapaistvust lisada ka kaasrõhusilpidele. Klassikaline regivärss oma loogilises tuumas on niisiis rõhulis-silbilis-välteline. Vältepõhimõte tõuseb (avastatakse/leiutatakse) ja taandub teatud tingimustel, rõhupõhimõte kui tugevam kannab aga loomuldasa ja kestvalt.

Puhas välteluule on selle järgi müüt. Aga kui ürgne oleks rõhulis-silbilis-välteline luule, oleneks kindlasilbilisuse kui sellise ürgsusest. Kui silbilisus on isetekkeline, siis võib süsteem olla ürgsem ja gregooriuse-laulu tüüpi taktilisuse eelsem, kui ta Euroopa-mõjulisena olla saaks. Kui mitte, siis ei ulatuks "kalevalalisus" võib-olla üldse allapoole keskaega, mida aga teeb ilmselt kagueesti tüüpi rõhulembeline värss (kõnelemata itkust-joiust). Nii või naa ei oleks kvantiteeriv värss mitte kõige ürgalgsem süsteem.

Loogilised mudelid on siiski üks asi, teine ajalooline kujunemine ja tõestus minu jaks hetkel lõpeb ega ole ka rohkem mahti. Sellist ettekannet on muhe teha: nii läbikukkumine kui mitte teevad ühtviisi õndsaks ehk viivad edasi.