Rahvaluulekoguja kui looja. Seto pärimuse representeerimisest Jakob Hurda "Setukeste lauludes"

Andreas Kalkun

Mida me nimetame rahvaluuleks või kuidas me piiritleme rahvaluulet, selles pole midagi iseenesestmõistetavat ega neutraalset. Rahvaluule on konstruktsioon ja pärimuse piire on eri aegadel paigutatud väga erinevatesse kohtadesse. Samamoodi muutlikud on olnud otsused selle kohta, milliseid tekste pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid tulevaste põlvede jaoks säilitada või välja anda. Iga selline toimunud valik on aja ja kohaga seotud ning teadusharu või ühiskonna poliitiline otsus, mis on uurija poolt teoks tehtud. Igasugune tekstikogu, millesse on koondatud mingi pärimusgrupi laulud, on konstruktsioon. Pärimus, mida ükskõik millises rahvalauluväljaandes publitseeritakse, on alati valitud ja rekontekstualiseeritud ning esitatud lähtuvalt koostaja põhimõtetest. Konstrueerituse seisukohast pole suurt vahet, kas tegemist on n.ö teadusliku või rahvaliku väljaandega, mõlemad esitavad valitud osi tervikust.

Millest tulenevad "Setukeste laulude" (I 1904, II 1905, III 1907) ja mõnikümmend aastat hiljem kogutud Samuel Sommeri rahvalaulude kogu (1924-1936) erinevused? Kas Hurda ja tema kaastööliste kogumistöö ajal esitati ja loodi Setomaal vaid kindlatüübilisi tekste? Kas n.ö improvisatsioonilisi, rõhutatult autori ja kontekstiga seotud tekste sel ajal polnudki? Kas pühenduslikud ja autobiograafilised laulud on uus stiil, mis viitab uutmoodi, indiviidi esile tõstvale kultuuri- ja mõtlemistüübile? Kas kahe kogu erinevused tulenevad rahvaluulekogujatest või peegeldavad tõesti kultuurikandjate muutumist?

Ettekandes tutvustan, kuidas ja millisena Jakob Hurt esitleb setokeste rahvalaule ja setosid oma "Setukeste lauludes" ja ajalehekirjutistes. Ükskõik kui uuenduslikud Hurda algatatud rahvaluulekogumise aktsioonid ja muu rahvuslik tegevus ei tundu, esindavad näiteks tema setokesi ja nende laule puudutavad seisukohad siiski väga selgelt oma aja teaduslikku mõtet ja populaarseid ideoloogiaid (võrdlev-ajalooline koolkond, idee folkloori devolutsioonilisest olemusest ning rahvaste arenguastmetest jne). Hurda tekstide kriitilisel lähilugemisel võib näha, milliseid võimuhierarhiaid ja ideoloogiaid neis luuakse või taastoodetakse. Esmapilgul süütute tekstide (Hurda üleskutsed ja rahvavalgustuslikud artiklid) uuestilugemisel ja lahtivõtmisel võib neis leida vähemalt tänapäevase vaatleja jaoks väga reetlikke sõnu ja avaldusi, mis viitavad mitmetele lausa vaenulikele seisukohtadele.