Žanna Pärtlas
Setu mitmehäälne rahvalaul paistab eesti regilaulu kontekstis silma võrdlemisi kõrgelt arenenud muusikalise küljega. See väljendub rütmimudelite rohkuses, viisi pikkuses ja selle vormiehituse suhtelises keerukuses, samuti funktsionaalse mitmehäälsuse olemasolus. Siiski võib setu laulukultuuri nimetada tekstikeskseks, kuna traditsiooni kandjate jaoks on sõnaline tekst laulu tähtsam ja hinnatum osa, nad suhtuvad sellesse teadlikumalt ja just selles vallas näitavad oma loomingulisi võimeid.
Nii laulu sõnalises kui ka muusikalises osas on lauljate loominguline vabadus piiratud traditsiooni reeglitega. Oluline erinevus seisneb aga selles, et teksti puhul on võimalik peale eksisteerivate laulutekstide varieerimise ka uute loomine (näiteks improvisatsioonides), samal ajal kui muusikalises mõttes piirdub lauljate individuaalne panus olemasolevate viiside varieerimisega – muusikaline “uuslooming” on praktiliselt välistatud. Peale selle jääb lindistusi kuulates ja noteerides mulje, et ka viiside varieerimise puhul on rohkem tegemist sedalaadi variantsusega, mis tuleneb laulutraditsiooni suulisest edasiandmisest, ja palju vähem variantide teadliku kasutamise või loomisega.
Viisi varieerimisel on oma spetsiifika eeslaulja, killõ ja torrõ partiis. Nii peaksid torrõ partii esitajad, erinevalt eeslauljast, arvestama mitmehäälsuse üldkõlaga, samal ajal kui killõ partii ehituse reeglid piiravad tugevasti selle varieerimist. Käesoleva ettekande eesmärgiks on näidata varieerimisvõimalusi ja nende teostamist kolmes eelnimetatud situatsioonis nii palju, kui see on võimalik seni läbitöötatud materjali põhjal.
Viisi varieerimise põhimõtete uurimiseks eeslaulja osas ja killõ partiis on väga palju materjali, sest seda saab uurida tavaliste üldsalvestuste põhjal. Uuritava materjali laiendamine soovitud mahuni on ainult aja küsimus. Torrõ partii puhul sobivad uurimiseks üksnes mitmekanalilised salvestused, kusjuures iga kanali puhul peaks olema teada esitaja nimi. Viimasele nõudmisele vastavaid salvestusi on minu teada üsna vähe. Käesolevas uurimuses kasutan põhimaterjalina 24 mitmekanalilist lindistust, mis on tehtud Vaike Sarve juhtimisel 1990. aastatel Värska ja Mikitamäe kooridega. Abimaterjaliks on mitmeid anonüümsete kanalitega salvestusi (tehtud Vaike Sarve juhtimisel 1990. ja 1991. a. Värska, Obinitsa, Helbi ja Kosselka küla lauljatega) ning üldsalvestusi (CD “Helmine” (Sarv 1999), LP “Setu lauluema Veera Pähnapuu” (Sarv 1989) jt.). See materjal ei ole sellise uurimuse tegemiseks täiuslik (näiteks ei ole piisavalt samade viiside kordussalvestusi samade esitajatega), kuid selle põhjal võib siiski teha mõningaid tähelepanekuid.
Setu eeslauljad on kõigepealt eesütlejad. Heaks eeslauljaks loetakse ilmselt seda, kes mäletab palju laule, suudab pikki ja ilusaid tekste produtseerida. Muusikaliste nõudmiste hulgas peaks kindlasti olema viiside tundmine. Kui tähtsaks peetakse hea hääle olemasolu, on raske ilma spetsiaalse küsitluse läbiviimiseta väita. Vähem tõenäoline tundub olevat viisi varieerimise oskuse väärtustamine eeslauljal. Analüüsides väljapaistvate eeslauljate (Veera Pähnapuu, Maria Pähnapuu, Nati Tarkus jt.) salvestusi, selgub, et viisi varieerimise intensiivsus võib olla väga erinev. Seejuures on tüüpiline, et teksti struktuuri muutustega seotud variandid valitsevad puht muusikaliste variantide üle.
Killõ partii esitajal on viisi varieerimisel kõige piiratumad võimalused. Tema valikute hulgas võib nimetada partii madala või kõrge variandi eelistamist (väikeste, suurte või vahepealsete tertside moodustamist torrõ partiiga), samuti on tal võimalus ehitada oma partiid burdooni põhimõttel või näidata laadifunktsioonide vaheldumist kahel astmel. Iseasi on see, kui teadlikud need valikud on ja kui palju on need tingitud lokaalsest traditsioonist. Varieerimise võimaluste hulka kuulub ka astmete a ja c vastastikune asendamine kolmeastmelise (a-h-c) killõ partii puhul ning melismitaoliste kaunistuste kasutamine.
Torrõ partii ehitub peamiselt heterofoonilisel põhimõttel. See tähendab, et lauljad realiseerivad vabalt oma ettekujutust viisist, ja mitmehäälsus, mis tekib torrõ partii sees, ei ole teadlikult koordineeritud. Heterofoonilise mitmehäälsuse uurimine vene rahvalaulu materjalil (Pärtlas 1992) näitas, et lauljatel puudub sel juhul psühholoogiline orientatsioon konkreetsele faktuurile – nad ei taotle ei unisooni ega mitmehäälsust. Torrõ partii puhul ei ole siiski tegemist heterofoonia puhta vormiga. Kuna torrõ partii kujutab endast vaid üht osa faktuurist, mille üldist ehitusprintsiipi võib iseloomustada kui funktsionaalset mitmehäälsust (st. torrõ ja killõ partii vastandamine on täiesti teadvustatud), siis suurendab see võimalust, et ka torrõ partii sees tekkiv mitmehäälsus võib olla mõne laulja poolt teadvustatud, mis viib juba taotlusliku mitmehäälsuse tekkimiseni. Selle tendentsi kõige eredam ilming on nn. alumine torrõ, mille puhul võib rääkida peale mitmehäälsuse teadliku tekitamise ka mingite (mitte veel rangete) variandi moodustamise reeglite väljakujunemisest. Kuna tegemist ei ole mitmehäälsuse kohustusliku partiiga ja lauljad lähtuvad n.-ö. “omast vabast tahtest”, siis võib sel juhul rääkida esituse loomingulisest elemendist.
Mitmekanaliliste partituuride analüüsimisel selgub, et neid madalaid variante ei laula mitte looduse poolt madalama häälega, vaid pigem muusikaliselt teadlikumad lauljad. Nii praktiseerivad madalate variantide lisamist faktuuri need lauljad, kes tavaliselt esitavad killõ partiid (ja omavad seega kõrget häält), kuid on hetkel sellest rollist vabad. Seda tendentsi olen märganud kahe väljapaistva killõ – Veera Lunda (Mikitamäe) ja Mari Raudla (Värska) – puhul.
Seega võib väita, et setu laulude mitmehäälne faktuur moodustub nii teadvustatud kui ka teadvustamata variantidest, mis kõlavad üheaegselt. Neid ühendab aga see, et variandi moodustamise üldine printsiip – viisi laadirütmi järgimine oma partii piires (vt. Pärtlas 2001) – tingib igal juhul mitmehäälsuse korrapärase ehituse.
Pärtlas 1992 = ???????, ?????. ???????????? ???????????? ??????? ???????? ?????: ??????????? ????????, ?????????????? ??????????? ? ???????? (?? ????????? ???????? ??????-???????????? ??????????). K??????????? ???????????. ?????-?????????.
Pärtlas, Žanna 2001. Viisi rütmilisest vormist ja laadirütmist setu mitmehäälses rahvalaulus. – Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tartu, lk. 117–152.
Sarv, Vaike (koostaja) 1989. Setu lauluema Veera Pähnapuu. LP C30 28769 001. “Meloodia”. Tallinn.
Sarv, Vaike (koostaja) 1999. “Helmine”, Mikitamäe leelokoor. CD ISBN 9985-9218-7-9. Eesti Kirjandusmuuseum ja Eesti Keele Instituut. Tartu.