Tänavu, mil tähistame tuntuima setu rahvalauliku Anne Vabarna (21.12.1877 –7.12.1964) 125. sünniaastapäeva, tasub küll vaatluse alla võtta lauliku eepikaloome selle teatavas murdepunktis.

A. Vabarna jõudis oma elu jooksul luua tervelt 17 pikaformaadilist eepilist lugulaulu. Tema esimesed eeposed sündisid 1923. a. koostöös soome folkloristi A. O. Väisäneniga, kes paberile jäädvustas “Suurõq sajaq” (5580 värssi) ja “Näio surmalaulu” (1662 värssi). Kuigi vahepeale jääb ka ilma välise õhutuseta loodud “Kiriku rajaja” (2209 värssi), sai Anne Paulopriit Voolainelt koos tellimusega ühtlasi ka vastavate lugude süþeed, et laulda 1927. a. “Peko” (7982 värssi) ja värssromaan “Ale” (10 042 värssi). 1929. a. jõuluks valminud “Peko laulu” II osale (4318 värssi) oli P. Voolaine esitanud küll tellimuse, aga mitte sündmustiku kava. Püüdes tellija soovitusi täita, kasutaski A. Vabarna mitmeid setu lüroeepilisi laule ning lugulaul koosneb kompositsiooniliselt üksikutest alllugudest, kus Peko on vaid ühendavaks lüliks. P. Voolaine suunavat ideed ning lisateavet võib kahtlustada “Ivvan Hirmsa” (1724 värssi) sõnastamise taustana. Samasse 20-ndate aastate lõppu paigutuvad uued pikaformaadilised tööd “Keväjälaul” (2578 värssi), “Tammõlaul” (2781 värssi) ja “Kõivolaul” (1152 värssi), mille loomiseks laulikule otsest tellimust polnud esitatud.

1930. aastate algul ja keskel jätkub A.Vabarna eepikaloome puudele pühendatud seeriaga: “Pedäjälaul” (927 värssi), “Kuusõlaul” (1180 värssi), “Kadajalaul” (610 värssi), “Mõisa uibo ja talo uibo” (1176 värssi) ning loodusnähtusi käsitleva seeriaga: “Tuulõlaul” (1918 värssi), “Tulõlaul” (1078 värssi), “Viilaul” (1158 värssi). Neis viimastes on ilmselgelt märgatav pikaformaadilise eepika loomes toimunud kompositsiooniprintsiibi muudatus. Seostub ning seletub see tõenäoliselt sellega, et Anne tõlgendas Eesti Vabariigi poolt talle (alates 1926. a.) makstavat rahalist toetust mitte kui tunnustust varasemate teenete eest, vaid kui töötasu tema jätkuvale laululoomele. Kohusetundliku ja õiglase inimesena püüdis ta oma palga ausa tööga välja teenida. Et ta oli siiani tunnustuse võitnud ülipikkade lauludega, püüdis ta sama suunda jätkata. Kui tellimust või uue loo telge ei pakutud talle väljastpoolt ning uute ideede leidmiseks ei jätkunud märkimisväärset tuge enam setu lüroeepikast, otsib ta uusi teemasid ja ainevaldkondi loodusest. Hoolimata laulu tegelaste vaheldumisest, rakendub Anne kõigis uutes lugudes praktiliselt üsna korduv kompositsiooniskeem. Tulemust võiks nimetada isegi ehk kvaasi-eepikaks, sest eepilise tegevuse ja areneva sündmustiku puudumist kompenseerib laulik peamiselt tegelaste dialoogiga: loodusnähtused või puud (enamasti vennad või hõimlased) kohtuvad, räägivad üksteisele oma töödest-tegemistest, muredest ja rõõmudest, vaidlevad, kes neist on inimestele kasulikumad, toovad esile oma erinevat saatust, ning lõpuks lähevad taas lahku igaüks oma endisele kohale.

Vaheetapiks tellimuste sündmustikul baseeruva ja hilisema dialoogilise kompositsiooniskeemi vahel on eepilised lood, kus laulik leidis süþeearenduseks lähtepunkti mingist setu lüroeepilisest laulust. Varasema “Kiriku rajaja”, “Peko laulu” II osa ja “Tammõlaulu” kõrval kuulub siia rühma ka “Kõivolaul”.

Selle loo kokkuvõtlik sisu on järgmine.
Sügisel annab isa 3 pojale nõu metsa minna puid tegema (värsid 1–37). Pojad lubavad saagida vana kase külä äärest (38–57). Kõo palve: “Ärge raiuge, päästan talu tulekahjust!” Juured tulevad Peko peost, sellepärast on ta kõo-isa (58–143). Raiutagu kõiv metsa veerest (144–179). Isa kutsub pojad koju (180–192).
Tulekahi külas (193–229). Kõo ja isa kahekõne: kui oleks raiutud, oleks juured tuld juhtinud (230–263). Ehted kurdavad päästvale isale võõrasema üle (264–289). Võõrasema tütarde karistus tule poolt (290–321). Vaeslapse nutt (322–357). Silmavee ja kase dialoog (358–375).
Kõo vile. Poeg läheb asja vaatama (376–401). Kõo soovitus isale: poeg kosigu vaeslast (402–477). Isa lubab saata kosjad neljapäeval (478–501).
Võõrasema rõõmustab oma tütre kosjade üle (502–513). Isa parandab: kosime vaeslast (514–559). Vaeslapse kahetsus – mis saab mu tööst? Kirstu lohutus (560–611). Õlle valmistamine. Kasemahla kogumine (612–643)
Pulmades pole võõrasema (644–697). Lind kiidab surnud emale kosilast (698–721). Linnud laulavad noorpaarile. Poeg kostitab kõo juures linde (722–787). Nooriku anded kõole (788–861).
Juhatatud kõo raiumine (862–869). Hundi ja karu monoloogid: ”Keelaks? Leiame teise pesapaiga” (870–891). Kõo õpetus raiujaile: milleks mida kasutada (892–959).
Talu-kõo ja isa vestlus nooriku iseloomust (960–1018). Tütre vestlus emaga haual (1019–1064). Minia ja äia dialoog ettevalmistustest suvistepühiks (1065–1090). Metsa-kõo okste toomine, kõo tänu (1091–1150).

Ettekandes võetakse lähema vaatluse alla lugulaulu suhe setu traditsiooniliste laulutüüpidega, lauliku loomingus korduva temaatika (setu pulmade kujutamise) käesolev juht ning dialoogilise kompositsiooniskeemi ilmingud.