Regilaulude vormelid: kvantiteet ja kvaliteet

Liina Saarlo

Vormeleid defineeritakse enamasti erinevates laulutüüpides, -teemades ja motiivides ning kontekstides korduvate leksikaalsete üksuste või struktuuriüksustena. Vormelidefinitsioonid langevad kokku stereotüüpiadefinitsioonidega, mistõttu võib regilaulude vormeleid lugeda värsitasandi stereotüüpianähtuste hulka. Eesti folkloristikas on stereotüüpiat defineeritud üldiselt, iseloomustavalt. Regilaulude vormeleid määrates tekivad paratamatult küsimused. Milliseid korduvaid nähtusi (leksikaalseid või struktuuriüksusi) võib pidada vormeliteks ehk siis stereotüüpseteks? Millised on stereotüüpia kriteeriumid?

Vormeli kvantiteedikriteeriumid

L. Harvilahti (1992) on vormeli kriteeriumina esile tõstnud esinemise erinevates lauluteemades. Udo Kolgil (1962) on vormeli määratlemise esmaseks tingimuseks selle sage esinemine erinevates kontekstides. Vormeliteoorias on vormelite esinemiskriteeriumina esile toodud regulaarsuse nõue — A group of words regularly employed under the same metrical conditions to express a given essential idea (Lord 1997). See tähendab, et kui üks väljend kordub näiteks neli korda ja teine kolmkümmend, siis esimene ei saa olla regulaarne vormel (Kiparsky 1976).

Seega võiks vormeli esmane kriteerium olla kvantiteet: et nimetada teatavat leksikaalset või värsistruktuuri üksust vormeliks, peaks see esinema mitmes laulutüübis (erinevates kontekstides) ja mitmeid kordi. Mitu korda siis peab teatav värsitasandi üksus esinema, et seda saaks nimetada stereotüüpseks?

Udo Kolk (1962, 1980) vaeb vormelite esinemisvariantide ja juhuslike kokkusattumiste eraldamise problemaatikat ja esitab vaid ähmaseid lahendusi. Ta leiab, et mida laiemate kasutusvõimaluste ja avarama tähendussisuga sõnaühend on, mida rohkem on selle esinemisest näiteid, mida kaugemal need näited lokaalselt esinevad, seda rohkem võib kahtlustada juhuslikku improvisatsiooni ja kokkulangemist, mitte geneetilisi seoseid. Stereotüüpiat saab tõenäoliseks pidada siis, kui tegemist on näidetega ühtsest teemaalast, lähedastelt laulikutelt või lokaalselt kitsamas aineses.

Seega on stereotüüpsuse määramine suhteliselt uurijapoolne otsus. See tähendab — stereotüüpia põhineb uurija sisetundel ja muljel. Kas on võimalik leida mingeidki kvantitatiivseid kriteeriume stereotüüpia üle otsustamiseks? Kui võtta aluseks mingi number, siis milline ja mida see number näitab? Kas on võimalik võrrelda regilaulukeelt mõne muu allkeelega (nt tänapäeva kirjakeelekorpustega) ja otsustada siis selle põhjal?

Vormelite kvaliteedikriteeriumid

Vormelite määramisel tekib küsimus: kas vormeliteks võib pidada kõlalise (rütmilise) sarnasuse kordumise mehaanilise kokkulugemise põhjal selgitatavaid sagedasemaid värsitasandi üksusi või peab neil üksustel olema veel mingi lisatunnus, nn kvaliteet?

Lisaks kordumisele on vormelite puhul lisatud meetrilise ümbruse nõue, mida rõhutavad nt vormeliteoreetikud ning ka L. Harvilahti (1992). Vormeliteooria arenedes on meetrilise ümbruse nõudest taganetud. U. Kolgil on meetriline asend ja vorm üks lisatunnuseid, mis näitab/rõhutab sõna(ühendi) vormellikkust (nt meetrilised vormelid) (1962). Omamoodi kvaliteedikriteeriumiks võib pidada L. Harvilahti tähelepanekut, et vormelid ei pruugi põhineda üksnes sõnalisel korduvusel või süntaktilisel vastavusel. Vormelid võivad toimida jutustust siduva ja liigendava vahendina (1992).

Mis seosed on aga leksikaalsete korduvuste ja fraseoloogia vahel? Kas regilaulude vormeleid võib pidada fraseologismideks? U. Kolk püüab vormelite fikseerimisel tabada nende vaieldamatut sisulist stereotüüpsust (1962), mis viitab fraseoloogilisusele, semantilisele stereotüüpsusele. Mis on regilaulude sisuline stereotüüpia? Mille põhjal saab otsustada, kas teatav sõnaühend on stereotüüpne? Kas sisulisel stereotüüpial peab olema paralleele teiste allkeeltega, s.t kas see sõnaühend peab olema ka nt tavakeeles fraseologism? Kas tavakeeles fraseoloogilise kvaliteedita sõnaühend võib saada regilaulus stereotüüpse tähendussisu?

Harvilahti, Lauri 1992. Kertovan runon keinot. Inkeriläisen runoepiikan tuottamisesta. Helsinki: SKS.

Kiparsky, Paul 1976. Oral Poetry: some linguistic and typological considerations — B. A. Stolz, R. S. Shannon (toim), Oral Literature and the Formula. Ann Arbor, lk 73–125.

Kolk, Udo 1962. Värsisisesed vormelid eesti regivärsilises rahvalaulus. — Töid filoloogia alalt I. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 117. Tartu, lk 71–153.

Kolk, Udo 1980. Regivärsi stereotüüpiast. — Eesti rahvaluule Žanriprobleemid. Töid eesti filoloogia alalt VII. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 528. Tartu, lk 25–46.