EESTI REGILAULU AKUSTILISE KIRJELDAMISE POOLE

Jaan Ross, Tartu Ülikooli kunstide osakond (ross@psych.ut.ee)

Eesti regilaulu uurijad on korduvalt märkinud regilaulu meloodiatele iseloomulikku kõnelähedust või retsitatiivsust (nt Schlegel 1830, Tampere 1980). Leonard Meyeri (2000: 293) arvates on see igati ootuspärane. Meyer väidab, et teksti ja muusika suhe vokaalmuusika puhul on olemuselt kompensatoorne: kui põhirõhk on tekstil, siis "kannatab" selle arvel muusika, ja vastupidi. Eesti regilaulu puhul on ilmselt tegu esimese juhtumiga. Regilaulu tekstide poeetilisus ja kunstiväärtus on läbi aegade olnud üldtunnustatud, nii nagu seda on olnud ka muusikaliste väljendusvahendite teatud piiratus regilaulu meloodiate puhul.

Kui vaatluse all olevat küsimust käsitleda kõneakustilisest seisukohast, siis võiks esmapilgul tunduda, et retsitatiivsest iseloomust johtuvalt peaks lauldud regivärsside helilist olemust saama kirjeldada eesti keelele üldiselt iseloomulike foneetiliste seaduspärasuste alusel. See oletus osutub aga ekslikuks, kui meenutada silpide jaotust värsireas reguleerivaid kvantiteedireegleid ning neist tulenevat regilaulule iseloomulikku skandeerivat esitusviisi. Kvantiteedireeglite alusel võib osutada üsna mitmele olukorrale, kus regilaulu esitajal tuleb ilmselt rikkuda tavakõnele omaseid foneetilisi kõneloomemalle. Nt regilaulu esimeses värsijalas lubatavate kahesilbiliste esmavälteliste sõnade puhul peaks esimene silpnoot meloodias olema kestuselt ca ühe kolmandiku võrra lühem kui teine silpnoot. (Määratluse kohaselt koosneb kahesilbiline esmavälteline sõna lühikesest ja sellele järgnevast pikast silbist.) Regilaulude salvestuste seast – kui kiigelaulud kõrvale jätta – pole aga ilmselt võimalik leida kuigi palju meloodiaid, mille rütmijoonis niisugust kõneakustilist malli toetaks. Teiste sõnadega, kõneprosoodia ja muusikaline metrorütmika ei toimi regilaulus sageli kopeldatuna, vaid üks allutab enesele teise.

Analoogilisi näiteid võib tuua ka heli tugevuse vallast. Üldtuntud on muidugi skansioon, mille puhul esimesele silbile langev sõnarõhk võib meetriliste tegurite toimel ümber paikneda mõnele teisele silbile.

Regilaulu prosoodia uurimiseks sobivad kõige paremini niisugused värsiread, milles esitaja poolt läbivalt jälgitakse süllaabilisuse ja isokroonia printsiipi. Süllaabilisuse printsiip tähendab, et ühele silbile tekstis peaks vastama üks noot meloodias, nii et silpe eri nootide vahel ei jagata ning ühel noodil ei esitata ka mitut silpi. Isokroonia printsiip tähendab, et kõik noodid meloodias peaksid olema laias laastus ühepikkused. Viis on isokroonne ilmselt siis, kui selle noodistamisel on saadud piirduda vaid ühe noodivältuskategooriaga, milleks on tavaliselt kaheksandiknoot. Süllaabiliste ja isokroonsete värsiridade puhul saab silpnoodi normatiivseks akustiliseks kestuseks lugeda selle keskmise kestuse mingi vormiosa (värsirea või terve laulu) ulatuses. Üksikute silpnootide kestuse hälbeid nimetatud keskmisest on sel juhul põhjust pidada tingituks kas foneetiliste, muusikaliselt väljenduslike või ka mingite kolmandate tegurite toimest lauliku tegevusele.

Eesti Rahvaluule Arhiivis on materjali, mis võimaldab keskenduda foneetilistele erinevustele loetud ja lauldud regivärsside vahel. Käesolevas töös analüüsitakse kahelt Karksist pärit laulikult, Kadri Kukelt ja Greete Jentsilt tehtud helisalvestusi. Mõlemalt laulikult on salvestatud identsete või lähedaste tekstide esitusi nii laulduna kui ka loetuna. Seni lokaliseeritud ja akustiliselt analüüsitud tekstide hulk on kummagi lauliku puhul 50 ja 100 värsirea vahel, mis vastab ca 400 kuni 800 silpnoodile. See hulk pole suur, kuid statistilise valimina nähtuna võimaldab siiski teha esialgseid järeldusi kõne ja laulu vaheliste foneetiliste erinevuste kohta.

VIITED

Leonard B. Meyer (2000), The Spheres of Music. A Gathering of Essays. Chicago and London: University of Chicago Press.

[Chr HJ Schlegel] (1830), Reisen in mehrere russische Gouvernements in den Jahren 1801, 1807 und 1815, fünftes Bändchen. Meiningen: Friedrich Keyssner, SS 160-163 ja kleebised.

Tampere 1980 = Херберт Тампере, Мелодии старинных (рунических) народных песен. - В сб.: Эстонский фольклор (отв. редактор Р. Вийдалепп). Таллин, "Эести раамат", сс. 166-178.