VERBIKASUTUS JÕHVI JA IISAKU REGILAULUDES

Kanni Labi

Regilaulu värsside rühmitamisel on kasutatud sünonüümi- ja analoogiaparallelismi ning jätkuvärsside mõisteid. Minu liigituse aluseks on järjestikustes värssides asuvad identsed, sünonüümsed ja analoogilised verbid või verbiellips, uurimismaterjaliks Jõhvi ja Iisaku lüroeepilised ja lüürilised regilaulud (vastavalt 7466 ja 8918 värssi). Tulemuseks on eri semantiliste ja süntaktiliste kombinatsioonide loetelu, mille põhjal olen püüdnud teha ka üldisemaid järeldusi verbi kasutamise, selle lauset ülesehitava ja kujundlikkust loova rolli kohta regilaulus.

Kuigi verbi on peetud regilauludes vähem kujundlikuks ja konnoteerimisvõimalusi pakkuvaks, olen oma uurimismaterjalist siiski leidnud palju verbisünonüüme, neist nii mõnedki vähemalt tänapäeva kuulajale väga ootamatud. Vähegi pikema teksti koostamisel verbita läbi ei saa, kuid seda pole võetud kui paratamatust, vaid ka verbi on osatud oma eesmärkidel – kujundlikus väljenduses – ära kasutada. Ühest küljest käitub verb regilaulus nagu mistahes muu sõnaliik: ta osaleb alliteratsioonis, teda kasutatakse kordustes, talle antakse sünonüüme. Teisest küljest võib kujundlik olla ka verbigrammatika, eriti mitmesugused infiniittarindid. Kujundina võib mõjuda ka verbi väljajätt lausest.

Lisaks verbi kordumise ja varieerumise süntaktiliste ja semantiliste põhjuste leidmisele olen püüdnud ka selgitada, kas järjestikused sarnaste verbidega süntaktilised üksused edastavad tegelikult üht või mitut situatsiooni ning jälginud ka verbi tähenduslikku ja vormilist seost sama värsi noomenitega.