Ajalooline traditsioon: V�ike-Maarja.

Ikaldus, nälg, katk


1840. a ümber oli üks suvi põuane, järgmisel uputas vihm põllud. Siis oli rahval suur puudus. (Juhan Elken)
Kui minu vanaema sai mehele, siis oli ta rikas inimene. Kõik tema vara oli kaelarahades, neid oli nii palju, et löö või kirvega rindu. Kui meie omale küsisime tema varandust, siis ohkas ta: ”Müüriku härra on kõik selle ära võtnud!” Müüriku koht osteti mitmest talust kokku, selle omanik Hoffmann kauples viljaga ning andis nälja ajal ehete eest rahvale vilja. (Marie Lemberg)
Olin kümneaastane, kui oli nii kuiv suvi, et naised tõid põlles rukkivihud väljalt ära. Kui perenaine keetsi körti, siis puistas aluskotist õled välja ja sõelus peenemad kördi peale. (Jüri Lemberg)
Vanad inimesed rääkisid, et kord olnud nii suur nälg, et kevadel korjati põllult mädanenud kartuleid ja pandi leiva hulka (Jaan Kichelwelt).
Aastat 40 tagasi võttis külm jaanipäeval kartulid ja vilja. Viinavabrik maksis siis 3 rubla kartulitündrist. (Ann Ots)
Peale Krimmi sõja oli Vene sõjaväes katk, siis toodi Tamsalust 50 soldatit korraga, maeti Väike-Maarja surnuaeda (Juhan Elken).
1878. a ümber suri Vao vallast ligi 30 last kaelahaigusesse. Arsti ei olnud. (Ann Ots)
EKLA, f 199, m 58, 33/4 (65-71) < Väike-Maarja khk. - Olga Männik (1931/32)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!