Sisse- ja väljaränne

Minu vanemate vanemad toodi siia maale Rootsist vangidena, jutustab 89-aastane Jüri Erikson Liiduri külas. Meie sugu asus mitu põlve Sootaguse külas Eru kohal, hiljem võeti Erult pooled maad ära ning anti asemele Liiduri külast. Kui Jäärepere küla oli veel alles, siis elas seal Torp, see olnud ka Rootsist toodud. Viimane sellest perekonnast, Torp, Jüri, läks raudtee teenistusse ning enam seda sugu siin ei ole. (Jüri Erikson)
Erichhornid Põdrangul olla pärit Rootsist. Kaaberi sugu põlvneb rootslasest Kabrist, kelle parun tõi toapoisina Rootsist kaasa. Kabrid olid mitu põlve sepad ja vabad, elasid praeguse Lebavere küla kohal. 72 aasta eest tuli jutustaja isa praegusesse asukohta, kuna Kabride päriskoht anti mõisa aidamehele. (Miina Kaaber)
Siia on jäänud rootslasi ja lätlasi vanemast ajast. Ilmasõja ajal tuli Poolast kaks perekonda venelasi (Nikolajevid ja ? ), hiljem on asunud siia veel venelasi. Üks neist olnud enne kuberneri kirjutaja, tema lapsed elavad vaestemajas ja käivad küla karjas. (Ann Ots)
Tulin kartulikoormaga Uhtna mõisast, kui teel tulid vastu väljarändajad. Mees läheb - kelk järel. No kas sellega läheb Suhhumi?! Surid paljud teele. Meie külast läks rahvast vähe kaasa. (Ots)
Jutustaja Anna Lindermanni vanemate vanemad asusid Krimmi (üks perekond oli Koerust, teine Järva-Madisest). Said seal hingemaad.
„Minu isa oli noores põlves mõisarentnik. Mina abiellusin Krimmis ja viis aastat hiljem tulime mehega koos siia. Olin 25 a vana ja oli siis kaks poega tuua kodumaale. Nüüd on nad aga mõlemad juba pikemat aega Ameerikas, praegu Kanaadas. Samuti on üks õde Ameerikas.“ (Anna Lindermann).
„Meie läheduses Krimmis oli kolm suurt eesti asundust, elasime Bakuu kreisis. Krimmis võis minna kiiresti rikkaks, kui olid head viljaaastad, juhtus aga põud, siis kaotasid kogu varanduse. Selle hirmul tulimegi sealt ära.“ (mees Lindermann).
Siitpoolt mindi Samarasse, Kaukaasiasse ja Suhhumi, jutustab Jakob Kuusler Aburi külast. Kadilast läks Kikerpuu Venemaale, kuid suri teel ja naine tuli tagasi. (Jakob Kuusler)
Saratovi mindi, teab Joosep Hüübner Kadila külas. Maamõõdu ajal läks kaks meest. Üks oli varastanud metsa ja härra ajas välja, kuna teine, nimega Luht, läks oma kangusest. Tõnis Tõmmu läks koos väimehega, väimees tuli tagasi. Aeg-ajalt kadus mõni vabatmees ikka Venemaale. (Joosep Hüübner)
„Kodaverest läks rahvast Krimmi ja Saratovi,“ jutustab Joh. Elken, kes pärit Kodaverest. Hiljem mindi Vologda kubermangu. (Juhan Elken)
1887 oli Triigi vallas väljarändamise hoog, olin vallakirjutaja. Püüdsin rahvast rahustada, siis kahtlustati, et olen mõisniku poolt ära ostetud. Mõisnik käis küll minu pool, aga ütles: ”Mis Te sõdite nende mineku vastu, las lähevad, saame siia paremad.” Gustav Peil, endine soldat, kihutas rahvast üles. Vallamajja tuldi koosolekule, kogu vald pidi lahkuma; tegelikult jätsid 5-6 peret omad talud maha. Palvemajas pidasin palvetunni asemel ilmaliku kõne väljarändamise hädaohtudest ning lugesin ette sel puhul luuletatud laulu ”Väljarändajatele 1887” (Kogus “Ajalaulud”). Neli aastat hiljem tuli viis väljarännanud perekonda kerjustena tagasi ning jäid siia vabadikuks. Käisid siis koolimajas mind kiitmas ja oleks kasvõi minu jalale annud suud! (Jakob Liiv)
Kui Triigil tuli uus härra ja pandi kohad krunti, siis läks rahvas Pensa kubermangu. Suurem osa tuli neist tagasi, 2-3 peret jäi ära. Väljarändajate nimed olid Jüri Liinep, peremees; Tohver ja Abram Õnnmann; Prits Liinev; Kustas Saage; Villem Märkner; Kaarel Vänt; Mihkel Õnnmann; teisi ei mäleta. Üks pere tuli Krimmist tagasi ja kaebas: „Pole seal puid, köeti sõnnikuga.“ (Miina Kaaber)
Aastat kuuekümne nelja eest tuli Jüri Martfeld Krimmist tagasi.
Suhhumi minek oli aastat viiekümne eest, siis läksid siis Kaber ja Selbach. Seal jäänud külmatõppe. (Miina Kaaber)
Kolmes järgus mindi Venemaale. Olin poisikene, kui mindi Saratovisse. Ei siis olnud muud kuulda, kui aga “Saratovi” ja “Saratovi…“ Ei mäleta, palju Vaost läks. See võis olla umbes 1860. a ümber. Teine minek oli Kaukaasiasse. Siin talumaal oli saun, mida hüüti Lossiks. Saunikud olid siis Lossimamma ja Lossipapa. See Lossimamma rääkis, kuidas olnud taevas lugeda: ”Tõtake ja rutake,” ja nende sõnade järel suur K - rohkem pole saanud aru, aga mis see muud tähendas, kui “Kapkaasia”. (Jaan Kichelwelt)
Enne mind läks Vaost soldatiks üks Andres Rosenbergi nimeline, kui ta tagasi tuli, oskas vene keelt, hakkas kirjutama rahvast, kes tahab minna Kaukaasiasse. Kirjutamine maksis üks rubla. Rahvas saatis tema maad vaatama. Rosenberg oli kaks kuud ära, siis tuli ja laitis väljarändamise maha. Räägiti, et ta pole saanud kaugemale kui Peterburi ja tõi sealt maisipäid rahvale näha - muud tal näidata ei olnud. Nii jäi Kaukaasiasse minek pooleli. (Jaan Kichelwelt)
Kaukaasiasse minejaist jäi 16 peret elama Novgorodi kubermangu ühte külla. Suhhumi kuuldi ka minevat. No mis viga Suhhumis elada - seal majad pähklapuust, siin saab pähklast hädakorral teha vaid liineani. (Jaan Kichelwelt)
Viimane minek oli Vologdasse, siis oli rahvas küll juba haritud, aga minejaid oli ikkagi. Eks tulid ka Vologdast mitmed tagasi, üks mees elab praegu Loksal. (Jaan Kichelwelt)
Paasvere vallas meelitas Must Kaarel inimesi väljarändamisele (Marie Lemberg).
Uuemal ajal asus Venemaale raudtee teenijaid Risu külast. Veitmann, Lents, Õunapuu läksid Vaimastvere vallast Siberisse umbes 25 aasta eest. Komp käis kusagil Venemaal, tuli tagasi. Tõnissoni Jaani õemees saadeti kuriteo eest Siberisse asumisele. Jaan ja õde läksid vabatahtlikult järele. Kuritegude eest saadeti meie külast kord kaks poissi ja üks tüdruk Siberisse. (Ots)
Jüri Erikson arvab: “Ega siit nõnna roppu ole välja läind.” Samarasse või kuhu mindi, Vao mees oli juht, ise tuli tagasi. (Jüri Erikson)
EKLA, f 199, m 58, 26/31 (36-59) < Väike-Maarja khk. - Olga Männik (1931/32)