Ajalooline traditsioon: L�ganuse.

Hariduslik olukord


Lüganuse kihelkonnas oskavad peaaegu kõik lugeda. Viimast asiolu tuleb lugeda krahv Ernst Stackelbergi ja kirikuõpetaja Kaarel Vogdti teeneks. Sest “kuipalju keegi koolis käis, see oli igaühe oma asi. Kuid kirikuõpetaja “Vouht” oli tige mees ja sundis lapsi lugema, kui Kaarel tuli, küll siis kõik värisesid hirmul. Ta lõi ka, kui keegi ei osanud lugeda.” (Vahmann, Mihkel) Nii näeme, et hirm õpetaja ees sundis lapsi lugemist õppima. Ka lasknud Vogdt oskamatuil mitu aastat leeris käia.
Koolid asutatud 1850-60. aastate ümber. Kuivõrd viletsad olid kooliolud nimetatute aastate esimesil kümneil, võib juba oletada. Esiteks puudusid koolimajad ja kui mõni ulualune leiduski, siis ei leidunud õpetajaid. Nii tuligi alul leppida asjast huvitatutega, kes sageli isegi vaevalt oskasid lugeda. Koolimajad olid suitsutared, õpperaamatuks testament ehk piiblilugu.
Kaarel Vogdt nõudnud lugemise oskust ja eriti piibliloo tundmist, muule õpetusele ta ei olevat pannud suurt rõhku. (Teedlaus, Juhan; Müür, Juhan)
Teisema õhkkonna koolides lõi Ernst Stackelberg, kes asus Püssi mõisa tegelikuks peremeheks 1870. aastal.
EKLA, f 200, m 19:1, 81/2 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!