Ajalooline traditsioon: L�ganuse.

Õiguslik elu vanemast ajast pääle


Vanal ajal ei olevat olnud inimesel mingisugust õigust. Ta rippunud täiesti mõisa küljes ja teda võidud müüa ja vahetada koera vastu täiesti nii, nagu mõisahärra seda soovinud näha. (Müür, Juhan; Teedlaus, Juhan)
Vallalised inimesed ei saanud valida omale teenistuskohta, vaid seda teinud mõis. Tihti olnud juhtumeid, et keegi pole tahtnud minna tallu teoliseks. Töö olnud ju tavaline, sest mõisas teol tulnud tüdrukul ja sulasel käia peremehe juurest kui ka iseseisvalt elades, kuid vastumeelseks talus teenimise muutnud kehv toitmine. Talud enamikus kõik elanud suures puuduses ja tühja kõhtu tulnud kannatada niihästi lastel kui peremehel ja perenaisel. Kust võis siis talumees anda teolisile nädalamoona kaasa, kui ta ise kogu perega nälgis. (Normak, Miina)
Toidupuuduse hirmuga põgenenud paljud teenijad taluperemehe eest, otsides jõukamaid leivaandjaid kas või väljastpoolt kihelkonna piire.
Selline võimalus leidnud mõisa poolt kategoorilise keelu. Talunikul tarvitsenud vaid kupjale tähendada, et tema ei leia omale teenijaid ning mõis määranud kohe teatud arvu sulaseid ja tüdrukuid ning saatnud taludesse teenima. (Tagamaa, Jaan; Müür, Juhan; Normak, Jüri; Uuemõis, Eeva) Nii tunneb vanarahvas oma õiguse ja kohtumõistjana ainult mõisahärrat, sest teist kohtunikku nende jaoks ei olnud.
Korra põgenenud jutustaja ema Püssi mõisast ära ja saanud omale koha Jõhvi kihelkonda. Krahv Otto Stackelberg saatnud kohe kupja ratsahobusega järele ja lasknud tuua põgeniku tagasi. Püssi mõisasse jõudes antud talle 10 vitsahoopi peksumajas ja saadetud siis Ranna külla peremehe juure tüdrukuks. (Lümat, Juula)
Orjade õiguslikkude ja moraalsete kõlblate eluviiside eest hoolitsenud niihästi mõisnik kui ka kirikhärra. Kuritegudest esinenud sagedamini lapse tapmine. Ent vargusi ja röövimisi ei olevat peaaegu mitte ette tulnud. Sest talupidajalt ei olnud ju midagi võtta, samuti ei olnud võimalik varastatud asju kuhugi panna, kuna puudus liikumisevabadus. Sagedane asi olnud mõisavargus. Katsutud võtta rehepeksu ajal vilja, samuti hiilitud öösiti mõisaväljal viljahakkide ümber ning näpatud säältki, metsadest toodud salaja koju puid, püütud kinni jahiloomi jne. Olgugi, et mõisast vargus olnud karistatav haagikohtuniku juures, ei olevat sellest siiski loobutud. Talupoegade eneste keskel ei olevat mõisavargust loetud üldse varguseks ega patuks, vaid seda peetud nagu oma töötasuks. Kõht oli ju tühi ja elada taheti, miks siis mitte võtta säält, kus varandust ülikülluses. (Normak, Jüri)
Liimala külas elanud keegi Jõude Madis, kes varastanud viljavihkusid mõisa põllult poolavalikult. Kupjal ei olevat üldse selle mehega midagi päälehakkamist olnud. Madis löönud lihtsalt kupjale vastu. Küll saanud Jõude Madis “haagrehi” juures nahatäisi ja mõisas peksetud teda igal laupäeval, kuid oma teoviisi polevat ta muutnud kuni surmani. (Katlasepp, Mihkel)
Nagu juba tähendasin, karistatud vanal ajal lapsetapjaid väga julmalt. Vanad inimesed teavad jutustada uskumatuid lugusid lapsesurmajate karistamisest.
Umbes 70 aastat tagasi tapnud keegi Tiina-nimeline naisterahvas oma lapse ära. Põhjuseks olnud mehe surm ning lesk kartnud võtta lapse kasvatamist omile õlule. Kuna Tiina olnud pisut põdura tervisega, siis arvanud ta, et ehk ei jõua küllalt orjata omale ja lapsele toiduks. Hukatud lapse laiba asetanud Tiina lauta sõnniku sisse, lootes varjata oma tegu. Kuid usklik Katri, kes elanud samas külas, olnud Tiina rasedusest teadlik, ja kui viimane pole last saanud, hakanud Katri teda lapse kõrvaletoimetamises kahtlustama. Näinudki Karti unes Tiina jumalavallatut tegu ja tõtanud kohe kirikhärrale kaebama. Õpetaja teatanud loost mõisale ja säält saadetud mehi kupja saatel Tiinat üle kuulama. Lapse laip leitud peidukohast ülesse ja õnnetu ema vangistatud samas ning viidud mõisasse, kus alatud süüdlase piinamistega. (Eeken, Kristina)
Püssi mõisas olnud kohutavamaid piinariistu ning üks jubedamaid neist olnud “peksumasin”. Nimetatud riist kujutanud enesest, jutustajate kirjelduste järgi, mingit neljale rattale asetatud raami, mille esiküljele olnud püstitatud suur must rist. Vankrit vedanud kaks musta hobust. Süüdlane asetatud alasti vankrile ja käed klammerdatud raudade abil risti haarade külge kinni. Lapsetapjat sõidutatud kolmel järgneval neljapäeval Lüganuse Ohaku kaldale ja lastud läbi kadalipu. (Rumm, Eeva; Eeken, Kristina) Peksjad olnud soldatid, harilikult seisnud kummalgi pool kuus vitsameest. (Tagamaa, Jaan; Katlsepp, Mihkel) Pärast seda viidud karistatav vangikongi tagasi, kust ta viidud igal kolmel järgneval pühapäeval soldatite vahel kiriku juurde. Sääl seisnud ta kiriku esikus sandikojas – häbipostis kõigile vaatamiseks. Pärast loendatud demonstratsioone saadetud süüalune Tallinnasse. Mis kurjategijaga linnas tehti, seda jutustaja enam ei tea. (Eeken, Kristina)
Kirjeldatud lugu sündinud ka Sirtsi küla elaniku Kalda Mariga. Mari olnus abielus, kuid saanud omale lapse teise mehega. Ta ei olevat tahtnud jätta last omale mehele näägutamiseks ja kägistanud vastsündinu kohe ära. Siinne jutustaja teab, et pärast Ohaku kaldal peksmist valatud verine ihu piiritusega üle ja järgmiseks neljapäevaks olnud nahk juba paranemas uueks peksuks. (Normak, Jüri; Krous, Miina)
Räägitakse veel, et lapsetapjale, kes seisnud kiriku juures häbipostis, pidanud iga möödamineja kirikuline lööma. (Normak, Jüri; Tagamaa, Jaan)
Maidla mõisas ei olevat peksumasinat olnud, kuid Püssi mõisast toodud nimetatud ese vahel ka Maidla mõisasse ning veetud Maidla valla eksinuid ringi. (Vahmann, Mihkel)
Veel varemal ajal asetatud lapsetapja tüdruk kuni kaelani maa sisse ja küntud puuadraga pää maha. (Vahmann, Mihkel) Viimane asiolu tundub küll uskumatuna.
Kuivõrd hoolimatu oldi inimeste vastu, näitab järgmine lugu. Korra kadunud mõisa karjanaisel käärid ära. Karjanaine süüdistanud kääride varguses karjatüdrukut. Viimane viidud peksumajja ja lubatud peksa senikaua, kui ta oma süü üles tunnistab. Ent karjatüdruk olnud süütu ja sellepärast ei olevat tal olnud ka midagi üles tunnistada. Sellest ei olevat hoolitud ja peksetud ühtesoodu edasi. Kui peksetav nõrkenud, kallatud katkisele ihule piiritust ja oodatud toibumist, mille järel jätkatud peksmist. Järgmine nõrkusehoog toonud ühtlasi ka tüdrukule surma. Peksja visanud laiba jääkeldrisse ning sellega olnud kääride vargus lahendatud. (Tagamaa, Jaan)
Hiljem valla omavalitsuse sisse seades tulnud ka vallakohus. Sellel ajal kadunud ka mõisast peksmine ning ihulist nuhtlust võidud anda kohtuis. (Kippar, Otu; Lümat, Mihkel; Normak, Jüri; Vahmann, Mihkel)
Vallakohus koosnenud neljast mehest, keda valinud sama valla mehed eneste hulgast. Nimetatud kohus arutanud valla inimeste väiksemaid tülisi ja süütegusid ja karistanud süüdlasi juhul, kui karistuse norm ei ulatanud üle vallakohtu võimupiiride. (Kippar, Otu; Lümat, Mihkel; Normak, Jüri; Vahmann, Mihkel)
Nii olnud vallakohtul õigus määrata karistuseks kuni 15 päeva vangistust, 30 kepihoopi ja rahatrahvi maksimum võinud ulatuda kuni 100 rublani. (Kaldesuu, Juhan; Teedlaus, Juhan; Müür, Juhan; Sajor, Mihkel jt)
Juhul, kui süütegu nõudnud suuremat karistamist ülal toodud normidest, saadetud vallakohtu aktid ühes vallameeste otsuse ja kurjategijaga edasi talurahva härrale. (Kippar, Otu; Teedlaus, Juhan jt)
Talurahva härra, nn haagikohtunik, valitud mõisnikkude seast ja mõisnikkude poolt kolmeks aastaks. Praegusel juhul olnud talurahva härra residents Jõhvi. Haagikohtuniku juures võidud peksa kuni 60 hoobini. Kui keegi ei olnud oma kohtuotsusega rahul, siis võinud ta edasi kaebada Rakverre, kus resideerinud kõrgem maakohus.
Enamasti kõik protsessid lõppenud küll talurahva härra juures. Viimane määranud karistuseks ikkagi selle mõisahärra nõudmise, kelle alla talupoeg kuulunud. Viimane toimunud muidugi sel juhul, kui karistatav olnud eksinud mõisa vastu. Teisel juhul kinnitanud haagikohtunik enamasti vallakohtu otsuse. (Kippar, Otu)
Pääle vallakohtu ja “haagrehi” olnud veel kihelkonnakohus. Nimetatud kohus koosnenud kihelkonnast valitud meestest, kelle eesistujaks olnud õpetaja. (Kaldesuu, Juhan) Kihelkonnakohtus arutatud perekonda puutuvaid asju, abielurikkumist, leskede ja vaestelaste eest hoolitsemist jne. Kihelkonnakohtu karistus piirdunud enamikus kirikuõpetajalt saadud noomitusega. (Kaldesuu, Juhan; Tagamaa, Jaan; Uuemõis, Eeva)
Ennem kui mõisas peksmine täielikult ära keelatud, jäetud hoopide arv vähemaks. Nii ei olevat tohtinud korraga üle kümne löögi peksa. Kuid saksad osanud kasutada ülal toodud keeldu omakasulikult. Nii pidanud karistatav, kellele määratud karistus suurem kui kümme hoopi, käima peksumajas igal neljapäeval kuni määratud karistuse norm saanud täis. (Sajor, Mihkel)
EKLA, f 200, m 19:1, 62/73 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!