Majanduslik seis

Kuni teoorjuse kaotamiseni ei saa mingit juttu olla rahvamajandusest, sest kuni talude raharendile minekuni elas talupoeg kõige viletsamat orjaelu, „tehes tööd päevatõusust päevaloodeni, selleks et hoida hinge sees.“ (Tamm, Maarja)
Kui arvestada maksudega, mis talupojal olid tasuda mõisa igal sügisel, peab imestama, millest kogu talupere elatas end aasta jooksul. Sissetulek omal kasutada olevast maalapist olnud niivõrd väike, et leivajätku tulnud otsida Jumala loodusest ja nimelt metsast sambla näol. (Teedlaus, Juhan)
Ent pääle mõisniku oli veel vaja kedagi ülal pidada ja see oli kirikhärra. Sest ka viimasele tulnud anda omast iga-aastasest saagist osa.
Kirikumaks talude päält olnud: 24 toopi rukkid, 24 toopi otri, 24 toopi kaeru, 1,5 puuda heinu, 1 koorem puid, 1 hobusepäev ja teine aasta 1 päev ilma hobuseta. (Kaldesuu, Juhan; Tagamaa, Jaan) Laulatamise tasu olnud: 1 vakk kaeru, 1 paar kindaid ja sukke ja kirju vöö õpetaja prouale.
Leeritasu lapse päält: 2 koormat puid, 1 vakk kaeru õpetajale, ½ vakka köstrile. Kellel ei olnud vilja anda, see pidanud leerist lahkudes ketrama õpetajale 3 naela takku. (Krous, Miina; Tamm, Maarja; Eeken, Kristiina; Müür, Juhan jt)
Sellised olid talupoegade kohustused ja väljaminekud oma elu ja hingeõnnistuse eest. Väga suured kahtlemata, kuid neid jõuti siiski täita, süües „silku, leibu ja kartulit.“ (Tamm, Maarja)
Ka raharendile üleminek ei olevat Lüganusel toonud erilist majanduslikku tõusu, nagu seda ehk lõunapoolsemate kihelkondade kohta võiks öelda. Sest Lüganuse kihelkond ei ole juba oma maapinna poolest palju tootev, merepoolne osa on paene ja paiguti viljatu. Talud oma maa-alalt on väheldased ja suurem osa kihelkonnast, nimelt Püssi vallale kuuluv ala, ei ole üldse eraomandus. Kuna Püssi oli majoraatmõis ja ei müünud ühtegi talu. Minu Lüganusel olles olid veel kõik Püssi valla talude peremehed riigirentnikud.
Pisut lahedama elu said ehk Maidla-Erra valla peremehed, kelledel paljudest on ostukohad juba 1880. aastatest alates. Ka põllupind lõuna pool raudteed näib olevat tunduvalt parem.
Lüganuse külades leidub veel taludel ühiseid karja- ja heinamaid. Heinasaak jagatavat peremeeste vahel võrdselt, kuna terve küla kari käib ühisel karjamaal koos.
Kuni 1890. aastani haritud peaasjalikult kolme põldu, s.t talunik kasvatanud ainult kolme vilja; rukkid, otri, kaeru ja pisut kartuleid. (Kippar, Otu; Teedlaus, Juhan)
Kartul olnud kuni 1887. aastani sakste eesõigus. Talupoegadest kasvatanud kartuleid üksikud. (Kippar, Otu; Teedlaus, Juhan)
Esimese ristikheina külimine Püssi vallas alanud 1880. aastal, sest siis olevat krahv igale talule andnud 30 naela ristikheina seemet, mille peremees pidanud maha külima. (Teedlaus, Juhan) Seeme hinnatud rahas 12 rublale ja summa kirjutatud rendilepingusse. Kui keegi talust lahkunud, siis pidanud tal olema kas aidas või põllule külituna 30 naela ristiheina seemet, mis jäänud uuele tallu kolijale kasutada. Nimetatud 30 naela seemet kuulunud nn talu raudvara hulka. (Kaldesuu, Juhan)
Maidla vallas hakatud ristikheina pidama veel hiljem kui Püssi vallas. Meestel ei olevat olnud põlluheina kasvatamise tulusse kuigi suurt usku. Mõisnk ei olevat ka sundinud ja sellepärast olnud Savala külas esimene ristikhein kooliõpetaja Mannil 25 aastat tagasi. (Iisküll, Arnold)
Kuni 1875. aastani ei olevat leidunud Püssi vallas ühtegi korstnaga maja. Krahv Ernst Stackelbergi mõisaomanikuks saades alanud uute talumajade ehitamist. Talumaju ehitatud kogu vallaga (Tagamaa, Jaan; Normak, Jüri) ning igal peremehel olnud teha ehituse juures 15 päeva ja vedada tarvilist kraami, nagu juba eel (vt ka Raharendi ja talude ostu aeg) tähendatud.
Liimala külas on veel tänaseni säilinud suitsutare, viimasel ajal ei ela sääl keegi enam sees.
Maidla vallas leidunud korstnaga talumaju küll juba varem. Nii teinud 1873. aastal Mihkel Vahmann Aruväljal esimese korstnaga elumaja. (Lümat, Mihkel; Vahmann, Mihkel) Maidlas maju ei olevat vallaga ehitatud, vaid seda teinud igaüks omal jõul, ainult tuleõnnetuse korral aidanud vallaperemehed kahjukannatajale uue ehitamisel ja mõisnk kinkinud omast metsast palgid. (Vahmann, Mihkel)
Toiduks olnud silk, leib ja kartul. Ainult pühade puhul saanud ka liha. (Lümat, Mihkel; Vahmann, Mihkel)
Riides käidud lihtsalt. Naised kannud linasest riidest särke, mille alumine pool olnud takune. Seelik kootud poolvillasest riidest ja värvitud enamasti mustaks. Kirjuid täisvillaseid seelikuid kantud kirikusse minnes ja suurte pidude puhul.
Meestel olnud töötamiseks takused püksid ja särk. Kuid pühapäevaülikonnaks olnud mustad poolvillased püksid, valge linane särk ja must vammus. (Tamm, Maarja; Uuemõis, Eeva)
Laste riietuseks olnud takune allapoole põlvede ulatuv särk, mida kannud niihästi tüdrukud kui ka poisslapsed. (Tamm, Maarja; Uuemõis, Eeva)
Majas olnud muretsetud ainult kõige hädalisema mööbli eest, nii leidunud toas laud, paar kuusepuust pinki ja järi, s.o laudadest seina ääre loodud pink, kus maganud vanemad, kuna lastel tulnud uinuda seina ääres kasuka sees. (Müür, Juhan)
EKLA, f 200, m 19:1, 55/61 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)