Ajalooline traditsioon: L�ganuse.

Raharendi ja talude ostu aeg


Umbes 70 aastat tagasi pandud talud krunti ja seatud sisse rendilepingud. Vähemalt esimese 10 aasta jooksul ei olevat raharent üldse figureerinud, kuid hiljem hakanud teo kõrvale tulema ka rahas rendi tasumine. Ühes talumaade ümberkorraldamisega kaotatud ära mõisaist peksmine ning talupoja elujärg muutunud tunduvalt paremaks. Talude üleminek raharendile toimunud üldse väga pikaldaselt ja olenenud täiel määral mõisnikust. (Uuemõis, Eeva; Lehtse, Aleksander)
Üldse toimunud Lüganusel talude kruntipanemine ja müügilemääramine Maidla mõisale kuuluval alal palju ennem kui Püssi mõisas. Tähendatud asiolu seletatakse mõlema mõisniku erineva ilmavaatega. Olnud ju Maidlas Lovis of Menas demokraat, kuna Püssis Stackelberg veel vana korra küljes rippunud. (Uuemõis, Eeva; Lehtse, Aleksander)
Umbes 1880. aastal olnud juba kogu Maidla vald mõõdetud ja müügile määratud. Louis of Menar soovitanud talupoegadel talude ostuga rutata ja katsunud hinna suhtes olla vastutulelik.
Et soodustada talude ostu, asutatud krediitpank, kuhu kuulunud osanikuks ainult mõisnikud. (Mõisnikkude krediitpangast moodustatud 20 aastat tagasi Põllumeeste pank.) Krediidipangast antud umbes ¼ koha hinnast, mis tulnud mõisale tasuda või sissemaksuna maksa, sest suurem osa ostuhinnast jäänud ju mõisale võlgu. Iga aasta tulnud maksa mõisale 100 rubla, s.t sel juhul, kui koha hind oli 700 rbl. (Vahmann, Mihkel)
Maidlas võinud osta kohta ka ilma krediitkassa võlata. Nimelt kui kellelgi olnud 1000-rublalise talu eest juba 80 rubla sisse maksta, siis võinud ta talu omandada, jäädes ülejäänud osa mõisnikule võlgu, millise summa päält tulnud iga-aastase võlavähenduse korral tasuda 20 rubla protsenti (Iisküll, Arnold)
Maidla vallas olevat peaaegu kõik kohad müüdud ja praegu asuvad sääl pääle asunikkude kõik ostukoha omanikud. (Iisküll, Arnold)
Ka Erra vallas asutud talude müümisega varakult pihta. Erra mõisnik müünud kohti rahapuudusel. Suurem osa taludest olevat müüdud 1880.–1890. aastate vahel. (Kurssell)
Püssi vallas kaotatud teotegemine ära alles 1887. aastal. (Teedlaus, Juhan) Seegi olnud ainult raamatuline, sest viimaseis ei olevat seaduslikku tegu tohitud üles tähendada, vaid tegu määratud omavahel kindlaks. Päevade hinna määranud mõis ja ta teinud seda loomulikult oma äranägemise järele. (Teedlaus, Juhan, Kippar, Otu)
Osalt olevat talumehed ise palunud, et härra jätaks neile võimaluse raha asemel tasuda omi kohustusi teoga, sest alul oldud rahaga harjumata ning ei olevat osatud õieti ette kujutada, kui palju talust võiks raha sisse teha. Hiljem, kui talunikkudele selgunud, et renti rahas oleks parem tasuda, ei olevat Püssi krahv sellega nõustunud ja nii jäänud rahalise summa kõrvale püsima tegu, mis kestnud kuni hilise ajani.
Toon allpool üksikute talude rendi suuruse ja päevade hinnaga rahas. Nii tulnud 31 tiinu suuruse maa-alaga talunikul maksta rahas 45 rubla ja teha tegu:
10 heinapäeva – 30 kopikat päev,
10 kartulivõtmise päeva – 30 kopikat päev,
6 sõnnikuveopäeva – 5 rubla,
10 sülda puid vedada – 5 rubla,
2 sammast (16 vakamaad) vilja lõigata – 15 rubla. (Teedlaus, Juhan; Kippar, Otu)
Pääle selle tulnud igal Püssi valla talunikul vedada talvel 10–20 palki valla ehituste juure, anda 40 kubu õlgi katuseiks ja töötada 15 päeva ehitusel oleva hoone juures. Sest talumajad ehitatud vallaga. Talumees pidanud kruusatama veel 70 sülda teed. (Tagamaa, Jaan; Lümat, Mihkel)
Ülalnimetatud talu rent ei olnud sugugi kindel, sest Püssi krahv nõudnud renti talude sissetuleku järgi. Ning ära nähes, et rentnik oma kohaga kaunis lahedasti ära võib elada, lisanud ta kohe renti juure. Nii pandud jutustajale endise 45 rubla asemel 70 rubla raha renti, kuna teo suurus jäänud endiseks. Umbes 1894. aastal hakanud jutustaja maksma mõisale renti rahas, nimelt 145 rubla aastas. (Tagamaa, Jaan)
Kes asunud 5 tiinu suuruse koha pääl, sel tulnud tasuda rahas 10 rubla + 2 heina- ja 2 lõikusepäeva. (Lümat, Mihkel) Arvatavasti oli päevade arv pisut suurem, kuid jutustaja hästi ei mäleta. Viimast asiolu võib sellest järeldada, et Maidla valla alla kuuluv 3 tiinu kasutaja tasunud renti mõisale 12 rubla rahas + 1 heinapäev, 2 sõnnikuveo päeva, 2 talvist vooripäeva Narva, Lontova jne. Pääle selle tulnud lõigata veel 3 tulpa (s.o 3 vakam.) vilja, mis arvestatud rahas 6 rubla. Vooripäev arvestatud 2 rubla ükskõik kui suureulatusline reis ka oli. (Normak, Jüri; Põld, Jaan)
Halvem kui talurentnikel, olnud mõisa kuuendikumeestel. Viimaseil tulnud tasuda oma koha eest peaaegu sama palju kui talumeestelgi, kuid kuuendikumaa mehed ei olevat võinud müüa oma maja ilma härra nõusolekuta, samuti võinud neid härra oma äranägemise järele paigale jätta või välja tõsta. „Meie olime ja jäime igavesti mõisa orjaks,“ lausub jutustaja. (Normak, Miina) Kuuendikumaa kohused mõisale olid järgmised:
11 sülda puid vedada,
10 päeva lõigata puid,
25 päeva kartuleid võtta,
12 tulpa (vakamaad) heina teha,
4 päeva heinal käia,
4 tulpa rukkid lõigata,
5 tulpa otri lõigata,
5 tulpa kaera lõigata,
5 vakamaad sõnnikut laotada,
ja 11 rubla puhast raha. (Normak, Miina; Liimal, Mari)
„Töö oli raske, eriti kui pidid palju lapsi toitma, oli tihti nappus käes, kuid kellele sa kaebasid, ajasime läbi, hää et niigi sai elada.“ (Krous, Miina) Üldiselt näib kogu Lüganusel valitsevat vanasti vaikne alistumine, siin ei tunta suuri vastuhakkamisi ega mässe, mujal ja nagu Tallinna ümbruses olevat ikka talupojad härradele vastu hakkanud, kuid siinsed mehed katsusid vaikselt toime tulla. „Või midas need mässudki aitasid, lasid end surnuks peksa ja muud ei midagi,“ seletab elatanud talutaat. (Lapp, Juhan)
EKLA, f 200, m 19:1, 47/54 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!