Ajalooline traditsioon: L�ganuse.

Kohalikke tegelasi


Kirikuõpetajaist mäletatakse Kaarel Vogdti kui omakasupüüdjat ja hoolimatut meest. Ta hoidnud väga sakste poole.
Leeriaeg kestnud 6 nädalat (3 nädalat kevadel, 3 nädalat sügisel), kus pidanud lapsed õppima, kuid tegelikult kujunenud leeriaeg orjuseajaks. Leeriõpilased pidanud tegema kõiksuguseid kõrvalisi töid, kuna õppimine toiminud öösel peerutule paistel. (Vahmann, Mihkel; Müür, Juhan) Inimesed iseloomustavad õpetajat järgmiselt: „Kaarel oli tige mees, ta pani leeripoisid Mustmätta soost kände kaevama“ (Vahmann, Mihkel; Müür, Juhan), ehk „Woukt oli kui lõukoer, tööl käidi nagu orjad ja tihti lõhkus ilma põhjuseta naha kuumaks.“ (Sajor, Mihkel)
Sama karm kui leerilastele, olnud Vogdt ka õpilastele, keda ta aastas kord loetamas käinud.
Oma põlgust talupoja vastu avaldanud ta salgamatult. Nii olnud ta kord Soonurme koolis õpilasi katsumas, kui arukamad vallamehed kokku kogunud ning läinud praostihärra jutule. Mehed palunud kooli eesti keele õppetundi ja mõnd eestikeelset õpperaamatut. Praost Vogdt olnud väga üllatunud sellist palvet kuuldes ja öelnud: „No mis siis meiesugustele üle jääb, kui juba talupoja kutsikaile hakatakse raamatuid nõudma.“ (Teedlaus, Juhan)
Karm olnud Kaarel Vogdt tõesti, kuid selle hirmuga õpitud ka suure hoolega lugemist ja päätükkide tundmist nõudnud ta eriti ning rumalaile annud tihti peksa. (Lapp, Juhan)
1882. aastal tulnud Lüganuse koguduse hingekarjaseks Valter. Viimane olnud väga loid ja ükskõikne. Kuna Vogdt oma saksluse pääle vaatamata nõudnud lastelt lugemise ja piibliloo oskust ja käinud agarasti kihelkondi mööda õpilasi loetamas, siis näidanud õpetaja Valter hariduse alal täielist passiivsust. (Kaldesuu, Juhan)
„Valter oli sakste õuekoer,“ nii tavalisti iseloomustavad teda kaasaegsed.
Kohaliku tähtsusega kooliõpetajaist nimetatakse Reisbergi, kes olnud Erra algkoolis õpetajaks 1890.–1898. aastani. Ta olnud tubli rahvamees ja muusikaharrastaja. Reisberg asutanud ka Lüganusel esimese muusikaseltsi. (Kents, Johannes)
Joosep Jemendik katsunud ergutada nooremaid inimesi kirjandust lugema ning tema asutanud 1918. aastal Erra valla raamatukogu. (Kents, Johannes; Iisküll, Arnold)
Purtse algkooli õpetajaks olnud Melnik. Viimane pidanud rahvakooli õpetaja ametit 41 aastat. Melnik olnud rahvamees, kuid ühtlasi ka vaga palvemees, kes ei tahtnud teha kellelegi kurja. Õpetus Melniku koolis olnud kõik eesti keeles, sest tema ise ei olevat vene keelt üldse tunnud. (Teedlaus, Juhan)
Pärast Melniku surma saanud õpetajaks tema vanem poeg Tiidu. Tiidu olnud eeskujulik koolimees, kuid surnud paariaastase töötamise järel. Tiidule järgnenud noorem vend Voldemar, kellele laste õpetamine olnud vaid leivakannika pärast, kuna ta muidu pühendanud end täiesti kunstile (Teedlaus, Juhan; Kaldesuu, Juhan), millisele alale ka Voldemar Melnik hiljem siirdus.
Populaarsem köster rahva seas on Jaanson. Rahvasuus tuntud hullu köstri nime all. Ta olnud Lüganuse kiriku köstriks õpetaja Kaarel Vogdti ajal. „Hull köster“ evinud liiderlikke kalduvusi ja elanud koos suuremate leeritüdrukutega. Tavaliselt köster kutsunud leeritüdrukuid igal hommikul end riietama ning õhtuti valvanud ta pimedas koridoris magama minevaid õpilasi. (Krous, Miina; Rumm, Eeva)
Olgugi, et halbade elukommetega kirikumees olnud rahvale vastik, ei olevat neil siiski piisanud võimu „hullu köstri“ vallandamiseks. (Eero, Mari)
Haruldane on kuulda rahvasuust kohalikkude mõisnikkude kohta midagi hääd, kuid Maidla mõisa omanik Louis of Menar on nähtavasti jätnud enesest väga üleva mälestuse. Rääkides Maidla valla peremeeste kui ka endiste mõisateenijatega, kuuled vaid ainult ühte „meie härra oli väga hää mees“.
Jutulesoovijad võtnud L. of. M. vastu, laskmata oodata ning tarvitanud häätahtlikku ja viisakat tooni oma alamatega rääkimisel. Rahvale püüdnud ta kõigiti vastu tulla. Nii olnud L. of M. esimene Lüganusel, kes hakanud müüma talupoegadele talusid, püüdes ostuhinnaga olla kristlik. Oma ilmavaatelt olnud Lovis of Menar demokraatlik.
Härra häädus saanud aga rahvale hukatuseks, nagu seletab praegune kohalik Maidla koolijuhataja. (Kurn) Nimelt olevat õpitud mõisat varastama ja seda ei olevat loetud paheks. Viljavargusist jutustatavat huvitavaid lookesi, mis iseloomustavad mõisaomanikku.
Rehepapp andnud sõpradele koormate viisi vilja välja. Kord juhtunud härra parajasti nägema talunikku rehe lävel. Rehepapp tõttanud kohe härrale seletama, et talumees olla purjus ja sattunud veskilt tulles mõisa rehe alla. Härra aidanud talumehe kaastundlikult koorma otsa ja juhtinud hobusegi koduteele. Selliseid mõisniku tüssamisi peetud ennemini auasjaks kui paheks. Sellest olevat ka järgmisele põlvele, nimelt praegusile lastele, külge jäänud näppamise mood, millest lahti harjutada olevat õpetajail väga raske. (Kurn)
Parun Rennenkampf olnud üks paljudest Erra mõisa omanikest. Praegused vanad inimesed mäletavad teda kui kõrges eas vanahärrat. Kuid R. ise kartnud surma üle kõige. Ta kutsunud talupoegi oma juure ja küsinud: „Kaua ma elan?“ Saanud vastuse 25–50 aastat, ta lasknud anda ütlejale tallis nahatäie. Juhtunud aga mõni lausuma, et härra elab 100 või enam aastaid, siis valmistatud talle kohe pidusöök ja antud viina. „Vat milline võim oli sellel poolhullul mõisnikul,“ lisab jutustaja. (Lopp, Juhan)
Väga populaarne mõisnik Lüganusel on Püssi krahv Ernst Stackelberg. Ta omas suurima osa kihelkonna maa-alalt ja oli ka võimsam mees ümbruskonnas.
Ennem Ernsti olnud krahviks nimetatu isa Otto Stackelberg. Otto kohta ei teata palju jutustada, sest ta ei olevat ise peaaegu sugugi mõisa tegelikust juhtimisest osa võtnud, vaid seda teinud valitsejad. Kuid Otto olnud uhke ja omakasupüüdja ning rahvas oodanud innuga vanahärra surma ja Ernsti troonile tõusmist, kes olnud mitmeti edumeelsem kui isa.
1870. aastal asunudki Püssi mõisa tegelikuks peremeheks krahv Ernst. Ta kergendanud veidi rentnikkude elu mõnede päevade vähendamisega, samas säetud sisse kindel rendinorm ja päevade tegemise aeg. (Teedlaus, Juhan)
Noorena olnud Ernst uhke ja ninakas, vanemaks minnes muutunud veidi lahkemaks. Üldiselt iseloomustatakse krahv Ernst Stackelbergi tujuka isemeelse ja võimuahne mehena. Oma alamaisse suhtunud ta üleolevalt ja eriliselt lõbu tunnud ta teravuste ütlemisest ning pilkamisest. Ta armastanud kuulata ka keelepeksjaid, viimased olnud lugupeetud krahvi silmas. Ka evinud krahvihärra haruldase mälu ning kunagi ei olevat ta unustanud temast paharääkijale kuuldut tagasi ütlemast. (Müür, Juhan)
Tujukust olnud Ernstil enam kui palju. Nii edendanud ta ristikheina külimist, et andnud Purtse küla meestele seemne tasuta. (Kaldesuu, Juhan) Samas keelanud jälle Tagamaa peremehel põlluheina külimise, põhjendades, et ristikhein rikkuvat maapinna ära. Kui peremees siiski oma palvet kangekaelselt korranud, andnud krahv lõpeks lubaduse külimiseks. Ent järgmisel aastal oma peametsavahi kaudu kuuldes, et Tagamaal ilus ristikhein kasvanud, nõudnud ta kohe rendinormile 15 päeva lisa. (Tagamaa, Jaan)
Krahv dikteerinud ette ka talumajade suuruse ja plaani. Juhul kui mõni ehitaja krahvi eeskirjast pisut kõrvale kaldunud, lastud tal maja maha lõhkuda ja uuesti õigete mõõtude ja plaani järgi alata. (Jalastu, Jaan)
Eriline vastumeelsus olnud krahvil heinaküünide vastu, viimaseid ei lubanud ta ühtegi heinamaale ehitada. (Kaguvere, Karl)
Samuti pidanud krahvihärra ka erilaadilist karistamise viisi. Nimelt kui keegi jätnud oma päevad tegemata, loomulikult need, mis üle normi määrati, ei olevat krahv sellest väljagi teinud. Aga talvel, kui süüdlane ilmunud mõisa puid küsima, saatnud krahv ta muigega minema, kästes küttena kasutada naise undrukuid.
Väga huvitatud olnud krahv ka oma alamate intiimasjust ja tihti lausunud ta mõnele tüdrukule ta patust näkku. (Kippar, Mari; Eigu, Mai)
Korra tulnud Ernst Stackelberg Kauvere Villemi juure, kes parajasti mõisa nurmel kündnud. Krahv käskinud tal hobuse peatada ja näidata, mis asi tal märsis on. Talumees avanud leivakoti, mis sisaldanud odrajahuga segatud rukkileiba ja silku. Krahv hammustanud leivast, sülitanud selle kohe maha ja lausunud: „Noh, sünnib süüa küll.“ (Müür, Juhan)
Vaeste vastu olnud Püssi krahv helde. Kõik Püssi vallavaesed saanud aastas 6 puuda vilja ja kuivanud puid võinud nad korjata metsast tasuta kütteks. (Vahmann, Mihkel)
Ka koolide vastu olnud Ernst Stackelberg väga sõbralik. Ta kinkinud Kestla koolile piiblilugu-raamatuid ja tahvleid ning „kaks geograafia raamatut kehvade inimeste lastele õppimiseks.“ (Tamm, Maarja)
EKLA, f 200, m 19:1, 27/36 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!