Katkud, ikaldusaasta

Katkude kohta teatakse võrdlemisi vähe jutustada. Põhjasõja-aegsest katkust mäletab rahvatraditsioon vähe. Ja seegi, mida teatakse, ei kuulu rahva oma mälestiste hulka, vaid sellest olevat koguduse õpetaja Valter kantslist rääkinud, mõned jutustajad lasid välja paista, nagu oleks ta katku üle oma vanemail kuulnud, kuid kuuldu ühtus täiesti õpetaja jutlusega.
Nii olevat Põhjasõja järel möllav katk Lüganuse kihelkonna täiesti lagastanud. Arvult jäänud inimesi kihelkonda järele 30, kuid 100 aasta pärast kuulunud Lüganuse kihelkonda juba 3000 hinge. „Visa ja elujõuline on meie rahvas, ega temast nii kergesti lahti ei saa,“ lausub jutustaja. (Müür, Juhan)
1868. aastal tabanud põllumehi viljaikaldus. Kaks aastat järjest sadanud vihma, mis kõrgemadki põllud üle ujutanud, kuna kolmanda aasta suvel olnud põud, mis kõik vaevaga kogutud viljaseemne juba orases ära kõrvetanud.
Sellel ajal ei olevat leiba üldse saanud leivaks nimetada, sest too sisaldanud kolmandiku osa sammalt. Valitsus omalt poolt katsunud siin veidi vastu tulla. Nimelt hakatud vilja jagama magasiaidast. Ka toodud välismaalt sisse mingisugust riisitaolist ainet, kuid kõik hädaabinõud olevat olnud väikesed ning paiguti söödud koeri ja kasse suure näljahädaga. (Teedlaus, Juhan)
Ent magasiait andnud siiski nii palju abi, et inimesil kuidagi hing suudetud sees hoida. (Kaldesuu, Juhan)
EKLA, f 200, m 19:1, 24/25 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)