Väljarändamine

Massiline väljarändamine Lüganuse kihelkonnast toimunud 1860.–80. aastate paigu, mil kogu Eestit valdas rännakupalavik Venemaale. Eriti palju väljarändajaid olnud Kapkaasi [Kaukaasiasse], kuhu riigivalitsus kutsunud nooremaid inimesi asunikeks.
Perekondade kaupa rännatud Simbirski, kuna Simbirski olukorda kirjeldatud väga optimistilisis värves.
Nii läinud jutustaja (Tagamaa, Jaan) 1863. aastal koos paljude teistega Simbirskisse, et leida eest paremaid tingimusi eluks. Leidnud ka tööd ja parema tasu kui kodumaal, kuid kliima olnud harjumatuile väga ebasoodne.
Umbes 1870. aasta ümber rännanud Kestla külast 2 talunikku ühes perekondadega Simbirskisse, kuhu nad ka elama jäänud. (Teedlaus, Juhan)
Purtse külast läinud Simbirskisse 1886. aastal neli perekonda: Nappad, Uuskülad, Hermed, Eerod. Üks perekond Nappasid tulnud ennem ilmasõda tagasi Purtse jõesuhu. (Kaldesuu, Juhan, Uueküla)
Kestlast läinud Simbirskisse 4–5 perekonda. (Tamm, Maarja)
Kuulja külast teatakse nimetada ainult ühte perekonda, kes rändanud Venemaale. (Krous, Miina)
Ka Lümatu ja Soonurme külast olnud Simbirskisse minejaid. Soonurmest minejaid läinud rohkem teiste õhinal, kui halva elu pärast kodus. Leidunud ka mehi, kes rahvast üles ässitanud, seletades paremusist, millised rahvast võõrsil ootavat. Nimelt pidanud sääl siga väljas kõndima kahvliga seljas, vaja ainult võtta nuga ja lõigata, s.t. et ilma nuumamata küllaltki rasvane. (Tagamaa, Jaan; Põld, Jaan)
Aadu Tagamaa perekonnaga läinud Venemaale umbes 1870. aasta paigu. Viimast hakanud mõisnik sõnnikuveo päevade mittetegemise pärast kiusama ja võtnud maa käest. (Tagamaa, Jaan; Põld, Jaan)
50 aastat tagasi umbes 1880. aasta paiku levinud kuuldused, et keiser vajab Siberisse noori inimesi asunikeks. Kuuldused ajanud meeled ärevile ja minna tahtjaid kogunud rohkesti. Seekord olnud kirikhärra väga väljarändamise vastu ja seletanud kõigist viletsusist, millised teel juhtuvad, kuid õpetajat loetud sakste suualuseks ja tema keelamine ennem mõjunud ässitavalt kui hoiatavalt.
Nii kogunenud 1881. aastal kogu ümbruskonnast väljarändajaid kokku, andnud ära omal kasutada oleva talu või muu elukoha ja liigutud Peterburi, kust neid kroonu kulul pidi saadetama uuele elukohale. Kuid Peterburi jõudnud „sakste keelepaunad vastu“ ja sääl peetud kogu väljarändajate jõuk kinni. Nad asetatud kõik ühte kasarmutaolisse hoonesse ning toidetud mingi saepurust valmistatud leivaga. (Jutustajad on enamikus kõik arvamisel, et väljarändajaid taheti meeleldi suretada just baltisakste poolt ja Peterburis saadetud neile mürgitatud toiduaineid.) Nimetatud toidu tagajärjel jäänud paljud haigeks, kuid hoolimata sellest sunnitud neid kodumaale tagasi tulema. Teel koju surnud paljud, eriti palju lõppenud lapsi. (Müür, Juhan, Normak, Miina)
Tagasiaetud arvavad, et nende edasiminekut keelasid sakslased, kuna Vene riigi valitsus olevat olnud siin süütu. Nimelt hakanud Balti parunid kartma tööjõu vähenemist ja sellepärast sunnitudki välja rännata soovijad vanadele kohtadele tagasi jääma.
Erra-Liiva külast olnud Kapkaasi [Kaukaasiasse] minejaid neli perekonda. Osa väljarändajaist surnud teele, kuna teine osa koju tagasi pööranud. Minejaid olnud 15 hinge, kuid tagasi tulnud ainult 7. Needki olnud nii viletsad ja vintsutatud, et kulunud mitu aega ennem, kui nad mõisa põllule tööle suutnud minna. (Eero, Mari; Tamm, Maarja)
Hirvalast kogunud Peterburi kokku 3–4 perekonda. Ka viimaseist saanud otsa peaaegu pooled teel. (Müür, Juhan; Eeken, Kristina)
Peterburis jagatava toidu kohta on rahva seas mitu variatsiooni liikumas. Ühed seletavad, et antud mingisugust halvaks läinud liha, millist eriti lapsed ei olevat seedida suutnud. (Müür, Juhan; Rumm, Eva; Kippar, Otu) Teised seletavad, et antud nimelt suretavat rohtu. (Tamm, Maarja; Eigu Mai)
Milleks inimesi taheti mürgitada, sellele ei teata vastata. Jutustajad arvavad, et seda tehtud lihtsalt sellepärast, et näidata, kui palju õnnetusi võib juhtuda teel. Mõni leiab, et saksad tahtnud väljarändajaile nende kergemeelsust kätte tasuda.
Kõrkkülast läinud Peterburi 3 peret. Mõni vedanud oma kraami hobusega, vaesemad viinud kelguga ise hobuse aset täites. (Kippar, Otu)
Peterburisse kokkuminejaid olnud Lüganusel peaaegu igast külast vähemalt 2–3 perekonda, kuid tõotatud maale ei olevat jõudnud neist keegi. (Normak, Miina; Müür, Juhan)
Ainult Sala-Aru ja Sirtsi külast ei olevat Venemaale minejaid leidunud. (Eeken, Kristina)
EKLA, f 200, m 19:1, 15–20 < Lüganuse khk. – Leida Otsa (1931)