Ida-Virumaa kultuurilooline kaart

Koltsina

RKM II 280, 301/11

Koltsinalt versta 5 Iisaku poole keerab vasakule üks külavahetee, mis viib ka praegugi Simumäele, kus elab veel selle suure mehe pojapoeg. Jõhvi kihelkonnas (hiljem Iisaku) Pagari vallas, nr. 42 oli Simumäe 3e päeva koht 50 tessatini suur, anti 1863. a. 23. jürikuu päeval rendile (Pagari mõisas) Mihkel Karja'le, mille eest tasub 50 rbl. hõbedat, kaks korda aastas, s.o. 25. II ja 25. VIII. Pääle selle on veel tasuta tööd: 1 sambavahe lõikab rukist, 1 sambavahe suvivilja; raiub ja toob mõisa 15 sülda 1½ arssinad pikki puid - 6-jalane süld. Heinaajal teeb 4 päeva mõisa tööd. Teeb 2 teevoori Narva, koorem 30 puuda, ehk viina aam (40 vedro). Tee pikkus üks ots 65 versta. Kontraht kinnitatud selleaegse Pagari krahv Stackelbergi mõisavalitseja A. von Schvebsi poolt, kes olnud väga õel mees. Kui Mihkel 1871. a. suri, jäi peremeheks poeg Jaan, sünd. 1844. a., surnud 1912. a., kus jäi peremeheks poeg Aleksander, sünd. 1879, ja praegust elab tema poeg Herbert (sünd. 1907) oma perega. Maja, kus ta elab, on neljas juba. Esimised kaks hütti on olnud suitsutared. Jaan olnud pikk süld ja 3 veršokki, ning (7-jalane süld) otse karujõuga. Oli ka suur kütt või “karuhirm”, nagu teda kutsuti. Metsas käies oli tal seljas enda pikkune otsastlaetav, ühepaugune müristaja, ja küljel kasetohust tupes suur kaheterane puss, ja teine väiksem, üheterane. Kui ilmusid juba kaheraudsed padrunipüssid, öelnud Jaan, et ei mina oma tsubukki nende törtsude vastu vaheta! Ma pole veel mööda lasknud, aga kui paugu annan, on karu siruli. Kui veel siputab, eks siis kinsaal aita.
1918. a. kui Saksa okupatsiooni väed relvi konfiskeerisivad, on ohvitser väga imestanud säärase tohutu riista üle, et kuidas seda mees jaksas kanda ja lasta. Pandud erali relvade muuseumi saatmiseks. Aleksander ohverdas muidugi selle oma kaheraudse eest, mida ta ära peitis. Oli ju tema ka suur jahimees. Kord Jõhvi laada aeg olnud palju laadalisi Koltsinal, kui ka tulnud Jaan ja näinud, et mehed pusinud tema kivi kallal. Üks olla kohe päris juba maast lahti kergitanud - ka suur, aga mitte pikk, vaid jäme mees. Jaan pannud hobuse teinepoole otsa lasilale, ja kui mehed kõrtsi läinud, võtnud Jaan kivi kõhule, ja viinud kõrtsi. Pannud põrandale, ja öelnud, et “ma näen, et siin hulgas on mehi koa. Tõin muna tuppa, kes viib ta oma kohale tagasi, teen sellele pooltoopi “sisinat”, ja 6 pairist kah!” Kõik kõrtsilised vaikinud, ja viimaks lausunud vana Koltšin, et vist pead ise “sisina” ära rüüpama, vii aga tagasi, ma panen omalt poolt sulle viimise eest “sisina” lauale. Öelnud siis meestele (kui Jaan väljas), ma teadsin, et ta seda kivilahmakat tõstab; aga et ta pagan ta tuppa tõi kah, see on juba “sisina” väärt. See oli üks lugu Jaani kivitõstmisest.
Jo jälle laadaliste voori ajal, tulnud Jaan kah jalgu puhkama hobusel, ning tema kõrtsi sisenedes küsinud üks nokastanud, jäme, karumoeline mees, et kust see kodjakas nüüd tuli? See on Jaani välja vihastanud. Astunud ütleja nina alla, et “korrat!” Kas tahad kivi tõsta või rinda pista? See uhkelt vastu, et “ära kraaksu! Sinust saab kaks parajat karjapoissi tehtud!” Sellest olnud küll! Jaan haaranud norija mehemüraka kui takukoti oma kämmalde vahele, tõstnud üles, ja virutanud aknast välja, koos selle raamide risu ja klaasipuruga. Siis kukkunud veel neid vehkima, kes pole ise märganud õigel ajal kaduda eest.
Olnud kõrts tühi ehk nagu ta ise öelnud: “rahu majas”, tulnud kõrtsmik, ja öelnud, et Jaan, mis sa siis nii ägedalt, näe nüüd pole enam akent ees! Jaan lausunud, et pole miskit. Vala mulle midagi suuloputuseks, võta mõõt ja anna siia. Homme Saša (poeg) toob uued prossid ette. Mis kiled (klaasid) maksavad, maksan ära. Oli tal 3 poega ja 3 tütart. Pojad kuulsad ehituse ja tisleritöö mehed, samuti tütred väga töökad, aga ühtegi ta neist ei lasknud päevagi koolis käia. Öelnud: mul isa ja vanaisa ning ma ise kah olen koolita vanaks saanud. Tehku aga tööd kodus; mes nad koolis loga lulli löövad! Kuidas nad küll puutöödel mõõtu võtsivad ja raha arvet pidasivad, on päris ime. Kirjadele tegivad alla kolm risti (xxx). Pojad olid ka tugevad mehed, et ehituse juures 3- süllane 7-8 tolli jäme palk sülle haarata ja tõsta, kuhu vaja, oli neil kui latiladumine. Taat aga lausunud: “Kasvult ikka ka mehe moodi, kuid könnid! Ei jaksa minu kivile Koltsinal, tuult alla teha!” Õdedest (tütred) oli keskmine - Juuli - ainult ebatavalise jõuga naisterahva kohta. Teised olid harilikud. Ema neil oli väikest kasvu.
Maast-madalast on Juuli juba vendadega maadelnud ja vägikaigast vedanud. Ega harilikud poisid julgenud keegi Juulile vastu istuda vägikaika pulga otsa. Sügisel kartulipõllul on Juuli kartulikotte vankrile loopinud nagu lapse mänguasju. Oli ta kord olnud naabri külas talgul, ja just lõunasöögi ajal tulnud tuppa talgulisi kaema küla riiukukk ja pussikangelane, keda kõik kartsid. Näinud lauas võõrast, ja kohe seda kobama. Juuli annud talle kõvasti käe pihta, öeldes “Ära käperda!” See vihastanud kangelase ära ja uuesti Juulile kohe käpp seeliku alla. Karanud siis Juuli lauast. Haaranud tülitajal kaelast ja vajutanud maa ligi, et see ainult ägisenud käes. Teise käega haaranud aga mehel püksitagumikust, et mees karjatanud käes. Ja enne kui teised aru saivad, lennanud tülitaja kui takukott läbi lahtioleva akna õue, et maa mütsatanud, kus see päris tükk aega on kuulanud ja siis kadunud. Juuli aga istunud lauda, lausunud: “Säärane tatt, ei lase rahus süüa kah!” Riiukuke kartmise hirm on aga pääle seda külapoistel kadunud, ja kui kord hiljem pimedal ajal ta poistele kallale kippus, on need ta peolt koju minnes pimedas poolsurnuks peksnud. Juuli kuulsus aga kasvas. 1921. a. käis Tallinnast tsirkuse peremees Juulit naismaadlejaks kutsumas, kuid see ainult naeris selle üle: ei mina lähe tola tegema, kuigi peremees hea tasu pakkunud. Abiellus ta küla rätsepaga, kes oli haruldane kandlemängija. Surnud on nad mõlemad, ja nende 2 poega kadusivad ka selle viimase suure sõja keerises. Nii kaob kõik, ja viimati ka see, kes neid mäletab ja tundis. Oli ju nende vanem poeg Albert minu ristipoeg.
Jaani lood jutustas aga isa mulle, sest ta näinud ise ka seda kivi tuppa toomist. Kõik kaob, aga mälestus jääb! Puhake rahus, Iisaku kalmistul.

GPS

006-90-545 E

065-70-122 N

Tagasi kihelkonnakaardile Tagasi üldkaardile
Ajalugu

Koltsina