Tõbi käü-i puid pite, käü rahvast pite (Setu).
Haigus ja elu on lahutamatult seotud ning vastastikuses sõltuvuses. Haigused saadavad elu selle algusest peale.
Mis on haigus? Missugune inimene on haige? Mis on rahvameditsiin? Nendele küsimustele on võimatu anda ühest ja ammendavat vastust. Inimeste arusaamad haiguste tekkest, nende ravist ja klassifitseerimise süsteemidest sõltuvad kultuurikontekstist ja muutuvad koos sellega.
Ühes kultuuris täheldatud haigus ei pruugi seda olla teises kultuuris, ühes meditsiinilises süsteemis tunnustatud ravivõttestik võib teise meditsiinilise süsteemi taustal osutuda kõlbmatuks (Veidemann 1987: 965).
Sotsiaalkultuurilisest vaatepunktist on haigus midagi muud kui bioloogilises mõttes. See on sotsiaalne äratundmine, et inimene on võimetu täitma oma normaalseid, tegelikkuse nõuetele vastavaid rolle ja vajab abi.
Haigust võib aga käsitleda ja ongi käsitletud ka jumalast saadetud karistusena. Seda eriti keskajal, mil tõbesid peeti väljaspool inimest eksisteeriva kõrgeima vaimu - jumala - tahte väljenduseks. Sellise mõtteviisi kohaselt polnud inimes(t)el mõtet ega võimalustki haigus(t)ele vastu astuda, sest haigusena saadetud kõrgem karistus tuli alistunult ära kanda. Nii haigusest vabanemine kui ka terve või haige olemine sõltus ainult jumala tahtest. Viiendas Moosese raamatus on kirjutatud, et jumal võib läkitada inimeste karistuseks erinevaid haigusi kurjadest paisetest Egiptuse katku ja koolerani. Uues Testamendis (UT 1989: 622) on arvukalt näiteid, kuidas Jeesus ravis haigeid ainuüksi jumala vaimu abil. Katoliku pühakud aitasid erinevatest haigustest vabaneda, kui nende poole pöörduti spetsiaalsete palvetega jne (Saarma 1982: 36-37; Saarma 1985: 25; Tuovinen 1984).
Andra Veidemann on tabavalt sõnastanud rahvameditsiini tähenduse:
Olles üks osa rahvakultuurist, täiendab rahvameditsiin mingi ajastu kultuuripilti, selles käibivaid arusaamu, olles nende üheks väljenduseks. Nõnda on rahvameditsiin keeruka heterogeense, pidevalt areneva struktuuriga nähtus, mille teaduslik lahtimõtestamine eeldab kõigi struktuurielementide süsteemset tundmaõppimist konkreetsest kultuurimustrist lähtuvalt (Veidemann 1985).
Autori eesmärk on anda võrdlev-analüüsiv ülevaade lõunaeestlaste traditsioonilise meditsiinilise mõtteviisi arengust, rahvaomastest haiguste tekke seletustest ja ravivõtetest 19. ja 20. sajandil. Kirjutist illustreerivad Hargla kihelkonnas Lannamõtsas ja Koikkülas tegutsenud polüfunktsionaalsete oskustega rahvaarstide Suride (kodanikunimega Taitside) isikulood ning nendest kõnelev ajas muutunud ja muutuv rahvameditsiiniline pärimus. Oli ja on rahvaarst ju traditsioonilises kultuuris huvitav isik, kelle ümber loodud pärimustering kajastab ühelt poolt ravitseja isikuga seonduvat, teisalt rahvaomaseid haigusseletusi ja rahvameditsiinis kasutatavaid ravivõtteid.
Täites oma aja kultuuripildis erilist sotsiaalset osa, oli rahvaarst ennekõike aktiivne pärimusetundja ja -kasutajaga, kes oma tegevuse käigus kas juhuslikult või teadlikult lisas asjaomasesse traditsiooni uut ainest. Teisalt aga oli rahvaarst folkloriseeritud ja mütologiseeritud isik. Tema ülesanne ei olnud ainult konkreetsete haiguste ravimine, mis tõi talle autoriteedi tegutsemispiirkonnas, vaid tema kanda oli veel palju rolle sotsiaal-psühholoogilisest nõustaja omast kuni rahvaveterinaarini.
Interdistsiplinaarsete teaduste valdkonda kuuluvat rahvameditsiini ja selle keskset pärimusekandjat rahvaarsti tuleb uurida nii meditsiiniajaloo ja -psühholoogia, folkloristika, usundiloo, ajaloo kui ka kultuuriantropoloogia vaatevinklist. Saadud süntees lubab teha oletusi ja järeldusi ühe või teise nähtuse olemuse ning tekkepõhjuste kohta.
Põhjamaade folkloristikas on rahvameditsiin ja rahvaarstide uurimine olnud jätkuvalt aktuaalne 20. sajandi 60. aastatest alates. Eestis on vastava pärimusainese kogumise ja kogumismetoodika väljatöötamisega tegeldud põhjalikumalt 1980. aastate algusest. Samasse perioodi jääb ka imearstide populaarsuse plahvatuslik kasv ja nendega seotud pärimuse levik, mis on keskendunud paranähtustele ning ekstrasensoorsetele võimetele (Kõiva 1992a: 33-35).
Raamatu allikmaterjal - Taitside ehk Suridega seonduv folkloorne aines - pärineb valdavalt Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. Varasemad tekstid on dateeritud 20. sajandi 20. aastatega (vt kasutatud käsikirjalised rahvaluuleallikad ja nende lühendid: E 63551/2 < Tartu l; ERM I 1, 3-25 < Hargla; ERM I 90, 23/5 < Hargla), seega on need kirja pandud alles Kusta Taitsi ehk Vana Suri viimastel eluaastatel. Nõukogude ajal, 1940.-1960. aastatel tekkis uurimisainesesse tühimik, sest Suridega seonduvat talletati folkloorikogudesse suhteliselt vähe.
Eesti Keele Instituudi (1993. aasta oktoobrini Keele ja Kirjanduse Instituut) kogudes leidub Suri kohta üleskirjutusi 1950. lõpust ja 1960. aastate algusest. Eelkõige on uurijate tähelepanu pööratud sõna suri kui dialektismi päritolu ja tähendusvälja selgitamisele.
Tartu Ülikooli üliõpilased ja õppejõud on kogunud välitöödel Suridega seonduvat rahvapärimust 1960. aastatest alates. Süsteemse küsitlusega alustas Marju Kõivupuu 1989. aastal, mil tema koostatud küsitluskavade ja metoodikaga talletati Lõuna-Eesti kihelkondades (Hargla, Rõuge, Karula, Urvaste, Põlva, Räpina, Vastseliina) järgneva kümmekonna aasta jooksul järjepidevalt materjali kõnealuse rahvaarstide suguvõsa kohta. Ekspeditsioonidel kogutu sisaldub käsikirjalistes kogudes EKRK I 88; EKRK I 89; EKRK I 92 ja EKRK I 95. Uurimisainest lisandus ka autori enda lühikäikudelt Hargla, Rõuge, Nõo ja Juuru kihelkonda ning Valga, Valka, Viljandi ja Võru linna, samuti muuseumi korrespondentidega peetud kirjavahetusest aastatel 1988-1992 (vt RKM I 20; RKM I 29; EFA II 18).
Biograafiline aines Taitside kohta pärineb ajaloodokumentidest (EAA, f 1865; EAA, f 1295). Perepärimusena on talletatud rahvaravijate biograafiat lähematelt sugulastelt (EKRK I 88, 231 (8) - 253/5 (22) < Hargla; EKRK I 89, 45 (1) - 50 (11) < Hargla; EKRK I 89, 951 (1) - 955 (11) < Hargla; EKRK I 95, 70/4 < Nõo < Hargla; EKRK I 95, 77/9 < Rapla < Hargla; EKRK I 95, 95/101< Hargla; EKRK I 95, 103/5 < Hargla; EKRK I 95, 105/10 < Hargla jne). Küsitletud väidavad end edastavat tõest infot. Arvestades sündmuste minevikulisust ja suulise pärimuse leviku seaduspärasusi, esineb aga faktides lünki, nende (tahtmatult) meelevaldset tõlgendamist ja hinnangulisust.
Suridega seonduv folklooripärimus on rahvasuus käibel tänaseni ja asjaomaseid kirjapanekuid laekub rahvaluulearhiivi senini. Marju Kõivupuu juhendamisel korraldatud rahvapärimuse kogumise ekspeditsioonid Lõuna-Eestisse (vt kogud EFA I 22, EFA II 18 ja EFA II 21) pärast magistritöö vormistamist 1993. aastal andsid tähelepanuväärset lisa Suride tegevuse ja arstimisviiside kohta, mis kinnitab eespool toodud väidet Suride-teema jätkuvast püsimisest Lõuna-Eesti jutupärimuses. Samuti võib allikmaterjalidele tuginedes väita, et kõnealused ravijad on olnud tuntud Setumaal, Põhja-Läti Eesti piiri äärsetel aladel ja vähemal määral kogu mandri-Eestis.
Rahvasuust kirja pandud tekstinäite järelt leiab lugeja käsikirjalise kogu viitenumbri ja kihelkonna nime, mille järgi on üleskirjutuse täielik arhiiviviide lisast hõlpsasti leitav (vt Kasutatud käsikirjalised allikad ja nende lühendid).Kuna teose maht ei võimalda ära tuua kõiki käsikirjalistesse kogudesse talletatud Suridest kõnelevaid rahvajutte (sarnaste variantide puhul poleks see otstarbekaski), annab raamatu lisa lugejale ülevaate erinevates käsikogudes leiduvast asjaomasest pärimusainesest. Näitetekstides on säilitatud üleskirjutuse rahvapärane keel muutmatul kujul, mõnel juhul on parema arusaadavuse huvides siiski korrigeeritud originaaltekstide ortograafiat. Rahvusvahelise keelekomisjonis kinnitatud praegust võru keele kirjaviisi (y = kõrge õ; q = larüngaalklusiil; akuut (´) = palatalisatsioon) on järgitud autori juhendamisel kogutud tekstide kirjapanekul.