Vaatamata väheste õpetatud arstide soovile talupoegade elujärge parandada oli kvalifitseeritud arstiabi maarahvale suuresti kättesaamatu kuni 1920. aastateni. Kuid ka Eesti Vabariigi algusaastatel, 1920. ja 1930. aastatel polnud kvalifitseeritud meediku või veterinaari poole pöördumine alati iseenesestmõistetav ja ega talurahvas seda vajalikuks pidanudki. Haige inimene jõudis sageli koolitatud tohtri juurde alles siis, kui ükski järeleproovitud traditsiooniline ravivõte ei aidanud. Arstiamet võrdus rahva teadvuses sageli siitilmast ärasaatja omaga.
Rahvameditsiin ja koolimeditsiin olid 19. ja 20. sajandi vahetusel opositsioonis. Koolimeditsiini areng tugines 19. sajandi lõpust alates bioloogilistele, füüsikalistele ja meditsiinilistele avastustele. Tervishoiukorralduse paranemine ja meditsiinilise abi kättesaadavamaks muutumine tekitas osas professionaalsetest arstidest soovi rahvameditsiin kui oma aja äraelanud nähtus välja juurida. Ometi jäi rida haigusi, millega kutselised arstid said kehvemini hakkama kui rahvaarstid.
20. sajandi teisel poolel läheb inimene rahvaarsti juurde sageli viimases hädas - kas arvatavalt letaalse lõpuga haiguse (nt vähktõve) korral, mitteefektiivse või koguni vale ravi puhul, vahel ka ebakõlade pärast suhetes arstiga. Koolimeditsiini arenedes pöörasid arstid (ka nõukogude meditsiinisüsteemis) tähelepanu eelkõige haigele organile, mitte haigele inimesele tervikuna tema haiguselamusele või arusaamale haigestumise põhjusest. Filosoof Karl Propper on muuhulgas väitnud, et arstile on hambavalu füüsilise maailma, patsiendile aga psüühikamaailma fakt.
20. sajandi keskpaigast alates on kiiresti arenenud psühhosomaatiline meditsiin, mis uurib kehaliste haiguste sõltuvust psüühilisest seisundist. On täheldatud, et paljud haigused, sh kroonilised seede-, südame- ja suguhaigused, on psühhogeenset päritolu. See tähendab, et stressi, teravate elamuste ja lahendamata hingeprobleemide tulemusena jääb inimene füüsiliselt haigeks (Lehtsaar 1994: 216).
Rahva kõnepruugis ei samastu väljend rohtu andma väljendiga arstima (vt nt EKRK I 61, 163 < Sangaste). Viimasel on tunduvalt laiem semantiline väli, see tähendab eelkõige rituaali, tseremooniat ja patsiendiga suhtlemist, mitte ainult konkreetse haiguse, vaid ka majapidamise või perekonnaprobleemide tasandil. Koolitatud arst andis eelkõige rohtu, tseremoonia kui selline jäi ära ja patsiendi teadvuses tekkis emotsionaalne tühik.
1920.-1940. aastatel tegelesid rahvameditsiini ilmingute uurimise ja kirjeldamisega Tartu Ülikoolis etnograafid. Ilmari Manninen keskendus mütoloogiliste haiguste uurimisele ja kirjeldas ka rahvaomast patoloogiat ning sünni ja väikelapsega seotud uskumusi ja tavasid (Manninen 1924a; Manninen 1924b). Sama teemat käsitles ka I. Grünthal (Grünthal 1924).
Nõukogude ajal (1940-1980) rahvameditsiini uurimine soikus. See oli tingitud nii etnoloogia ja rahvaluule lahutamisest iseseisvateks distsipliinideks kui ka rahvausu ilmingute (rahvameditsiinis leiduva irratsionaalse osa) uurimise ebasoovitavusest. Eesti Entsüklopeedias lõpebki artikkel rahvameditsiin konstateeringuga: Eestis on rahvameditsiini vähe uuritud (EE 7 1994: 676).
Rahvameditsiini uurimine hoogustus 1980. aastatest, mil oma uurimused selles valdkonnas avaldasid etnoloog Andra Veidemann ja folklorist Mare Kõiva.
Kuigi nõukogude ajal oli arstiabi tasuta ja kõigile kättesaadav, ei kadunud Eesti küladest rahvaravijad. Küll aga läks nende tegevus põranda alla, sest see oli ametlikult karistatav kuni 1980. aastate alguseni, mil tollane NLKP peasekretär L.I. Brežnev andis rahvaarstidele tegutsemiseks vabad käed. Pärast eaka parteiliidri surma sattusid rahvaarstid taas ebasoosingusse. Paljud käesoleva uurimuse tarbeks küsitletud inimesed soovisid jääda ilmselt seetõttu anonüümseks. Küsitlejatel tuli neid veenda, et jutustusi ei kasutata kurjasti ja rääkijatega ei juhtu midagi halba.
Eesti Vabariigi taasiseseisvudes kadusid kirjeldatud piirangud. Professionaalsete meedikute kõrval tegutseb mitmesuguseid erinevate konfessioonide ja kogukondade (või nende alusel kujundatud omafilosoofia) toel ravijaid. Rahvameditsiini, nagu rahvauskugi iseloomustab jätkuvalt sünkreetilisus. Lõuna-Eesti külaühiskonnas on oma positsiooni säilitanud rahvaravijad, kes aktsepteerivad traditsioonilisi haigusseletusi ja tuginevad ravimisel traditsioonilisele arstimisvõttestikule nagu Suridki (Kõivupuu 1993; Kõivupuu 1996a; Kõivupuu 1996b; Kõivupuu 1997). Ravija üldnimi suri on tänapäeval tuntud lisaks Hargla kihelkonnale ka mujal Võrumaal, nii nimetatakse seal ka väljaspool Eestit tegutsevaid rahvaarste.
Minu vanavanemad ütlesid, et kõik nõiad on surid. Vanaema teadis küll Vana Suri. Nad olid eluaeg Suridega tegemist teinud (EFA II 18, 101(2) < Tallinn < Põlva).
Meheimä oll´ vanast virk käümä posijate juurde. Lätih oll´ vanast üts Suri-nimeline, ku ma lats´ olli (EFA II 18, 185 (18) < Rõuge).
Üksnes rahvaveterinaariaga tegelevaid ravijaid leidus haruharva. Polüfunktsionaalsed külatargad oskasid üldjuhul anda nõu ka loomade haigestumise korral. Mõned professionaalsed meedikud, kes rahvameditsiini positiivseid tulemusi põhjendavad ravija erakordse sisendusjõuga, seletavad rahvaveterinaaride vähesust sellega, et loomadele on raske midagi sisendada.
Tüüpilised rahvameditsiinis kasutatavad raviained on tänapäevalgi rasv, mesi, viin, puhas kaevu- või allikavesi ning rahvaveterinaarias ka loomajahu, mille ravitoimet suurendatakse erinevate (sõna)maagiliste toimingutega, sest ravim ilma riituseta ja salapärase (hinge)jõuta on kasutu.
Aluksnes oli üks tark (lätlane). Käisi mehega tema juures. Mehel jalgades veresoonte põletik. Käskis viina, võid, soola, suhkrut ühes võtta. Kaetas [siin: vaatas - M.K.], ütles, et vähki ei ole, sapp haige. Läks teise tuppa asjadega. Tagasi tulles ütles: "Kui joote kohvi või teed, pange seda suhkrut sisse, võid ja soola pange leiva pääle, ka viina sisse võtta." Midagi ei saanud teha, kuid võttis valu ära (EKRK I 92, 277 < Rõuge).
Üts miis viil... elab üle järve. Läheb lihas vai... kutsuti - kidsi. Üles paistetab. Vajutas pöidlaga, siis kidsises. Mul isal oli linaropsmise aegu. Mageda sea rasva peale tehti sõnaq ja kadus ära. Nüüd enam ei tehta, ei ole sõnu (EFA II 18, 121 (2) < Rõuge).
Tädi tekk´ rasva ja viina pääle, hintsitäq es toheq (EFA II 18, 109/10 (9) < Rõuge).
Iseäranis vanemate inimeste seas on säilinud uskumus ravisõnadesse (loitsudesse, ussi-, roosi-, valuvõtusõnadesse jne), mida on püütud põlvest põlve potentsiaalsele ravijale edasi pärandada, kuid mis saatuse ebasoosingu tõttu on sageli lõplikult kaotsi läinud. Traditsioonilise uskumuse kohaselt tuleb ravisõnu lugeda peaaegu kuuldamatult, et mitte kaotada nende maagilist jõudu. Samal põhjusel ei tohi need sattuda n.-ö tavalise inimese kätte, kes ei tunne maagilist märgisüsteemi ja kellel pole tervendamiseks vajalikku hingejõudu. Sõnamaagia põhineb uskumusel, et teatud vormelites peitub vaimne vägi, mis suudab mõjutada inimese tervist või elukäiku jne.
Häide Viidrik tekk´ ka rasva ja viina pääle. Mul sai surnuhädä, olg valuti. Tull´ üle järve kävvü Häide Viidriku man ja rasva viiäq. Kus sa - naardaq es toheq. Paksõ viina, et lasõq paar´ pitsi, hädä lätt üle... Häide Viidrik andsõ umaq sõnaq tütrele üle (EFA II 18, 110/1 (5) < Rõuge).
Häide Viidrik. Elas mul üle järve. Jahimiis´ ja kõva jutumiis´. Mingisugused ussisõnad tal olit, need ta pärast pärandas Soe Vellole. Tema kaotas need sõnat ära (EFA II 18, 121 (12) < Rõuge).
Haigusseletustes domineerib jätkuvalt uskumus kurja silma kahjustavast toimest. Kaetamise tagajärjel tekitatud vigade parandamiseks pöördutakse ilmtingimata vaid rahvaravija, mitte professionaalse meediku poole, sest rahvaarst orienteerub rahvausu märgisüsteemis, aktsepteerib abiotsija haigusseletust ja valib sellele vastava tervendamisviisi.
Tuu oll´ väega ilda aigu. Mul üts naabripernaine pelläs väega kaetamist. Ma olli karjan. Timä lehm oll´ maru pusslõja. Ta karas´ ümbre toki ja sõimas´, et sa olõt mul lehmä ärq kaetanuq. Kuis ta nii vanamiilne om, kas haritu poig ei olõq saanuq imäle selgest tetäq, et säänest asja ei olõq oleman! (EFA II 18, 181 < Rõuge).
Ka projektiiliseletusel on vigade, haiguste, ebaõnne jne põhjuste selgitamisel jätkuvalt oluline koht.
Virunukan oll´ keegi loomakintsu kellelegi viinud. Kari es lähe edesi (EFA II 18, 115 (5) < Rõuge).
[- - -] püüab maha jätta toiduaineid (ühel juhul leiba, teisel ube), mille läbi soovib inimesi pahasti mõjutada. Samal eesmärgil võtab ta kaasa nende inimeste majapidamistarbeid (kahvlid, noad, lusikad vms) või sokutab inimeste majapidamisse mingi eseme. Seda niikaua, kui teatud kindlas peres hakkab halvemini minema. Samuti toimib ta ka siis, kui teda küllaldaselt ei austata ja tema võimetes kaheldakse (EFA II 18, 331/3 (1) < Karula < Rõuge).
Väikelapse vigade, sünnimärkide (nt tulõtäht´) ja haiguste põhjuseks peetakse jätkuvalt ema ehmumist raseduse ajal.
Kui ema raseduse ajal ehmatab, tekib tulemärk. Sel juhul peab ussiviinaga määrima (EKRK I 92, 71 < Rõuge).
"Üks tädike püüdis tõsimeeli teada saada, ega pereisa kalamees pole, et laps kalasoomustõbe põeb," räägib Liivi. Arvas, et last on kalaga ehmatatud (Rõss 1998: 5).
Kui rasedusega ehmatad hobust - karvalaik näole (EKRK I 92, 73 < Rõuge).
Rahvaravija osutatud abi on kiire ning tema raviseansi positiivne mõju arvatakse kestvat kaua, sageli terve elu.
Häide Viidrik arstis ühe hobuse. Uss oli hammustanud. Pää oli paisten. Võrumaal õhukese kaivuq, puukopaga võtnu kaivust vett. Viskas hobusele pähäq, paistetus kadus (EFA II 18, 121/2 (13) < Rõuge).
Rahvaarsti poole pöördudes rõhutatakse jätkuvalt, et patsiendil peab olema usku ravija võimetesse, vastasel juhul pole käigust kasu.
Ma esiq olõ sääne Uskmada Toomas, ku usut sis olõvat abi. AU-preparaadist sait kah - iluravi. Kes terves saivaq, kas usksõ vai es olõki õigõ haigõ (EFA II 18, 205/6 (2) < Rõuge).
Aga esi ma ei usu näid viguriid. Et mispäräst? Kurat´ tuud tiid no om, ja kes ei usuq, nendest posijatest tolku ei ole (EFA II 18, 122/3 (16) < Rõuge).
Rahva hulgas on levinud uskumus, et mõned ravijad suudavad aidata ainult ristitud inimesi. Valetamisel ei olevat mõtet, sest rahvaarst, kellel on selgeltnägijavõime, mis on ühtlasi tema võimekuse kriteeriumiks, tunneb ristimata inimese ära ja käigust ei ole kasu. Suulised jutuajamised kirikuõpetajatega on kinnitanud tõika, et inimesed lasevad end enne rahvaravija juurde abi otsima minekut ristida.
Kaika Laine näeb kohe ära, kas inimene on ristitud või mitte. Vastu võtab ainult ristituid. Ennustas lapse sugu õigesti (EKRK I 92, 72 < Rõuge).
Uskumuste kohaselt ei saa rahvaarst kasutada oma erilisi võimeid patsiendi (abiotsija) peal, kui viimasele on tehtud operatsioon.
Rahvapärase ravimise ratsionaalse suuna puhul on Lõuna-Eesti külas tähtis koht saunal kui iidsetest aegadest saati traditsioonilisel tohterdamispaigal. Peamiselt saunas toimetatud kupupanemine ja aadrilaskmine on oma populaarsuse ravivõttena kaotanud. Selle asemel tarvitatakse tervise turgutamiseks erinevatest taimedest kombineeritud ravivihtu. Ka usutakse, et mitmesugused (eelkõige omavalmistatud) ravisalvid avaldavad tugevamat ravitoimet vahetult pärast leilitamist ja pesemist.
Vanast yks loeti, et sann om talomehe arst´. Sann tekk´ soonõq pehmes. Kõrvõnõgõstõst om vihtu tettü. Ega toimingu pääle loeti:
Jummal jää no jälile,
Jeesus astu asõmõlõ - mul om meelen, et imä lugi. Ku viheldi, sis loeti:
Aiteh, aiteh, sannakütjäle,
aiteh, aiteh, sausüüjäle.
Noorilõ soovitõdi, ku viheldi:
Hää hopõn iin sõita,
illos miis´ kõrval istu.
Nii loeti noorilõ (EFA II 18, 185/6 (19) < Rõuge).
Esiki arstirohuq, määrmine üteldäs om sannan paremb. Et sisse tõmbas... (EFA II 18, 186/7 (20) < Rõuge).
Haigeid jalgu tulõ sannan soolaga määri (EKRK I 92, 332 < Rõuge).
Rahvameditsiini ratsionaalne suund kasutab samuti mitmesuguseid omakeedetud salve ja ravimtaimi ning soovitab tarvitada välispidiselt erinevate ainete kombineerimisel saadud nn moeravimeid. Oma populaarsust ravivahendina pole kaotanud ka inimese uriin. Mõned sellekohased näited.
Kusõlapp´, ku kasvama läts, panti pääle. Lehm oll´ söömän, vikat´ oll´ säänsaman pistü... Tõmmas vikatiga tõsõ lehmä haava, kusõga sai terves. Ku kasuvat aja, peris kustaq pääle. Tuu havvut´ ja kaksõ mädä vällä sis kah, ku umbõlõ läts (EFA II 18, 195 (29) < Rõuge).
Salvi olõ kiitnü: võid, rüäorast, kupõrust (toda sai apteegist), kuusõvaiku, mett. Hää salv, tuud oll´ alati kotun ja tuud olõ kasutanu. Haava pääle panti. Kuusõvaik puhastas haava, kupõrus võtsõ patsilliq, rüäoras arstsõ ja või võtsõ pehmes (EFA II 18, 195/6 (31) < Rõuge).
Haavarohi - tõrv, mesi, või, ka värske piima koor. Seda keedetakse umbes paarkümmend minutit. Pannakse põletushaavadele jne (EKRK I 92, 270 < Rõuge).
Haava pääle panti raudrohtu ja härmävõrk. Ja mu imä pandsõ põlõtikuga haava pääle tsukõrt-leibä. Imä nätsut´ tsukre ja leevä suun läbi ja pandse haava pääle. No ja paistetuse pääle soovitedas jo maad panda (EKRK I 92; 436 < Rõuge).
Äädikasse pandi žiletiterad ja veel midagi. Äädikas lagundas žiletiterad ära, sellega määriti reuma puhul liigeseid. Oli väga populaarne, 60. aastatel tehti seda (EFA II 18, 104 (1) < Valga l < Hargla).
Rahvaarsti positsioon on ka tänapäeva (küla)ühiskonnas suhteliselt silmapaistev, kuigi neid ja nende tegevust iseloomustab ilmekalt Piibli algupära ütlus, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Mitte alati ei ole rahvaravijad oma kodukülas ja selle ümbruses kõrgelt hinnatud. Seda võis täheldada juba Suride, kuid sama kehtib ka tänapäeval Lõuna-Eestis tegutsevate ravijate kohta - suuremat tunnustust pälvivad nad sageli kaugemalt pärit patsientide seas. Nüüdisühiskonnas on üsna märgatav meedia osa rahvaarstide tegevuse populariseerija ja nende tuntuse-tunnustatuse suurendajana.
Koolitatud arsti kalduti ja kaldutakse sageli nüüdki süüdistama vales ravis, ebakompetentsuses. Rahvaarstilt saadud loodetust väiksemat abi ei pandud alati pahaks (vrd ütlust: peris terves es tiiq, a parembas yks sai). Rahva arvamise kohaselt saatis haiguse sageli jumal või oli häda saatusest määratud. Inimesel tuli oma saatusele alistuda, sellega leppida. Viga võis olla ka abiotsijas eneses: kas ei täitnud ta piinliku täpsusega mõnd ettekirjutust või puudus tal küllaldane usk ravijasse ja tema antud rohtudesse. Tänapäeval pole patsientide kriitika eest kaitstud ei päris arstid ega ka rahvaravijad.
19. ja 20. sajandi vahetusest tänapäevani on rahvaarsti roll olnud polüfunktsionaalne. Loetlegem olulisemaid ülesandeid, mida rahvaarst täidab.
1. Psühhoterapeut. Lisaks tervendamisele korrastas rahvaarst külas inimestevahelisi suhteid. Teadmine, et kellelgi külakogukonnast oli näiteks kuri silm, ei halvendanud ootuspäraselt suhteid kurja silmaga inimesega, vaid rahvaarstilt saadud juhised, kuidas sellise inimesega käituda (mitte lubada noorloomade ja (ristimata) laste juurde jne), viisid suhted külas neutraalsele pinnale.
Varguste puhul aitas üksikasjadele kõrvaltvaataja pilguga lähenemine juhatada abiotsija õigele teele ja säästa oletatavaid kahtlusaluseid põhjendamatutest süüdistustest. Tihti polnudki tegu vargusega, vaid omaniku hajameelsusega.
Poliitiliselt rasketel ja keerulistel aegadel (Teine maailmasõda, küüditamised) tuli inimesi lohutada ja julgustada, fotode ja kaartide põhjal omaste kohta teavet anda, saatust ennustada.
2. Seksuoloog-pereterapeut. Abivajajad pöördusid teadja poole perekonnasuhete korrastamise palvega ja ootasid temalt soovitusi, kuidas käituda, et harmoonilised suhted abikaasade vahel taastuksid. Samuti tuli klaarida noorte armuasju. Abordiprobleemide ja funktsionaalsete naistehaiguste pärast pole näiteks Suridelt abi otsitud.
3. Talunõunik-konsulent. Rahvaarstil tuli sageli anda nõu loomade elementaarse toitmine ja hoolduse kohta, samuti õpetada, kuidas ja millal neid tappa. Harvem on Suri jaganud tuttavatele talumeestele soovitusi, milliseid loomi või põllukultuure oleks tulusam kasvatada, tuginedes nõustamisel konkreetse inimese isikuomadustele ja kalduvustele.
4. Loomaarst. Loomade tervendamine ja ravi oli samuti rahvaarsti ülesanne.
Selle kõigega heal tasemel toimetulek nõudis ümbruskonna üksikasjalikku tundmist. Näiteks noore Suri puhul on korduvalt rõhutatud tema suhtlemisvalmidust ja tihedat läbikäimist ümberkaudse rahvaga. Sama kõneldakse näiteks Rõuge kihelkonna teadmameeste Häide Viidriku ning Neumanni Jaani kohta. Ilmselt jälgiti teraselt inimese käitumist, tema kehakeelt. Kiiresti tuli otsustada, kas tuldi enda või lähedase või hoopis looma pärast. Oluline oli hädalise käitumisest ja jutust tarvilik informatsioon välja sõeluda, et seda hiljem osavalt kasutada. Meesterahvastest ravijatel õnnestus teinekord viinaklaasi taga hankida teavet, millest "targa peaga" ei kõneldud või poleks tihatud kõnelda. Seda sai omakorda oskuslikult teadja rollis rakendada. Traditsioonilisele ja empiiriliselt omandatud ravivõttestikule tuginedes ning sugestiivse ravietenduse käigus oli rahvaravijatel võimalik saada selliseid tulemusi, mis tihti on hämmastanud meedikuidki.
Usklike suhtumine rahvaravijatesse on vastuoluline. Ühelt poolt kahtlustatakse rahvaravijaid kokkupuudetes negatiivse teispoolsusega. Sageli (näiteks Suride puhul) tingis halvustava suhtumise kuulumine teise konfessiooni (ta yks om vinne juudaga ühendüsen). Samas aga rõhutatakse tervendajate erilist religioossust, millega seletatakse nende töö tulemuslikkust ja rõhutatakse, et ainult ristitud, n.-ö korralikel koguduseliikmetel on mõtet pöörduda abi saamiseks rahvaarsti poole.
Ka ateistliku maailmapildiga inimeste suhe ravijatesse on vastuoluline: (viimase) häda korral nende abi ei põlata, samas aga tekitavad ravi juurde kuuluv religioossus ja irratsionaalsus patsientides vastakaid, sageli halvustavaid reageeringuid, eriti juhtudel, kui abi ei saada või osutub see loodetust väiksemaks.
Eeltoodut arvestades võib väita, et rahvaarst on jäänud tänaseni (külas) marginaalseks persooniks, sest oma ravijategevuse tõttu ei kuulu ta päriselt ei
1) külaühiskonna tavaliste liikmete hulka;
2) koolitatud arstide ringkonda, pole alati nende soosingus;
3) tavaliste usklike hulka.
Lood Suridest on oluliselt rikastanud eriti Hargla, Karula ja Rõuge kihelkonna rahvapärimust. Ravijate kuulsus on sporaadiliselt levinud koos kohalike elanike siirdumisega uutesse elupaikadesse kogu Eesti alal. Samuti ületab Suri tuntus keele- ja riigipiirid, sest nende juurest käidi abi otsimas nii Põhja-Lätist kui ka lähi-Venemaalt.
Kogu Suride kohta ringlev rahvapärimus on suhteliselt hiline, tekkinud viimase saja aasta jooksul. Nüüdseks on isa ja poeg rahva mälus kokku sulanud üheks rahvaravijaks, ainult lähisugulased, naabrid ja sõbrad mäletavad ja eristavad oma juttudes Kusta ja Anton Taitsi ehk Vana ja Noort Surit.
Suri dünastia kohta käibivat rahvapärimust võime iseloomustada jutustajatest lähtudes järgmiselt. Pärimuse vahendajaks on:
1) passiivsed reprodutseerijad, kes kusagilt kuuldut või trükis avaldatut edastavad küsitlejale omapoolsete kommentaaride ja lisandusteta, lisades viited, kust nad ühte või teist seika kuulsid või lugesid;
2) aktiivsed reprodutseerijad, kes ise pole Suri abi tarvitanud, kuid on kelleltki midagi kuulnud ja esitavad jutu kas minavormis või toovad oma loo tõesuse kinnituseks sisse mõne klassikalise usundilise motiivi. On tavaline nähtus, et vanad usundilised kujutelmad liidetakse uuemasse pärimusse, samuti on levinud laiemalt tuntud rahvajututüüpide seostamine tuntud isikutega;
3) aktiivsed reprodutseerijad, kes on Suri abi tarvitanud. Juttudes edastatakse oma tundeid, emotsioone, üleloomuliku kogemist Suriga suhtlemisel ja informatsiooni abi efektiivsusest. Haiguse lugu esitatakse aktsentueeritult. Harva kuuleb retsepte, täpset raviviisi või raviseansi kirjeldust. Sellesse rühma paigutuvad ka patsientide (lähi)sugulased, kes vahendavad samu lugusid. Nende puhul on sealjuures täheldatav tendents tõese materjali vähenemisele ning mütoloogilise ja traditsioonilise osa suurenemisele;
4) sugulaste, naabrite ja sõprade edastatud biograafiline pärimus, mis koosneb Taitside (Suride) kui oma puuduste ja voorustega kirjeldustest. Järjest suureneva ajavahe tõttu on täheldatav taas isikute mütologiseerimise protsess ja materjali folkloriseerimine.
Ilmselt kirjutab Jaan Jung oma rõhutatult rahvausuvastases raamatus Eesti rahva vanast usust, kombedest ja juttudest (Jung 1879) samuti Kusta Taitsist, sest teist nii tuntud rahvaarsti tol ajal Hargla kihelkonna Valga-poolses osas ei tegutsenud:
Üks niisugune nõiameister olevat selle ajal ka taga Walga linna elanud, kelle juures palju inimesi on käinud õnne otsimas. Oli see Eestlane või Lätlane olnud, ei tea mina. See kuulus mees olevat ka kõiksugust õnne võinud anda, küll Saksa viha ära kaotada, armu pääle panna, raha ja vilja kasvatada ja võimust teiste üle anda, vargust ülesse leida, haigusi parandada ja joodikutele niisugusi rahasi anda, kellega nad ikka võinud juua, aga ikka olnud raha jälle taskus tagasi. Kes elaja õnne tahtnud, see ei ole pruukinud neile midagi paremat süüa anda kui teisedki oma loomadele, aga kui ta looma kord käega silitanud, see mõjunud rohkem, kui külimit kaeru (Jung 1879: 14).
Enda sõnutsi tugineb Jung seda nõidtarka kirjeldades kuuldustele, sestap on kirjeldus isikupäratu, kuid annab edasi rahvapärimuslikke vaateid nõidumisele, nõidadele ja ravijatele. Esikohal on irratsionaalsusel põhinev üleloomulikkus, mille alla autor paigutab ka oskusliku suhtlemise positiivsed tagajärjed (vrd käega silitamise imetabane mõju loomade turgutamisel).
Kusta ja Anton Taitsi arvestatavat populaarsust rahvatarkadena kinnitab seegi, et kirjanik Jaak Sarapuu on oma kooliõpilastele mõeldud ajalooaineliste, neoromantiliste sugemetega aimeraamatute sarja 4. osas Imeuhmer. Jutustus nooremast rauaajast paigutanud Vana ja Noore Suri tegutsema nooremasse rauaaega (Sarapuu 1993).
Sarapuu näib rahvapärimust Suridest üpris hästi tundvat, oma jutustuses kasutab ta korrektselt toponüümikat: Koivaküla (Koikküla varasem ja praegugi veel rahvasuus kasutusel olev nimetus), Lannamõtsa. Taitside ehk Vana ja Noore Suri (Sarapuul Vana-Suri ja Noor-Suri) elupaiga kirjeldus Koiva jõe kaldal on neis paigus viibinule kergesti äratuntav. Samuti on kirjanik kasutanud Suride kui teadjate portreteerimisel rahvasuus ringlevat jutupärimusklassikat: Suri kui selgeltnägija ja teadmamees, kes oskab rästikud oma tahte alla painutada ja kellesse külarahvas suhtub aukartuse ja lugupidamisega. (Neo)šamanistliku motiivina annab Sarapuu oma Vana-Surile oskuse tundmatutest taimedest uinutavat jooki keeta ja abivajaja hinge teispoolsusse, (Koiva?) jõe põhja, salapärase imeuhmri saatuse kohta teateid hankima saata.
Kirjeldatud materjali põhjal ilmneb, et Taitsid (Surid) pole üksnes Lõuna-Eesti, vaid 19.-20. sajandi klassikalised Põhja maade rahvaarstid. Ühisjooni leidub nii ravijaisiksustes endas kui ka ravivõttestikus ja rahvaarstide kohta kõneldava pärimuse motiivistikus. Taitside (Suride) kohta ringlevas rahvapärimuses kohtab nii rahvusvahelist kui ka lokaalset usundilist ainest ning nad on kujundanud mõjusalt kogu Lõuna-Eesti, iseäranis Lääne-Võrumaa kihelkondade rahvapärimust ja usundilisi arusaamu.