Taitside hõimlane, 102-aastane A. Madal Tornimäe talust (Karula) 1973. aasta suvel jutustamas lugusid folklorist Herbert Tamperele. Olav Kiisi foto.
Valdav osa rahvapärimust Kusta Taitsi ehk Vana Suri kohta on üles kirjutatud pärast tema surma. Sama kehtib ka Kusta Taitsi ema Liisi kohta, keda on mäletanud väga vähesed inimesed, kusjuures needki on vahendanud rahvaluulekogujaile ammusurnud omastelt kuuldud mälestuskilde.
Anton Taitsi ehk Noore Suriga seonduva rahvapärimuse saab üleskirjutamise aspektist vaadelduna jagada tinglikult kahte rühma: umbes 40% materjalist on rahvaluulearhiivi laekunud rahvaarsti eluajal, ülejäänud 60% pärast tema surma.
Kusta ja Anton Taitsi tegevusest huvitus üliõpilaspõlves praegune filmikriitik Jaak Lõhmus, kes koostas sellel teemal 1983. aastal TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedris Eduard Laugaste juhendamisel kursusetöö Kaks maa-arsti Valgamaalt. Kusta Taits (Suri) ja Anton Taits (Suri). Töös on kasutatud nelja rahvaluulearhiivist pärinevat üleskirjutust, Jaak Lõhmuse enda kogutud materjali 1974. ja 1982. aastast ning Paul Sarapuu koostatud ülevaadet Imearst Suri, mille nimetatu annetas 1981. aastal Tartus asuvale Eesti Kirjandusmuuseumile (Lõhmus 1983).
Paul Sarapuu Imearst Suri (RKM I 16, 176/90 < Viljandi l < Hargla) toimetas Ilmar Soomere trükki järjejutuna omaaegses Valga rajooni ajalehes Kommunist (Soomere 1988/2) ja Võru rajooni ajalehes Töörahva Elu (Soomere 1988/1).
Materjali avaldamine oli ühelt poolt tingitud tollasest huvi kasvust imearstide ja sensitiivide vastu, teisalt avaldaja erialasest huvist. Jämejala psühhoneuroloogiahaigla arst I. Soomere on tuntuks saanud paranähtuste uurijana. Vastukajana joonealusele järjeloole sai I. Soomere palju kirju, neist konkreetselt Suridesse puutuva materjali andis ta selle raamatu autori valdustesse, kes edastas need omakorda rahvaluule arhiivile, kus kirjad asuvad köites RKM I 20.
Saamaks täpsustavat ja lisamaterjali eelkõige Taitside perekonna kohta, avaldas siinkirjutaja artikleid ajakirjanduses nii Eestis (Kõivupuu 1990/1) kui ka Lätis (Kõivupuu 1990/2), mille vastukajadena tulnud kirjad loovutas autor samuti rahvaluule arhiivile (RKM I 29).
Kogutud materjali alusel koostatud ettekannetega (teesid: Kõivupuu 1990; Kõivupuu 1991; Kõivupuu 1993) esines autor mitmel konverentsil ja avaldas ka vastavasisulisi artikleid (Kõivupuu 1995a; Kõivupuu 1995b; Kõivupuu 1997). Uurimuse Rahvaarstid Suri'd Lõuna-Eesti rahvaarsti-traditsiooni esindajatena ning rahvapärimuse kujundajatena eest omistati autorile 1993. aastal Tartu Ülikoolis filosoofiamagistri kraad rahvaluule alal.
Jutud Suridest on folkloristliku määratluse järgi valdavalt memoraadid ja pajatused, kuigi on ka muudesse liikidesse kuuluvaid palu. Memoraadid sisalduvad konkreetseid haigestumis- ja tervenemislugusid, kus keskseks tegelaseks on abivajaja või temale lähedane isik. Suri esineb neis memoraatides kas positiivse kangelasena, kes saab jagu võimatuna tunduvast hädast, või negatiivse kangelasena kui rahva petja, kes tegelikult ei ole võimeline hädalisi aitama. Konkreetsete haigestumis- ja tervenemislugudega liituvad seoses arstijaisiku mütologiseerimisega mitmed usundimotiivid (teatava sündmuse või objekti selgeltnägemine, imeesemete omamine, madude taltsutamine jne), millest lähemalt järgnevates alapeatükkides.
Lisaks haigestumis- ja tervenemislugudele leidub külamiljööd puudutava problemaatikaga pajatusi, kus keskseks tegelaspaariks jäävad endiselt abivajaja ja rahvaarst, viimane jälle kas positiivse või negatiivse kangelasena.
Arvestades tekstide suhteliselt hilist üleskirjutamist ja rahvaarsti kuju folkloriseerimist, on Vana Suri ja Noor Suri sulanud rahvajuttudes sageli üheks ja samaks isikuks. Umbkaudset dateerimist või kirjeldatud sündmuse seostamist isa või pojaga võimaldavad täpsustavad küsimused, millal ja kellega jutustaja väidab ühe või teise seiga juhtunud olevat.
Suride kohta käibiv rahvapärimus on mitmekesine, selle kujunemine folklooriks ja folkloorse ainese areng on kestnud enam kui sada aastat ning see kuulub ühe osana Lõuna-Eesti rahvaarstitraditsiooni, millel on silmatorkavalt tugevaid ühisjooni - nagu eespool viidatud - nii ülejäänud Eesti kui ka Põhjamaade rahvameditsiinilise traditsiooniga (Alver, Klintberg, Rørbye, Siikala 1983; Kopponen 1973; Kõivupuu 1990; Kõivupuu 1993; Rørbye 1992 jne).
Taitside hõimlane, 102-aastane A. Madal Tornimäe talust (Karula) 1973. aasta suvel jutustamas lugusid folklorist Herbert Tamperele. Olav Kiisi foto.
Eesti rahvajuttudest moodustavad suure rühma muistendid. Üks osa Suride kohta üles kirjutatud rahvajuttudest kuulub usundiliste muistendite valdkonda.
Usundiline jutt on seotud kindla piirkonnaga, kus jutu aluseks olev uskumus on elujõuline. Muistendeid on peetud jutuliigiks, mida kuulajad usuvad ja tõeks peavad. Usundiline jutt, mis jutustamisaja kriteeriumide kohaselt võib sisaldada uskumatuid elemente, nõuab, et kuulaja võtaks selle usutavuse suhtes seisukoha. Kohalikele suhetele vastavalt toetutakse seejuures 1) usutavale jutustajale, 2) tuttavale tegevuspaigale, 3) konkreetsele tunnistusele (Jauhiainen 1982). Usutavuse ja tõepärasuse rõhutamiseks lisatakse sageli, et jutustaja on asja oma silmaga näinud, tundnud jutustamisega seotud isikuid või olnud ise loo aktiivne peategelane.
Rahvusvahelise rändmuistendi (sm fabulaatti, ingl migratory legend, sks Wandersage) süžeemudel on suhteliselt kindel, variandid moodustavad geneetilised redaktsioonid ning individuaalsed motiivid ja jooned on suhteliselt stabiilsed, kuigi jutt võib ühelt maalt teisele rännates aktantide osas varieeruda.
Siinse materjali hulgas kuuluvad usundiliste muistendite hulka Munad ussideks, Imearstil oli seitsmes Moosese raamat, Mees, kes teadis ussisõnu.
Jututüübist Munad ussideks on Suri(de)ga seoses 1993. aasta seisuga rahvasuust üles kirjutatud 76 varianti ja seda muistendit ongi Eestis jutustatud eeskätt Suride kohta, hiljem on seda seostatud ka teiste arstijatega. Muistendi süžee on lühidalt järgmine: abitarvitaja peidab teel ravija juurde osa tasuks mõeldud kanamune (külakogukonna traditsiooniline maksevahend) põõsa alla, arvates neid tasuks liiga palju olevat. Patsiendi koju pöördudes soovitab ravija ka nood asjad ühes võtta, mis tema juurde tulles põõsa alla peideti. Kui siis mees või naine küünitab põõsa alt mune võtma, on seal munade asemel sisisev madu või koguni terve ussipundar. Järgnevalt on esitatud valik selle jutu variante.
Kase-tädi [jutustaja vanatädi - M.K.] viis vanale mune, arvas, et kõike pole vaja, pani põõsa alla. Suri pärast käskis ka põõsa alt võtta. Seal olid hussid, pääq püstü (perepärimuslik üleskirjutus autori valduses 1989. aastast < Valga l < Hargla).
Suri isa olnud väga tark mees. Kõiki haigusi oli ta osanud ravida ja igas asjas oli ta aidanud. Ta oli ka kõik teada saanud ja teadnud alati igaühe elu-olu. Kord läksid naised Suri juurde. Läksid läbi metsa, munakorvid käes. Mõtlesid aga mune Surile mitte anda ja panidki munad põõsa alla ja katsid samblaga kinni, et näha ei oleks ning tagasi tulles hea võtta. Läksid Suri juurde. Suri nõidus ja posis ära, mis naistel vaja oli, ja ütles: "Kui te tagasi lähete, võtke seo ka üles, mis te põõsa alla ära peitsite." Naised läksid tagasi ja mõtlesid, et võtame nüüd munakorvid ka. Läksidki põõsa juurde ja nägid, et korvis munade peal oli suur uss keras. Naised kohkusid ära, jätsid munad sinnapaika ja pistsid jooksma (RKM II 53, 77/8 (7) < Hargla).
Mul tädi kõnõl, et tä oll´ käünüq Suri man. Pannuva osa mune põõsa alaq. Suri oll´ ütelnü, et võtke munaq säält põõsa alt ka ärq. Nä olli tulnuvaq ja tahtnuvaq noid munne võtta, aga hussiq tsisisi ynnõ tuu kadaja puhma all (RKM II 329, 266 (13) < Rõuge).
Naine lännüq Suri juurde ja mõtelnuq, et saa pal´lu noid munne. Pannuq muist põõsa alaq. Ku Suri juurest äräq tulliva, olli Suri ütelnü, et: "Võtke nuuq munaq ka äräq, mis te sinna põõsa alaq pannite!" Naiseq lännuvaq tagasi ja vaatanuvaq - põõsa all olnuvaq ainult ussiq (RKM II 307, 142/3 (10) < Hargla).
Uniküla naiseq olliv läinu Suri man ja viinu mune tal. Mõtelnuva, et ma talle nii palju ei vii, pannu põõsa ala. Suri opanu: "Võtke nuu ära, mis põõsa alla panite." Na ollive lännü kaema, ollu ussi sääl põõsa all (RKM II 362, 338 (30) < Sangaste).
Naise pandsi munaq mahaq puhma alaq, et on palju Surile anda, ja läksid Suri juurde, et pärast võtavad ära. Suri ütel näile, et kui nüüd tagasi lähete, sis kaege, mis sääl puu all on. Maas oli ussipesa (RKM II 308, 210 (9) < Karula).
Muistend on tuntud kogu Eestis. Suri(de)ga seotud pärimusest on ta levinuim ja populaarseim. Kui Lõuna-Eestis Surist muud ei osata kõnelda, siis nn munalugu jutustatakse peaaegu alati. Väidet kinnitab autori paaril viimasel suvel välitöödel Kagu-Eestis kogutud usundiline pärimus.
Stith Thompsoni (Thompson 1936) motiiviindeksi järgi on kõnealuse muistenditüübi vasted rahvusvahelises kataloogis D 469, 1 ja D 140, 8.
Suulises rahvatraditsioonis näikse muistenditüübil Munad ussideks olevat kolm tähtsamat funktsiooni: 1) arsti (nõia) võimekust määratlev funktsioon: vaat mida Suri suudab, järelikult peab ta olema ka hea arst ja selgeltnägija; 2) rahvapedagoogiline funktsioon: paljudes variantides on lugu käivitavaks motiiviks abitarvitaja ihnsus - ta ei taha arstile nii palju kanamune anda ja peidab osa neist metsa puhma alla - , mistõttu ta tehakse ilma ja inimeste silmis naeruks; 3) osutatakse arsti või nõia võimetele ja oskustele suhelda loomadega ja allutada oma tahtele kardetud roomajaid - see on ühtlasi ka rahvaarsti eriliste võimete näitaja.
Lugu ei jutustata kunagi minavormis, vaid asi on alati juhtunud kellegi teisega - kas lähedase tuttava või naabriga - või jõudnud jutustajani kolmanda isiku kaudu, kuulduste põhjal. Ka ei selgu jutust üldjuhul, kas tegemist on Vana või Noore Suriga. Aja jooksul on muistend taandunud rahvasuus sageli lihtsalt usunditeateks, kus tuummotiivi munad ussideks seostatakse kas teatud maakoha populaarse teadjaga või lihtsalt abstraktse ravijaga, kelle nime ega elupaika ei nimetata.
1990. aastatel, kui Eestis kehtis talongimajandus ja toidukraamiga oli kitsas, kohandati kõnealune muistend kärmesti muutunud oludega ja tollased ravijad muutsid rahvajuttudes ussideks põõsa alla peidetud võipakke ja muud defitsiitset toidukraami.
Jututüüp Imearstil on seitsmes Moosese raamat on Suriga seonduvas pärimuses oma umbes 50 teisendiga populaarsuselt ja tuntuselt teisel kohal. Muistendimotiivi seostatakse Eestis peaaegu kõigi 19. sajandil ja 20. sajandi alguses tegutsenud rahvaarstidega. S. Thompsoni kataloogis leiduvad tüübivasted D 1226 ja J 2238 all.
Vanasti oll´ üts Suri. Tool olli sääne paks piibli. Üts olnuq ütelnüq, et: "Papakõnõ, näüdä mullõ ka!" [Suri - M.K.] es olõ tahtnuq. Mustaq ja punatseq täheq ollu seeh (RKM II 346, 581 (9) < Rõuge).
Seitsmenda Moose raamatu omamisega seletatakse-põhjendatakse rahvaarsti erilisi võimeid (ravimiseks vajalike teadmiste hankimine, selgeltnägemine, loitsimine, rästikutega toimetulemine jne), tema sidet üleloomulike jõudude ja teispoolsusega ning oskust valitseda ja mõjutada nii head kui ka kurja.
Rahvusvahelisel muistendimotiivil on oluline koht ka perekonnapärimuses Kusta ja Anton Taitsist. Folkloriseerumisprotsessile omaselt esitatakse tuummotiiv kohalikule ainesele toetudes ja seostatakse kohalike tegelastega.
Rahvusvaheline muistenditüüp Mees, kes teab ussisõnu (Thompson 1936: D 2176, 1; Jauhiainen 1999: D 221, D 676) seostub taas enamiku Eestis tegutsenud rahvaarstide, sealhulgas ka Kusta ja Anton Taitsi kohta kõneldava pärimusega.
Ussihammustuste ja ussiehmatustest saadud psüühiliste hälvete ravi kuulus rahvaarsti kompetentsi. Seetõttu pidi rahvaarst oskama kardetud roomajatega ümber käia, tundma vastavaid loitse ja ussisõnu nii füüsiliste ja psüühiliste traumade raviks kui ka madude "kinnipanemiseks".
Uss last hammustanud. Mindi Suri juurde. Suri kutsus ussi välja, kolmeharulise vitsaga viibutades. Ütles ussile: "Näed, kae nüüd, missa oled kurja tennü!" Uss imes mürgi haavast välja. Suri viibutas jälle vitsa ja uss kadus. Laps sai terveks (EKRK I 88, 553/7 < Hargla).
Tüübipuhtaid variante on seoses Suridega talletatud kolm, kuid kombineerituna biograafilise pärimuse, ravikirjelduste ja rahvaveterinaariaga esineb kõnealune motiiv suhteliselt sageli, kusjuures täheldatav on suurem konkretiseeritus ning arstijaisiku individualiseeritus (mitte lihtsalt Suri, vaid Vana Suri või Noor Suri).
Muistendi- ja usundipärimusega on seotud paljud Surisid puudutavad motiivid, nt nõia võime peatada liiklusvahendeid, kirikus nähtud nägemus uppuvast ja päästetavast lapsest, asendusainega (uriiniga, puhta veega) tervendamine, kuradi tulek sureva nõia hinge järele jpt, millest mitmed on esitatud isiklike kogemuste, s.t memoraatidena.
Memoraadid - muistendi isikukeskselt esitatud versioonid - kuuluvad usundiliste juttude hulka, sest need räägivad reaalse maailma ja üleloomulike jõudude kohtumisest kas juhuslikult või mingi konkreetse sündmuse tulemusena. Memoraadi raamid on realistlikud, jutt ise lühike, tihti detailne ja selles sisaldub dramaatilise juhtumi kirjeldus (antud kontekstis näiteks haigestumise ja tervenemise lugu). Jutustaja jutustab nagu ainult tõtt (Jauhiainen 1982; Jauhiainen 1999).
Memoraatset pärimust saab esitaja seisukohast eristada järgmiselt:
1) esitajaga endaga (nn minuga) juhtunud lood;
2) lähisugulastega (mehega, emaga, lastega jne) juhtunud lood;
3) lood, mis on kuuldud kelleltki, kellega asi juhtus;
4) lood, mis on kuuldud kelleltki, kelle sugulase või tuttavaga asi juhtus.
Lood rahvaarstidest on sulandunud patsiendi haiguslukku, mis antud kontekstis on primaarne (Wert 1984). Rõhutatult olulisel kohal on haiguse põhjus, mis sageli on seotud usundiliste kujutelmadega (kuri silm, tabu rikkumine jne).
Suriga seotud rahvapärimuses esinevad memoraatidena kahte suurde rühma kuuluvad lood, millel on palju alaliike. Esiteks Suri tuntusel põhinevad lood, kus 1) Suri esineb selgeltnägijana (vt ka Jauhianen 1999: D 601; D 1501); 2) Suri selgitab vargusi (vt ka Jauhiainen 1999: D 621; D 691); 3) Suri ennustab tulevikku (vt ka Jauhiainen 1999: D 1501-1600); 4) Suri "peatab" varga, hobuse, auto (vt ka Jauhiainen 1999: D 261, D 262); 5) Suri taastab loomaõnne (vt ka Jauhianen 1999: D 731) ja 6) Suri on loomaarst (vt ka Jauhiainen D: 731). Teiseks patsientide haiguse-lood, kus 1) Suri ravib roosi; 2) Suri ravib ehmatust või närvilisust; 3) Suri ravib nahahaigusi; 4) Suri ravib ussihammustust (vt ka Jauhianinen 1999: D 676; D 221); 5) Suri vaigistab valu sõnade või käe pealepanemisega; 6) Suri ravib parandamatuid haigusi; 7) Suri ravib ilma haiget nägemata ja 8) Suri arstijaomadused, ravivõtted ning haigusseletused (vt ka Jauhiainen 1999: D 526; D 611; D 701; D 731; D 821; Thompson 1936: D 1470, 1).
Memoraadile omaseid žanritunnuseid leidub ka biograafilises aineses.
Kogu materjalile on omane hüperboliseerumine, tüpiseerimine (olulise väljatoomine, mis kordub ühetaolistes faktides ja nende edastamises konkreetsetes lugudes (vt ka Hiiemäe 1978), aglutinatsioon ning mõlema Suri mütologiseerimine.
Tuginedes tõigale, et enamik rahvapärimusest on kirja pandud pärast Vana ja Noore Suri surma, kui nende abi tarvitanud isikud on jõudnud või jõudmas kõrgesse eluikka (70-80-aastased) ja jutustamistraditsioon on hääbumas, tuleb konstateerida, et mida kaugemal rahvaarstide kodukohast ruumis ja ajas elavad jutustajad, seda enam leidub Suri-ainelises rahvapärimuses lühiteadeteks lühenenud muistendimotiive. Kõik kolm muistenditüüpi (Munad ussideks, Imearstil on seitsmes Moosese raamat ja Mees, kes teab ussisõnu) esinevad lühenenud kujul ja on sellisena populaarsed. Palju on lühemaid uskumusteateid ravimisest ja rahvameditsiinist, mis ei käibigi pika jutuna.
Lühemad usunditeated pärinevad sageli ka isikutelt, kes on kelleltki kuulnud midagi Surist, sealhulgas ka neilt, kelle tuttaval või sugulasel on olnud kokkupuuteid Suridega või kes on lugenud tema (nende) kohta ajalehtedest. Kirjeldusi Suri elupaiga, Noore ja Vana Suri välimuse ning omaaegse külamiljöö iseloomustusi leidub enam eluloolises pärimuses, nn suulises ajaloos (oral history), mida kajastavad isikujutud (personal experience narrative).