K. E. von Baeri doktoriväitekirja Morbis inter esthonos endemicis (Eestlaste endeemilistest haigustest) tiitelleht.
Apteeke ja õpetatud arste oli Eesti linnades juba keskajal, aga vähe. 18. sajandi teisel poolel hakkasid tööle ametlikud kreisiarstid. 1784. aastal oli kogu Liivimaal 24 arsti, neist pooled Riias, Eesti alal Tartus, Pärnus ja Valgas igaühes kaks, Viljandis, Võrus ja Kuressaares üks. Kui 1802. aastal taasavati Tartu Ülikool, algas seal ka arstide ettevalmistamine. Õpetatud arstide hulk suurenes vähehaaval. Nii oli kogu Liivimaal 1812. aastal 53 ja 1826. aastal 70 arsti, neist kolmandik Eesti alal. Paiksetele arstidele lisandusid mitmesugused rändarstid, kelle hulgas oli eriti arvukalt hamba- ja silmaarste (Viires 1992: 530).
1802. aastal taasavatud Tartu Ülikooli arstiteaduskond sai kogu Baltikumi meditsiinikeskuseks. Praktilise arstiteaduse üks põhilisi õppeaineid oli tollal kliiniline meditsiin, mis käsitles peamiselt sisehaigusi, aga ka nakkus-, sugu-, naha-, närvi- ja vaimuhaigusi (Saarma 1982: 138).
19. sajandi algupoolel käis meditsiinis võitlus allopaatia ja homöopaatia vahel. Allopaatia seisukohtade järgi tuli haigusi ravida selliste ravimitega, mis kutsusid organismis esile haigusele vastupidise efekti. Homöopaatia seevastu nõudis niisuguste ravimite kasutamist, mis toimivad samasuunaliselt haiguse esilekutsutud mõjuga. Ravimeid kasutati väikestes annustes ja suurtes lahjendustes. Sellise ravimisel oli üks hea külg: kui ravimitest kasu polnud, siis kahju need ka ei tekitanud (Kutsar 1989: 755-756).
Taasavatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna esimesed professorid pidasid oluliseks, et arstid tunneksid kohalikke olusid. 1795. aastal rõhutas D. G. Balk oma töös Eine medizinisch-politische Abhabdlung ("Meditsiinilis-poliitiline mõtisklus"), et kliima, eluviis, rahvuslikud tavad, rahvuslik konstitutsioon muudavad haiguse kulgu, iseloomu ja tüsistusi ning sellesamaga loomulikult mõjustavad ka raviviise. Nii selles töös kui ka 1793. aastal ilmunud raamatus Einige Worte über die Krankheiten der hiesigen Bauern ("Mõnda kohalike talupoegade haigustest") esitas Balk mõningaid meditsiinigeograafilisi andmeid Kuramaa kohta. Ühtlasi tõi ta esile puudused tervishoiukorralduses ja juhtis tähelepanu talupoegade tervise kaitsmise vajadusele.
D. G. Balk oli aastail 1802-1817 Tartu Ülikooli patoloogia ja teraapia professor ning meditsiinikliiniku direktor. Samal ajavahemikul töötas arstiteaduskonnas ka professor M. E. von Styx, kes 1803. aastal avaldas maavaimulikele ja mõisnikele mõeldud teose Handbuch der populären Arzneiwissenschaft ("Populaarse meditsiini käsiraamat"). Selles käsitles Styx kohalikke olusid ja nende mõju talupoegade tervisele (Kalnin 1976: 59).
19. sajandi esimestel aastakümnetel kirjutatud väitekirjad olid valdavalt meditsiinitopograafilised. See väliskeskkonna sanitaarsete tingimuste uurimise meetod etendas tähtsat osa sanitaaria ja hügieeni kujunemisel. Tartu Ülikoolis oli esimene selles valdkonnas valminud uurimus K. E. von Baeri (1792-1882) doktoriväitekiri Morbis inter esthonos endemicis ("Eestlaste endeemilistest haigustest"), mis valmis aastatel 1810-1814 kestnud meditsiiniõpingute tulemusena.
Hea eesti keele tundmine, samuti varane huvi rahvabotaanika (juba 14-15-aastaselt kogus Baer rahvameditsiinis tarvitatavaid taimi ja kasutas neid ka praktiliselt) ja arstiteaduse (aitas oma õpetajal haigeid talupoegi ravida) vastu oli talle heaks eelduseks eestlaste haiguste uurimisel.
Oma doktoriväitekirjas kirjeldas K. E. von Baer Eesti füüsilist geograafiat (tehes muuhulgas järeldusi, et maa lõunaosa on Eesti tervislikemaid piirkondi), eestlast tema majanduslikus kontekstis, haigusi põhjustavaid tegureid ja levinumaid haigusi. 19. sajandi esimesel poolel ei teatud veel, et nakkushaigusi põhjustavad bakterid, seetõttu käsitles K. E. von Baer endeemiliste haigustena peaaegu kõiki tänapäeval tuntud nakkushaigusi, otsides nende põhjusi eeskätt rahva ebatervetest eluviisidest, väärast toitumisest, pinnase ja õhu omadustest ning meteoroloogilistest tingimustest. Epideemilisteks haigusteks pidas Baer ainult mädaseid palavikke, mis tema arvates olid teatud kohas ja teatud ajal üldlevinud. Põhjustena nimetas ta liiga sooje talvi ja näljaaegu.
K. E. von Baeri doktoriväitekirja Morbis inter esthonos
endemicis (Eestlaste endeemilistest haigustest) tiitelleht.
Tollal peeti nakkushaiguste põhjusteks nn miasme ja kontaagiume. Miasmi all mõisteti pinnasest lähtuvat nakkuslikku auru, mis tekib orgaaniliste ainete kõdunemisel, kontaagiumi all omakorda vastavalt haige organismis tekkinud animaalset mürki, mis kontakti teel teisele organismile edasi kandudes põhjustas haigestumise. Seega peitus kehtiva arusaama kohaselt miasmi põhjus väliskeskkonnas, kontaagiumi oma aga haiges organismis (Kalnin 1976: 60-62).
Baer täheldas, et psüühilisi haigusi esineb eestlastel harva. Tervishoiukorralduse puudustena tõi ta esile, et on vähe õpetatud arste, pole haiglaid ja rõugete panekul eiratakse hügieeninõudeid.
Ka esitas Baer mõningaid andmeid rahvameditsiini valdkonnast:
Haigestunud eestlased saavad harva tervise tagasi tõeliste arstide abiga; enamik otsib nõu kas omasuguste või siis isanda või vaimuliku juurest. [- - -] Kuna sel rahval on haiguste tekke kohta ebausklikke arvamusi, siis on lihtne oletada, et ta ka haiguste ravimisel vaevalt teistsuguseid ravivahendeid kasutab. Selle rahva seas leidub alati mõningaid, kes endale "targa" hüüdnime on võtnud ja teesklevad, et nad on omandanud ravimisoskuse mingi jubeda imeteo väel, näiteks suure madude puntra lahtiharutamisega või millegi selletaolisega. Nende vastu on teistel eestlastel suur usaldus ja ei tule salata, et nad mitmeid haigusi, eriti väliseid vigastusi, ravida oskavad. Oma ametitoimetust saadavad nad maagiliste tavanditega, mida teised asja juures kõige olulisemaks peavadki. Väga sageli tarvitavad haiged piiritust, äädikat, väävelhapet, püssirohtu, elavhõbedat, juudasitta, tärpentiniõli ja väävlit (Baer 1976: 50-51).
1897. aastal oli iga arsti kohta Eestimaa kubermangus 1168 linna- ja 17 162 maaelanikku, Liivimaa kubermangus vastavalt 1190 ja 18 040 (Põvvat 1992: 48). Peale rahvaarstide oli talupojal võimalus meditsiinilist abi saada eelkõige mõisnikelt, kirikuõpetajatelt või nende perekonnaliikmetelt. Ainult üksikutes mõisates oli oma arst, kes ka talupoegadele ravimitega ümberkäimist õpetas (Alatalu 1992).
Talupoeg pöördus õpetatud tohtri poole, kui ta selleks üldse võimalust leidis, vaid juhtudel, kui kõik kättesaadavad kodused raviviisid osutusid tulutuks, rahvaarst ei suutnud aidata või puudus patsiendil tema tegevusse usk, samuti siis, kui haige seisund näis olevat lootusetu. Kui arsti antud ravim ei mõjunud ja ravi ei andnud oodatud tulemusi, jäi patsiendi silmis süüdlaseks arst. Arsti funktsioon samastus talupoegade teadvuses seetõttu sageli siitilmast ärasaatja omaga.
Esimesi maarahvale mõeldud käsiraamatuid oli estofiil Friedrich Gustav Arveliuse (1753-1806) Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat alapealkirjaga Maggusad ja tullusad juttud ja õppetused, kuida ma-rahwas woib rõõmsaste ellada, ausal viisil rikkaks sada ja ise ennesele ja mu rahvale monnesugguses häddas ja wiletsuses abbi tehha (Arvelius 1790), mis toetub saksa ajakirjaniku R.Z. Beckeri populaarsele käsiraamatule North- und Hülfsbüchlein für Bauerleute (1788) ja kus õpetlike lugude varal talupoegadele erinevateks elujuhtumiteks praktilisi nõuandeid jagatakse. Meditsiinivaldkonnast mainitagu autori soovitusi puhtusenõuetest kinnipidamiseks, haigestumisel aga soovitati pöörduda õpetatud tohtri või velskri poole. Ka õpetas Arvelius talupoegi äädikat ja viina ravimina kasutama.
Arveliuse Ramma Josepi Hädda- ja
Abbi-Ramatu tiitelleht.
1792. aastal ilmus Eesti-Ma Rahwa Kalendris esimene arstiteaduslik kirjutis. Ajavahemikul 1731-1900 ilmus kokku 832 kalendrit, mis sisaldasid ka meditsiinilist teavet (Alatalu 1992) ja olid kättesaadavad nii lihtrahvale kui ka rahvaarstidele. Kalendrikirjandus oli rahvaraamatu levinuima ja populaarseima liigina talurahva hulgas loetavaim kirjasõna.
Rahvaarstidesse suhtuti kalendrikirjanduses üldiselt positiivselt. 1824. aasta Marahwa kalendris kirjeldas O. W. Masing ühelt rahvaarstilt saadud õpetust marutõbise koera ravimiseks. Tema Marahwa Näddala-Leht (1821-1823; 1825) suhtus rahvameditsiini pooldavalt, ka enamik soovitusi ja juhiseid tervise parandamiseks oli rahvameditsiinilist algupära (Kingisepp 1971; Kõivupuu 1996a: 59-67).
Veelgi varasemas, 1789. aasta Eesti-Ma Rahwa Kalendris nr 3 ilmus ülevaade Torma kihelkonna rahvaarstidest, kes abistanud naabreid ja olnud ka usklikud.
Taunimist leidsid tollal peamiselt rahvaarstide ebaratsionaalsed raviviisid, näiteks klaasipuru söömine teravate-torkivate sisemiste valude puhul, elavhõbeda joomine, kassivere seespidine tarvitamine, ja maagilised ravivõtted, eelkõige sõnadega arstimine (Alatalu 1992).
Positiivsena pöörati kalendrikirjanduses tähelepanu rahvaarstide heale ravimtaimede tundmisele ja nende oskuste praktikas kasutamisele.
Rahvaarstid olivad arstid ja apteekrid korraga. Et nad ainult rohtudega ei avitanud, vaid ka kõiksuguste sõnadega ja pusimistega, on kindel. Meisse puutub ainult nende rohtude tundmine (Sirvilauad 1899).
19. sajandi keskpaigani pakkus meditsiiniline kalendrikirjandus peamiselt profülaktilisi õpetusi. Aktuaalsed olid hügieeni ning tervislike eluviiside populariseerimisega seotud teemad, leidus ka konkreetseid haigusi käsitlevaid artikleid. Rõhutasid ju tolleaegsed uurimused nimelt neid lünki lihtrahva tervishoiukorralduses. Vältimatult soovitati tohtri poole pöörduda luumurdude, nihestuste ja marutõbise koera hammustuse puhul (Alatalu 1992).
Vaimulike kirjutatud arstiteadusliku sisuga artiklid rõhutasid haiguste ennetamisena veel jumalakartlikkust ja vagadust.
Kalendrikirjandust meditsiinilise mõtte arengu aspektist käsitleva Riin Alatalu diplomitööst (Alatalu 1992) selgub, et meditsiiniliste kirjutiste autorid olid tavaliselt vastava eriettevalmistuseta, seetõttu langesid nende seisukohad üldjoontes kokku rahvameditsiini põhimõtetega.
Lisaks kalendrikirjanduses ilmunud populaarteaduslikele artiklitele ilmus sel ajavahemikul ka mõningaid käsiraamatuid. Põltsamaa arst ja apteeker Peter Ernst Wilde (1732-1785) tegi esimese katse arstiteaduslikke teadmisi maarahvani viia, avaldades aastal 1766-1767 õhukest, neljaleheküljelist ajakirja Lühhike öppetus, mis sees monned head rohhud täeda antakse. See oli esimene arsti- ja ravimiteaduslik ajakiri tollases Vene impeeriumis. Väljaanne ilmus tsensuurivabalt. Wilde sünnimaaks oli saksa-poola segaasustusega ala praeguses Poola Vabariigis Szezcini vojevoodkonnas. Liivimaale oli ta tulnud Põltsamaa lossi omaniku erumajor Woldemar von Lauw' kutsel. Alevi lähedale Kuningamäele rajas ta haigla, apteegi ja pisikese trükikoja, kus trükiti ka nimetatud ajakirja.
P. E. Wilde ajakirja saksakeelse käsikirja pani maakeelde ümber August Wilhelm Hupel (1737-1819). Pastor J. Lange tõlkis seda ajakirja ositi ka läti keelde.
Ajakirjas avaldati valdavalt õpetusi-nõuandeid paljude haiguste ja vigastuste ravimiseks. Soovitati korjata ravimtaimi, õpetati neid kasutama. Pikemalt on peatutud rõugetel, mille vastu soovitati kaitsepookimist, sest nakkus on ohtlik. Selgub, et Wilde on ise ka ümbruskonna külalastele rõugeid pannud ja see on korda läinud. Tervishoiunõuandeis osutatakse ebausupruukide visale püsimisele rahvameditsiinis (Peegel 1996).
1771. aastal avaldas Hupel ka Wilde saksakeelse Arzeneybuchi eestikeelse muganduse Arsti ramat nende juhhatamiseks, kes tahtwad többed ärraarwada ning parandada.
Nii Göttingenis arstiteadust õppinud Johann Wilhelm Ludwig von Luce (1750-1842) Terwise Katekismusse Ramat (1816) kui ka Laiuse pastori Heinrich Georg von Jannau (1789-1869) Ma-Rahwa Koddo Arst (1860) propageerisid vaktsineerimist rõugete ja tuulerõugete vastu. Nii eelnimetatud haigused kui ka leetrid liigitati tollal ägedate nahahaiguste hulka.
Ka 19. sajandi saksa romantism mõjutas baltisaksa kultuuri vahendusel (küll oluliselt nõrgemana) eesti meditsiinilist mõtlemist, eriti psühhiaatria valdkonnas. Romantism aktsepteeris irratsionaalsust, tõi psühhiaatriasse demonoloogia ja teoloogia elemente. Baltisakslaste vahendusel jõudis Eestisse ka Idamaa-vaimustus: teosoof Jelena Blavatskaja (1831-1891) tööd ja Samuel Hahnemanni (1755-1843) homöoteraapiaideed.
Võib tõdeda, et 19. sajandi keskpaigani on rahvameditsiini ja akadeemilise meditsiini omavahelistes suhetes märgata üsnagi intensiivset "ainevahetust" ja üpris raske on tõmmata piiri rahvameditsiini ja koolimeditsiini vahele (Veidemann, Liiv 1988).
Kolm esimest eestlasest arsti kerkisid 19. sajandi teisel veerandil esile peaaegu üheaegselt. Need olid Philipp Karell (1806-1866), kellest sai keiser Nikolai I ihuarst Peterburis, Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850) ja Freidrich Reinhold Kreutzwald (1803-1882), kelle mõju eesti arstiteaduse kujunemisele oli vaieldamatult kõige suurem. Tema tegevusega algas Eestis koolimeditsiini tulemuste populariseerimine ja võitlus rahvameditsiini vastu.
1826. aasta jaanuaris immatrikuleeriti Fr.R. Kreutzwald Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mis selleks ajaks oli kujunenud väljapaistvaks kõrgema hariduse keskuseks Baltikumis ja Venemaal ning kus töötasid mainekad meditsiiniteadlased K. E. von Baer, Nikolai Pirogov, Fr. R. Faehlmann jt.
Kreutzwald õppis professor J. F. Erdmanni (kes pidas haigusi epideemilisteks, haigustekitajateks aga miasme ning kontaagiume - nt tüüfuse, rõugete, sarlakite, läkaköha ja aastaaegade vaheldumisest põhjustatud haigusete, nagu düsenteeria ja malaaria, puhul), C. F. Deutschi, J. Chr. Moieri, G. F. E. Sahmeni (kes õpetas dieetikat, rohuteadust, terapeutikat ja kliinikupraktikat) juures (Nirk 1961).
1831. aastal valmistus Kreutzwald oma õpinguid lõpetama. Kuid sõjakäigud Kaukasuse taha olid Venemaale toonud koolera (kolehärra), mida seni Euroopas ei tuntud. Esmakordselt puhkes see 1830. aastal Vene vägedes, levides Moskvani. Järgmisel aastal vallandus taud Riias ja Tallinnas. Tartu Ülikoolis katkestati õppetöö, rektor Parrot palus vanema kursuse arstitudengeid minna appi Riia kolleegidele. Kreutzwald lasi endki koolera vastu võitlemise kampaaniasse kaasata (Suits 1984: 93).
1831. aastal oli Kreutzwald Riias kooleraepideemiat likvideerimas, seejärel Vastseliinas G. von Liphardi kutsel sama tõve vastu võitlemas ja 1831. aasta hilissügisest ametis Tartus Faehlmannile alluvas erakliinikus (Nirk 1961; Suits 1984). Septembris 1833 sai Kreutzwald kolmanda järgu arstidiplomi:
Kui esimene eksam mitte poleks nii nõrgalt läinud, siis poleks kahtlust tema (Kreutzwaldi) esitamiseks teise järgu arstidiplomi saamiseks. (Suits 1984: 93 < Kreutzwaldi ülikooliakt ERKA).
Eksamikomisjon täheldas Kreutzwaldi puhul vastuolu teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste vahel - viimased olid tublisti paremad. Kolmanda järgu arstidiplomiga polnud mõtet ülikoolilinnas arstiks pürgida. Veel enne kui Kreutzwald sai ülikoolist kätte vajaliku diplomi, konkureeris ta vabanenud Võru linna- ja maakonnaarsti kohale (Suits 1984: 93). 1833. aastal asuski ta elama Võru linna, kus töötas pidevalt 1877. aastani, mil loobus tervislikel põhjustel arstiametist ning siirdus elama Tartusse.
Võrus hõivas Kreutzwaldi töös olulise koha 1824. aastal rajatud linnahospidal. Linnaarstina oli ta ühtlasi Võru hospidali pea- ja ainus raviarst.
Kreutzwaldi tuleb pidada tervishoiualaste teadmiste esimeseks järjekindlaks populariseerijaks eesti keeles, samuti eestikeelse meditsiiniterminoloogia loojaks (Reiman 1953; Gustavson 1982).
Oma elu jooksul jõudis Kreutzwald avaldada ajalehtedes ja kalendrites umbes 20 tervishoiualast kirjutist. Neist tähtsam ja tuntum on Kodutohter (1879).
Kreutzwaldi meditsiinialased kirjutised võib jagada nelja rühma:
1) tervishoiukäsiraamatud, nagu näiteks Lühikenne öppetus terwise hoidmissest (1854), Kodutohter (1878) jne;
2) tervishoiuküsimusi käsitlevad lühiartiklid, mis annavad konkreetseid toimimisjuhiseid;
3) tervishoiukorralduse küsimusi käsitlevad artiklid;
4) kirjavahetuses leiduvad meditsiiniteemalised märkused ja arutelud (Reimann 1953).
Koolimeditsiini profülaktilise suuna esindajana püüdis Kreutzwald selgitada haiguste tekkepõhjusi, nõudes enne ravi määramist täpset diagnoosimist. Kahe silma vahele ei tohtinud jätta haige välimust ega tema eluviisi ja harjumusi. Samuti tunnistas ta mõnede haiguste, nagu tiisikus, kõhutüüfus, põrnatõbi, nakkuslikkust; propageeris rõugevastaseid kaitsepookimisi tingimusel, et neid tehakse hoolikalt. Ta oli seisukohal, et tervishoiualaseid teadmisi tuleb levitada igal võimalikul viisil.
Kreutzwaldi ravimenetlused on ratsionaalsed ja lihtsad. Retseptid olid koostatud odavatest ja kättesaadavatest vahenditest (võililleekstrakt, oksejuureleotis, koerapöörirohuekstrakt, viinakivi, rabarberitõmmis jne) (Gustavson 1982: 413).
Koolitatud tohtrina suhtus Kreutzwald rahvameditsiini võttestikku ja rahvaarstidesse ettevaatlikult, isegi eitavalt. Nn koduseid ravivahendeid katsetas ta sageli kõigepealt enda peal, nagu selgub tema kirjast Koidulale, kes küsis Võru tohtrilt nõu, mida teha kirjutamisest väsinud käega:
Võtke lihtsalt seebipiiritust (Spiritus saponatus), pidage klaas nii kaua sooja vees sees, kui piiritus parajalt soojaks on läinud, siis määrige temaga väsinud kätt sõrmist kuni õlani, küll saate teisel hommikul kergitust leidma; lugu on siin niisamuti kui tantsimisest või käimisest väsinud jalgadega. Mõnikord vusserdan ma säherduste koduste abinõudega tohtriameti vahele, ikka ometigi niisuguste asjadega, mis iseenda kerel nõnda kui lugemata võõrastelgi keredel ära on proovitud (Gustavson 1982: 413 < Fr. R. Kreutzwald L. Koidulale 19. V 1868. Kirjavahetus V, lk. 179).
19. sajandisse ulatusid mõnedki keskaegse ravikunsti tõekspidamised, mida ka Võru tohter järgis. Näiteks ravis Kreutzwald maksavaevusi härjasapi sissehõõrumisega, leetrite puhul soovitas tarvitada ohtralt läätseleent. Selles avaldub rahvameditsiinist tuttav, analoogiamaagial põhinev mõtteviis: sarnast tuleb arstida sarnasega (vaimuhaigusi koljupulbriga, voodimärgamist uriinipiiritusega jne) (Gustavson 1982: 413).
Ka rasedate ja vastsündinute tervishoiu alal (eriti psüühikavaldkonnas) jagas Kreutzwald rahva seas levinud seisukohti. Samuti rõhutas ta peaaegu igas oma kirjatöös ravija professionaalsete oskuste vajadust:
Ühte tuleb veel iseäralikult lugejatele meelde tuletada, et nemad ennast selle eest peavad hoidma: apteegirohtusid omast peast sisse anda, sest et kõige tulusamad rohud oskamata inimese käes suurt kahju võivad teha. (Lepik, Raud 1953: 240 < Kreutzwald 1879).
Oma kirjas Schultz-Bertramile 12. aprillist 1864 laitis Kreutzwald arstiteaduslike käsiraamatute väljaandmist populaarteaduslikus vormis, samuti nendes leiduvat infot ravimite kohta, väites, et see harimata maarahva hulgas enam kahju kui kasu toob:
Kui aga rahvale mõni arstlik käsiraamat á la Zoeckell kätte anda, siis külvaks see küll rohkesti kurja, ei tooks aga peaaegu mingisugust kasu. [- - -] minu arvates (võiks) üksnes sedalaadi teos tõsist kasu saata nagu Leipzigi Stocki populaarsed artiklid "Gartenlaubes", s.t antagu dieedipidamise juhtnööre eluviisi korraldamiseks, kuidas mõistliku kasinuse abil haigusi ära hoida ja neid kõige lihtsamal viisil arstida (Lepik, Raud 1953: 129).
Arstipraksise jooksul kirjutatud artiklites rõhutas Kreutzwald läbivalt hügieeni tähtsust talupoja tervise säästmisel (tarede valgustatus, tareseinte regulaarne lupjamine, suitsutarede küllaldane õhutamine jne):
Ainukesed tõbede eest varjajad on: koristatud elamine ja puhtus. Majaperevanemad kandku hoolt, et õued, hooned, toaesikud, toad, kambrid, toatagused, ülepea kõik maja- ja söögiriistad alati puhtad, ka hobuste tallid ja lojuste laudad korrapäraselt kasitud ja tuulutatud oleksid. [- - -] Teine suur tervise hoidja ja haigustes vägev aitaja on hea ja puhas joogivesi (Lepik, Raud 1953: 241 < K[reutzwald], Praegused haigused, Sakala, 1879, nr 10).
Rahvameditsiinist Kreutzwald täiesti mööda ei läinud, tema kommentaarides teostele Der Ehsten abergläubische Gebräuche, Weisen und Gewohnheiten ja Mythische und magische Lieder der Ehsten leidub üht-teist ka rahvameditsiini alalt (Kask, Villako 1959). L. Põvvati väitel (Põvvat 1992) olnud Kreutzwaldil ka botaanika alal suuremad teadmised kui tolleaegsel keskmisel diplomeeritud arstil.
Paralleelselt rahvusliku ärkamisaja vaadetega hakati laiemas trükisõnas halvustama ja eitama rahvameditsiini, rahvaarste ning iseravimist. Rahvameditsiin sai harimatuse sünonüümiks, rahva vähene tervishoiualane haritus andis akadeemilisele meditsiinile aluse kritiseerida rahvameditsiini tervikuna. Antisanitaarsus, taudide profülaktikast hoidumine ja lihtsalt teadmatus (rohtudega liialdamine) tõid iseravimisele kahju ning jätsid teaduse ja avalikkuse eest varju rahvameditsiini tervisttoova osa (Põvvat 1992: 48).
Kreutzwaldi koostatud populaarne tervishoiukäsiraamat
Kodutohter. Äratrükk: Lepik, Raud 1953: 240.
Võimalik, et halvustava suhtumise rahvameditsiini meetoditega ravivatesse isikutesse tingis ka konkurents vaba praktika alusel töötavate diplomeeritud arstidega (Kask, Villako 1959).
Ajavahemikul 1870-1890 lõpetas TÜ 16 eestlasest arsti, kellest pooled jäid kodumaale, ent väljatõrjutavale rahvameditsiinile ei suudetud asendust pakkuda. Sel ajal jäi maarahva kokkupuude koolimeditsiiniga minimaalseks. Mõnes kihelkonnas võis terve põlvkond üles kasvada, ilma et keegi oleks õpetatud arsti näinud (Tallinna Teataja 1912, nr 14).
Peeter Hellat (1857-1912) kogus üliõpilaspõlves rahvameditsiinilist ainest ja pidas selle põhjal Õpetatud Eesti Seltsis 1883. aastal ettekande. 1894. aastal valmis tal ülevaatlik töö Meie rahva arvamised haiguste kohta, mis avaldati EÜSi 2. albumis (Hellat 1894: 67-75). Tema Tervise õpetus ilmus aastatel 1891-1894 (teine trükk 1911-1913) ja oli profülaktiline. Hellat tõdes rahva meditsiiniteadmiste mahajäämust (Hellat 1891-1894). Muuhulgas töötas ta välja eestikeelset meditsiiniterminoloogiat (Põvvat 1989).
19. sajandi teise poole kalendrikirjanduses - Eesti-Ma Rahwa Kalender (1859), Eesti Rahwa Kalender (1883) - nõuti kihelkonnaarstide ametisse määramist. 1907. aastal kirjutas dr J. Masing:
Isegi sisevenemaa kubermangud on meie kodumaal selles asjas kaugel ees. Seal muretseb ja korraldab semstvo omavalitsus arstiabi andmist ja igas suuremas külas on väike haigemajake sisse seatud. (Koduarst 1907).
20. sajandi alguses hakkasid mõned õpetatud meedikud huvituma ka rahvameditsiinist, sest mitu põlvkonda arste pärast Faehlmanni ja Kreutzwaldi ei olnud kogunud rahvameditsiinilist ainest, pigem võidelnud selle kui kahjuliku nähtuse vastu (Kask, Villako 1959).
1903. aastal hakkas H. Koppeli toimetamisel ilmuma ajakiri Tervis, mille ülesanneteks oli rahva tutvustamine loodusravi algtõdedega, tervishoiu tähtsuse selgitamine ja hädavajalike teadmiste propageerimine, arstiteadusliku terminoloogia täiendamine ning tähtsamate veterinaariasse puutuvate teemade valgustamine.
1907. aastal välja antud meditsiinilist kirjandust kommenteerides nendib Aadu Lüüs:
Minu teada on 1907. aastal kümme raamatut, kui neid nõnda nende väiksuse ja kehvuse poolest võib nimetada ja neli nummert "Tervist" ilmunud. Kõik nad, pääle kahe numbri "Tervise", mittearstide kirjutatud (Lüüs 1908: 140).
Mõned entusiastid, näiteks proviisor R. Wallner (Wallner 1917a), tegid jõupingutusi ravimite eestikeelsete nimede korrigeerimiseks-ühtlustamiseks ja rahvapärastes nimedes orienteerumiseks. Et viimane võis noorele apteekriõpilasele olla enam kui keeruline, olgu siinkohal lustakavõitu tsitaat Lutsu memuaaridest ladina köögis ehk Kivisilla (Hirschfeldti) apteegis 20. sajandi esimestel kümnenditel:
Aga vist küll jääb ammuli mu suu, kui ühel hommikul keegi eit mult küsib... ülemere vanakuradi vanaema põieteri! [- - -]
"Saada ta üle mere, las toob sealt!" tõstab Kilberg oma raske pea. "Küllap ta ise ongi see kuradi vanaema."
Kuid ometi on apteegis olemas ka sellenimeline vahend, ja nimelt nitrum tabulatum. [- - -]
"Andke mulle kolme kopika eest nõia verd," ulatab oma pudelikese üle leti keegi loperguse peaga jõle vanamees, selline karvane näss, silmad vidukil. [- - -]
"Noh, ja miks sa siis ei anna?" haigutab Madisson.
"Nojaa, muidugi - siin see ju on: tinctura lignorum," koputab sõrmega ühele pudelile, milles on punane vedelik, tõesti otsekui nõiamoori veri, olgugi, et ma seni veel pole näinud ei nõiamoori ega tema verd (Luts 1965: 27-28).
Hoolimata üksikute meedikute püüdlusest juhtida tähelepanu rahvameditsiinis leiduva positiivse rakendamiseks koolimeditsiinis, ei leidnud need üleskutsed laiemat kõlapinda.
1922. aastal nentis dr Sumberg ajakirjas Tervis, et rahvameditsiin ja arstiteadus seisavad praegugi kui kaks vastast leeri, kel püüdmine ühine (Põvvat 1992).
19. sajandi lõpus algas Tartu Ülikooli kliinilises meditsiinis nn Botkini ja Pavlovi ajajärk. 1897. aastast pärineb Pavlovi õpetus tingitud refleksidest. Terapeut S. M. Vassiljev (1854-1903), Botkini õpilane Tartus, asus teaduskonna sisehaiguste kliiniku direktori kohale ning sai eripatoloogia ja teraapia professoriks. Ta rajas ka bakterioloogiakabineti. Nagu Botkingi, omistas Vassiljev närvisüsteemile suurt tähtsust kõigi eluprotsesside regulatsioonis, normis ja patoloogias. Ta oli ka tolleaegse anatoomilis-füsioloogilise ja profülaktilise suuna esindaja.
Alates 1860. aastatest kujunes kliinilisel meditsiinil orgaaniline seos füsioloogia ja farmakoloogiaga. Pandi alus laboratoorsele kliinilisele diagnostikale.
Kui 1803. aasta põhikiri nägi arstiteaduskonnas ette kuus professuuri - anatoomia, füsioloogia ja kohtuarstiteadus; patoloogia, semiootika, teraapia ja kliinik; dieetika ja ravimiteõpetus (materia medica); meditsiiniajalugu ja -kirjandus; kirurgia ja sünnitusabi ning loomaravi - , siis 20. sajandi algul formeerusid iseseisvaks teadusdistsipliiniks naha- ja suguhaigused ning kõrva-nina-kurguhaigused.
Aastatel 1919-1940 tugines Tartu Ülikooli arstiteaduskonna õppetöö suuresti endistele traditsioonidele. Lisandusid aga uued distsipliinid, mis varem puudusid või polnud kohustuslikud, nagu näiteks bakterioloogia, neuroloogia, kõrva-nina-kurguhaigused, füüsikalised ravimeetodid, ortopeedia, massaaš, röntgenoloogia, hamba- ja suuhaigused. Õppeprotsessi suurem reorganiseerimine viidi läbi 1926. aastal, mil võeti vastu uus õppeplaan kuueaastase õpiajaga, kusjuures viimane aasta oli praktiline töö kliinikutes.
Esimene maa-apteek avati P. E. Wilde initsiatiivil 1766. aastal Põltsamaal. Vanim teadaolev pidevalt tegutsenud maa-apteek avati aga alles 1861. aastal Räpinas. Lõuna-Eesti (Liivimaa) väikelinnades Valgas ja Võrus avati apteegid vastavalt 1722. ja 1785. aastal (Gustavson 1972). Apteekide arvult oli Eestimaa Liivimaa ees pisut paremas olukorras. 1897. aasta seisuga oli apteeke vastavalt 137 ja 35 (Põvvat 1989).
Ravimeid oli võimalik hankida veel nii külakauplustest kui ka rohu- ja värvikauplustest ning harjuskitelt.
Apteegirohtude nimistuid võis kalendritest leida alates 19. sajandi teisest poolest. 1857. aastal soovitati esmakordselt Ma-rahwa Kalendri 7. numbris minna apteeki spetsiaalset rohtu küsima (Alatalu 1992).
Enimlevinud soovitatavate raviainetena püsisid kalendrikirjanduses aga endiselt uriin, väljaheide, sõnnik, tuhk, tökat, tõrv, süsi, kriit, tint, väävel, elavhõbe, lubi, salpeeter, kivisüsi, maarjajää, tinavalge, püssirohi, kamper, äädikas (vt ka Veidemann 1985).
Sadala apteek 1930. aastal. Oskar Lutsu majamuuseumi kogudest.
1882. aastast hakati Otepää apteegis väljastatavatele ravimitele harjumuspäraste ladina- ja saksakeelsete nimede kõrvale lisama ka ravimite rahvakeelseid nimetusi. Kuid apteekide levik tegi kättesaadavaks ka valuvaigistid ja teised kangetoimelised ravimid, mida sageli kiire paranemise lootuses ettenähtust enam sisse võeti. See põhjustas tihti hoopis vastupidise reaktsiooni. Seetõttu manitseti 1883. aastal Eesti Rahwa Kalendris:
Soolapuhujad on veel heaks kiita, palju pahemad on need, kes rohto, sagedaste kanget kihvtist rohto haigedele välja jagavad nagu maal kaupmehed.