Ükskord läks üks mehikene teed pidi. Oli väga päikseline ilm. Mees kuulis, kuidas päev*1 ja tuul kõnelesid.
Tuul ütles päevale:
"Sa vaata ainult, ma võtan sel mehel kasuka seljast!"
Päev vastas sedaviisi:
"Sa ei jõua tal kasukat seljast ära kiskuda, aga mina jõuan!"
Tuul vaidles vastu:
"Ei sina jõua, mina küll jõuan!"
Päev jälle uuesti:
"Kui jõuad, siis proovi!"
Tuul hakkas proovima.
Enne oli mees kõndinud, siilud*2 vallale, aga kui tuul hakkas proovima, siis tõmbas mees kasukasiilud kinni. Tuul puhus ja puhus küll siit- ja sealtpoolt, aga mehel kasukat seljast ei saanud.
Päev hakkas tuult irvuma*3.
Nüüd ütles Tuul päevale:
"Kui sa arvad jõudma, siis proovi, et kas siis jõuad või ei."
Päike hakkas nüüd oma jõudu proovima ja tuul pealt kaema.
Päev läks mehele seljataha ja hakkas paistma. Mees hoidis ja hoidis palitusiile kinni, aga kaua sa ikka hoiad, kui väga lämmi saab. Laskis siilud vallale. Läks ja läks edasi, aga Päev paistis aina. Mehekene ei saanud muidu, kui heitis kasuka maha. Tuul aga vaatas vesiste silmadega pealt, kuidas Päev mehel kerge vaevaga kasuka seljast maha võttis.
Tollest ajast saadik pahandab Tuul aina Päeva peale, et tema ise ei suutnud mehel kasukat seljast võtta, aga Päike sai sellega hõlpsasti hakkama.
*1 päike; *2 hõlmad; *3 narrima
287. Päike ja tuul.S 23641/2 (41) Setu, Rotova v., Zilli k. - Timofei Linna < Avdotja Vislapuu (1930). - AT 298 - 17 t. Eestis tuntud ka riimilise rahvalauluna.