Haab kasvas lepaga kõrvuti. Aga ükskord läksid nad vaidlema.
Haab ütles:
"Mind austavad inimesed rohkem kui sind."
Aga lepp vaidles vastu:
"Mind hoopiski!"
Haab siis seletas:
"Minust tehakse kõige paremat paberit, karjused teevad mu lehtedest vanikuid ja vihtu, aga sinust ei saa midagi! Ja millist häält ma veel kuuldavale lasen! Kui ma ennast raputan, siis kõik ehmatavad, kes metsas on. Sind ei kuule keegi. Minu lehti söövad kõik elajad, ja talvel närivad veel koortki. Aga sinu koort ei taha keegi ja lehti ka mitte."
Lepp kiitis jälle ennast:
"Ma ikka olen sinust kallim. Minust tehakse kõige paremad kapad ja tõrred ja piimalänikud. Mind sallivad nii naised kui mehed. Ma käin iga päev linnas, aga sind ei näe kunagi. Mehed tulevad kappa ostma, küsivad, kas on lepane, et see ei paisu. Naised otsivad lepaseid tõrdu ja länikuid, et need ei anna maiku. Minust tehakse veel lusikaid ja kulpe, aga sinust ei saa midagi. Minu koorega värvitakse kõige paremaid rõivaid. Naised kiidavad, et kui on lepakoorega värvitud, see ei pelga ei päeva*1, ei vett, on vanani ilus. Aga sa, haab, ei kõlba kuhugi, ei ühekski riistapuuks ega anumaks. Sind mõnikord ei salli keegi. Kui sa värised, ütleb rahvas, et pagana haab habiseb nii, et ei lase inimestel kõneldagi. Sind ei taheta mahagi võtta, ei kõlba põletada, no pliidipuuks ka ei kõlba."
Haab jälle vastu:
"Oi kui kaunis ma sügisel olen! Kedagi nii ilusat ei ole. Kõik ütlevad: oh missugused ilusad on haavad! Aga sind, leppa, ei salli keegi. Kui sügisel karjused lähevad läbi lepavõsa, siis vannuvad su oksi, et peksavad silmad välja."
Lepp ütles siis lepitades haavale, et me oleme üsna ühesugused mõlemad, inimesed sallivad ikka mõlemaid.
275. Mida haab lepaga kõnelesid. S 93244/7 (4) Setu, Vilo v. - Anna Tammeorg < Grigori Loomik (1934). - AT 293 4).