Kord vanal ajal istunud sääsk härja sarve pääl ja iristanud*1 härga jõutuks loomaks. Siis lennanud selga ja imenud ahnelt härja verd enesesse. Ise oli uhke, et tema kui veikene loomakene suure seljas ratsutada saab ja end temast toita. Ja veel enam - ta teotanud härga ka. See teguviis vihastanud härga ja ta lausunud:
"Kui sina mind kiusamast ei jäta, ma tallan sind põrgu põhja!"
Sääsk löönud end veel uhkemaks, et üks niisugune loom on olemas, kes julgeb temale vastu hakata ja tahab tema vabadust riisuda. Selle järel lennanud sääsk jälle härja sarve pääle, istunud sinna ning laulnud härjale pilkelaulu:
"Sõku, sõku, sõnnikene,
vilets vaene vennikene!
Ei sina sõku sääse selga,
ei sina kaku sääse karvu.
Sääsk saab härja peremeheks,
härja kuulsamaks kuningaks."
See tegu vihastanud härga veel enam. Ta äianud sarvega vastu puud - ja sääsk saanud surma. Uhkuse järel tulnud langemine.
Nii on ka tänapäev veel. Kui härg vähegi saab, katsub ta sääske surmata ja äigab kohe sarvega ning pääga, kui sääsk peaks julgema tema verd imeda.
274. Sääse surm. ERA II 113, 17/8 (2) Halliste, Mõisaküla - J. P. Sõggel < Peeter Ruukel (1929). - AT 291* - 1 t.