265. Kärbes ja ämblik

Kui Taeva Isa oli ilma valmis teind, ei olnud tuld maa peal. Põrgus oli tuld küll. Vanaisa kutsus kõik loomad kokku ja ütles:

"Kes läheb toob põrgust maa peale tuld, see saab eluajaks prii lobi."

Ämblik lubas minna ja ütles:

"Mul on köis, ma lasen sellega enese alla."

Ämblik läkski alla. Läks kaks ööd ja päeva, enne kui ta põrgusse jõudis. Võttis sealt tuletuki ja hakkas tagasi tulema. Kui maa peale jõudis, oli väsind ja heitis puhkama. Pani tuletuki enese kõrva maha ja jäi magama.

Kärbes nägi, et ämblik magab, tuletukk kõrvas, võttis ruttu tuletuki ja viis vana Jumala juure. See ütles:

"Sa oled tubli. Nüüd võid priipärast igaühe söömalaua pealt süüa."

Kui ämblik üles ärkas, nägi, et tuletukk oli kadund. Ta küsis iga vastutuleja käest, kas keegi on näind, kes tule ära viis.

Vastutulejad ütlesid:

"Kärbes tuli tuletukiga."

Ämblik läks Vanaisa juure rääkima, et tema põrgust tule ära tõi, aga mitte kärbes.

Vanaisa küsis tunnistajaid, kes on näind, et ämblik tulega tuli. Keegi ei olnd näind. Seda oli küll nähtud, kui kärbes tuletukiga vastu tuli.

Ei ämblik saand selgeks teha, et tema tuletooja oli. Kärbsele jäi õigus.

Sestsaadik vihkab ämblik kärbseid, teeb igasse kohta võrkusi kärbeste püüdmiseks. Kui kärbse kätte saab, piinab neid takkaotsast sööma hakates.

265. Kärbes ja ämblik. ERA II 148, 115/6 (3) Märjamaa - Emilie Poom < Hans Viska, s. 1874 (1937). - Mtº 283 I* - 7 t. Muistendilise lõpuga muinasjutt, registreeritud Aa US 67 ja US 68. Enam levinud Lääne- ja Pärnumaal.