Kui kord vana kirp kodust ära läinud oma majapidamiseks mõndagi tarvidust muretsema, siis tulnud tema lapsed kõik kokku ja pärinud kui ühest suust seda järele, et millal nad teda tagasi võiksid oodata.
Vana kirp vastanud lühidalt:
"Armsad lapsed! Seda ma ei või teada, millal ma tagasi jõuan, aga üht ma aiman siiski: kui mind õerutakse, siis ma tulen õhtuks tagasi kodu, aga kui mind litsutakse, siis ma küll ei tulegi vist."
260. Vana kirbu aimamised.ERA II 15, 40 (12) Saarde, Räägu m. - J. P. Sõggel < Els Taklaja (1929). - Mtº 282 D - 6 t.