Täi oli juba seitse aastat papi habeme sees rahulist elu elanud, ilma et tal midagi häda oleks karta olnud. Seal juhtus kirp vana kergejalg oma kargamise teel täi korterisse. Kirbu küsimise peale:
"Kuidas siin paksus parukas elukord ka sigineb?" vastas täi:
"Väga hästi! Aga ikka pitkalt ja tassa pissi. Nõnda olen ma juba mitu aastad siin õnnelikku elu maitsnud."
Seda kuuldes - juba mitu aastad - ja õnnelikku elu! - mõtles kirp:
"Mina põle veel rahu kusagil saanud, ikka tagaajajad kannul."
Ta pakkus ennast täile seltsivennaks.
Oma poolvenna kärsitust tundes ütles täi nukra meelega:
"See on so oma süü! Tahad sa minule seltsimeheks heita, ega mina ka väga vastu seisa. Aga võta ka minu eluviis omale eluviisiks. Küllap siis elu otsani seia võime jääda. Seda pea hästi meeles!"
Nõnda sai sõprus sobitud*1 ja eluviisid kinnitud.
Aga juba esimesel pühapäeval, kui papp kirikuteenistust pidas, ei võinud kirp oma lusti enam pidada*2. Ei kuulanud ka teise keelust - hakkas kargama.
See oli aga mõlemile õnnetuseks. Esimene töö, kui papp koju läks, otsis ta habeme läbi ja tappis mõlemad.
*1 sobitatud; *2 pidurdada
259. Täi ja kirp ehk paha sõber rikub rahu. EKS 4º2, 682 (5) Vändra - Jüri Peterson (1868/69>1876). - AT 282 C* - Kirp reedab täi 6 t. Analoogilist muinasjuttu tuntakse ka Leedus.