239. Rebane ja vähk

Kord sai rebane jõest vähi kätte ja kutsus teda enesega võidu jooksma, kui see mitte tema teravaid hambaid tunda ei taha saada. Vähil oli elu armas ja nii võttis ta rebase kavala kutse vastu. Jooks määrati ühe eemalt paistva kõrge mäe otsa. Rebane seadis ennast jooksu tarvis valmis - rind mäe poole ja saba jõe poole - ja hüüdis siis:

"Ole valmis, vähk! Üks silmapilk - ja ma lähen!"

Vähil oli nüüd hea nõu kallis. Ta pidi kavalust pruukima! Krapsas sõrgadega rebase pikast sabast kinni ja... Vurr! Vuhh! Rebane jooksis tuhat tulist ühte joont kuni mäe harjani ja keeras siis ringi, et näha, kas vähk ikka veel jõe ääres.

"Isand Reinuvader, teie olete võidujooksu kautanud!" ütles vähk, keda rebane oma saba otsas teadmata mäele oli toonud. "Mina jõudsin juba ammugi mäele ja ootasin. Kus sa ometigi nii kaua viibisid, vana sõber?"

Vähk naeris kavalaste.

Rebane muigutas pahaselt mokke, sest kui tema oleks enne mäele saanud, siis oleks võit tema olnud ja ta oleks võinud vähi nahka panna. Nüüd ei tahtnud ta ka oma lubadust vaese vähi vastu petlikult murda. Aga niisugusest heast suutäiest ilma jäämine pani reinuvaderi suu üsna vett jooksma. Seepärast ütles ta vähile:

"Tühja kah! Jookseme jõe äärde tagasi ja kumb meist enne sinna saab, see on siis võidumees ja jooks on lõpetud."

Vähk lootis endise kavaluse peale ja võttis rebase kutse vastu. Salaja võttiski parajal aal jälle rebase sabast kinni ja rebane läks, nii palju kui jalad võtsivad, kuni viimaks jõe äeres peatas. Ta arvas, et vähk ikka temaga võidu jookseb. Siis keeras kärmesti ringi, et näha, kus kohas vähk on. Vähk laskis nobedasti oma sõrad valla. Aga rebase pikk saba, kus otsas vähk rippus, oli keerates jõe vee kohta ulatunud. Vähk sulpsatas jõkke ja puges õnnelikult oma urkasse tagasi.

Rebane aga oli oma võidujooksu ja kiidetud kavaluse seekord kautanud.

239. Rebane ja vähk. H II 14, 376/9 (4) Ambla - Joosep Freimann (1889). - AT 275 - Rebase ja vähi võidujooks 15 t.