237. Kiisk ja purikas

Purikal tuli kord hull mõte Halliste, Riisa ja Navesti jõest Peipsi poole ära minna. Kiisk tuli talle tee peal vastu ja küsis:

"Kus sa lähed, vennikene?"

Purikas (havi) avaldas oma kavatsuse, et ta tahta*1 ära minna. Kiisk laitis selle ettevõtmise ära, üteldes:

"Ka minul oli kord niisugune mõte, aga vaata, kui pisukeseks ma, õnnetu, olen kulunud. Enne oli minu otsaesine seitse vaksa*2 lai, aga jõe kivine põhi on selle väga kitsaks kulutanud."

Havi võttis oma kaasvenna nõu kuulda ja pööris tagasi oma kasumise*3 paika.

Sest ajast on nimetud*4 jõed, iseäranis Halliste, väga kalarikkad. Purikat, angerjat ja vähki on seal palju.

Siia juure lisan ma, et vaevalt võib Eestimaal teisi jõgesid leida, mida nendega kalarikkuse poolest võrrelda võib. Enne oli siin rohkeste ka lõhet ja siiga leitud, aga kuulus Sindi vabriku pais (tamm) lahutab jõe merest ja pärast selle ehitamist lõpsid eesnimetatud kalad meie jõest otsa.

Tuttav Jakobson*5 tahtis seda hukutavat viga parandada. Rahva seas räägiti kõvaste, et paisule saada kalatrepp*6 tehtud. Jakobson suri ja sellega jäi ka kalatrepp tegemata. Paari aasta eest viidi siit angerjade sugu Saksamaale.

*1 tahtvat; *2 pikkuse mõõt - väljasirutatud pöidla ja keskmise/esimese sõrme vahe; *3 kasvamise; *4 nimetatud, *5 Carl Robert Jakobson (1841-1882); *6 kaladele jões olevate tõkete ületamiseks rajatud trepitaoline astmestik

237. Kiisk ja purikas.H II 21, 804 (2) Tori - Chr. Tults (1889). - Mtº 256 - 15 t. Seni ainult Eestist ja siingi enamasti Võrtsjärve ümbrusest kirja pandud muinasjutt. Mitmed teisendid lõpevad muistendiliselt - selgitavad kohalike jõgede kalarikkust või kiisa kitsast silmavahet.