Üks räästas, kes toas oli üles kasvanud, lendas välja ja sai kiivitiga kokku. Kiivit küsis varssi:
"Mida inimesed räägivad ometi lindude laulmisest?"
Räästas kostis:
"Ööbik saab kõiges kohas kiidetud, lõoke saab ka suure au sees peetud, ja mõnikord kiidetakse ka mind."
"Eks siis minust ühtegi ei räägita?" küsis kiivit.
"Ei! Sind ei nimetadagi mitte."
"Väga hea!" ütles kiivit. "Siis tahan ma ise ennast nimetada," ja hakkas varssi kisendama: "Kiivit! Kiivit!"
Ja sest saadik ei laula ta enam muud kui oma nime.
232. Kiivit. H I 5, 451/2 (4) Viljandi - Anton Suurkask (1894). - AT 247 A* - 10 t. Eestis tuntakse veel teist kiiviti häälitsusega juttu. Muistend räägib, et sõja ajal aidanud kiivit tagaajajatel pakku läinud inimesi otsida Siin üks! ja Siin üks!