Üks kaarnas oli teiste lindude vastu väga uhke. Ta soovis ennast valgeks pesta, tahtis metsalindude kuningaks saada. Vihtles ennast iga päev, aga must ta oli ja mustaks ta jäi.
Nüüd kogus ta endale kõiksuguseid võõraste lindude sulgi. Siis kiskus omad seljast ära ning ehtis ennast väga ilusaks. Pärast seda hakkas hoopis kohevil olema ja teisi linda naerma, et nemad mitte nii kenad pole kui tema.
Teised linnud tulid seda nähes kokku ja pidasid nõu, et iga lind oma suled temalt ära võtab. Tulid kõik ühe hoobiga kokku ja igaüks võttiski oma suled ära.
Oh! Mis nüüd vaene kaarnas pidi tegema! Oma rumaluse ja ülbuse läbi sai ta teistele lindudele naeruks ja pidi suure häbiga edasi elama.
224. Kaaren võõrastes sulgedes.ÕES EK 101, 223/4 ja 405/6 Pärnu - Otto Juhan Peterson ja Peter Janson (1835); E 21642/3 Kroonlinn < Pilistvere - Jaan Keller (1895). - AT 244 - 7 t. Käsikirjalised tekstid arvatavasti trükistest mõjustatud. (Willmann 1782.)