Vanal ajal läinud üks peremees endale karjust otsima. Talle tulnud tee peal susi vastu ja küsinud:
"Kohe*1 sa lääd, hää peremehekene?"
"Aa – lää hindäle*2 karüst otsma, kas saa või ei!"
"Võta minno karüsõst*3," ütles susi, "ma taha hää karüs olla!"
"Aga kas sa ka laulda mõistad?"
Ja susi laulis. Laulis nii, et mehel kõrvad hakkasid huugama.
"Oh ei, kulla soekanõ*4, sinust ei saa mulle karüst, sa ajad kõik mu elajä' pakko*5.
Mees läks edasi ja vastu tuli jänes. Jänes jällegi küsima:
"Kohe lääd, hää peremehekene?"
"Lää hindäle karüst otsma. Ei tiiä, kas saa või ei saa."
"Võta minno karüsõst," ütles jänes, "ma taha hää ja sõnakuulõlik karüs olla!"
"Aga kas sa ka laulda mõistad?" küsis peremees.
"Jah mõista!"
"Noh laula, ma kullõ*6!"
Ja jänes kuuksus siis igavese peenikese ja kriiksuva häälega.
Peremees jällegi jänesele ütlema:
"Oo, kulla jänesekene, ega sust mulle joht*7 karjust ei saa, sa ajad kõik karja pakko!"
Peremees läks edasi. Talle tuli karu vastu ja karu jällegi peremehelt küsima:
"Kohe lääd, hää peremehekene?"
"Lään hindäle karüst otsma, ei tiiä, kas saa või ei saa."
"Võta minno karüsõst," palus karu, "ma taha hää ja sõnakuulõlik karüs olla."
"Aga kas sa ka laulda mõistad?" küsis peremees.
"Mõista küll!"
"No laula siis, ma kuulan!" Ja siis karu laulis. Ta laulis nii, et peremees pidi käed kõrva juurde panema, et karu kõrvu pääst ära ei laulaks.
"Oo, kullä karokanõ, ega sinost küll mullõ karüst ei saa, sa hirmutat kõik mu eläjä vällä*8!"
Peremees läks edasi. Tuli rebane vastu. Ja rebane jällegi küsima peremehelt:
"Noh, kohe poolõ läät, hää peremehekene?"
"Tahtsõ minnä hindäle karüst otsma, ei tiiä, kas saa või ei saa!"
"Võta minno karüsõst, ma taha hää ja sõnakuulõlik karüs olla."
"Aga kas sa ka karüsõ muudo laulda mõistad?" küsis peremees.
"Mõista küll!"
"No laula siss, ma kullõ!"
Ja rebane laulis:
"Süü, kari, kiigõ,*9
juu, kari, kiigõ,
saarõ tii, kiigõ,
laiad lehed, kiigõ!"
Peremehele hakkas laul meeldima ja võttis rebase karja. Rebane käis nüüd karjas, aga pani perenaise liigutusi täpselt tähele. Nii käis ja nägi ta väga hästi, kuhu perenaine võikirnu viis: tareotsale üles!
Tuli puulpühä*10 õhtukene. Pere läks sauna ja kutsutakse rebasest karjust ka:
"No karüsõkanõ, lääme siis sanna üteh*11," ütles peremees rebasele.
"Oo, peremehekene, täämbä olõi mul aigo*12 sanna minnä, mul vaja noorõbalõ velele riskätsele*13 minnä!" Läks ka.
Tuli rebane ristkätselt tagasi. Perenaine küsima:
"No karüsõkõnõ, mis sai siss su noorõbalõ velele nimest*14?"
"Alostus," ütles rebane.
"Kinä nimi. Ei olõ innemb kunage kuulnu niisäänest nimme."
Rebane käis jällegi nädala karjas ja kui laupäeva õhtukene tuli, läks pere jällegi sauna ja perenaine kutsus ka rebasest karjust sauna:
"Noo karüsõkõnõ, lääme üteh sanna!"
"Oo, pernaasekõnõ, olei mul täämbä õdago aigo sanna minnä, mul vaja keskmätsele*15 velele ristkätsile minnä!"
Rebane läkski. Kui ta tagasi tuli, küsis perenaine:
"No mis nimest sai, karüsõkõnõ, su keskmätsele velele?"
"Pooling," ütles rebane.
"Kinä nimi, ei olõ innemb kuulnu säänest," ütles perenaine.
Nüüd käis jällegi rebane nädala aega karjas ja kui tuli laupäeva õhtukene, läks pere jällegi sauna ja perenaine ka rebasest karjust sauna kutsuma:
"Noh karüsõkõnõ, lääme üteh sanna!"
"Oo, perenaasekõnõ, minge sanna õnnõ*16, küll ma järgi tulõ. Lään ristin viimätse, kõigõ vanõmba*17 vele kah är!"
Rebane läks. Ja pea tuli ta sauna ka. Saunas läks ta lavale üles ja perenaine hakkas vihtlema. Nüüd jällegi küsis perenaine rebase käest:
"Noh, karüsõkõnõ, mis sai siis su vanõmbale velele nimest?"
"Lõping."
Aga perenaine ei saanud tollest veel midagi aru ja ütles ainult:
"Kinä nimi. Ei olõ innemb kunage kuulnu säänest nimme," ja vihtles rebast edasi.
Varsti hakkas rebane laulma:
"Aitüma, pernaasekanõ!
Sei õks ma su pikä piimälänigo,
sei kõrgõ kohopiimä kirnu!
Nüüd lää ma siss tii puult är karüsõst kah!*18"
Aga nüüd sai perenaine aru, et rebase nähkro*19 ei käinud velil ristkätsel, vaid käis tareotsal tema võikirnul.
Et kui ta esimest korda käis noorema velle pool – siis oli nimi Alostus –, siis rebane alustas kirnu. Kui ta teist korda käis, siis oli nimi Pooling, siis rebane poolitas kirnu, ja kui ta kolmandat korda käis, siis sai nimi Lõping. Siis lõpetas, lakkus kirnu puhtaks. Nüüd sai perenaine rebase kavalusest aru ja hakkas vihakontsuga rebasele andma! Südametäiega lõi perenaine korra rebasele õige kõvasti taguotsa pihta ja viht jäigi rebasele tahaotsa!
Tollest päevast saadik ongi rebase händ nii suur ja säänest moodi kui viht.
*1 kuhu; *2 lähen endale; *3 karjuseks; *4 soekene; *5 elajad pakku; *6 kuulen; *7 ikka; *8 ära; *9 söö, kari, kiige, joo, kari, kiige – niisuguse korduva sõna e. refrääni kasutamine iga värsi lõpus oli tuttav kogu Lõuna-Eestis;
*10 laupäeva; *11 ühes sauna; *12 täna ei ole aega; *13 nooremale vellele ristsetele; *14 nimeks; *15 keskmisele; *16 ikka; *17 vanemale; *18 ma sõin su pika piimaläniku, sõin kõrge kohupiimakirnu, nüüd lähen teie juurest karjuse ametist ära; *19 näru
20. Jutt rebasest. S 33301/9 (8) Setu, Võõpsu k. – Nikolai Sõrmus < Maria Kütte, s. 1862 (1931). – AT 37* + 15 – Rebane hanekarjas 61 t. + Petlik varrulkäimine 101 t. Kohalik redaktsioon laiemalt tuntud jutust (vt. eelmine). Eriti populaarne Setus ja just selles kontaminatsioonis. Rebase laul esitatakse meloodiaga. AT 37* liitub meelsasti ka tüüpidega AT 170, 158 või 136 A*. Harva võib rebase asemel olla poiss; sel juhul liitumine imemuinasjutuga AT 333.