Olnud ühes kõrtsus üks venelane kõrtsmikuks. Keegi hanede ja partide karjane käinud oma karjaga iga päev sealt mööda. Kõrtsi ees olnud kaev, kaevu juures suur küna, kust loomasi joodetud.
Vana isahani läinud iga päev küna otsa peale ja karjunud seal valjuste:
"Davai piiva!"*1 Kõrtsmik, kes vene keelt mõistis, juhtund seda kuulma, tõi ämbritäie õlut, valas künasse, jäi raha ootama.
Vana isane part ütles:
"Plati dengi."*2 Noh et teine kord saab raha makstud.
Kõrtsmik jäi rahule.
Karjane jõi enne, haned ja pardid pärast, nõnda iga päev.
Tuli sügise, sulgloomad tapeti ära. Kõrtsmik raha saama karjase käest: oli ju kolmesaja rubla eest õlut joodud. Karjane vastu:
"Ega mina õlut tellinud, hani tellis!"
Kõrtsmik kaebas kohtusse, ei paremat õigust ühtigi.
*1 anna õlut (vrd. vene k. lfdfq gbdj); *2 maksa raha (vrd. vene k. gkfnb ltymub)
190. Linnud joovad õlut võlgu. H IV 7, 115 (8) Jüri - Jaan Saalverk < Jaan Peitong, 55 a. < isalt. - AT 211 B* - 12 t. Loodushäälendile rajanevaid muinasjutte jutustatakse ka teiste tegelastega. Variantides, kus kalkun võlgu küsib, lüüakse tal pea lõhki - muistendiline lõpp. Vrd. AT 236*.