Vanasti käinud mesikäpp ühel mehel võõrsil ja teinud palju kahju. Mees mõtelnud, mis talle selle eest teha. Leidnud viimaks nõu: toonud pool toopi mett ja toobi viina, valanud pange ja viinud pange sinna, kus mesikäpp kaera käis söömas. Kui sellega valmis oli, läks uudishimu pärast puu otsa, et näha saada, mis mesikäpp ka teeb, kui ta maiusroa eest leiab.
Mis mees näeb? Metsakuningas tuleb patseerides metsa poolt ja läheb just sinna, kus maiusroog ootab. Magus mee lõhn kõdistab nina. Sellegipärast ei julge ta pange tühjendada, vaid pistab käpa sisse ja lakub käppa. Võtab siis pange kahe käpa vahele ja joob tühjaks. Siis hakkab tantsima. Tantsib nii kaua, kui jalad enam ei kanna. Viskab end siruli ja hakkab norskama.
Mees näeb kõike puu otsast. Arvab nüüd, et on paras aeg, ja ronib alla. Läheb karu juure, võtab taskust kella ja seob selle paelaga karule kaela. Kohe ronib tagasi puu otsa, et näha saada, mis edasi sünnib. Seda talitust ja toimetust oma kallal ei tunne va mesikäpp mitte sugugi, sest tema magab alles rahulikult tantsuväsimust.
Umbes poole tunni pärast ärkab ta üles. Nüüd tunneb, et tal midagi kaelas on. Katsub esimese käpaga, aga – kinni mis kinni; katsub tagumisega – ei paremat ühtigi. Tõuseb siis püsti, raputab pead ja – mis ta kuuleb? Kell tiliseb talle vastu! Vaat nüüd saab karu alles vihaseks, tõuseb üles ja pistab minema, nii et maa müdiseb.
Hiljem on nähtud seda mesikäppa oma kellaga ümber kolavat ja kaks teist olnud tal ka kaasas.
Pärastpoole rääkinud mees lugu teistele ja viimati jõudnud jutt ka Tallinna kohtuherra kõrvu. Kohtuherra lasknud mehe oma juure tulla ja küsinud:
"Mispärast ja kuidas sa kella karule kaela said?"
Mees vastanud:
"Tema käis minu kaeras, sõi ja tallas. Ma mõtlesin, et mis ma sulle teen, mängin õige ühe vingerpussi. Tõin pool toopi mett ja toobi viina, kallasin segi ja viisin need kaera. Tema jõi need ära ja jäi magama. Siis panin mina talle kella kaela."
Kohtuherra kiitis mehe vahvat tegu ja andis talle selle tasuks kolmkümmend rubla raha.
165. Kellaga karu. E 55249/50 Rapla, Käru – Alfred Naaris (1925). – [Mtº 179 D] – 13 t.