Muinasjutt rumalast vanapaganast

HANS JA VANAPAGAN

Vanapagan läinud kord kõrtsi omale poissi tellima. Näinud ka teiste seas ühe, kes temale õige meeltmööda olnud, iseäranis sellepärast, et ta teistest kõrtsisolejatest kõige rohkem loranud ja purjutanud. Asunud selle juure ja hakanud kaupa tegema, saanud ka kaubaga varsi toime ja teinud kondrahtis maha, et kumb kumbagit pahanda ei tohi, ei peremees poissi ega poiss peremeest. Ja kui kumbki teist enne pahandab, selle nina võib teine peast ära raiuda. Ja Hansu aasta käinud teisest käokukkumisest teiseni. Vanapagan teinud head liigud ja viinud uue poisi kohe oma kodu. Uue poisi nimi olnud Hans. Hans saanud tellimise juures küll aru, et see vanapagan on, kes teda omale poisiks tellib, aga mõtelnud: mis ta-s mehele teeb, ja läinud.
Kohe esimesel päeval läinud nad metsa kuuski istutamise jaoks juurtega kodu tooma. Kui nad metsa saanud, hakanud vanapagan kohe palgijämedusi kuuska maast üles kiskuma. Hans mõtelnud: mis mina nüüd teen? Kohe tulnud tal aga hea nõu meele ja ta pannud kisendades kahe käega kõhu otsa kinni ja visanud ennast pikali maha. Vanapagan küsinud kohe osavõtlikult: "No, Hans-poega, mis sul nüüd on?"
Hans kostnud: "Mul lõid praegu kanged pistjad kõhtu, ei või enam sugugi liigutada."
Vanapagan ütelnud: "Kui lugu nii on, siis võid seni sirutada, kuni ma kuused üles kakun." Ja nüüd vaadanud Hans naerdes maast, kudas vanapagan kuuski üles tirinud, nõnda et hambad olnud risti suus. Kui voor viimaks valmis saanud, sidunud vanapagan nad jämeda ahelaga kokku ja käskinud Hansu tulla ja vedama hakata.
Hans kostnud: "Ei, peremees, sina pead ikka ees käima ja mina lükkan tagant järgi."
Vanapagan kostnud kohe: "Jah, Hans, see on õigus, nüüd pidin ma ära unustama, et ma peremees olen." Võtnud siis isi keti otsa õla peale ja käskinud Hanssu tagant lükata. Hans läinud aga taga koorma ja karanud kaksiti kuuskede peale, pidanud kahe peoga okstest kinni ja naernud seal vanapaganat, kes nii kuusekoormat tirinud, et habe auranud. Saanud nad tüki maad ära läinud, ütelnud vanapagan: "Hans-poega, tõuka aga tugevasti, küll on raske tõmmata."
Hans ei ole aga vanapagana rääkimist sugugi tähelegi pannud, vaid hakanud isiendasse lugema: "Üks, kaks, kolm." Saanud ta juba mõne kümne ära lugeda, küsinud vanapagan: "Mis sa loed seal, poega?" Hans kostnud viivitades: "Ei ole suuremat midagi: üks hea parv hunta tuleb meile metsast järele!"
Vaevalt saanud Hans sõna suust lõpetada, kui vanapagan nii kiiresti punuma pannud, et maa põrunud, ega ei ole olnud enam aja natukestki üle õla tagasi vaadata. Kuusekoorm löönud aga kakskümmend viis taga ja Hansul läinud suure vaevaga korda ennast kuuse peal kinni pidada. Sedaviisi tormanud ta kuni kodu. Suure hooga ei ole ta enam aega saanud ette vaadata, selleperast põrganud ta vastu kambri nurka ja löönud pea lõhki. Hans toonud aga külma vett, valanud talle päha ja varsi olnud ta jälle pukkjalul¹. Vanapagan küsinud Hansu käest: "Kudas sa ka oma haige kõhuga siia said?" Hans kostnud: "Või ta vaene ei olnud, andis ikki hea vati küll, aga mis sinna parata, peab ära kannatama." Teisel päeval mõõtnud vanapagan kolm tsetverti² otre välja ja käskinud Hanssu neid õllekööki viia ja kolme päevaga õlleks teha ja lubanud isi kolmandal päeval proovima tulla. Hans kostnud aga: "Ma nikastasin eilase kiire jooksu peal jala ära, ei või sugugi kõndi, veel vähem otre kanda." Vanapagan uskunud ka tema juttu, võtnud siis isi odrad selga ja viinud õllekööki. Hans kõmpinud longates järel. Kui vanapagan õlleköögist ära tulnud, mõtelnud Hans: "Kuidas ma need kolm vakka otre ommeti kolme päevaga õlleks jõuan valmistada?" Ei muud midagi, rakendanud hobuse vankri ette, pannud odrad peale, viinud linna, müünud ära ja ostnud õlle asemele mitu vaati tõrva ja toonud õllekööki. Kolmandal päeval tulnud ka vanapagan õllekööki õlut maitsma, võtnud ühel tõrvavaadil punni pealt ära, tõstnud suu ääre ja joonud ühe sõõmuga tühjaks; järgi jättes ütelnud veel suud maigutades: "Ah, küll oli hea õlu, hambad võttis peris naksma; niisugust head õlut ei ole ma enne kunagi saanud." Heinaaeg jõudnud kätte, vanapagan ja Hans läinud ka heinale. Vanapagan võtnud peitle ja Hans vikati heinariistaks; vanapagan nühkinud peitlega, Hans niitnud vikatiga. Söömise juures näpanud aga vanapagan Hansu eest paremad ja rasvasemad tükid ära ja jätnud Hansule koorakid³ ja paljaid konta närida. Hans leidnud aga selle vastu varsi nõu. Kui nad niitma läinud, võtnud Hans vikati löe otsast ära ja niitnud palja löega. Vanapagan küsinud: "Hans, mis sa nüüd teed, sa ei niida ju mitte ühte heina maha?" Hans ütelnud: "Kas siis peremees selle üle pahane on?"
"Ei ole," kostnud vanapoiss, "ma isi muidu küsisin." Aga kui nad sööma läinud, ei ole vanapagan enam Hansu eest paremaid palukesi ära õginud.
Viimaks läinud vanapaganal niitmisest himu ära, ühel päeval ütelnud ta Hansule: "Hans-poeg, nüüd heidame isi peris magama ja laseme tööriistad isi töötada."
Hans olnud ka sellega valmis ja nad seadnud igaüks oma tööriista oma jaotüki juure ja heitnud isi magama.
Kui Hans kuulnud, et vanapagan juba norisenud, tõusnud ta üles, võtnud vikati ja niitnud oma jaotüki maha, pistnud vikati jälle oma vana koha peale püsti ja heitnud isi magama. Kui vanapagan üles ärganud ja leidnud, et Hansu tööriist oma töö olnud ära teinud ja tema peitel veel lilligi ei ole liigutanud, saanud ta süda täis, võtnud peitle, murdnud puruks, läinud kolme tee aru peale ja vilistanud tugevasti. Siis kogunud veikseid sinise- ja punasevatilisi poisikesi ilmarvamata palju kokku, kõikidel olnud vikatid ja rihad seljas ja nad hakanud kõik vanapagana käsu peale otsegu sipelgad heinu niitma ja riisuma. Vanapagan ütelnud Hansule: "Hans-poeg, hakkame nüüd isi peris jõudu katsma, kumb meist õige kõvem on." Hans kostnud: "Sa ei maadle veel minu vanema vennagi vastu, kus sa siis veel minuga võid maadlema tulla."
Vanapagan ütelnud: "Kutsu aga oma vanem vend siia, küll sa näed, kudas ma ta maha viskan kui tirika⁴." Hans läinud ka metsa ja petnud karu välja, vanapagan läinud karule vastu ja ütelnud: "Ära mõmise midagi, võtame ilusti ümbert niuete kinni ja katsume, kumb võidab." Aga kus karul enam aega ilusti võtta, rabanud vanapagana küüntega ümbert kintsude kinni ja kriimustanud teda hirmsasti. Hans vaadanud aga võsast ja naernud, kui vanapagan karu käes kisendanud. Suure vaevaga ja poole hingega pääsnud ta veel karu käest. Kui Hans tema juure tulnud, ütelnud ta Hansule: "See ei olnud kellegi mees, tükkis peris tülli, tahtis mind oma küüntega puruks kiskuda. Hakkame parem võidu jooksma." Hans ütelnud: "Peremees, sa ei jookse veel minu nooremagi venna vastu, kudas sa siis veel minuga tahad võidu jooksma hakata."
Vanapagan ütelnud: "Too aga oma noorem vend siia, küll sa näed, et ma tast mööda jooksen." Hans oli aga enne võsast jänese pesa leidnud, läinud nüüd metsa ja hirmutanud jänese välja. Kui jänes vanapagana kohta jõudnud, ütelnud Hans: "Peremees, jookse nüüd, see on mu noorem vend." Vanapagan püksitanud aga parajasti, kui jänes tema kohta jõudnud, ja suure kahmuga⁵ ei ole tal enam aega olnud püksinööpa kinni panna. Tüki aega keerutanud ta juba jänesega ratasringi ja tahtnud viimaks jänest juba ära väsitada, aga ta püksid vajunud lõõtsa kombel jalge otsa ja ta kukkunud ninali maha. Jänes läinud seni tolmates metsa, kuni vanapagan jälle upakile ajanud. Kui Hans tema juure tulnud, ütlenud ta Hansule: "Ma oleksin ta küll ära väsitanud, aga mu püksid läksid jalast maha!" Nüüd läinud nad võidu kiva viskama. Hans püüdnud aga enne kodust varblase kinni ja pistnud käissesse. Vanapagan visanud oma kivi enne, see läinud nii kõrgesse, et enam ei ole näinud, ja pool päeva pidanud nad enne all ootama, kuni ta tagasi maha tulnud. Nüüd võtnud ka Hans omakorda kivi peosse ja keerutanud ümber pea ringi; keerutades lasknud ta aga varblase käissest välja lennata ja jätnud kivi peosse. Vanapagan ei ole aga petussest kedagi aru saanud ja nad ootanud kolm päeva seal kohal all kivi tagasitulekut. Kui kivi ka kolmandal päeval ei ole tagasi kukkunud, arvanud vanapagan, et ta kuskile pilve peale on peatama jäänud. Nüüd toonud vanapagan kambrist suure nuia välja ja ütelnud: "See nui on mul isaisast peritud ja peab ka mu lastelastele peranduseks jääma; viskame nüüd sellega, et peris näha saame, kumb meist peris kõrgemale viskab." Vanapagan visanud jälle enne nuia, nõnda et ta ligi pilvesi vuhisenud. Nüüd tulnud kord Hansu kätte visata. Ta võtnud nuia otsapidi peosse ja katsunud tõsta, aga ei ole liigutadagi jõudnud, vanapagan sundinud aga ruttu viskama. Hans ütelnud: "Ei, peremees, ma ootan seni, kui see eemal olev pilv meie kohta jõuab, siis viskan ma ta sinna üles selle serva peale." Nõnda kui Hans oma jutu saanud lõpetada, karanud vana pagan kahe käega nuia otsa kinni ja ütelnud: "Ei, Hans-poeg, ära viska ühti, ma ei taha oma heast nuiast ilma jääda, see peab mu lastelastele peranduseks jääma."
Rükkilõikuse aeg jõudnud kätte. Vanapagan küsinud Hansult: "Noh, poega, kas sa esite oma poole ära lõikad või perast?" Hans kostnud: "Ma lõikan esite."
Vanapagan olnud ka sellega rahul ja Hans läinud rükkit lõikama, lõiganud poolest kõrt pealtpoolt rükki ära ja jätnud alumise poole kõrsi vanapaganale kakkuda. Talve söönud Hans puhast leiba ja vanapagan pidand kõlkaleivaga ja kõrrepudruga rahul olema! Naarikakkumise ajal ütelnud vanapagan Hansule: "Ega ma sind enam ennast nii petta ei lase kui rükkilõikuse ajal. Nüüd võtan vahel mina pealmised pooled omale", ja lõikunud kõik naarilehed pealt omale. Hans kaknud aga naarid üles ja söönud naarid, aga vanapagan pidanud lehtedega rahul olema. Jällegi olnud võit Hansu! Vanapagan teinud ka sepatööd, tagunud rauda katki ja jakanud jälle kinni, aga Hansule ei ole ta näidanud, kuidas rauda jakatakse. Hans katsunud igatmoodi küll, aga ei ole saanud rauda kinni keeta. Vanapagan naernud aga Hanssu ja olnud sellest tükist temast targem. Hans katsunud aga kavalusega seda tema käest välja petta. Kord olnud vanakoll kodust ära ja kui ta kodu tulnud, läinud Hans talle vastu ja ütelnud: "Aga, peremees, nüüd on mul rauajakkamine selge." Vanapagan kostnud ruttu: "Hans-pojuke, siis visassid sa liiva vahele!" Hans läinud ka nüüd sepikotta, lõõtsunud raua punaseks, visanud liiva peale ja tagunud kokku. Olnudki jakkamisekunst käes.
Vanapagan läinud vanamooriga pulma ja käskinud Hanssu lapsi puhtaks harida ja ka järele tuua, lisanud veel üteldes juure: "Pillu sa siis silmi ka minu poole, kui sa sinna tuled."
Kui vanapagan ära läinud, võtnud Hans suure noa, läinud laste juure, tapnud lapsed ära, harinud soolikad puhtaks, pistnud neil silmad peast välja, ajanud nööri otsa ja pannud nööriga kaela. Rakendanud siis hobuse vankri ette, ladunud lapsed peale ja sõitnud pulmatalusse. Vanapagan tulnud talle suure rõõmuga vastu, aga Hans virutanud talle kohe silmaga vastu rindu. Kui vanapagan näinud, et lapsed kõik ära olnud tapetud, ütelnud ta kahjatsedes: "Aga, Hans, mis sa nüüd oled teinud?"
Hans kostnud: "Ei midagi muud kui seda, mis peremees käskis. Isi sa ju käskisid neid puhtaks harida ja silmi oma poole pilduda (annud aga jälle silmaga vanapaganale vastu rindu). Ega ma neid ju muidu harida ega silmi peast kätte ei saanud, kui ma neid ära ei tapnud." Vanapaganal tulnud ka oma sõnad meelde ja pahandada ta muidugi ei võinud, siis oleks ta oma nina ka veel kaotanud. Vanapagan tahtnud nüüd Hansust lahti saada ja saatnud selleperast vanamoori Hansu kambri akna all kasvava puu otsa kukkuma. Hans mõtelnud: "Mis kägu see ommeti nüüd kukub, alles eila lasksid lapsed vastlapäeva liugu ja juba täna kägu väljas."
Võtnud püssi ja lasknud vanamoori maha kui põnsati.
Vanapaganal olnud nüüd Hansu peale nii süda täis, et ta teda peris ära tappa tahtnud. Selleperast küsinud ta õhtu Hansult, kuhu ta öösiks magama heidab.
Hans kostnud: "Kus ma mujale heidan kui ahju peale."
Heitnud aga isi jälle parsile.
Öösel võtnud vanapagan suure nuia ja virutanud sellega hea põraku ahju peale. Ahju peal aga olnud vanamoori piimapütid ja ta löönud need kõik kolinal ümber.
Kui Hans kolinat kuulnud, ütelnud ta parsilt: "Peremees, mis sa nüüd teed, nüüd tahtsid mind ära tappa?"
Vanapagan kostnud: "Ei, Hans, ma hirmutasin prussakid."
Teisel õhtul küsinud ta jälle: "Hans-poeg, kus sa täna öösil magama heidad?"
Hans kostnud: "Savikule!⁶"
Tükkinud aga jälle ahju. Öösel virutanud vanapagan jälle hea põraku nuiaga savikule.
Hans küsinud aga ahjust: "Peremees, mis sa nüüd teed, nüüd tahtsid mind ära tappa?"
Vanapagan kostnud aga: "Ei, Hans, ma kõputasin⁷ kassi!" Kolmandal õhtul küsinud ta jälle Hansult nagu ennegi, Hans kostnud: "Täna õhtu heidan ma parsile," heitnud aga savikule. Öösel virutanud jälle vanapagan hea mütsu nuiaga parsile ja Hans küsinud savikult jälle: "Peremees, mis sa nüüd teed, nüüd tahtsid mind ära tappa?"
Vanapagan kostnud nagu ennegi: "Ei, poega, ma hirmutasin kassi."
Kui vanapagan näinud, et ta sel kombel Hansust ei ole lahti saanud, võtnud ta nõuks rahakotiga ära põgeneda ja Hansu maha jätta. Tal olnud nurgas kolmest punase ruuna nahast kokkutehtud rahakott. Hans saanud aga tema nõu teada ja pugenud õhtul rahakotti. öösel tulnud ka vanapagan, rabanud suure kohmuga rahakoti selga ja pistnud vinnama⁸. Kui ta nõnda juba mitu penikoormat ära silinud ja väsimus kätte hakand jõudma, visanud ta rahakoti põnsatades maha ja ütelnud: "See oli nüüd alles puhkpunane⁹ ruun! Kust Hans nüüd siia saab!" Hans tükkinud aga nägemata kotist välja ja ütelnud: "Peremees, nüüd tahtsid mul jooskmisega peris nahka seljas palavaks ajada." Nüüd ei ole vanapaganal ka enam midagi parata olnud, vaid maksnud Hansule tellitud palga ilusasti kätte, aga ta rahakott saanud ka põhjani tühjaks ja ta jäänud vaeseks kui kirikurott. Hans läinud aga ja ostnud omale talukoha ja hakanud peremeheks. Ühel külmal talisel päeval raiunud Hans metsas puid, vanapagan tulnud tema juureküsinud: "Mis sa teed siin, pojuke?" Hans kostnud: "Käsi soendan."
Vanapagan ütelnud: "Mu käed külmetavad ka õige kangesti, lase ma soendan ka."
Hans ajanud kiiludega suure pakule prao sisse ja käskinud vanapaganat käsi sinna vahele pista. Vanapagan pistnud ka sõrmed prao vahele ja Hans kangutanud kiilud vahelt ära, vanapagan kisendanud ja karelnud nüüd hirmsa valu käes, nõnda et taevas tahtnud kaela kukkuda, ja palunud Hanssu, et ta teda lahti laseks. Hans lubanud ka teda lahti laske, aga mitte muidu, kui toob selle eest temale koti kulda. Suure valuga lubanud ka vanapagan tema tahtmist täita ja Hans lasknud ta priiks.
Vanapagan olnud nüüd nii vaene mees, et ta enam kuskilt ei ole süüa saanud. Suure nälja perast tulnud ta siis Hansu juure süüa paluma. Hans lubanud talle ka süüa anda, aga mitte muidu, kui jäägu vanapagan talle karjaseks. Vanapagan jäänud ka Hansule karjaseks. Aga kui ta juba mõne päeva karjas ära käinud ja süüa saanud, jäänud ta laisaks, ajanud vaeval⁹ elajad karjamaale ja heitnud isi lahtise väravaaugu peale magama. Olnud kange palav ilm, elajad hakanud äkiste kiini jooksma ja tormanud lahtisest väravast välja kodu poole ja sõkkunud magajal vanapaganal soolikad välja. Nõnda saanud see vanapagan sinna otsa.

¹ kangetel, puistel jalgadel;
² endisaegne kuivaine mõõt (ca 210 l);
³ koorukesi;
⁴ vurrkanni;
⁵ ehmatusega, jahmatusega;
⁶ lõukakivi, kolde ääres olev kivist ja savist iste;
⁷ hirmutasin;
⁸ jooksma;
⁹ täiesti punane;
¹⁰ vaevaliselt

E 3443/70 Viljandi, Vana-Võidu - J. Pihlap (1893). - AaTh 1000+1050+1052+1150+1090+1071+1072+1062+1063+1030+1163+1012+1006+1029+1115+1132+1159 (Ei tohi vihastada + Puude üleskiskumine + Puude vedamine + Huntidega hirmutamine [+ Tõrv õlle asemel] + Heinaniitmine + Maadlemine + Võidujooksmine + Kiviviskamine + Nuiaviskamine + Saagi jagamine + Raua jatkamine + Laste puhastamine + Silmade viskamine + Naine käo asemel + Tapmiskatse nuiaga + Vanapagana põgenemine sulase eest + Käte soojendamine [+ Vanapagana surm]).
Muinasjutud rumalast vanapaganast (mt. 1000-1199) on eesti rahvaluules üldiselt tuntud ja neist on palju kirjapanekuid. Neile on omane kalduvus liituda pikemaks tsükliks, nagu näitab ka avaldatud kontaminatsioon. Kuid neid on jutustatud ka üksikute lugudena ja vähemate kontaminatsioonidena. Samuti liituvad muinasjutud rumalast kuradist teiste muinasjuttudega, kus on tegemist üleloomuliku vastasega, aga mõnikord lihtsalt ülitugeva tegelasega.
Eriti liituvad mt-d 313 A, 314, 326, 227 A ja B, 328, 530 (+1001), 592 (+1045), 656 A jt. Loomajuttudest liituvad mt. 9 ja 154 mt-ga 1030. Ka naljanditüübid (1535, 1525) ja muistendid (US 39, 56 ja 60) võivad kontamineeruda muinasjuttudega rumalast kuradist.