Seda olen
kuulnud ühe vene vanamoori käest, et tuul ja päike akand
vaidlema, kumb mehel, kes mööda teed läind, võtab
kuue seljast ära.
Tuul akand ennem pääle, et mina
raputan selle mehe kuue seest välja. Akand kangesti
puhuma. Aga mees tõmmand endale kuue veel ligemale.
Tuul läind ikka ühtelugu kangemaks. Mees läind põõsa taha varju. Tuul puhund
põõsa oksad kohe vastu maad. Mees oidnud kuue õlmadest kinni, pole mõtelnudki ära võtta.
Siis päike
ütelnud: "Jäta nüüd sina oma võim maha, vaata, mina näitan, kuidas mees kuue
maha võtab."
Siis tuul
jäi vagaseks ja päike akkas paistma. Siis mees tõusis
põõsa tagast üles ja läks jälle oma teed. Võttis
esiti vööpaelad lahti. Päike paistis veel palavamini. Siis võttis kuue seljast
ära, sidus vööpaelaga punti ja võttis õlale ja läks oma teed edasi.
Siis ütles
päike: "Vaata, niiviisti võetakse mehel kuub ära, aga
sina oma uhke meelega ja kangekaelsusega ei tee midagi."
Niiviisti jäigi sest ajast kuni tänapäevani päikese võim
suuremaks kui tuule võim.
ERA II 54,
212/4 (228) Tartu-Maarja, Kavastu vanadekodu - R. Viidebaum < K. Jürjenson
< kuulnud vene jutustajalt (1932). - AaTh 298 A - 2 t.
Teine üleskirjutus
Setust.