Ütskõrra käve repän soega mõtsa piteh, ni löüse mullutsõlt tulõasõmalt üte sitasitika maast, ni repän käsk soel tuud maitsa, et kas hüä um. Ni susi maits kah, ni kitt, et krõpõ um külh, ni käsk rebäsel ka süvvä. A repän ütel, et ma jäta tiä hüä mehe peräst sullõ. Ni susi sei ka hüä meelega ärr.
Ni pääle tuu käve nimä viil mõtsa piteh. Ni sai üte hainarua1 mano, ni sääl oli hainaliste süük maah. Ni repän ütel, et nu um mu kõrd maitsa. Ni naas2 ka maitsma, a süläs edimätse suutävve maaha, ni ütel, et: "Oih, veli, vett3 paha mõro um, seo kõlba-ai kohegi4."
Ni susi ütel, et: "Lasõ ma ka maidsa raaskõsõ!"
A repän kiild ärr, et: "Seoga, veli, massa sul umma suudki ärr tsurkmine5, tiä um paha halv. A vett mul um jo nälg surmas, ni ma iks hädaga seosamagi ärr süü."
Ni sei ka repän ütsindä kõõ6 ärr, ni saa-as soelõ ütte lõvvatäütki lõpsahuta7.
Ni sõs käve nimä jäll iks edesi. Ni sai üte rehe mano, ni sinnä oli riih üles atõt8. Ni repän ütel, et: "Seo, veli, olõsi meil hinele vaia maaha pessä, ni sõs saasi meile ka talvõvarra, nigu kõõl rahval um."
Ni susi oli ka tuuga rahu, ni naksi tõsõ riiht pesmä. Ni repän läts üles parsilõ, ni naas säält riiht maaha ajama, ni ai rehe ärr kõgõ maaha9, a esi jäigi üles. Ni muudgu istõ õnnõ10 parrõ otsa pääl, ni kai11, kuis susi tõmmas maah rehepesmist, nigu tolmõli õnnõ12.
A vett peräkõrd13 vässü susi ka ärr, ni hõigas rebäselle: "Toho tikõ14 seh, kavva ma nu ütsindä pessä, a miä imeht sa parsil kurotat15, ni tulõ-õi poolõgi, a vett ma ka inäb jovva-ai!"
A repän parsil tõrgahagi-is16, muudgu ütel õnnõ soelõ: "Ta vett, kulla veli, ma hoias siih su ello, ma nu, veli, või-i hinnäst siist paigast liigutatki, ma piä siih parrõ otsa kinni, muido satas pars sullõ päähä, ni ärki su tapp kuulus17!"
Ni susi kuuld tuud juttu, ni heitü ärr, ni ütel, et: "Ol-nu olh18 sa sõs parsil, ni piä part kinni, külh ma ütsindä ka rehe ärr pessä, ku õnnõ ello jää."
Ni pess ka susi ütsindä rehe ärr, ni oll tõne nigu oiutõt likõ19 , muudgu tsilkõ20 õnnõ, a repän muudgu kõtutõlli21 õnnõ parrõ otsah.
Ni pääle tuu, ku sai riih kokko aetus, ni hõigas susi, et: "Tule nu ärr maaha, lasõ pääle pars vallalõ, nu um jo riih kuuh, naakõ22 nu puhastama."
Ni puhasti nimä katõkeske rehe ärr, ni sai kõik terä puhtas. Ni naksi jagama. Ni ütel repän, et "Veli, sa iks näi inäb vaiva riiht pesseh, ku ma part kinni piteh, ni sullõ vaia iks suurõmb unik saia, a mullõ jäägu sõs vähämb."
Ni susi oll ka tuuga rahu. Ni võtt hinele suurõ olõ-ni23 aganauniku, a rebäselle jätt väiku teräuniku. Ni repän küdsi hinele24 terist leevä nigu sõira25, a soel püsü-üs olinõ leib kuigi kuuh26.
Ni ütskõrra küsse susi rebäse käest, et: "Veli, milles27 su leib ni kõva um?"
A repän ütel, et: "Mia nu, veli, tetä õigõ? Sa vett näi pesseh inäb vaiva, ni nu um leib hüä pehmekene süvvä, a ma näe uma leevä man süvveh inäb vaiva ku pesseh, jovva-ai kuigi haugata 28!"
1 heinasao; 2 hakkas; 3 ju, ometi, siiski; 4 ei kõlba kuhugi; 5 sellega, vend, ei maksa sul oma suudki ära rikkuda; 6 kõik; 7 lõmpsida, haarata; 8 rehi üles ahetud; 9 ajas kogu rehe maha; 10 istus aga; 11 vaatas; 12 tolmas vaid; 13 viimaks; 14 tige, vanakuri; 15 pikutad, lamad; 16 ei liigahtanudki; 17 surnuks; 18 ole nüüd ole; 19 vette kastetud; 20 tilkus; 21 kõhutas, pikutas; 22 hakake; 23 õle- ja; 24 küpsetas endale; 25 koduse juustu; 26 ei püsi õlgedest leib kuidagi koos; 27 miks; 28 ei jõua kuidagi hammustada
H II 3, 203/4 (51) Setu või Vastseliina - H. Prants (1889?). - AaTh (65*)+9 (Viljasaagi jagamine). AaTh 9 - 9 t.
Sissejuhatusena on kasutatud AaTh 65* -st pärinevat sitika küpsetamise motiivi, mis tuleb ette ka kõnekäänuna. Selline liitumine on haruldane.
Üldse esineb mt. 9 puhul kontaminatsioone vähe (mt. 154 ja 1030).